Читать книгу Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kate Morton - Страница 5

Vihma valas nüüd nagu oavarrest ja tema kleidipalistus oli mudaga koos. Tal tuleb seda hiljem varjata: keegi ei tohtinud teada, et ta on väljas käinud.

Tal oli teenimatult vedanud, sest kuu oli pilve taga, ja ta liikus pilkases ööpimeduses edasi nii kiiresti kui vähegi sai. Ta oli käinud siin juba varem, et kaevata valmis auk, aga alles nüüd, pimeduse katte all võis ta oma töö lõpetada. Vihm piitsutas forellijõe pinna säbruliseks ja peksis armutult selle kaldaid. Mingi loom jooksis raginal läbi lähedal kasvava tihniku, aga ta ei võpatanud ega jäänud seisma. Ta oli metsaga lapsest peale tuttav ning teadis siin iga rada.

Kui see juhtus, oli ta esiotsa mõelnud, et tunnistab kõik üles, ja olekski ehk esialgu võinud seda teha. Paraku oli ta võimaluse käest lasknud ning nüüd oli juba liiga hilja. Vahepeal oli juhtunud liiga palju: kõik need otsimisrühmad, politseinikud, ajaleheartiklid, milles kutsuti andma informatsiooni. Ei olnud ainsatki inimest, kellele ta oleks võinud sellest rääkida, polnud mingit võimalust asja parandada, polnud lootustki, et talle võidaks andeks anda. Jäi üle ainult üks võimalus: matta asitõendid maha.

Ta jõudis väljavalitud kohta. Kott, millesse ta karbi oli toppinud, tundus üllatavalt raske ja ta oli rõõmus, et võib selle maha panna. Laskunud neljakäpukile, kiskus ta maskeeringuks sätitud sõnajalad ja oksad eemale. Vettinud pinnase hõng oli hingematvalt tugev, lõhnas hiirte, seente ja kõdu järele. Isa oli talle kord öelnud, et nendes metsades on kõndinud hulk põlvkondi ja nad puhkavad sügaval mullapõues oma viimset und. Ta teadis, et see mõte pakub isale rõõmu. Isa leidis lohutust looduse lõputust ringkäigust ja uskus, et mineviku püsikindlusest on võimalik ammutada jõudu tulemaks toime oleviku muredega. Mõnikord ehk oligi, aga mitte seekord, mitte nende muredega.

Ta laskis koti auku ja sekundi murdosa vältel näis kuu pilve tagant välja piiluvat. Pisarad ähvardasid silmi kerkida, kui ta mulla tagasi kaapis, aga ta pidas nendega vapralt võitlust. Nutt oli luksus, mida ta ei saanud endale praegu lubada. Ta patsutas maa siledaks, peksis seda pihkudega ja trampis kõvasti saabastega, kuni hakkas väsimusest hingeldama.

Nii. Sellega oli ühel pool.

Talle turgatas pähe mõte, et peaks midagi ütlema, enne kui sellest üksildasest paigast lahkub. Midagi, mis puudutaks süütult surnut, sügavat kahetsust, mis jääb teda alati saatma, ent ometi ei lausunud ta sõnagi. Juba ainuüksi see mõte pani ta häbenema.

Kiiresti seadis ta sammud läbi metsa tuldud teed tagasi, kandes hoolt, et ei mööduks paadimajakesest, millesse olid kätketud mälestused. Kui ta maja juurde jõudis, hakkas koitma; vihm oli hõrenenud. Järv loksus vastu kallast ja viimased ööbikud laulsid lahkumislaulu. Mustpea-põõsalinnud ja lehelinnud olid hakanud ärkama ning kusagilt kaugelt kostis hobuse hirnumist. Ta ei teadnud siis veel, et ei vabane neist helidest kunagi; need tulevad temaga sellest kohast ja ajast kaasa, tungivad tema öödesse ja õudusunenägudesse, tuletades talle alati meelde, mida ta oli teinud.