Читать книгу Unistuste raamatupood - Катарина Бивальд - Страница 3

Võõras naine Hope’i peatänaval oli nii tavalise välimusega, et see oli peaaegu sündmatu. Kõhn ebahuvitav kuju, seljas sügismantel, mis oli selle aastaaja jaoks liiga soe ja hall. Tema jalgade ees vedeles seljakott ja vastu peenikest säärt toetus hiigelsuur kohver. Kohalikud elanikud, kes juhtusid tema saabumist nägema, tundsid tahes-tahtmata, et on ebaviisakas sedavõrd vähe oma väljanägemisest hoolida. Nagu poleks tol naisel vähimatki huvi neile head muljet jätta.

Ta juuksed olid ebamääraselt pruunid, ei päris heledad ega tumedad. Neid hoidis koos hooletult kinnitatud juukseklamber ja kuklas langesid need korratute lokkidena õlgadele. Sealt, kus oleks pidanud asuma nägu, paistis hoopis Louisa May Alcotti „Vanaaegne tüdruk”.

Tegelikult tundus, et naisel ei olnud sellest sooja ega külma, et ta Hope’is oli. Nagu oleks ta juhuslikult sinna sattunud, kuidagi ülepeakaela, kõigi oma raamatute, pampude, kammimata juuste ja muuga, ning oleks niisama hästi võinud olla ükskõik millises teises linnas. Ta seisis Cedar County ühel ilusamal tänaval, võib-olla kõige ilusamal kogu Lõuna-Iowas, kuid ainus, mida ta nägi, oli too raamat.

Täiesti huvitu ei saanud ta siiski olla. Aeg-ajalt kiikas paar suuri halle silmi üle raamatu serva, just nagu küünitaks preeriakoer pead, et teada saada, kas õhk on puhas.

Raamat langes veel pisut allapoole ja naine vaatas kõigepealt teraselt vasakule, seejärel liikus pilk nii kaugele paremale, kui ilma pead pööramata võimalik. Siis tõstis ta raamatu kõrgemale ja paistis jälle jutustusse süvenevat.

Tegelikult oli Sara selleks ajaks meelde jätnud peaaegu kõik tänava detailid. Isegi raamat näo ees oleks ta võinud kirjeldada, kuidas viimane õhtupäike läikima löödud linnamaasturitelt vastu helkis, kuidas puuvõradki tundusid kenad ja hoolitsetud ning kuidas viiskümmend meetrit eemal asuva juuksurisalongi lamineeritud plastist reklaamsilt oli patriootlikult puna-valge-sinisetriibuliseks värvitud. Kõige kohal heljus lämmatav äsja küpsetatud õunapiruka lõhn. See tuli tema selja tagant kohvikust, kust mõned keskealised naised varjamatu halvakspanuga tema lugemist jälgisid. Vähemalt tundus see Sarale nii. Iga kord, kui ta raamatu kohalt üles vaatas, kortsutasid nad kulmu ja raputasid kergelt pead, nagu oleks ta kõnniteel lugemisega mõnda kirjutamata käitumisreeglit rikkunud.

Ta võttis mobiiltelefoni ja helistas viimasel salvestatud numbril. Telefon kutsus üheksa korda, enne kui ta kõne lõpetas.

Amy Harris jääb natuke hiljaks. Sellele on kindlasti mõistlik seletus. Võib-olla läks autokumm katki. Või sai kütus otsa. Võib väga lihtsalt juhtuda, et – Sara vaatas jälle telefoni ekraani – inimene jääb kaks tundi ja kolmkümmend seitse minutit hiljaks.

Ta ei muretsenud, veel mitte. Amy Harris kirjutas tõelisi kirju, päris ehtsale paksule, õrnalt kreemikale vanaaegsele kirjapaberile. Pole lihtsalt võimalik, et inimene, kes päris kirju kirjutab, ja veel kreemikale paberile, võiks sõbra võõras linnas üksi jätta või osutuda sadistlike seksuaalsete kalduvustega psühhopaadist massimõrvariks, ükskõik mida ema ka poleks Sarale öelnud.

„Palun vabandust, kullake.”

Sara kõrval oli seisatanud üks võõras naine. Tal oli seda sorti võltskannatlik pilk, mis oli inimestel tavaliselt siis, kui nad olid temalt juba mitu korda midagi küsinud.

„Kas ma saaksin kuidagi abiks olla?” küsis naine. Pruun paberkott toiduainetega oli toetatud puusale ja koti serval vankus lohakalt purk Hunti tomatisuppi.

„Tänan, ei,” ütles Sara. „Ma ootan kedagi.”

„Ah nii.” Hääletoon oli lõbusalt heatahtlik. Välikohvikus istuvad naised jälgisid huviga kogu jutuajamist. „Esimest korda Hope’is?”

„Olen teel Broken Wheeli.”

Võib-olla kujutas Sara seda endale ette, aga naine ei paistnud vastusega sugugi rahule jäävat. Konservipurk jõnksatas korra ohtlikult. Hetke pärast ütles ta: „Kardan, et Broken Wheel pole suurem asi linn. Kas te tunnete sealt kedagi?”

„Hakkan elama Amy Harrise juures.”

Vaikus.

„Olen kindel, et ta on juba siiapoole teel,” ütles Sara.

„Tundub, et teid on siia unustatud, kullake.” Naine vaatas lootusrikkalt Sara poole. „Aga helistage talle.”

Sara võttis vastumeelselt telefoni välja ja püüdis mitte eemale tõmbuda, kui võõras naine oma põse tema kõrva ligi surus, et kutsuvaid signaale kuulda.

„Paistab, et ei vasta.” Sara pani telefoni taskusse tagasi ja naine tõmbus pisut eemale.

„Mida te seal tegema hakkate?”

„Puhkama. Üürin endale toa.”

„Ja nüüd on teid siia üksi jäetud. Kena algus küll. Loodan, et te pole ette maksnud.” Naine võttis toidukoti teise kätte ja nipsutas sõrmi välikohviku poole. „Hank,” ütles ta valjusti sealsele ainsale mehele. „Kas sa ei saaks selle naise Broken Wheeli ära visata?”

„Mul on kohv pooleli.”

„Aga võta see kaasa.”

Mees pomises midagi, kuid tõusis kuulekalt ja kadus siseruumidesse.

„Mina teie asemel,” jätkas naine Sara poole pöördudes, „ei annaks raha kohe käest. Maksaksin alles enne kojusõitu. Ja kuni selle ajani hoiaksin raha hästi peidus.” Ta noogutas nii energiliselt, et tomati supipurk lõi jälle vankuma. „Ma ei ütle, et Broken Wheelis oleksid kõik vargad,” lisas ta täpsuse mõttes. „Aga meiesugused nad ei ole.”

Hank tuli tagasi, pabertopsis uus kohv, ning Sara kohver ja seljakott tõsteti auto tagaistmele. Sara ise paigutati sõbralikult, kuid otsustavalt esiistmele.

„Vii ta kohale, Hank,” ütles naine ja patsutas vaba käega kaks korda auto katust. Ta kummardus lahtise akna poole.

„Kui ümber mõtlete, võite alati siia tagasi tulla.”

*

„Ah et Broken Wheeli,” ütles Hank ükskõikselt.

Sara pani käed raamatu peale, sõrmed vaheliti, ja üritas muretu välja näha. Autos oli odava habemevee ja kalli, tumeda röstiga kohvi lõhn.

„Mida te seal tegema hakkate?”

„Lugema.”

Mees vangutas pead.

„Puhkuseks,” täpsustas Sara.

„Eks me näe,” ütles Hank pahaendeliselt.

Autoaknast avanev vaade muutus Sara silme all. Muruplatsidest said põllud, läikivad autod kadusid ja hoolitsetud majad asendusid kahel pool teed kõrguva võimsa maisimüüriga. Tee suundus uinutava ühetaolisusega otse edasi. Aeg-ajalt ristus see teiste, samuti täiesti sirgete teedega, nagu oleks keegi kunagi üle tohutute põldude vaadates nende vahele joonlauaga teed tõmmanud. Sama hea meetod nagu iga teinegi, mõtles Sara. Aga mida kaugemale nad sõitsid, seda vähemaks jäi teisi teid, kuni tundus, et nende ümber on kilomeetrite viisi ainult mais.

„Seal ei saa linnast kuigi palju alles olla,” ütles Hank. „Üks mu sõber kasvas seal üles. Praegu on ta Des Moinesis kindlustusagent.”

Sara ei teadnud, mida selle peale öelda. „Väga tore,” kohmas ta.

„Talle meeldib seal,” nõustus mees. „Tunduvalt parem kui üritada Broken Wheelis perefarmi pidada, see on kindel.”

Pärast seda ei öelnud ta midagi.

Sara kallutas end akna poole, nagu otsinuks ta Amy kirjadest pärit linna. Ta oli Broken Wheelist nii palju kuulnud, et tundus peaaegu, nagu ilmuks iga hetk nähtavale oma kastiga mopeedil sõitev preili Annie või teeservas värske ajalehega lehvitav Jimmy. Natuke aega võis ta neid peaaegu reaalselt näha, kuid siis muutusid nad ähmaseks ja lendasid auto taga tolmu sees keereldes minema. Nähtavale ilmus üks päevinäinud kuur ja kadus siis jälle maisi sisse, nagu poleks seda seal kunagi olnudki. See oli ainus maja, mida Sara veerand tunni jooksul nägi.

Kas linn näeb välja nii, nagu ta on seda ette kujutanud? Nüüd, mil ta pidi lõpuks ometi linna näha saama, unustas Sara isegi mure selle pärast, et Amy telefonile ei vastanud.

Ent Broken Wheeli jõudes oleks ta võinud kogu linna maha magada, kui Hank poleks kiirust maha võtnud. Nii ootamatult ilmus linnake laia, peaaegu kolmerealise tee äärde. Majad olid nii madalad, et tundusid kogu selle asfaldi sisse kaduvat.

Peatänav koosnes kahel pool teed paiknevatest vähestest majadest. Enamik paistis olevat viimase õhtupäikese käes pimedad ja kasutamata, hallid ja masendavad. Mitme kaupluse aknad olid katki või kinni naelutatud, kuid üks söögikoht oli endiselt lahti.

„Mida te siis teete?” küsis Hank ükskõikselt. „Kas viin teid tagasi?”

Sara vaatas ringi. Söögikoht oli igatahes lahti. Sõna Diner punased neoontähed helendasid nõrgalt ja aknaaluse laua taga istus üksik mees. Sara raputas pead.

„Nagu soovite,” ütles Hank sama tooniga, millega oleks öelnud „süüdistage siis iseennast”.

Sara tuli autost välja, avas tagaistme ukse ja tiris oma pagasi välja, pehmekaaneline raamat kaenla alla surutud. Hank sõitis samal hetkel minema, kui Sara ukse sulges. Linnakese ainsa valgusfoori juures tegi auto järsu tagasipöörde.

Foor rippus tänava keskpaigas terastrossi küljes ja näitas punast.

Sara seisis söögikoha ees, kohver vastu jalga, seljakott üle õla ja raamat kõvasti vastu rinda.

Kõik läheb hästi, ütles ta endale. Kõik saab korda. Mingeid katastroofe ei… Ta sõnastas ümber: mingeid täielikke katastroofe ei saa juhtuda, kuni on raamatuid ja raha. Tal on piisavalt raha, et hostelisse elama minna, kui seda peaks vaja olema. Ainult et ta oli kindel, et Broken Wheelis ei ole ühtegi hostelit.

Ta lükkas uksed lahti – ehtsad saloon᾿i uksed, milline absurdne detail – ja läks sisse. Söögikoht oli tühi, välja arvatud mees akna all ja naine leti taga. Mees oli kõhn ja sooniline ning kogu ta kehakeel ja olemus justkui palusid andeks, et ta olemas on. Ta ei vaadanud isegi üles, kui Sara sisse tuli, vaid jätkas kohvitassi keerutamist, aegamööda, kord ühele, kord teisele poole.

Naine seevastu suunas kohe kogu tähelepanu uksele. Ta kaalus vähemalt 150 kilo ja ta tohutud käsivarred puhkasid kõrgel letil. Kas oli lett spetsiaalselt tema jaoks ehitatud või siis oli ta seal nii kaua töötanud, et oli selle järgi kohanenud. Lett oli tumedast puust ja näis kuuluvat pigem baari juurde. Aga seal, kus oleksid pidanud seisma õlleklaasialused, olid hoopis roostevabast terasest hoidikud pabersalvrättide jaoks ja kiletatud menüüd ebaloomulike piltidega kõigist pakutavatest eri sorti rasvastest roogadest.

Naine süütas sigareti samasuguse endastmõistetavusega, nagu oleks see tema keha pikendus.

„Teie oletegi vist see turist,” ütles ta. Sigaretisuits tabas Sarat otse näkku.

„Sara.”

„Küll oskasite ikka tulekuks kuradima päeva valida.”

„Kas te teate, kus Amy Harris elab?”

Naine noogutas. „Kuradima päeva.” Sigareti otsast kukkus natuke tuhka ja maandus letile.

„Minu nimi on Grace,” ütles naine. „Või ausalt öeldes on mu nimi Madeleine. Aga selle nimega pole mõtet mind kutsuda.”

Sara ei kavatsenud teda üldse mingi nimega kutsuda.

„Ja nüüd olete te siin.”

Saral tekkis teatav tunne, et Grace-kes-polegi-Grace naudib hetke. Naine venitas seda pikemaks. Noogutas kolm korda iseendale, tõmbas sigaretist sügava mahvi ja laskis suitsul aeglaselt suunurgast välja imbuda. Siis painutas ta end üle leti.

„Amy on surnud,” ütles ta.

Sara mälus hakkas Amy surm edaspidi seostuma päevavalguslampide liiga ereda valguse, sigaretisuitsu ja toidulõhnadega, kuid tol hetkel tekitas see lihtsalt tunde, et kõik oli ebareaalne. Ta seisis ühe Ameerika väikelinna söögikohas ja teda informeeriti sellest, et naine, keda ta polnud kunagi kohanud, on surnud. Kogu situatsioon oli selleks liiga unenäoline, et seda kohutavaks pidada, liiga imelik isegi selleks, et olla õudusunenägu.

„Surnud?” ütles ta, mis oli isegi tema suust tavatult rumal kommentaar. Ta vajus baaritoolile. Tal polnud aimugi, mida nüüd peale hakata. Talle meenus naine Hope’ist ja ta mõtles, kas ei peaks siiski sinna tagasi sõitma.

Amy ei saa surnud olla, mõtles Sara. Ta on ju minu sõber. Ta armastab raamatuid.

See, mida Sara tundis, polnud lein, kuid talle tuletati meelde, kui ajutine on elu, ja sürreaalsuse tunne muutus tugevamaks. Ta oli tulnud Rootsist Iowasse, selleks et elust puhata või isegi elust pääseda, mitte selleks, et kohtuda surmaga.

Kuidas Amy suri? Osa Sarast tahtis küsida, teine osa ei tahtnud teada saada.

Grace jätkas, enne kui ta jõudis otsustada: „Matused on ilmselt täies hoos. See pole tänapäeval kuigi pidulik sündmus. Minu arvates on seal liiga palju religioosset loba. Kui minu vanaema suri, oli asi teisiti.” Ta vaatas kella. „Aga te peaksite nüüd küll sinna minema. Keegi, kes teda paremini tundis, teab kindlasti, mis me teiega peale hakkame. Mina katsun mitte lasta end linna probleemidesse kiskuda ja teie olete kindlalt üks nendest.”

Ta kustutas sigareti. „George, kas viid Sara autoga Amy maja juurde?”

Akna all istuv mees vaatas üles. Hetkeks nägi ta välja niisama halvatud, nagu Saragi end tundis. Siis aga tõusis püsti ning viis pooleldi vedades, pooleldi kandes Sara pagasi auto juurde.

Kui Sara oli mehe järel välja minemas, haaras Grace tal küünarnukist. „See seal on Vaene George,” ütles ta peaga mehe selja suunas osutades.

Amy Harrise maja oli selleks piisavalt suur, et esimese korruse köök ja elutuba tundusid suhteliselt ruumikad, kuid küllalt väike, et pärast matuseid sinna kogunenud väike rühm tekitas mulje, et maja on täis. Laual ja köögikappidel seisid ahjuvormid toiduga, keegi oli kaussidega välja pannud salatit ja leiba ning torganud joogiklaasidesse noad-kahvlid ja salvrätid.

Sara sai endale papptaldriku toiduga ja pärast seda jäeti ta enamvähem rahule. George oli endiselt tema kõrval ja Sara oli sellest ootamatust lojaalsuse märgist liigutatud. Mees ei paistnud olevat kuigi julge, isegi mitte võrreldes tema endaga, kuid ta oli Sara järel majja tulnud ja käis seal nüüd niisama kõhklevalt ringi nagu tema.

Hämaras esikus seisis tume kummut, mille peale keegi oli asetanud raamitud foto naisest, kes Sara oletamist mööda oli Amy, ja kaks kulunud laualippu, Ameerika ja Iowa osariigi omad. Viimane kuulutas kullaga tikitud tähtedega: Oma vabadust me hindame ja oma õigusi me säilitame, kuid punane värv oli pleekinud ja üks serv narmendama löönud.

Naine fotol oli täiesti võõras. Ta oli ehk kakskümmend aastat vana, juuksed kahte peenikesse patsi põimitud, ja ta naeratus oli lihtsalt täiesti tavaline jäik kaameranaeratus, sarnane tuhandete teistega. Võibolla oli tema silmades midagi, mis Sarale tema kirjadest tuttav tundus, mingi naerusäde, mis ütles, et ta teab, et kõik on vaid nali. Kuid see oli kõik.

Ta tahtis käe sirutada ja fotot puudutada, kuid see tundus liiga pealetükkiv. Selle asemel jäi ta pimedasse esikusse seisma, püüdes papptaldriku ja raamatuga ettevaatlikult tasakaalu säilitada. Tema kotid olid kuhugi oma teed läinud, kuid ta ei jaksanud selle pärast muret tunda.

Kolm nädalat tagasi oli ta tundnud Amyga niisugust lähedust, et oli olnud valmis kaks kuud temaga koos elama, nüüd tundus, nagu oleksid nende sõpruse viimased jäljed surnud koos Amyga. Ta ei olnud kunagi uskunud, et selleks peab kokku saama, et sõbrad olla – paljud tema kõige rikastavamad suhted olid olnud isikutega, keda olemaski ei olnud –, kuid äkki tundus võlts ja peaaegu lugupidamatu hoida kinni ettekujutusest, et nad olid mingil moel teineteisele midagi tähendanud.

Tema ümber liikusid inimesed aeglaselt ja kõhklevalt läbi tubade, nagu endalt küsides, mida paganat nad seal teevad, ja see oli peaaegu täpselt see, mida temagi mõtles. Ometi ei paistnud, et nad oleksid vapustatud. Nad ei näinud välja isegi imestunud. Mitte keegi ei nutnud.

Enamik vaatas teda uudishimulikult, kuid miski, võib-olla austus olukorra vastu, milles nad viibisid, ei lasknud neil talle otseste küsimustega läheneda. Selle asemel kõndisid nad ümber tema, naeratades iga kord, kui ta juhtumisi nende pilgule vastas.

Üks naine eraldus rahvahulgast ja püüdis Sara elutoa ja köögi vahel esikus kinni.

„Caroline Rohde.”

Hoiak ja käepigistus olid sõjaväelised.

Sara ees olev naine oli palju ilusam, kui ta oli endale ette kujutanud. Tal olid sügavad mandlikujulised silmad ja näojooned rõhutatud nagu skulptuuril. Laelampide valguses oli kõrgeid põsesarnu kattev nahk peaaegu säravvalge. Ta juuksed olid paksud, hallide kiharatega, mis meenutasid kõige rohkem sulahõbedat.

Kaelas oli tal õhukesest jahedast siidist must sall, mis oleks kellegi teise kaelas tundunud sobimatu, isegi matustel, kuid tema kaelas tundus see ennekõike ajatu ja peaaegu võluv.

Tema vanust oli raske määrata, kuid tal oli niisuguse inimese aura, kes ei ole kunagi olnud tõeliselt noor. Saral tekkis tugev tunne, et Caroline Rohde ei hinda noorust kuigi kõrgelt.

Kui ta rääkis, jäid kõik tema ümber vait ja ta hääl sobis tema auraga kokku: kindel, otsustav, otsekohene. Häälest võis justkui aimata tervitavat naeratust, kuid see ei ulatunud suunurkadeni. Pigem muutis see jooned suu ümber kalgimaks.

„Amy rääkis, et te tulete,” ütles ta. „Ma ei saa väita, et see oleks olnud minu arvates hea idee, aga ei olnud minu asi selle kohta midagi öelda.”

Järele mõeldes lisas ta: „Võib-olla ei peaks ma ka teile midagi ütlema, aga te olete kindlasti nõus, et see on tekitanud mõnevõrra… ebamugava olukorra.”

„Ebamugava,” kordas Sara kajana. Ehkki ta ei mõistnud, kuidas oleks Amy võinud ette teada, et ta sureb.

Teised kogunesid hajusa poolringina nende ümber, nii et kõik jäid Caroline’i taha ja näoga Sara poole, nagu oleks ta juhuslikult tsirkusesse sattunud.

„Me ei teadnud, kuidas teiega ühendust saada, kui Amy… lahkus. Ja nüüd olete te siin,” võttis Caroline asja kokku. „Aga hea küll, eks see ole näha, mis me teiega teeme.”

„Mul oleks vaja kusagil elada,” ütles Sara. Kõik kallutasid end ettepoole, et kuulda, mida ta ütleb.

„Elada?” ütles Caroline. „Elama hakkate te mõistagi siin! Maja on ju tühi.”

„Aga…”

Kirikuõpetaja valge kaelusega mees naeratas Sarale sõbralikult ja jätkas kahjuks samal teemal, lausudes: „Amy palus meil teile iseäranis edasi öelda, et selles osas pole midagi muutunud.”

Pole midagi muutunud? Sara ei teadnud, kes siin hulluks on läinud, kas Amy, kirikuõpetaja või kogu Broken Wheeli linnake.

„Loomulikult on siin olemas külalistuba,” ütles Caroline. „Magage täna öösel seal, siis vaatame, mida teiega edasi teha.”

Kirikuõpetaja noogutas ja mingi moel oligi asi otsustatud: ta hakkab üksinda elama Amy Harrise tühjas majas.

Ta haarati kaasa teisele korrusele. Caroline läks kõige ees nagu väejuht sõjas, Sara kohe tema järel ja siis toetava vaikse varjuna George. Nende taga tuli enamik teisi külalisi. Keegi kandis tema pagasit, ta ei teadnud, kes, aga kui ta väiksesse tuppa jõudis, ilmusid nii seljakott kui ka kohver nagu imeväel välja.

„Me hoolitseme selle eest, et teil oleks kõik, mida vajate,” ütles Caroline ukselävelt, sugugi mitte ebasõbralikult. Siis saatis ta kõik minema ja lehvitas Sarale kergelt, enne kui enda järel ukse sulges.

Sara vajus voodile, äkki jälle üksinda, papptaldrik toiduga endiselt käes ja üksildane raamat mahajäetult kõrval voodikattel.

Pagan küll, mõtles ta.

Sara Lindqvist

Kornvägen 7, 2. korrus

136 38 Haninge

Rootsi

Broken Wheel, Iowa, 3. juunil 2009

Kallis Sara,

suur tänu meeldiva kingi eest! See pole ehk raamat, mille ma ise oleksin ostnud, ja just sellepärast valmistab see palju rohkem rõõmu. Aga küll see on ikka õudne lugu. Mul polnud aimugi, et Rootsis niisuguseid asju juhtub. Ehkki ma ei tea, miks ei peaks juhtuma. Minu meelest on väikestes linnades rohkem vägivalda, seksi ja skandaale kui suurlinnades, ja kui see on tõsi linnade puhul, peaks see ju kehtima ka väikeste riikide kohta. Arvan, et see tuleb sellest, et inimesed saavad seal lähedasemaks. Meil Broken Wheelis on küll kindlasti üksjagu skandaale olnud.

Aga oma Lisbeth Salanderit meil tõesti ei ole. Tähelepanuväärne naine. Nagu ma aru saan, on sarjas veel kaks raamatut. Kas sa ei oleks palun nii kena ja ei saadaks mulle ka ülejäänud kaks? Ma ei saa enne magada, kui olen teada saanud, kuidas sel tüdrukul on läinud, ja tollel närvilisel noorhärral Blomkvistil muidugi ka.

Loomulikult maksan ma nende eest. Saadan esimese osamaksena Harper Lee „Tappa laulurästast”, muide, samuti väikelinnad, mõrvad ja seks.

Tervitades

Amy Harris