Читать книгу Unistuste raamatupood - Катарина Бивальд - Страница 6

Raamatute lugemine polnud halb elamisviis, kuid viimasel ajal oli Sara hakanud mõtlema, kas see on kuigi palju… elu. Need mõtted olid tulnud siis, kui ta oli teada saanud, et Josephssoni kauplus pannakse kinni, ja teda oli vapustanud mõtete intensiivsus. Nagu oleks koos raamatupoega kadunud seitseteist aastat tema elust, nagu oleks kõik, mis ta kunagi oli olnud, paiknenud ühe tolmuse kaupluse hallikasvalgetes riiulites, inimestes, kes ostsid suviti neli pehmekaanelist raamatut kolme hinna eest ja jõuluks ükskõik mida, mis oli läikiv ja korralikus köites.

Muidugi oli ta teadnud, et võib saada uue töö mõnes teises raamatukaupluses, kuid just seal ja siis, neil lõpmata pikkadel suvepäevadel ühes äärelinna keskuses, kui loeti suure hooga päevi sulgemiseni, oli ta endalt küsinud, kas sellest tõesti piisab. Ja see oli teda hirmutanud, sest mida muud seal mujalgi võis olla peale raamatute ja töö?

Oli aga Amy ja üks Iowa väikelinn, nagu mõnes Fannie Flaggi või Annie Proulx’ romaanis. Sara oli kord ostnud Amy käest ühe raamatu interneti rahvusvahelise antikvariaaditeenuse kaudu, kus ka eraisikud said raamatuid müüa. Kui Amy ei tahtnud selle eest tasu saada, oli Sara julguse kokku võtnud ja saatnud talle tänutäheks ühe raamatu, ja nii oli see jätkunud. Amy oli saatnud imetoredaid kirju raamatutest ja oma väikelinna inimestest ning tol hetkel oli see olnud ainus, mille külge Sara sai klammerduda. Ainus päästerõngas elus, mis oli hakanud tunduma äärmiselt mõttetu.

Kui tema elu oleks olnud raamat, poleks tal olnud seal isegi kõrvalosa. Ja kõrvalosa oli tegelikult kõik, mida ta soovis. Peategelaseks oli ilmselt liiga palju tahta, aga saada endale vähemalt välimus ja mõni isikuomadus, mida paari reaga põgusalt kirjeldatakse, kui ta aeg-ajalt peakangelannat kohtab. Olla tegelane oma nime ja mõne repliigiga.

Juulis oli see tundunud tohutu kauge unistusena ja niisama kauge oli see nüüd.

Ent ta arvas, et raamatute abiga saab ta oma päevad mööda saata. Siiani oli ta seda alati teinud.

Sel hommikupoolikul võttis Sara verandale kaasa „Bridget Jonesi” ja selle päeva kolmanda tassitäie peaaegu joomiskõlbmatut lahustuvat kohvi. Ta läks kiiresti läbi esiku, hoides silmad välisuksel. Püüdes mitte vaadata esikus olevat väikest altarit. Soovides, et keegi oleks vähemalt lipud ära võtnud, kuid arvamata, et tema ise võiks seda teha.

Väljas olla tundus parem. Kiiktoolid olid mugavad ja umbe kasvanud aed nägi välja pigem sarmikas kui hooletusse jäetud. Kui ta edasitagasi kiikus, kostis tema alt kodust kriuksumist.

Sel ajal kui päike leidis aeglaselt tee puulatvade kohale, püüdis ta kujutleda, et kõik on täpselt nii, nagu peab, nagu oleks pidanud olema.

Võib-olla Amy ei olegi surnud? Võib-olla tegeleb ta parasjagu köögis oma lilledega? Võib-olla on ta mõne raamatuga kusagil ülakorrusel? Võib-olla võiks see nii olla.

Sara ohkas. Sama mis siis, kui üritada mõne raamatu õnnetut lõppu muuta. Ükskõik, kui palju sa ka ei püüaks end veenda, et asjad lähevad pärast seda teisiti, kui sadistlik ja käpardlik autor on pildilt kadunud, on see ikka kusagil ajusopis alles. Rhett Butler jättis Scarletti maha just siis, kui Scarlett oli hakanud tema vääriliseks saama. Täiesti mõistusevastaselt, oma isikupära, armastuse olemuse ja oma sõnade kiuste, tegelikult kõige kiuste, mis oli arukas ja õiglane. Ja isegi mitte Charlotte Brontё kohutav isa ei saanud takistada Paul Emanueli suremast, ükskõik kui võltsi ebamäärasusega Charlotte poleks üritanud lõppu sõnastada, et isale rõõmu valmistada.3

Arusaamatu.

Jah, aga nii see on. Tuleb lihtsalt püüda selle peale mitte mõelda. Margaret Mitchell oli rumal ja Amy Harris on surnud.

Sara tõstis raamatu sülest ja sundis end edasi lugema. Oli kuidagi lohutav, et raamat oli siin täpselt samasugune, nagu oli olnud Rootsis. Bridgetil ei õnnestunud täpselt samuti oma uusaastalubadusi täita nagu varem ja ta kohtas Mark Darcyt tema tobedas džempris. Kui Daniel Cleaver lõpuks lavale ilmus, oli Sara juba turvalisse raamatumaailma kadunud ja oleks võinud sinna jäädagi, kui mitte üks auto poleks sissesõiduteele keeranud.

George’il oli seljas seesama punaseruuduline särk mis laupäeval ja see oli niisama kortsus. Ta käed värisesid nüüd rohkem kui siis. Kuid Saral oli meeles, kuidas George oli koos temaga peietele tulnud, ja ta naeratas mehele üle raamatu serva.

„Tulin sulle ütlema, et olen sinu autojuht.”

Raamat vajus aeglaselt sülle.

„Hakkan sind sõidutama,” selgitas mees. „Sinna, kuhu soovid. Ainult helista.” Ta vuristas oma telefoninumbri ette, ära ootamata, et Sara selle üles kirjutaks. „Kui mind kodus ei ole, siis olen Grace’i juures.” Ta ütles Sarale ka selle numbri ning Sara ei jõudnud sedagi kirja panna.

„Aga ma võin jalgsi käia,” ütles ta.

„Nad ütlesid, et ma pean sind sõidutama.”

„Nad?”

„Jen ja Andy. Caroline oli ka juures.”

See ilmselt otsustas asja.

„Noh?” ütles mees. „Kas ma saan sind kuhugi sõidutada?”

„Enam pole kuigi palju, mida vaadata,” ütles George, kui nad linna poole sõitsid.

Külluses paistis olevat üksnes maisi. Nüüd, augusti lõpus, oli see ümberringi hiigelsuurtel väljadel kõrgeks kasvanud. Terav päikesevalgus muutis põllud kuldselt ja roheliselt virvendavaks mereks, mis pimestas Sarat ja torkis silmi, kuni jõuti peaaegu vabastavalt Broken Wheeli asfaldile. See algas kümne minuti kaugusel linnast koos hallist betoonist majade rea ja mahajäetud haagissuvilate parklaga.

„Mina elan seal,” ütles George. Sara lootis, et ta peab silmas majade rivi, sest haagiste parklas polnud midagi, kus oleks võinud elada. Katkine tara tähistas mingisugust piiri linnaga ja parkla taga kasutuskõlbmatul maaribal kasvasid üksikud puud.

Nende ees laius tee, kuid läks aega, kuni ilmus nähtavale mõni hoone nime vääriv ehitis. George’i elurajooni ja linnasüdame vahel oli ainult üks tegevuse lõpetanud bensiinijaam. Selleks oli olnud valgest laineplekist katusealune, mille juurde oli keegi jätnud kaks traktorirehvi ja katkise lapsevankri.

„Varem oli siin rohkem poode,” ütles George vabandavalt, nagu oleks kogu linn tema süü. „Aga enamik pandi varsti pärast kriisi kinni. Siin ei liikunud piisavalt rahvast.”

Vähemalt näen ma Jimmie Coogani tänavat, meenutas Sara endale. See peaks midagi tähendama. Kuid tal oli raske endas huvi äratada. Nüüd, mil ta oli välja puhanud, duši all käinud ja nägi linna korralikult, oli see veel masendavam.

Tegelikult oli Suurte Tasandike lame lainetav maastik andnud inspiratsiooni oma arhitektuuristiili tekkeks, kus madalad laiad majad sulanduvad ümbritsevasse preeriamaastikku ja linnasüdameid ääristavad kaunid katustega puitkõnniteed, mis olid ehitatud selleks, et saaks kaupluseakende ees jalutada, olles mingisugune segu verandast ja jalutustänavast. Paljudes linnades olid need olemas ja lõid rahuliku koduse mulje.

Broken Wheel seevastu oli täielik telliste, asfaldi ja betooni raiskamine. Majad olid küll madalad, kuid seda sellepärast, et ei olnud vajadustki rohkem kui kahe korruse järele. Nüüd polnud enam vajadust isegi ühe korruse järele. Tuultest tuhiseva preeria asemel olid lagunevad telliskivist hooned täiesti tarbetult nihkunud laia tänava poole, mis tundus peaaegu kolmerealisena. Tänavat ei kasutatud praegu enam kuigivõrd, sest see oli juba ammu konkurentsist välja tõrjutud, kui osariikide vahelised teed autoliikluse ümber suunasid.

Pärast seda, kui George oli ta kohale toonud ja ise Grace’i juurde kadunud, kõndis Sara kaks kvartalit hea õnne peale. Siis jäi ta teepeenrale seisma, nagu oleks õhkkond teda rabanud. Linna kohal lasus midagi kurba, nagu oleks mitmete põlvkondade probleemid ja pettumused telliste ja asfaldi külge kleepunud. Ühel tänavanurgal seisis rühm mehi. Nad olid kindlalt üle viiekümne, võib-olla kuuskümmend, seda ei olnud kulunud T-särkide ja väsinud näojoonte järgi võimalik täpselt kindlaks teha, kuid neist kiirgas sama sorti rahutut tegevusetust, nagu oli olnud teismelistel selles ostukeskuses, kus Sara oli töötanud. Nagu ei pakuks päevad neile enam midagi ja tulevik jääkski saabumata.

Kas see siin võib tõesti olla seesama Amy Broken Wheel? Seesama linn, kus Amy vend oli välja andnud ajalehte The Bent Farmer ja üks naisõpetaja oli teinud mopeedi veokastist improviseeritud raamatukogu?

Sara liikus siiski tänavat mööda edasi, peamiselt selleks, et pääseda meeste pilkudest. Mis polnud otseselt vaenulikud. Lihtsalt temale suunatud, võib-olla sellepärast, et polnud midagi muud vaadata. Kui vaid õnnestuks Jimmie Coogani tänav leida, mõtles ta, siis ehk ilmutaks end mingil nõiduslikul moel Amy linn, täiuslik oma puitfassaadide, seelikutes naiste ja mingisuguse ajatu amišilaadse eluoluga, mida ta oli Amy kirju lugedes ette kujutanud.

Keset päeva paistis päike halastamatult üksteise järel kõikide tühjade kaupluste peale. Paljudel neist olidki tegelikult ilusad vanad puitfassaadid, nagu oleks linn vähemalt kunagi olnud kaunis ja elav. Kuid seda meeldivat muljet rikkusid mahajäetud ruumid. Mõnikord olid neil aknad hädapäraselt kinni kaetud, mõnikord ainult katkised aknaklaasid, mida keegi polnud vaevunud parandama ega laudadega kinni lööma.

Mõne poe ette oli millalgi istutatud kiduraid puid, mis ei olnud justkui kunagi õieti kasvama hakanud, ja ühe põiktänava lõpus oli midagi pargilaadset. Kuid ei midagi enamat.

Risti läbi linna kõndimine võttis kakskümmend minutit ja Sara ei näinud isegi vilksamisi Jimmie Coogani tänavat.

Teises otsas oli silt, mis tegi reklaami maisijuuri ründavate usside tõrjevahendile: Control corn rootworm! hüüdis see maailmale, kindlasti kaks korda kolm meetrit suur ja vähemalt kakskümmend aastat vana. With Dyfonete 20-G Intersectitude. Ideal for the big corn grower!

Selle all oli tunduvalt väiksem silt, mis ütles, et see siin on Broken Wheel. Punkt. Polnud vaevutud isegi lisama tavapärast „Iowa süda” või „Iowa viljapuuaed” või midagi muud seesugust, püüdes kasutada ilustavat ümberütlemist. Silt oli nii kulunud, et Sara meelest näis see vabandust paluvat, kui ta kedagi tülitab.

Oli vaja teha kaks tiiru edasi-tagasi, enne kui ta lõpuks leidis Jimmie Coogani tänava, ja siis ka lihtsalt välistamise teel. Mingit silti ei olnud ja tänav ise oli ainult üks kahtlasevõitu põiktänav, kahel pool kõrged telliskiviseinad.

Pärast seda oli tal toss väljas. Ta jäi söögikoha ette seisma. Ukse kohal võis vaevu näha kuldseid tähti luitunud punasel taustal. Amazing Grace. Kui Grace ise teda sisse viipas, oli ta peaaegu tänulik, et keegi teine otsustas, mida ta tegema peaks.

Grace valas talle tassi kohvi, ilma et ta oleks tellinud, ja viskas tubli portsu roosat hakkliha oma selja taha grillplaadile.

Söögikoht oli peaaegu tühi. Maja ette oli pargitud ainult kolm autot, kaks tolmust pikapit, päikesest pleekinud sinist värvi, ja valge kaubik, mida kasutatakse teeparandusel. Ühe laua ümber istus kolm säravkollaste helkurvestidega meest, süües pigem varase õhtusöögi kui hilise lõunasöögina muna ja peekonit ning juues kohvi.

„Pole kuigi palju linna, mida avastada, mis?” ütles Grace. Tema tohutud käsivarred puhkasid jälle baariletil.

„Kena linn,” ütles Sara ilma seda ise uskumata.

„Üks paganama urgas on see. Mina sinu asemel siia ei jääks.” Grace tegi teatraalse pausi. „Põgene, kuni veel saad, see on kõik, mida ma ütlen. Ma pole kunagi aru saanud, miks mu vanaema otsustas siia jääda.”

Ta süütas veel ühe sigareti ja jätkas peaaegu sama hingetõmbega: „Nii et George on sinu autojuht? Mina kuulujutte ei levita. Aga tal on elus raske olnud. Natuke lisatoetust kulub talle ära. Naine jättis ta maha. Pärast seda hakkaski jooma. Mitte pidevalt muidugi. Periooditi. Suutis mitu aastat tapamajas töökohta hoida.”

Grace ei võtnud vaevaks häält tasandada, kuid George ei näidanud välja, et oleks teda kuulnud. Võib-olla oli selektiivne kuulmine anne, mida ta oli olnud sunnitud arendama.

„Iseenesest hea, et ta lahti lasti. Polnud päris õige töö mehele, kelle käed pole päris kindlad.” Grace tegi Sarale silma. „See oleks võinud kergesti lõppeda sellega, et pole üldse käsi.”

Ja lisas kiiresti: „Aga nüüd on ta kaine. Pole rohkem kui kuu aega midagi tarvitanud. Kena mees.”

„Miks sa ennast Grace’iks nimetad?”

„Mu ema nimi oli Grace. Tema ema nimi oli Grace. Tema emaema nimi oli Grace.” Sara kartis, et naine jätkab veel ühe sugupõlve jao. „Aga mina? Madeleine.”

Sara sundis end jooma lonksu kohvi. See oli liiga lahja ja kergelt kõrbenud maitsega, mis tuleb kohvile siis, kui see on liiga kaua soojendusplaadil seisnud.

„Madeleine. See on vanemate peente daamide nimi. Nende naiste nimi, kes minestavad, kui neid näpuga torgata. Kes abielluvad ja tikivad oma nimetähed taskurättidele. Pane tähele, oma nimetähed kingituseks. See pole õige nimi naisele, kes burgereid keerab või hoiab purjus lihttöölisi kärbikpüssiga eemal.”

„Võib-olla kujutas ta sinu jaoks muud ametit ette?” küsis Sara. Ta piilus üle kohvitassi närviliselt Grace’i poole, et näha, kas ta pole liiga kaugele läinud.

Kuid Grace nägi lihtsalt rahulolev välja.

„See pole mingi amet. See on perekonna traditsioon,” ütles ta. „Minu suguvõsa naised on alati sitked olnud, nad on alati teistele napsi kallanud, nende nimi on alati olnud Grace.”

Ta viskas kotleti nii dramaatilise käeliigutusega taldrikule, et Sara arvas, et see liugleb üle teise serva maha. Siis tõstis ta sinna suure portsjoni friikartuleid ja lükkas kõik üle leti teele. Taldrik klirises, kuid jõudis Sara ette õigesse kohta.

„Mu ema armus mehesse, kellel oli väike farm paar kilomeetrit linnast väljas,” jätkas Grace. „Ja mida see rumal naine sinu arvates tegi?”

Sara ei hakanud oletama ja Grace jätkas kohe:

„Ta abiellus. Mina sündisin kenasti teisel abieluaastal. Grace, kes polegi vallaslaps. See pani kuulujutud käima, selles olen ma kindel. Vanaema oli ikka veel elus ja hoolitses baari eest, nii et ema ei peetud täiesti vastuvõetavaks. Mis on minu meelest ükskõik.”

Grace süütas sigareti. Sara lõikas ettevaatlikult tüki oma kotletist.

„Ema püüdis ennast vastuvõetavaks teha. Oled sa kunagi seda proovinud?”

Sara mõtles järele, enne kui vastas. „Ma ei tea,” ütles ta, ehkki arvas, et kõik on seda kunagi teinud.

„Sellel pole mõtet,” ütles Grace. „Kui sa mängid nende mängureeglite järgi, võidavad nad sind alati. See on nagu vanasõna: ära vaidle kunagi idioodiga, sest ta tõmbab su oma tasemele ja lööb sind siis kogemusega. Sama kehtib ka selle kohta, kuidas oma elu elada.” Ta kustutas sigareti juba niigi liiga täis tuhatoosis. „Ära ela kunagi idiootide reeglite järgi. Sest nad tõmbavad su oma tasemele, võidavad sind ja sinu elu on samal ajal kuradima igav.”