Читать книгу Unistuste raamatupood - Катарина Бивальд - Страница 4

Sulle on neli uut sõnumit. Vastu võetud null viis kolmteist:

„Kullakene! Ema siin. Mida? Jajah. Ja isa muidugi ka. Jõudsime just Andersi ja Gunneli poolt tagasi. Tead küll, nende juurest, kes olid varem meie naabrid, aga kolisid sinna Tyresö imelisse villasse. Kuidas sul läheb? Oled juba kohale jõudnud? Kuidas siis on maakohas olla? On see Amy täielik hull? Kas sul õnnestus õige buss leida? Ma ei saa aru, miks sul oli vaja ilmtingimata sinna…”

Vastu võetud null viis viisteist. Ema rääkis edasi, nagu polekski teda katkestatud:

„… maakolkasse sõita. Oota, ma pole lõpuni rääkinud. Aga hea küll, siit tuleb isa, kes tahab kindlasti paar sõna öelda, ehkki ma pole üldse lõpetanud.”

Väike paus, tõsine köhatus.

„Sara! Loodan, et sa ei istu ainult raamatuid lugedes toas. Sa pead julgema välja minna ja inimestega rääkida. Reisimine on fantastiline võimalus. Mulle meenub, kui meie emaga…”

Vastu võetud null viis kaheksateist.

„Mis selle kõnepostiga küll on. Miks mul ei lasta lõpuni rääkida? Aga head aega siis. Oota. Ema tahab jälle midagi öelda.”

„Sa tead, et kui sa kahetsema hakkad, võid alati hoopis New Yorki sõita. Või Los Angelesi. Ja ära maksa ette.”

Sõnum katkes taas ja järgmine oli salvestatud alles kolm tundi hiljem. Ema jälle:

„Sara! Miks sa vastu ei võta, kui me sulle helistame? Kas Amy on massimõrvar? Mina tean küll, kuidas seal USAs asjad on. Kui sind on kusagil tükkideks lõigatud, siis ei anna ma sulle kunagi andeks. Kui sa meile silmapilk ei helista, helistan ma CIA-sse.” Taustal pomises isa hääl midagi. „FBI-sse. Whatever.”

Ema ei olnud maha rahunenud, kui Sara ta ükskord kätte sai.

„Mulle ei meeldi üldse see väikelinna asi,” ütles ema. Nad olid selle üle varemgi vaielnud.

Sara hõõrus otsaesist ja vajus tagasi voodile. Tuba, kus ta lamas, oli väike, võib-olla kolm korda viis meetrit. Seal oli voodi, tugitool akna all, öökapp ja väike kummut. See oli kõik. Tapeet oli hele, lilleline ja paistis olevat vähemalt paarkümmend aastat vana. Kardinatel oli hoopis teistsugune lillemuster ja näis, et need olid üles riputatud alles enne tema tulekut. Kardinad olid selle akna jaoks kindlasti kümmekond sentimeetrit liiga lühikesed.

„Väikelinnad on nii… igavad. Sa oleksid võinud sõita ükskõik kuhu üle kogu maailma.”

See oli tegelikult irooniline. Ema oli talle alati korrutanud, et tuleb reisida, ja kui ta nüüd seda tegi, käitus ema nii, nagu oleks ta pidanud pigem koju Haningesse jääma.

„Ja ohtlikud. Kes teab, millised hullud ennast seal peidavad?”

Polnud selge, mis oleks halvem, kas igavus või oht sattuda mõne hullumeelse massimõrvari otsa, kes igas kuuris peidus on. Need sõnad äratasid millegi Sara mälus.

„See tuleb sellest, et inimesed saavad väikelinnades üksteisega lähedasemaks,” ütles ta.

„Kui aus olla, siis mida tead sina inimestest? Kui sul poleks nina kogu aeg raamatus…”

Seda vaidlust oli neil samuti olnud palju kordi.

Võib-olla polnudki nii imelik, et ema nägi oma vanemas tütres proovikivi. Sara noorem õde Josefin töötas Södertälje maakohtus juristina. Ajapikku pidi temast saama advokaat, mis on sotsiaalselt mõjukas amet, kus töötajad kannavad hästiistuvaid kalleid kostüüme. Aga Sara. Raamatukaupluses. Kusagil äärelinna ostukeskuses. See oli ainult õige vähe parem kui olla töötu endine raamatupoe müüja, mida ta nüüd oli. Ja kui ta kord sõitiski välismaale, siis kuhugi väikesesse urkasse kusagil Ameerika kolkas, elama ühe vanema naisterahva juurde.

Tavaliselt ei hoolinud Sara sellest, et ema teda nii ilmselt igavaks pidas. Ema arvamuses oli tõetera. Kogu elu jooksul polnud ta teinud mitte midagi, mis oleks olnud vähimalgi määral seikluslik. Kuid pidevad rünnakud Amy vastu olid hakanud talle juba enne ärasõitu närvidele käima ja nüüd, traagilised matused värskelt meeles, vastas ta seetõttu ema kommentaaridele lühidalt ja ühesilbiliselt.

Ema näis tajuvat, et on liiale läinud, sest ta ütles: „Nojah, vähemalt ei ole sa tapetud ja tükeldatud.” Hääletoon oli nii teesklematult pessimistlik, et tal polnud vaja isegi lisada „veel”. „Kuidas siis Amy on? On ta sinuga lahke?”

„Amy on…” Sara takerdus. „Ta on kena.”

Seda ta oli. Ainult et ta oli ka surnud.

Sara hiilis oma toast välja ja läks läbi pimeda koridori nagu närviline murdvaras. Kohe tema toa ees oli kitsas koridor, mis viis ka vannituppa ja Amy tuppa. Caroline oli seda näidanud, kui teda külalistuppa juhatas. Ta möödus kiiresti, püüdes mitte vaadata rangelt suletud ust. Ta mõtles, kas keegi seda veel üldse kunagi avab. Temal igatahes polnud mõtteski seda teha. Trepiotsal jäi ta seisma ja kuulatas. Siis läks aeglaselt trepist alla.

Iga uue toa juures kõhkles ta ja vaatas ettevaatlikult uksest sisse. Ta ei teadnud, mida ta tegelikult ootas. Elutoa diivani taha peitunud linnaelanikke. Amy vihaseid sugulasi esikus, kes süüdistavad teda, et ta elab majas ilma üüri maksmata, või Amy vaimu köögis. Ent kõik oli tühi ja mahajäetud.

Ta kõndis Amy majas ringi, puudutas käega pindasid, mida Amy oli katsunud, tubades, kus Amy oli elanud. Maja vaikus hirmutas teda, silme ette kerkisid pildikesed tardunud igapäevaelust, kui ta selleks kõige vähem valmis oli.

Köögis oli keegi valmis pannud keedukannu, purgi lahustuvat kohvi ja pudeli piima. Eilsest oli järel leiba ja külmikut avades avastas ta, et seal oli külluses toitu, korralikult kilesse pakitud, peale märgitud, mis roog see on, ja eilne kuupäev.

Ta sõi paljast leiba ja pani vee keema, enne kui lipsas vannituppa, et duši all käia. Dušš ise oli vanaaegne, väikese ovaalse vanni kohal. Ta võttis kõik riided seljast, voltis kokku ja pani korraliku kuhjana WC-poti vastas nurgas seisvale kulunud järile. Ta lootis, et need jäävad seal kuivaks, ehkki äravooluava ega dušikardin ei näinud kuigi usaldusväärsed välja.

Torudest tuli vinguvat kaeblikku heli ja vesi ei läinudki soojemaks kui vaid hädavaevu leigeks.

Tegelikult ei pidanud see niiviisi minema, mõtles Sara. Ta oli vannitoast leitud käteräti pea ümber mähkinud, oma pagasi lahti pakkinud ja tagasi kööki kolinud. Siiani polnud ta viibinud üheski toas rohkem kui kakskümmend minutit, välja arvatud külalistuba, kus ta oli maganud. Kuidagi kindlam tundus ringi liikuda.

Lahtipakkimine oli võtnud kolmteist minutit, nii et nüüd oli kell pool üksteist ja tal polnud üldse mitte midagi teha. Väljas hakkas juba palavaks minema. Lahtisest köögiuksest tuli kuiva mulla ja lämmatava roheluse lõhna. See võistles majas sees oleva umbsuse, puidu ja vanade vaipade lõhnaga.

Ta vajus köögitoolile ja otsis mingisugust märki sellest, et Amy oli seal elanud, kuid nägi ainult kulunud kapiuksi ja surnud potililli aknalaual.

See siin oleks pidanud olema tema seiklus. Nemad Amyga oleksid pidanud siin istuma, võib-olla täpselt samadel toolidel, ja rääkima raamatutest, linnast ja inimestest, keda Amy oli tundnud, ning see oleks olnud kena.

„Amy,” ütles ta. „Mida paganat sa oled teinud? Me pidime ju päriselt sõbraks saama.”

Verandale viiva köögiukse kõrval seisis kaks paari eri suuruses kummikuid. Rohi oli kõrge ja suvepäikesest kolletunud ning köögiviljaaed ammu umbe kasvanud. Ilmselt leidus seal paljugi, mida polnud võimalik kogu selle rohu tõttu näha, kuid Sara suutis tuvastada kaks kõverat õunapuud, mis näisid olevat aastaid kärpimata, rohtunud lapikese maitsetaimedega, mis sarnanesid väga umbrohuga, ja paar tohutu suurt tomatitaime.

Ta läks majja tagasi ja kulutas tund aega sellele, et oma raamatud kogu majas laiali paigutada, püüdes maja koduseks muuta. Kuid kolmeteistkümnest raamatust ei jätkunud kuidagi kõigisse tubadesse.

Kodus oli tal peaaegu kaks tuhat raamatut ja kolm sõpra. Kui endisi raamatukaupluse kolleege võis sõpradeks pidada.

Ta oli raamatukauplusse tööle läinud, kui oli seitseteist, algul jõulude, allahindluste ja suvepuhkuste ajal, seejärel täiskohaga. Ja sinna oli ta jäänudki. Poole tunni kaugusele kohast, kus ta oli sündinud. Midagi sellest põnevamat ei olnud juhtunud.

Üks kaupluse naistest oli kord väitnud, et kõik jutustused algavad sellega, et keegi saabub või lahkub. Josephssoni raamatukauplusse ei olnud kunagi kedagi saabunud ja kindlasti ei olnud kedagi saabunud Sara kahetoalisse Haninge korterisse. Mitte midagi peale kirjade, ilusti käsitsi kirjutatud kirjade. Mõnda aega oleks Sara võinud vanduda, et kirjad tõid endaga kaasa tükikese Iowat, nõrga, kuid selgesti tajutava seikluste, võimaluste, teistsuguse, ajatuma elu tunde.

Kuid siia jõudes lõhnas siin ainult umbselt puidu ja vanade vaipade järele.

„Võta end kokku, Sara,” ütles ta. Oli rahustav inimhäält kuulda, isegi kui see oli tema enda oma. Ainsad muud heli tulid liiga pikaks kasvanud puuokstelt, mis peksid ülakorrusel vastu akent, ja torudest, mis vahetevahel ilma põhjuseta korisesid.

Kuidas on võimalik maha sõita tuhandeid kilomeetreid ja kohale jõudes olla ikka seesama inimene? Sara ei saanud sellest aru.

Kui muidugi see välja arvata, et nüüd oli tal kolmteist raamatut ja null sõpra.

„Võta end kokku,” ütles ta jälle, kuid see ei kõlanud seegi kord karmimalt.

Sara arvates uskus suurem osa neist, kes üldse tema peale mõtlesid, et ta kasutab raamatuid selleks, et end elu eest peita.

Ja võib-olla oli see tõsi. Ta oli juba põhikoolis avastanud, et vähesed märkasid seda, kes istus raamatu taha peidetult. Aeg-ajalt oli ta pidanud silmad tõstma, et mõne lendava joonlaua või raamatu eest pea alla lasta, aga üldiselt polnud keegi just teda rünnanud ja enamasti polnud ta isegi raamatus järge kaotanud. Samal ajal kui teised klassikaaslased olid kedagi kiusanud või ise kiusatuks osutunud, uuristanud mõttetuid märke laua sisse või sodinud üksteise kappe, oli tema kogenud tormilisi kirgi, surma, naeru, näinud võõraid maid ja möödunud aegu. Teised olid võib-olla kinni Haninge väikeses päevinäinud põhikoolis, kuid tema oli olnud Jaapanis geiša, rännanud koos Hiina viimase keisrinnaga Keelatud Linna klaustrofoobsetes suletud ruumides, kasvanud üles Roheliste Viilkatuste külas1 koos Anne’i ja teistega, kogenud omajagu mõrvasid ning armastanud ja kaotanud koos klassikutega.

Raamatud olid olnud kaitsemüür, kuid mitte ainult. Nad olid kaitsnud teda ümbritseva maailma eest, kuid muutnud ka ümbritseva maailma mingisuguseks ähmaseks kulissiks tema elu tõelistele seiklustele.

Oleks võinud uskuda, et kümme aastat raamatukaupluses oleksid raamatute maagilisest särast midagi ära võtnud, kuid Sara arvates oli asi vastupidi. Nüüd oli tal igast raamatust kaks mälestust: mälestus sellest, et ta oli seda müünud, ja sellest, et oli seda lugenud. Ta oli müünud iga-aastaste allahindluste ajal lõpmata palju Terry Pratchettit, enne kui oli alles mõni aasta tagasi kapituleerunud, ühe tema raamatutest läbi lugenud ja tutvunud ühe tänapäeva kõige fantastilisema ja kindlalt kõige usaldusväärsema kirjanikuga. Ta mäletas suve, mil oli tundunud, et müüb peaaegu ainult Ulla-Carin Lindqvisti raamatut „Sõuda aerudeta”, ja suveõhtut kolm aastat hiljem, mil oli ise seda lugenud. Ta mäletas, et ümbrisel oli tume siluett ja see oli maalähedastes, realistlikes toonides, nagu on suveõhtuti pärast päikese loojumist, et raamat ise oli väike ja õhuke ning et kõik, kes selle ostsid, pidasid vajalikuks seda kommenteerida. „See on see uudisteankur”, „diktor, kes suri”, „ta oli teles väga hea”, nagu oleks see kuidagi nende südame murdnud, et keegi televisioonist võib surra. Sara arvates oli see raamat, mis puudutas inimesi, enne kui nad seda lugemagi olid hakanud.2

Ta oli kandnud kuhjade viisi Liza Marklundi, rohkem, kui ta tegelikult oleks tahtnud, müünud pehmekaanelist Jan Guillou’ Hamiltoni-seeriat vähemalt kolmes eri trükis ning näinud sündimas, kasvamas ja igavesti jätkumas Rootsi krimikirjanduse imet. Ta polnud õieti tähele pannud, millal ilmus Camilla Läckberg, kuid oli märganud teda pehmekaanelisena. Saraga oli see tihti nii.

Ta oli kindlasti müünud kümneid tuhandeid, võib-olla sadu tuhandeid raamatuid, kuid mõttetu oli üritada arvet pidada. Kui ta oleks neil aastatel üldse oma tulevikule mõelnud, oleks ta ilmselt eeldanud, et saab raamatukaupluses vanaks, muutub aegamööda hallimaks ja tolmusemaks nagu müümata raamatud väikeses laos, müües igavesest ajast igavesti rahulikult koopiapaberit ja pastakasüdamikke, ning tõmbub siis tagasi, saades pensioni, mis koosneb suures osas raamatutest, mis ta on personali allahindlusega aastate jooksul ostnud.

Kuid Josephssoni raamatukauplus oli kinni pandud, tema oli jäänud töötuks ja nüüd oli ta ihuüksi Ameerika Ühendriikides.

Kui üks auto sissesõiduteele keeras, oli Sara peaaegu tänulik vahelduse eest. Autost astus välja matustel olnud kirikuõpetaja ja sel ajal, kui mees maja poole astus, proovis Sara esikus peegli ees kolme erinevat naeratust.

„Ole lihtsalt normaalne, Sara,” ütles ta oma peegelpildile, kuid naine, kes talle pärani silmadega vastu vahtis, nägi traagilisel kombel välja nagu turbanit kandev kabuhirmus hiir. Ta oli rohkem kui tund aega majas ringi kõndinud ja ikkagi unustanud ära võtta käteräti, mille oli juuste ümber keeranud.

Kirikuõpetaja oli nüüd juba peaaegu veranda juurde jõudnud, seepärast viskas Sara käteräti riidekappi, katsus kammi asemel sõrmedega läbi juuste tõmmata ja läks välja verandale.

Naeratus, Sara, meenutas ta endale.

Kirikuõpetaja nägi välja niisama närviline nagu Sara ise. Valgest kaelusest oleks pidanud piisama, et talle teatavat väärikust anda, kuid muljet rikkus see, et hõredad juuksed ei tahtnud paigal püsida ja särgi peal oli oranž tepitud tuulejakk. See näis olevat ostetud odava kaupluse allahindluselt kaheksakümnendatel aastatel.

„Amy surm oli linnale raske löök,” ütles mees. Ta seisis endiselt veranda ees, üks jalg alumisel trepiastmel, nagu poleks suutnud otsustada, kas ta on teel üles või tagasi alla. „Väga raske.”

„Jah,” ütles Sara. „Kuidas… kuidas ta suri?”

Võib-olla oli pealetükkiv seda küsida, aga ta taipas, et tahab seda tõesti teada. Kuid kirikuõpetaja pomises ainult midagi haigusest. Tähendab siis mitte autoõnnetus. Kuid surm pidi siiski olema ootamatu. Alles kolm nädalat tagasi oli Sara saatnud Amyle kõik oma reisi üksikasjad ega olnud saanud muud teadet, kui et talle tullakse Hope’i vastu.

Ta mõtles, kas peaks kohvi pakkuma. Kuidas peaks tegelikult külalislahkust üles näitama, kui oled mittemaksev külaline surnud naise majas? See tuletas talle midagi meelde.

„Ma ei tea õieti, kuhu minna,” ütles ta.

„Minna?” Kirikuõpetaja, kes oli niigi juba närviline, nägi veel närvilisem välja. Ta tõstis jala trepiastmelt maha. „Aga sa elad ju siin!” Kui see Sarale mitte kuidagi ei mõjunud, lisas ta: „Amy oli väga armastatud, nagu sa mõistad. Meil on hea näha, et tema maja ei seisa tühjalt ja mahajäetult. Muide, kas sa vajad midagi? Kas sul süüa on?”

„Ilmselt mitmeks nädalaks.”

„Hästi, hästi. Ja midagi muud? Oletan, et sul on autot vaja.”

„Mul ei ole juhiluba.”

Mees võpatas. „Ah nii, ahah. Ja, hmm, jah… Pean sellest lihtsalt Caroline’iga rääkima.” Ta paistis kergendust tundvat, et otsuse langetas, ja ütles head aega, enne kui Sara selgusele jõudis, kas peaks kohvi pakkuma.

Ta polnud ikka veel kohviprobleemile lahendust leidnud, kui saabus järgmine külaline. Kuid seekord polnudki sellel tähtsust.

Proua Jennifer – „Ütle mulle Jen” – Hobson oli Ameerika koduperenaine, kes väärinuks asepresidendi tooli. Tal olid täiuslikult lõigatud tumedad juuksed, mis näisid justkui olevat omaette, ja niisuguse inimese pisut liialdatud naeratus, kes tegeleb palju väikelastega. Ta marssis otse kööki, pani veekeetja käima ja võttis lahustuva kohvi jaoks välja kaks lusikat.

„Ma olen Broken Wheeli infolehe vastutav väljaandja,” ütles ta üle kohvitasside ja lusikate klõbina.

Ta avas ühe alumise kapi ja leidis suhkru. Juuksed hõljusid tema ümber, kui ta alla kummardus. „Me kirjutame kõigist siinsetest suurtest sündmustest. Alles mõni aasta tagasi oli siin külas üks mees Jerseyst. Mingisugune vabakutseline. Ta tuli ennast otsima, aga kolis ainult kahe nädala pärast Hope’i ja keeldus intervjuud andmast.”

Jäi selgusetuks, mis oli olnud hullem, kas Hope’i kolimine või intervjuust keeldumine.

„Üks mu sõber Spencerist tegeles suguvõsauuringutega,” ütles naine üle õla. „Olen Spencerist pärit. Kolisin siia, kui abiellusin.”

Ta näkku tekkis midagi otsustavat.

„Aga jah. Ta tegeles suguvõsauuringutega. Leidis sugulasi Rootsist. Ta oli sellega väga rahul. Palju parem kui sugulased Iirimaalt või Saksamaalt, nagu ma talle ka ütlesin. Kõikidel on seal sugulasi. Rootsi on palju eksootilisem.”

Ta vaatas Sarale otsa ja raputas siis kiiresti pead, arvatavasti ahastusest, et Sara oli nii tavaline.

„Mis su perekonnanimi on? Võib-olla olete sugulased. On imelikumaidki asju juhtunud ja Rootsis ei ela ju väga palju inimesi?”

„Üheksa miljonit.”

„Kas teil tammesid on?”

„Tammesid?”

„Iowa rahvuspuid. Meil siin on fantastilised tammed.”

„Jah, meil… on tammesid.”

„On sul ehk mõni arvamus, mida sooviksid jagada?”

Neid Saral ei olnud.

„Mitte midagi? Mõni väike tervitus? Võib-olla esmamulje linnast?”

„Olen käinud ainult söögikohas.”

„Arvan, et mul tuleb lihtsalt midagi kokku kirjutada,” ütles Jen iseendale. „Olen kindel, et sa hakkad linna armastama, kui seda kord tundma õpid.”

„Ära muretse,” lisas ta. „Artiklis väljendad sa ennast kenasti. Kohe, kui ma olen välja mõelnud, mida sa ütled.”

Sara Lindqvist

Kornvägen 7, 2. korrus

136 38 Haninge

Rootsi

Broken Wheel, Iowa, 23. augustil 2009

Kallis Sara,

kui tore, et Sulle meeldis Harper Lee. Mul pole tegelikult rootsikeelse pealkirja kohta mingit arvamust, kuid on võimalik, et „Surmapatt” kõlab nagu odav bulvarikriminull. Seda tead sina paremini kui mina.

Kuna sulle meeldis „Tappa laulurästast”, saadan ka Kathryn Stocketti „Koduabilise”. Rassism on mõlemas raamatus igatahes ühine. Ma tean, et on neid, kes kahtlevad selles, et rassism on ikka veel suur probleem, aga minu arvates arvavad nii ainult keskealised inimesed, need, kes usuvad, et maailm on ainuüksi sellepärast automaatselt paremaks muutunud, et nemad on saanud küllalt vanaks, et seda juhtida, ehkki ilma et keegi neist oleks teinud vähimatki selleks, et seda paremaks muuta. See on üks väheseid küsimusi, mis mind ikka veel ärritab. Liigagi palju, nagu ütleb mu hea sõber John, kes on mustanahaline ja selgesti üle keskea ning väidab, et kõik on muutunud palju paremaks. Vähemalt Broken Wheelis, lisab ta. Johnile ei meeldi ebamäärased üldistused. Ma ei kavatse nõustuda, et see ütleb midagi maailma kohta üldisemalt, vaid see ütleb lihtsalt seda, et siitkandi rahvas on temaga harjunud. Ta on linnas ainus mustanahaline ja lisaks peab ta ainsat kauplust, kus ikka veel piima müüakse, nii et ma ei tea, kuidas ta saaks inimestele mitte meeldida. Mina arvan loomulikult, et on võimatu, et ta ei meeldiks, aga sellega ta ka ei nõustu.

Sõbralike tervitustega

Amy Harris