Читать книгу Kohatu kokkulepe - Kasey Michaels - Страница 7

Cranbrook Chase, august 1815

Basil Sinclair, Cranbrooki kuues hertsog, oli suremas.

Või siis ka mitte.

Basili puhul ei olnud see kunagi päris selge.

Ta võis iga väiksemagi asja peale voodisse vaaruda ja rääkida kõigile, kes teda kuulama nõustusid (kuigi neid kõrvu jäi üha vähemaks), et teda ei ole siin ilmas enam kauaks ja ta jätab varsti maailmaga hüvasti, viskab lusika nurka, tõmbab varbad sirgu, läheb looja karja... ja nii edasi.

Ta ei olnud alati selline olnud. Kakskümmend aastat varem oli ta olnud oma perekonna viies poeg, õnnelikus abielus, kes elas ärahellitatud ja heldelt elatusraha saava mehe elu ning reisis oma armsa naise Vivieniga mööda ilma ringi.

Vivien ja Basil, Basil ja Vivien, muretud, rõõmsameelsed, igaks seikluseks valmis. Ja neil polnud millegi pärast muretseda tarvis. Aga siis suri teine hertsog Boswell, vaid mõned päevad enne oma kuuekümnendat sünnipäeva. Ta oli terve nagu purikas, lõbus nagu laululind, muudkui jõi ja pummeldas, pidas maal armukest ja paari kanaarilinnukest linnas. Ta oli tervise võrdkuju (ja tekitas paljudes kadedust) ning suundus ühel õhtul, kena noor neiu käevangus, tantsupõrandale, kui ta äkitselt peatus, ütles midagi, mis kõlas nagu: „Öhh?”, pööras silmad taeva poole... ja langes maha nagu kivi.

Kõhedust tekitav, kui mitte rohkem, aga see mees oli kohe kindlasti täiel rinnal elanud. Kõike arvesse võttes ei olnudki see kõige halvem viis surra.

Basil ja Vivien käisid matustel, leinasid omal moel (läksid Aafrikasse jahtima kõike, millel oli neli jalga ja saba) ning olid kindlad, et Basili vanem vend jätkab neile elatusraha andmist.

Kuni kolmas hertsog Bennett sõitis vaid kaks nädalat enne oma kuuekümnendat sünnipäeva oma kahe uue kõrvi hobusega Hyde Parkis, äsja temaga kihlunud ja loodetavasti viljakas pruut kõrval, tõi hertsog üsna üllatunult kuuldavale: „Öhh?” pööras silmad taeva poole ja kukkus kruusasele teele. Kuna kõrvid olid, nagu öeldakse, ainult silmale ilusad vaadata, sai nad hõlpsasti kinni pidada, enne kui nad jõudsid kaariku ja kriiskava kihlatuga kurve võtma asuda.

Kui Basil peaaegu kuus kuud hiljem uudist kuulis, näris ta alahuult, samal ajal kui tema armas Vivien ohhetas ja ahhetas Taj Mahali nähes, märkamata, et tema abikaasa pähe on pugenud väike mureseeme.

Kuusteist kuud hiljem, kui Ballard (neljas hertsog, kui te järge peate, nagu Basil kohe kindlasti tegi) oli bridžis keskpäraste kaartidega viis tuhat ginit võitnud ja sirutas käe võiduraha kokku kogumiseks välja, peatus ta äkki ja ütles midagi, mis tema kaardimängukaaslaste sõnul kõlas nagu „Öhh?”. Peaaegu samal ajal pööras ta silmad pahupidi ja hetk hiljem lebas ta näoli žetoonidel.

Ballardil oleks kaheksa päeva hiljem kuuekümnes sünnipäev olnud.

„Las ma arvan,” lausus Jeremiah Rigby kätt üles tõstes, et oma sõpra Gabrieli loo rääkimisel katkestada. Nad istusid kahekesi Cranbrook Chase’i aias pingil. „Basil ja Vivien olid sellest kuuldes kuu peal ja mugisid rohelist juustu?”

Gabriel naeratas, sest ta oli mees, kes sai naljast aru, isegi üsna mustast huumorist. „Mitte päris. Nad olid kusagil Virginias mu tädi kaugel sugulasel külas. Muide, tädi on just praegu sealt naasmas, sest onu Ballardi surm sundis neid tookord külaskäiku katkestama.”

„Sinu onu ei läinud ilmselt temaga kaasa, arvestades, et ta on ülakorrusel suremas.”

„Jälle. Ta on jälle suremas. Aga las ma räägin loo lõpuni.”

„Jah, kusagil peab veel üks B olema, eks ole? Esimesel hertsogil oli tegemist küllaga ja tema naisel veel enam. Bronson? Bundy? Baldric? Ütle nüüd, et ta kukkus öhhitades George IV sülle ja mina võin õnnelikult surra.”

„Bellamy ja talle prooviti parasjagu rõivaid selga, kui see juhtus. Räägitakse, et vest pidi tulema oranžitriibulisest satiinist, nii et vähemalt säästeti seltskonda sellest.”

„Ta tellis rätsepalt uued rõivad kuuekümnenda sünnipäeva tähistamiseks?”

Gabriel tõusis püsti ja silus varrukaid. Ta oli pikk mees, palju pikem kui tema üsna jässakas sõber, nii et ta oli harjunud kõneldes talle ülevalt alla vaatama. Ta tegi seda ka nüüd, kergitades teeseldud pahameelega ühte väljendusrikast kulmu. „Kes seda lugu õieti räägib? Jah, tal oleks neli päeva hiljem kuuekümnes sünnipäev olnud ja sünnipäevajärgseks õhtuks oli Cranbrook House’is Portman Square’il üsna suur pidu kavandatud. Onu Bellamy oli võtnud sihiks tõestada, et tegemist ei ole needusega.”

Nüüd kargas Rigby õhevil olles püsti. „Ohoo, vaat seda sa unustasid küll mainida. Asjasse on mingi needus segatud? Jätka palun. Muidu nii tuima pärastlõunat ei elavda miski nii hästi kui üks korralik needus.”

„Panid tähele, mis? Onu Basil arvab küll nii, jah. Kohe, kui temani jõudis sõnum, et temast on nüüd pärija saanud – nad olid siis vist Veneetsias – võttis ta tädi Vivieni kaasa ja on sellest ajast peale siin, Cranbrook Chase’is elanud. Ta on veendunud, et tema isa ja vennad elasid liiga metsikut elu – nagu ka tema ja tädi Vivien – ning kadedad saatusejumalannad olid liialdamise eest lõivu nõudnud. Ta on loobunud reisimisest, veinist, muusikast, seiklustest. Ja naistest. Tädi Vivieni sõnul – kes kahjuks jagab teistega kõike muud peale oma vanuse – kehtib see ka tema kohta. Onu Basili suurim mure on see, et ta jättis patukahetsuse liiga hilja peale ega ela isegi nii kaua, et saaks, noh, „öhh” kuuldavale tuua.”

„Mõistan. Noh, tegelikult küll mitte, aga jätka. Oota. Enne kui sa seda teed, kuidas sinu isa suri? Ja millal?”

„Selle küsimusega läks sul kauem, kui ma ootasin, aga tänan muretsemast. Minu isa ei saanud samuti kuuekümneseks.”

„Ahaa! Sa elad üsna lennukat elu, mu sõber. Miks sa seal oma vanaonu juures peidus ei ole ja psalme ei loe?”

„Isa lasi end kogemata üsna privaatset laadi kehapiirkonda, kui ta käis jahil sõpradega, kelle sõnul nad tõesti püüdsid, kuid ei leidnud võimalust žgutti kinnitada.”

Rigby köhatas viisakalt pihku, püüdes kindlasti naeratust varjata, ja Gabriel jättis niisama viisakalt selle žesti lihtsalt tähelepanuta. „Ja enne kui sa küsid, minu vanaisa, esimese hertsogi vend, suri rahulikult magades kaheksakümne kahe aastaselt. Ma arvan, et mind ei ähvarda oht, minu ainuke probleem on see, et mina olen nüüd selle magamiskambris peidus istuva hüpohondriku – kui kreeklastelt sõnu laenata – ainuke pärija ja tema kuuekümnes sünnipäev on õige varsti käes.”

„Niisiis, kas me tulime siia pidu või matust kavandama?”

„Mitte kumbagi. Ma sain kirja – ei, käsu – tädi Vivienilt, milles ta teatas, et ta saabub Ameerikast. Mina pidin talle siia vastu tulema, sest, jumal aidaku mind, tal on mulle üllatus.”

„See ei ole hea asi, nagu ma aru saan?”

„Oleneb. Kas sina oleksid tahtnud olla üsna kindlalt ainuke laps maailmas, kelle toas on leemuritopis – muide, irvitava näoga ja õelate klaassilmadega? Ma sain muude asjade hulgas ka lehmakellad Šveitsist, gondoljeeri mütsi ja aeru Veneetsiast, mingisuguse kummalise valge kuue – ma keeldun seda rüüks nimetamast – Indiast. Ah jaa, ning härja kõrvad ja saba Hispaaniast. Nad kinkisid mulle ka pärdiku, aga kahjuks suri see elukas koduteel. Pärdik oleks mulle ilmselt meeldinud.”

„Ma tahaksin enne vastamist vist seda leemurit näha. Mis sa arvad, mida ta sulle metsikust Ameerikast kaasa tõi? Ma olen näinud joonistusi lausa fantastilistest sulgedest peakatetest, mida nende pärismaalased paistavad eelistavat. Mõtle, millist kihinat-kahinat sa Londonis tekitaksid, kui selline asi peas jalutama läheksid.”

Gabriel vaatas Rigbyle küsivalt otsa. „Tuleta mulle uuesti meelde, miks ma lasen sul enda sabas tilpneda? Sinust ei ole ilmselgelt mingit kasu.”

„Minu ülesanne on sind toetada, kui sa hertsoginnale näkku valetad ja ütled, et ei saa siia jääda, sest sa ajad Londonis mingit teatud noort daami taga ja lubasid, et oled väikese hooaja linnas.”

„Ah jaa, nüüd tuleb meelde. Aga mitte ühte daami. Mitmeid. Otsustasin onu viimase ja ainukese pärijana, et pean abielluma ja lapsi saama. Ära kunagi ütle, et on vaid üks daam, jumala eest, muidu tahab tädi Vivien temaga kohtuda. Ta on piisavalt rahul, et ma olen tema nõu kuulda võtnud ja endale pärijaid hankima asunud.”

„Sa peaksid samal ajal ühte teist asja ka teha püüdma,” soovitas sõber.

„Näiteks?”

„Näiteks, kuna sul pole erilist tahtmist niipea seitsmendaks hertsogiks saada, võiksid kanda hoolt selle eest, et onu Basil terve ja tugevana üles ärkaks ja päikest tervitaks ka päev pärast oma kuuekümnendat sünnipäeva.”

„Ja kuidas ma sinu meelest seda tegema peaksin? Tema sõnul ütleb ta millalgi enne novembrit „öhh” ja kõik.”

„Tõsi. Aga mõtle hetkeks, Gabe. Kui ta tõepoolest enne kuuekümnendat sünnipäeva kõrvad pea alla paneb, siis see tähendab, et viis kuuest Cranbrooki hertsogist on ilmselgelt tiitliga mingisuguse needuse kaasa saanud.”

„Seda pole veel keegi märganud.”

Rigby naeratas laialt ja tema veidi pontsakas nägu muutis ta punapäise keerubi sarnaseks. „Küll nad märkavad, kui mina neile sellest räägin. Ma pole aastaid nii head lugu kuulnud. Esimest hertsogit sa ei maininud. Kas tema tegi ka öhh?”

Gabe hakkas end ebamugavalt tundma ja Rigby hea huumorimeel ei olnud abiks. „Ta võistles takistussõidus, tema alati usaldusväärne ratsu hakkas viie latiga takistuse ees tõrkuma ja hertsog lendas sellest üle.”

„Äkki kuulis hobune öhh-i ja see sundiski teda peatuma. Ja...? Ma näen su ilmest, et selles loos peitub veel midagi.”

„Ja esimene hertsog, kelle nimeks oli Bryam, oleks vaid mõni päev hiljem kuuskümmend saanud.”

Rigby laiutas käsi. „Ja ongi nii. Cranbrooki needus. Sulle on määratud peaaegu nagu kellavärgi peale varbad välja sirutada, enne kui sa jõuad korralikult elamagi hakata, ja oma järeltulijale samasugust kurba saatust pärandada. Mitte keegi ei abielluks sinuga, Gabe. Mina küll ei sooviks sulle lapsi sünnitada.”

„No jumal tänatud vähemalt selle eest,” vastas Gabe sarkastiliselt, kallutades pea küljele, sest ta kuulis nagu tõlda mööda teed lähenemas. „Tule. Mu tädi vist saabub. Ja kui sa kordad talle sõnagi sellest, millest me viimase poole tunni jooksul rääkinud oleme, teen sust isiklikult topise ja panen su lord Leemuri kõrvale seisma.”

„Sul on see asi päriselt ka veel olemas? Sa panid sellele isegi nime? Ja sinu meelest ei ole see veidi kummaline? Kas ma võiksin seda näha?” Rigby kiirendas sammu, püüdes pikajalgsel Gabrielil kannul püsida, kui nad Cranbrook Chase’i massiivse kivist hoone poole läksid. „Igal juhul ei jää sul midagi muud üle, vanapoiss. Sa pead kuidagi, mingil moel, onu Basilit veel vähemalt aastakese elus hoidma. Kui ma tohin sulle veel kord meelde tuletada, siis sa juba ütlesid, et sul pole hertsogiks saamisega kiiret.”

Gabriel jäi nii äkki seisma, et sõber oleks talle peaaegu otsa jooksnud. „Hea küll, ma mõistan, mida sa öelda tahad. Ma ei usu needusesse, sest seda pole olemas. Kõik Cranbrooki hertsogid jõid ja pummeldasid nagu Rooma keisrid ja neil ilmselt vedas, et nad üldse nii kaua vastu pidasid. Minu onu ainuke häda on see, et ta ilmselt muretseb end surnuks, aga mina olen sinu sõnul nüüd see – kuigi mul pole aimugi, kuidas seda teha – kes peab ta päästma...”

„Mitte üksinda. Ma ulatan sulle suurima rõõmuga abikäe. See tundub vaid õiglane, sest mina olen see, kes hakkab needuse all kannatavate B-de kohta kuulujuttu levitama niipea, kui me tagasi linna jõuame. Lähme nüüd – ma tahan juba näha, mida hertsoginna sulle seekord tõi.”

„Mis iganes see on, võid selle endale võtta,” sõnas Gabriel talle, kui nad maja nurga tagant välja astusid ja reisitõllale lähenesid.

Ta tundis isegi nii kaugelt ära tädi lühikese, patja meenutava kuju, kui teener teda parasjagu kokkupandavast trepist maha aitas. Tema hõbedaste juuste pahmakas oli keeratud plikalikult pikkadeks lokkideks, mis meenutasid Gabrielile poeaknal rippuvaid vorste, ja nende peal oli hiiglaslik laia servaga kübar, mis oleks nagu tehtud tosinkonnast kihiti asetatud helelilla siidi rõngakujulisest tükist. Tema sama värvi kleit, mis oli veelgi enam õhukeste, tuules lendlevate siidikihtidega kaunistatud, oli kummaliselt lühike, paljastades tema pahkluud ja tumelillad kontsaga kingad tema väikeste, lohukestega pahkluude otsas ning kingade värv oli täpselt samasugune nagu tillukestel kunstviinamarjade kobaratel, mis olid siin-seal seelikuosale kinnitatud.

„Hertsoginna?” sosistas Rigby. „Ta meenutab mulle... hmm, ma ei teagi, mida, aga mingisugust kompvekki.”

Kuid Gabriel ei kuulanud teda. Ta vaatas liialt süvenenult, kuidas välja ilmus veel üks jalg, naisterahva jalg, mille otsas oli sale jalalaba ja kõige täiuslikum pahkluu, mida ta iial näinud oli... ja ta pidas end üsna heaks hindajaks, sest oli neid omajagu näinud.

Järgmisena väljus kollane õlgkübar, mille teener kenasti kinni püüdis.

Alles siis tõstis noor naine teise jala välja ja näitas end tervenisti, seistes võikollases kleidis ülemisel astmel, toetades samal ajal käsi mõlemale poole ust ja uurides ümbrust.

Tema juuksed olid musta värvi, neist ei paistnud päikese käes kübetki punast või kuldset tooni. Need olid lahti ja lehvisid veidi tuule käes. Külje pealt oli ta täiuslik, alustades sirgest, kuid põnevate sõõrmetega ninast ja lõpetades selge lõuajoone... ja lopsaka rinnakumerusega.

Siis pööras neiu end tema suunas ja Gabriel nägi tema lopsakaid roosasid huuli, mis aeglaselt naeratuseks kaardusid. Tema veidi kuldsel nahal tantsisid tedretähed. Neiu silmad olid peaaegu niisama musta värvi kui juuksed. Ja kulmud...? Kuidas neid kulme kirjeldada? Need olid tihedad, algasid silma sisenurga kohalt ja olid väga kenasti sirged, langedes allapoole alles sealt, kus kulmuluu lõppes. Need olid nagu tumedad tiivad ja äärmiselt lummavad.

Ta oleks võinud olla sõjaprintsess. Jumal teab, et noorusaegadel oleks Gabriel talle ükskõik kuhu järgnenud ja ilmselt tema kulmudele oode lausunud. Hea, et ta oli nüüd vanem ja targem.

„Ah, Gabriel, seal sa oledki!” hüüdis tädi, lehvitades pitsilise servaga taskurätiga tema poole. „Tule siia, tule siia. Ära venita, päikseke! Tule vaata üllatust, mis ma sulle lubasin. Thea – lehvita Gabrielile!”

„Nii ongi? See on sinu üllatus? Tema on sinu üllatus? See, mille ma võin endale võtta?” Rigby laksas Gabrielile nii tugevasti vastu selga, et lõi ta vankuma. „Sa oled ikka tõeline semu, väikseke – tõesõna.”