Читать книгу Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kate Morton - Страница 7

Lehtede vahelt immitses päikesevalgust ja Sadie jooksis, nii et kopsud ähvardasid lõhkeda ja palusid armu. Seda Sadie neile siiski ei andnud; ta jooksis veel kiiremini, ammutades omaenda sammudest meelekindlust. Rütmiline müdin, niiske samblase maa ja tiheda mahatrambitud taimestiku nõrk vastukaja.

Koerad olid tal kitsal teerajal juba ammuilma silmist kadunud; nina maas, läikivad nagu suhkrusiirupinired, olid nad vilksatanud kahel pool teed kasvavate põldmurakate vahelt läbi. Ehk tundsid loomad veel rohkem kergendust kui tema, et vihm on lõpuks ometi lakanud ja nad pääsevad vabadusse. Sadiele tuli üllatusena, kui rõõmus ta on, et nood kaks teda saadavad. Kui vanaisa selle mõtte välja pakkus, oli ta algul vastu punninud, aga Bertie – silmapilk murelik, nähes teda ootamatult oma ukselävel („Mis ajast sina oled hakanud puhkust võtma?”) – jäi endale kindlaks nagu alati. „Need metsad on kohati sügavad ja sa ei ole nendega tuttav. Seal võib üsna kergesti ära eksida.” Kui vanaisa oli juttu teinud, et kutsub mõne kohaliku poisi, kes talle „seltsi pakuks”, endal niisugune nägu peas, et hakkab kohe esitama küsimusi, millele Sadie vastata ei tahtnud, oli ta kiiresti nõustunud: koertele kulub väike jooks tõesti ära.

Sadie jooksis alati üksi. Nõnda oli ta teinud sellest ajast peale, kui Bailey juhtum vastu taevast lendas ja tema Londoni-elu kokku varises. Niiviisi oli kõige parem. Leidus inimesi, kes jooksid trenni mõttes, ja neid, kes tegid seda lõbu pärast, ning siis oli veel Sadie, kes jooksis, nagu oleks tal surm kannul. Nõnda oli talle öelnud üks ammune kallim. Ta oli lausunud seda süüdistava häälega, lõõtsutades kägarasse tõmbunult keset Hampstead Heathi ja oodates, kuni suudab jälle rahulikult hingata. Sadie oli püüdnud õlgu kehitades aru saada, mis selles õieti nii halba on, ning mõistnud selsamal hetkel üllatavalt väikese kahetsusega, et nende kahe suhtest ei tule midagi välja.

Öösel oli sadanud ja kerge tuulehoog piserdas talle okstelt piisku näkku. Sadie raputas pead, aga ei võtnud tempot maha. Teeraja kõrval näitasid esimesi õisi kibuvitsad, nõudes endale põldmurakapuhmaste ja mahalangenud puutüvede vahel harjumuspäraselt iga-aastast eluõigust. Hea, et niisugused asjad olemas olid. Need tuletasid meelde, et maailmas leidub veel ilu ja headust, nagu kinnitasid laulusalmid ja lamedad mõtteterad. Sadie ametis oli üsna hõlpus seda unustada.

Londoni ajalehtedes oli see teema nädalalõpul taas üles võetud. Ta oli märganud seda vilksamisi üle Bertie õla, istudes vanaisaga sadamakohvikus ja süües hommikust. Õigupoolest sõi hommikust küll ainult tema, Bertie oli võtnud mingi rohelise smuuti, millel oli rohu lõhn. Lugu ei olnud pikk, üksainus veerg viiendal leheküljel, aga Maggie Bailey nimi tõmbas Sadie pilgu endale nagu magnet ning ta jäi poole lause pealt vait ja luges ahnelt väikest trükikirja. Midagi uut ta artiklist teada ei saanud, mis tähendas, et kõik on vanaviisi. Ja mida ta siis õieti ootaski: uurimine oli lõpetatud? Derek Maitland sai endale jälle tähelepanu tõmmata. Mis seal imestada, et see lugu on tal ikka veel hambus nagu kont, millest koer ei raatsi lahti lasta – niisugune on kord juba tema loomus. Ehk oli Sadie endale õieti arugi andmata ta just nimelt sellepärast välja valinud.

Sadie võpatas, kui puude vahelt sööstis tema ette Ash, kõrvad laperdamas ja suu lahti laias vesises koeranaeratuses. Ta sundis end tempot tõstma, et ei jääks koerast liiga kaugele maha, pigistas käed rusikasse, kuni küüned tungisid peopessa, ja jooksis veel kiiremini. Ta poleks tohtinud ajalehti lugeda. Ta oleks pidanud „võtma endale sellest kõigest puhkust”, kuni närvid on jälle korras ja Londonis asjad rööbastesse loksunud. Nõnda oli soovitanud Donald. Mees püüdis teha kõik kaitsmaks Sadiet, et teda ei pistetaks ninapidi tema enda lolluse sisse – Sadie teadis seda ja see oli Donaldist väga lahke, aga ta oli jäänud oma lahkusega natuke hiljaks.

Siis pasundati sellest juba kõigis ajalehtedes ja televisiooni uudistesaadetes ning järgmiste nädalate jooksul ei ilmnenud mingeid vaibumise märke; pigem lisandus uusi üksikasju, mis valasid õli tulle: Sadie kommentaare sisaldavate artiklite kõrvale olid ilmunud parastavad väited, nagu oleks Londoni politsei sisemiselt lõhenenud, ja kirjutised, milles vihjati kinnimätsimisele. Mis seal imestada, et Ashford oli marus. Komissar ei jätnud kasutamata ühtki võimalust avalikult kuulutada, kui tähtsaks ta peab lojaalsust; kehitades pükse, mille plekkide järgi võis näha, mida ülemus lõunaks oli söönud, põrutas ta kokkutulnud uurijatele sülge pritsides: „Pole midagi hullemat kui lekitajad, kuulete? Kui miski on nihu läinud, siis majast seda välja ei viida. Miski ei kahjusta jaoskonna mainet rohkem kui politseinikud, kes jooksevad asjast kõrvalistele isikutele ette kandma.” Eraldi mainiti niisugustel puhkudel alati noid kõige jõledamaid kõrvalisi isikuid, ajakirjanikke. Ashfordi lõug lõi siis jälestusest lausa värisema: „Vereimejad, viimne kui üks.”

Õnnekombel ei teadnud ta, et sedapuhku oli lekitaja olnud Sadie. Donald oli hoolitsenud, et see välja ei tuleks, samamoodi oli mees kandnud tema eest hoolt sel ajal, kui ta hakkas töös vigu tegema. „See ongi partneri ülesanne,” oli ta karedalt nagu alati tõrjunud Sadie kohmakaid katseid teda tänada. Seni olid nad omavahel nalja visanud, kui Sadie tavaliselt piinlikult täpsesse tegevusse lipsas sisse väikesi apse, aga see viimane möödapanek oli varasematest erinev. Vanemuurijana vastutas Donald oma konstaabli tegude eest, aga kui märkmikuta ülekuulamisele tulles pälvis Sadie ehk üksnes heatahtlikku aasimist, siis lobiseda välja, et jaoskond oli uurimise kihva keeranud, oli juba sootuks tõsisem asi.

Niipea kui see lugu teatavaks sai, oli Donald teadnud, et lekitaja on tema. Ta oli viinud Sadie baari Fox and Hounds, et juua pint õlut, ning soovitanud toonil, mis jättis väga vähe ruumi vastuvaidlemiseks, et ta peab sõitma Londonist ära. Peab võtma saadaoleva puhkuse välja ning jääma tööst eemale nii kauaks, kuni on vabanenud sellest, mis teda vaevab – olgu see siis mis tahes. „Ma ei tee nalja, Sparrow,” ütles ta, pühkides terasharja meenutavatelt vuntsidelt õllevahtu. „Mul pole aimugi, mis sulle viimasel ajal sisse on läinud, aga Ashford ei ole loll ja pilk on tal terav nagu jahikullil. Su vanaisa elab nüüd Cornwallis, eks? Sulle endale – meile mõlemale – on parem, kui vead ennast sinna ega tule tagasi enne, kui oled uuesti järjele saanud.”

Ei tea kust ilmus Sadie ette mahalangenud puu ja ta hüppas sellest üle, riivates tüve jooksukinga ninaga. Adrenaliin valgus naha all laiali nagu kuum siirup, ta ammutas sellest jõudu ja lisas kiirust. Ära tule tagasi enne, kui oled uuesti järjele saanud. Seda oli palju lihtsam öelda kui teha. Donald ei pruugi tema hajameelsuse ja soperdamise põhjust teada, aga Sadie teadis. Ta nägi praegugi vaimusilma ees ümbrikut ja selle sisu, need olid torgatud silma alt ära Bertie vaba toa voodi kõrval oleva öökapi sahtlisse: ilus kirjapaber, toretsev käekiri, sõnum, mis mõjus nagu ämbritäis jääkülma vett. Sadie möödapanekud said alguse kuue nädala tagusest õhtust, kui ta oli astunud tollele kuradi kirjale, mis lebas tema Londoni-korteris uksematil. Esialgu seisnesid need üksnes hajaliolekus, väikestes apsudes, mida oli hõlpus heastada, aga siis tuli Bailey, emata pisitüdruku juhtum, ja põmaki! Kõik lendas vastu taevast.

Viimast jõudu välja pannes sundis Sadie end spurtima musta kännuni, kust pidi tagasi pöörama. Tempot hetkekski aeglustamata jõudis ta sinnani, tegi viimase sööstu, et laksata käega vastu kännu hambulist pinda, tõmbus siis kooku ja lõõtsutas, käed põlvedel. Vahelihas kerkis ja vajus, silme ees hüplesid sädemed. Keha pakitses valust ja tal oli selle üle hea meel. Ash jooksis ringi sealsamas lähedal, praegu nuuskis ta järsust mudasest nõlvakust välja turritavat sammaldunud palgiotsa. Sadie jõi ahnelt pudelist ja pigistas siis vett ka Ashi ootel suhu. Ta silitas koera kõrvade vahelt, kus karv oli tume, sile ja läikiv. „Kus su vend on?” küsis ta, mispeale Ash laskis pea viltu ja vaatas talle oma tarkade silmadega otsa. „Kus on Ramsay?”

Sadie libistas pilgu üle ümbritseva lopsaka roheluse. Sõnajalad küünitusid valguse poole, varte spiraalid sirutusid välja, ajasid lehti laiali, kuslapuu mesisesse aroomi sugenes mullalõhna. Maapind oli niiske äsjasest vihmast. Suvisest vihmast. See lõhn oli talle alati meeldinud ja hakkas veel rohkem meeldima, kui Bertie seletas, et seda põhjustavad ühed kindlad bakterid. See tõendas, et halbadest asjadest võib sündida ka midagi head – tarvis on üksnes õigeid tingimusi. Sadie tahtis juba ainuüksi iseenda pärast, et see nõnda oleks.

Mets oli paks ja Ramsayt otsides tuli Sadiel tunnistada, et Bertie oli rääkinud õigust. Niisuguses metsas võis inimene ära eksida ja jäädagi kadunuks. Sadiega seda muidugi ei juhtu, tal on kaasas koerad ning nendel on kodutee lõhn ninas, aga kellegi teisega võiks juhtuda küll – kellegi süütukesega, muinasjutupiigaga. Niisugune neidis, pea täis armumõtteid, võiks niisugustes metsades uidates kergesti minna liiga sügavale ja kaotada õige tee.

Sadie ei teadnud just eriti palju muinasjutte, kõige tavalisemaid ehk ainult. See oli üks neist paljudest tühikutest, mis ta oli avastanud oma kogemustes, kui võrdles end teistega (muinasjutud, küpsuseksamid, vanemate armastus). Isegi väikese Bailey tüdruku magamistoas, nii kasin kui selle sisustus ka poleks olnud, olid leidunud raamaturiiul ja Grimmi muinasjuttude tublisti lehitsetud köide. Sadie lapsepõlve salapäraselt sosistatud „Elas kord ...” ei kuulunud: ema polnud niisugune naine, kes oleks sosistanud, ja isa ammugi mitte – nad mõlemad jälestasid kirglikult kõike, mis lõhnas fantaasia järele.

Maailmakodanikuna oli Sadie siiski õppinud piisavalt ning teadis, et muinasjuttudes jäid inimesed mõnikord kadunuks ning enamasti olid siis mängus sügavad pimedad metsad. Ka päriselus jäid inimesed mõnikord kadunuks. Seda teadis Sadie juba omaenda kogemustest. Mõne puhul oli mängus õnnetusjuhtum, mõni tahtiski kaduda – leidmata jäänute seas oli nii kadunuid kui peitupugenuid, kes ei soovinudki, et neid leitaks. Maggie Bailey taolisi.

„Ta on ära jooksnud.” Donald oli jõudnud sellele otsusele juba aegsasti – samal päeval, kui nad avastasid väikese Caitlyni üksi korterist; mitu nädalat enne seda, kui leidsid kirja, millest selgus, et Donaldil oli olnud õigus. „Ta ei suutnud oma vastutuskoormat enam kanda. Lapsed, toimetulekumured, elu. Kui palju kordi on mul tulnud seda näha ...”

Sadie polnud suutnud selle seletusega leppida. Ta oli hakanud uurima teisi võimalusi, pakkunud välja fantaasiaküllaseid oletusi, mis olnuksid omal kohal mõnes põnevikus – et mängus on kellegi kuri käsi; et ema ei jätaks last sel kombel maha –, korranud ikka ja jälle nagu rikkis grammofon, et tõendid tuleb uuesti läbi vaadata, otsides mõnda kahe silma vahele jäänud tähtsat vihjet.

„Sa otsid midagi, mida pole võimalik leida,” oli Donald talle öelnud. „Mõnikord, Sparrow – mitte just teab kui sageli, aga mõnikord siiski –, on asjad just nii lihtsakoelised, nagu paistavad.”

„Näiteks nagu sina.”

Mees oli puhkenud naerma. „Etsa kae kui ülbe.” Jätkanud oli ta juba leebemalt, peaaegu isalikult, ning see oli Sadie meelest eriti hull – parem oleks Donald võinud tema peale karjuda. „Seda juhtub isegi kõige parematega. Kui oled olnud selles ametis juba mõnda aega, läheb mõni juhtum ikka eriti hinge. See näitab, et oled ainult inimene, aga ei pruugi tähendada, et sul on õigus.”

Sadie ei hingeldanud enam, aga Ramsayst polnud ikka veel jälgegi. Ta hõikas koera ning tema hääl kaikus rõskes hämaras metsaaluses vastu: Ramsay ... Ramsay ... Ramsay ... viimane nõrk kaja hääbus olematuks. Ramsay oli umbusklikum kui Ash ja tema poolehoidu oli olnud raskem võita. Võib-olla mõnevõrra ebaõiglaselt oli temast just seepärast saanud Sadie lemmik. Sadie polnud kunagi usaldanud kiireid kiindumusi. Sellesama joone oli ta ära tundnud Nancy Baileys, Maggie emas, ning kahtlustas, et just see oligi naist talle lähendanud. Seda nimetati folie à deux’ks, jagatud hulluseks: kaks muidu igati terve mõistusega inimest õhutavad teineteises üht ja sama eksiarvamust. Nüüd andis Sadie endale aru, et just seda olid tema ja Nancy Bailey teinud: toitnud oma fantaasiaid, kinnitades vastastikku, et Maggie kadumise taga on midagi enamat, kui esmapilgul paistab.

Ning hullus oli see olnud. Kümme aastat politseitööd, neist viis aastat uurijana, ning kõik, mida Sadie oli õppinud, lendas ühe hetkega peast, kui ta nägi seda väikest tüdrukut üksinda kõledas korteris – kena, ilusasti riides, sassis juuksed tagant langevas valguses halona ümber pea, silmad kahtlustavalt pärani, seiramas kaht võõrast täiskasvanut, kes olid välisuksest sisse tormanud. Sadie oli olnud see, kes läks tema juurde, võttis tal kätest kinni ning ütles selge rõõmsa häälega, mis kõlas tema enda kõrvus võõralt: „Tere, mu kullake. Kelle pilt sul siin öösärgi peal on? Mis tema nimi on?” Laps oli nii kaitsetu, väike ja kartlik, et see vaatepilt oli tunginud otse sinna sügavasse hingesoppi, mida Sadie hoidis emotsioonide eest lukus. Järgmistel päevadelgi oli ta otsekui viirastust tundnud pihus lapse väikesi käsi ning kuulnud öösel und oodates tema vaikset õnnetut häält küsimas: „Ema? Kus ema on?” Teda oli haaranud äge soov teha kõik heaks, anda sellele tüdrukukesele ema tagasi, ning Nancy Bailey oli teda selles igati aidanud. Kui Nancyle võis ehk andekski anda, et too püüdis õlekõrtest kinni haarates õigustada tütre kalki käitumist, aidata hoolimatult üksi jäetud lapselapsel šokist üle saada ja leevendada omaenda süütunnet („Poleks ma ometi otsustanud minna sõbrannadega nädalalõppu veetma, oleksin leidnud ta ise”), siis Sadie pidanuks hoidma pea selge. Eks olnud just selge pea aidanud tal toime tulla tööga, üleüldse kogu täiskasvanueluga.

„Ramsay,” hõikas ta uuesti.

Taas oli vastuseks vaikus, mida häirisid üksnes lehtede kahin ja eemal vettinud kallaste vahel voolava jõe vulin. Loodushääled, mis millegipärast lasksid inimesel tunda end veel üksildasemalt. Sadie sirutas käed kõrgele üle pea. Ta tundis lausa füüsilist sundi võtta ühendust Nancyga; see vajadus lasus tal raske kivina rinnus, pigistas otsekui higiste kämmaldega tema kopse. Omaenda teotust suutis Sadie taluda, aga häbi, mida ta tundis Nancyle mõeldes, surus ta maad ligi. Teda vaevas soov vabandust paluda, seletada, et ta oli kohutaval kombel eksinud – et tal polnud iial olnud soovi äratada põhjendamatuid lootusi. Donald tundis teda hästi. „Ja veel, Sparrow,” olid olnud mehe viimased sõnad, kui ta Sadie minema, Cornwalli kupatas, „ära mitte mõtlegi vanaemaga ühendust võtta.”

„Ramsay!” hüüdis ta, sedapuhku juba valjemini. „Kus sa oled, poiss?”

Sadie teritas kõrvu ja kuulatas. Üks lind ehmus lendu, puuvõrast kostis raskete tiibade rabinat. Ta vaatas ülespoole, sinna, kus pitsilise oksamustri vahelt oli näha helesinises taevas lennuki valget täppi. Lennuk lendas itta, Londoni poole ning ta jälgis seda pilguga kui midagi veidrat, mis kuulub sootuks teise maailma. Tundus hoomamatu, et see kihav elu, tema elu jätkub seal tematagi.

Ärasõidust saadik polnud ta saanud Donaldilt ainsatki sõnumit. Polnud tõtt-öelda oodanudki; vara veel – Sadie oli ära olnud kõigest nädala ja Donald oli kinnitanud, et ta peab võtma välja kogu puhkuse, terve kuu. „Soovi korral võin ma ju varem tagasi tulla, eks?” oli Sadie kaadriosakonna noormehelt uurinud ning järeldanud tolle kohmetust reaktsioonist, et midagi niisugust pole temalt varem kunagi küsitud. „Ära parem mõtlegi,” oli Donald hiljem torisenud. „Kui tuled tagasi, ilma et oleksid selleks valmis, usu mind, Sparrow, ma lähen otsejoones Ashfordi juurde.” Ja just nii ta teekski, Sadie oli selles kindel. Donald pidi õige pea pensionile minema ega kavatsenud lasta kiiksuga partneril seda untsu keerata. Sadiel ei jäänud muud üle kui pakkida kott, tõmmata saba jalge vahele ja sõita Cornwalli. Ta oli andnud Donaldile Bertie telefoninumbri, öelnud, et mobiililevi on seal kaunis nigel, ja avaldanud lootust, et ülemus kutsub ta ehk tööle tagasi.

Sadie kõrvalt kostis madalat urinat ja ta langetas pilgu. Ash seisis, jäik nagu kivikuju, ja vaatas üksisilmi metsasügavusse. „Mis on, poiss? Kas sulle ei meeldi enesehaletsuse lõhn?”

Koera turjakarvad tõusid turri, tema kõrvad liigatasid, aga tähelepanu ei hälbinud. Ja siis kuulis seda kaugelt eemalt tulevat häält ka Sadie. See oli Ramsay; ta haukus, mitte ehk lausa vihaselt, aga ometi iseäralikult.

Pärast seda, kui koerad ta omaks võtsid, oli Sadie avastanud endas ebamääraselt häiriva emaliku joone ning kui Ash uuesti tumedalt urises, keeras ta veepudelile korgi peale. „Eks tule siis,” sõnas ta ja laksas vastu reit. „Lähme otsime selle su venna üles.”

Londonis elades polnud tema vanavanemad koeri pidanud: Ruth oli nende vastu allergiline. Aga kui Ruth suri ja Bertie kolis Cornwalli, oli ta korraga hädiseks jäänud. „Mul pole viga midagi,” oli ta Sadiele telefonis kahinate ja vilinate sekka öelnud. „Mulle meeldib siin. Päeval pole tegevusest puudu, aga õhtud – need on vaiksed; olen avastanud, et pean telekaga sõnasõda. Mis kõige hullem: mul on kõva kahtlus, et jään kaotajaks pooleks.”

Bertie püüdis teha halva mängu juures hea näo, aga Sadie kuulis, et vanaisa hääl kõlab võltsilt. Vanavanemad olid teineteisesse armunud juba teismelisena. Ruthi isa oli varustanud Bertie vanemate Hackneys asuvat poodi kaubaga ning sellest ajast peale olid nood kaks olnud lahutamatud. Vanaisa kaotusvalu oli lausa käegakatsutav ja Sadie tahtis öelda midagi sügavmõttelist – midagi, mis seda leevendaks. Paraku polnud ta kunagi olnud eriti sõnaosav ning pakkus selle asemel hoopis välja mõtte, et labradoriga vaieldes oleksid tal suuremad šansid peale jääda. Vanaisa hakkas naerma ja lubas selle üle järele mõelda ning läkski juba järgmisel päeval loomade varjupaika. Iseendale truuks jäädes oli ta pöördunud ühe koera asemel koju tagasi kahega ja lisaks veel rääbaka kassiga. Niipalju kui Sadie Cornwallis veedetud nädala jooksul aru oli saanud, moodustasid nood neli päris sõbraliku perekonna ning kui kass eelistas ehk püsida enamasti sohva taga peidus, polnud Sadie ometi sestsaadik, kui Ruth haigeks jäi, näinud vanaisa nii rõõmsana.

Ash jooksis nüüd kiiremini ja Sadie pidi pingutama, et koera tempos püsida. Ta märkas, et taimestik on hakanud muutuma. Õhk ei olnud enam nii raske. Puud hõrenesid ja põldmurakad kasvasid lisandunud päikesevalgusest rõõmu tundes lopsakamalt. Oksad takerdusid Sadie lühikeste pükste säärtesse, kui ta nende vahelt läbi trügis. Kujutlusvõimele vaba voli andes võinuks ta arvata, et need püüavad teda tagasi hoida.

Ta ukerdas mööda järsku nõlva üles, vältides seda katvaid suuremaid kive, ja avastas tipus, et on jõudnud metsast välja. Sadie peatus ja silmitses enda ees avanevat maastikku. Nii kaugel polnud ta kunagi varem käinud. Eespool laius kõrgesse rohtu kasvanud väli ning kauguses seletas Sadie silm tara ja midagi, mis meenutas tiidakil väravat. Selle taga jätkus rohumaa, kus siin-seal kasvas tohutu suuri lopsaka võraga lehtpuid. Sadie ahmis õhku. Keset lagendikku seisis ihuüksi laps, väike tüdruk; selja tagant paistva päikese tõttu oli temast näha ainult siluett, nägu Sadie ei eristanud. Ta avas suu, et hõigata, aga kui ta silmi pilgutas, siis tüdrukuke hajus ja temast jäi järele üksnes ebamäärane valguslaik.

Sadie raputas pead. Tema aju on väsinud. Silmad on väsinud. Ta peaks laskma arstil kontrollida, mis hõljumid need on.

Ash oli tormanud edasi; nüüd vaatas koer üle õla kontrollimaks, kas Sadie ikka tuleb, ja haukus kärsitult, pidades tema tempot liiga aeglaseks. Sadie hakkas talle mööda välu järele jooksma, püüdes vabaneda häirivast tundest, et teeb midagi lubamatut. Säärane tunne ei olnud talle omane. Tavaliselt ei lasknud Sadie sedasorti asjadel ennast häirida, aga tööl juhtunu oli ajanud talle hirmu naha vahele. Sadiele ei meeldinud karta. Kartus muutis inimese tema arvates nõrgaks ning ta oli juba aastaid tagasi otsustanud pigem marssida ohule vastu ja seista sellega silmitsi kui lasta sel endale selja tagant ligi hiilida.

Väravani jõudnud, nägi Sadie, et see on puidust, päikeses pleekinud ja praguliseks kuivanud ning ripub hingede küljes sügavalt tülpinud ja saatusele alistunud moega, mis ei jätnud kahtlustki, et ta on viibinud säärases seisundis juba väga pikka aega. Lopsakas, lillade torujate õitega väänkasv oli põiminud ennast omandamishimuliselt ümber postide ning Sadiel tuli ronida kooldunud puulippide vahelt läbi. Mõistes, et perenaine järgneb talle, hakkas Ash kutsuvalt haukuma, lisas kiirust ja silkas edasi.

Rohukõrred riivasid Sadie paljaid põlvi, pannes need nüüd, kui higi oli kuivanud, sügelema. Selles paigas oli midagi häirivat. Värava vahelt läbi pugenud, tundis Sadie, kuidas miski hakkas teda närima, kummaline teadmine, et siin pole kõik päris korras. Ta ei uskunud eelaimusi – miks pidanuks inimesel vaja olema kuuendat meelt, kui ta teadis, kuidas kasutada neid viit, mis tal olid – ning tõsi mis tõsi, võõrastustundele leiduski mõistuspärane seletus. Sadie oli kõndinud umbes kümme minutit, kui see jõudis talle kohale. Väli oli tühi. Mitte puudest, rohust ja lindudest, sest neid leidus ohtralt, vaid puudu oli kõik muu. Mööda välju ei roomanud podisevad traktorid, polnud talunikke piirdeaedu kõpitsemas ega kariloomi rohtu söömas. Siin kandis oli see ebatavaline.

Sadie vaatas ringi, otsides midagi, mis tema arutluskäigu ümber lükkaks. Kusagil üsna lähedal vulises vesi ja siinsamas kasvava paju oksalt seiras teda üks lind, vist ronk. Ümberringi võis näha üksnes hällivat rohtu ja sekka mõnda jändrikku puud, aga inimtegevusest polnud, niipalju kui tema näha võis, jälgegi.

Sadie nägi silmanurgast läikivmusta sähvatust ja võpatas. Puu otsast oli tõusnud lendu ronk ja tuhises läbi õhu otse tema poole; ta astus kõrvale, et lind talle pähe ei lendaks, ning jalg takerdus millessegi. Sadie kukkus suure leinapaju all olevale porisele maale käpuli. Vaadates süüdlast otsides tagasi, nägi ta, et vasaku jala ümber on haardunud hallitanud nöörijupp.

Nöör.

Vaist või ehk siiski kogemus – kunagistest juhtumitest talletunud võigaste kuritööpaikade mälestus – sundis teda vaatama üles. Seal, mähitud ümber puu jämedaima oksa, oligi nööri narmendav ots, peaaegu koore sisse kadunud, nähtav üksnes muhkliku vorbina. Sealsamas kõrval rippus maa poole veel teinegi ning selle küljes kõlkus vettinud ja pehastunud lauajupp. Niisiis polnud see poomisnöör, vaid kiik.

Sadie ajas end püsti, pühkis mudaseid põlvi ja tegi aeglaselt tiiru ümber tolkneva köie. Oli pisut kõhe leida siin mahajäetud paigas midagi, millel oli kunagi mänginud laps, aga enne kui ta jõudis hakata selle üle sügavamalt järele mõtlema, pistis Ash uuesti jooksu; peatunud korraks, et vaadata, miks Sadie ei tule, tormas ta edasi, täis otsustavust leida oma vend. Sadie heitis nööridele viimase pilgu ja lippas koerale järele. Nüüd hakkas ta märkama asju, mis tal varem kahe silma vahele olid jäänud. Ridastikku kasvavates jändrikes jugapuudes tundis Sadie korraga ära heki – ehkki hooletusse jäetud ja metsistunud, oli see kahtlemata hekk; põhja poole vaadates eristas ta kaugel eemal kahe suure metsalillede puhma vahel midagi, mis meenutas silda; lagunenud aiavärav, mille vahelt ta läbi oli roninud, polnud tema meelest nüüd lihtsalt algeline tõke, mis kunagi eraldas kahte maatükki, vaid endisaegne piir tsivilisatsiooni ja metsiku looduse vahel. See tähendas, et paik, kus ta praegu kõndis, polnud tavaline harimata maalapp, vaid aed. Või oli seda igatahes kunagi olnud.

Teiselt poolt jugapuuhekki kostis ulgumist; Ash vastas sellele valjult ja kadus roheluse keskel olevasse läbikäiku. Sadie järgnes talle, aga jäi teisele poole jõudes järsult seisma. Tema ees laius tintmust veeväli, mille pind oli puudest ümbritsetud lagendiku vaikuses klaasjalt sile. Järve ümbritsesid veepiiril kasvavad pajud ja selle keskel kõrgus omamoodi saarekesena mudane küngas. Kõik kohad olid täis parte, lauke ja tiigikanu ning kõige üle lasus rammus, viljakas hõng. Oli pisut õõvastav tunda, et sind jälgivad lindude tumedad läikivad silmad.

Ramsay ulus jälle ja tema kutset järgides hakkas Sadie minema edasi mööda järvekallast, mis oli partide väljaheidetest aastakümnete jooksul ligaseks muutunud. Jalgealune oli libe ja Sadie kõndis ettevaatlikult puude alutsi. Ash haukus vennaga võidu, seistes järve kaugemas otsas puidust paadisillal, koon taeva poole, otsekui annaks häiresignaali.

Sadie lükkas leinapaju oksad kõrvale ja kummardus, et pugeda roostes keti otsas rippuva veidra klaaskupli alt läbi. Oma teel möödus ta veel neljast samasugusest; kõik olid ühtviisi räämas ja ämblikud olid kudunud neisse aastate jooksul võrke. Ta libistas käega õrnalt üle ühe kupli alumise serva, imetledes klaasmunade isevärki ilu ja arutledes endamisi, mis võis kunagi olla nende otstarve. Siin lehtede vahel rippudes meenutasid need kummalisi puuvilju.

Paadisillani jõudes nägi Sadie, et Ramsay on vajunud tagajalga pidi läbi pehastunud puidus oleva augu. Koer kartis ning Sadie kõndis kiiresti, kuid ettevaatlikult mööda laudu edasi. Ta laskus põlvili, silitas rahustavalt Ramsay kõrvu, tehes samal ajal kindlaks, et suurt vigastust ei tohiks tal olla, ning hakkas kaaluma, kuidas oleks parem loom välja aidata. Lõpuks ei osanud ta välja nuputada midagi targemat kui haarata koerast kinni ja sikutada. Ramsay ei ilmutanud erilist tänulikkust, tema küüned libisesid plankudel ning ta haukus valust ja nördimusest. „Tean, tean,” pomises Sadie. „Mõni kohe on selline, et ei salli, kui teda aidatakse.”

Lõpuks õnnestus Sadiel Ramsay vabastada; ta ise vajus seejärel selili sillale, et hinge tõmmata, kuna koer, närvis, kuid pealtnäha vigastamata, volksas sillalt kuivale maale. Sadie pani silmad kinni ja hakkas naerma, kui Ash tal tänutäheks keelega üle kaela tõmbas. Sisehääl manitses teda, et lauad võivad iga hetk murduda, aga ta oli liiga väsinud, et sellest hoolida.

Päike oli tõusnud nüüd taevas kõrgele ja oli jumalik tunda näol selle soojust. Sadie ise polnud küll just mediteerija, aga sel hetkel sai ta aru, millest nood inimesed räägivad. Tema huulilt vallandus rahulolev ohe, ehkki rahulolu oli viimane sõna, mida ta viimasel ajal oma hingeseisundi iseloomustamiseks oleks kasutanud. Ta kuulis omaenda hingetõmbeid, tajus pulssi, mis tuksles meelekohal õhukese naha all, nii selgesti, nagu hoiaks merikarpi kõrva ääres ja kuulaks sellest kostvat kohinat.

Nüüd, kui silme ees polnud midagi tähelepanu kõrvale juhtimas, oli kogu maailm ühtäkki täis hääli: tema all sillaposte nooliva vee loksumist, järvepinnale laskuvate partide sulpsatusi ja tiivalööke, päikeses soojenevate laudade naginat. Kuulatades sai Sadie teadlikuks üminast, mis lasus üle kõigi teiste helide nagu paks tekk – tundus, otsekui töötaksid korraga sajad tillukesed mootorid. See ümin oli just nagu suve sünonüüm, selle allikat oli esimese hooga raske kindlaks teha, aga siis sai Sadie aru. Putukad, tohutu hulk putukaid.

Sadie tõusis istukile ja kissitas ereda valguse käes silmi. Maailm oli mõnda aega valge, enne kui kõik jälle kuju võttis. Vesiroosilehed läikisid veepinnal nagu südamekujulised plaadid; lillede ilusad käed sirutusid taeva poole, justkui tahaksid seda puudutada. Nende ümber lendles sadu väikseid tiivulisi putukaid. Ta upitas end jalule ja kavatses juba hõigata koerad enda juurde, kui märkas vastaskaldal midagi.

Keset päikeses kümblevat lagendikku seisis maja. Telliskivist ja kahe viiluga, välisuks sammastega eeskoja varjus. Kivikatusest turritas välja hulk korstnaid ja kolmel korrusel helkisid otsekui päikesele vandeseltslaslikult silma tehes mosaiikakende read. Hoone tellisfassaadi külge oli haakunud laiutav lopsakate lehtedega ronitaim, mille väätide vahel lendasid sisse-välja väikesed linnud, jättes mulje, nagu oleks see roheline vaip pidevas liikumises. Sadie vilistas vaikselt. „Mida teeb niisuguses kohas sinusugune uhke vanadaam?” Ta oli öelnud seda tasa, aga ometi kõlas tema hääl võõralt ja kohatult ning nali sunnitult – sissetungijana selle aia põhjatus looduslikus lopsakuses.

Sadie hakkas kõndima piki järvekallast maja poole – see tõmbas teda ligi nagu magnet. Pardid ja metsalinnud ei teinud temast väljagi, nende ükskõiksus oleks justkui sulanud ühte päeva palavuse ja järve lämbe niiskusega, süvendades omakorda siinset eraldatusest tiinet õhustikku.

Teisele poole jõudes märkas ta teerada; võimust võtma hakanud viirpuud olid selle küll suuresti enda alla matnud, ent ometi pääses seda mööda otse maja välisukseni. Sadie hõõrus jalgealust pinda kinganinaga. Kivi. Kunagi arvatavasti roosakaspruun, seesama kohalik materjal, mida oli kasutatud kõigis küla kivimajades, oli see unarusse jäetuna aastate jooksul mustunud.

Maja ise, nagu ta lähemale jõudes nägi, jättis sama mahajäetud mulje kui aed. Katuselt oli mõni kiviplaat puudu – neist osa lebas kildudena sealsamas, kuhu oli kukkunud – ja ülemisel korrusel oli üks aken katki. Klaasijäänuseid kattis paks linnusõnnikukiht ning katusele kogunenud setted rippusid siin-seal räästaservast alla ja varisesid läikivatele lehtedele.

Just nagu sooviks näidata, et laiutavad lillepuhmad kuuluvad talle, lendas katkise klaasi tagant välja väike lind ja sööstis otse alla, ent muutis siis kiiresti suunda ning tuhises Sadiel kõrva äärest mööda. Ta võpatas, kuid ei liikunud paigast. Väikesi linde, keda ta oli märganud juba järve ääres, olid kõik kohad täis. Nad sõelusid väänkasvupadriku tumedatest avadest sisse ja välja, ajades omavahel sädistades juttu. Just nagu lindudest olnuks veel vähe, kubises lehestik kõikvõimalikest putukatest; liblikad, mesilased ja teised, kellele Sadie ei osanud nime anda, jätsid mulje, nagu kihaks majas lakkamatult elu, ning see oli ajahambast puretud hoone välimusega veidras vastuolus.

Olnuks ahvatlev arvata, et maja on maha jäetud, aga Sadie oli pidanud käima nii paljude eakate inimeste kodus, et teadis: kui hoone on väljast armetu, avaneb sees pahatihti veel kurvem vaatepilt. Rebasepeakujuline tuhmunud vaskkoputi oli pragunenud välisuksel ripakile vajunud ning ta sirutas juba käe selle poole, ent laskis siis jälle alla. Mida ta ütleb, kui keegi peaks vastama? Sadie painutas sõrmed ükshaaval rusikasse ja mõtles. Polnud mingit põhjust, miks ta praegu siin viibib. Tal pole end millegagi vabandada. See tal veel puudus, et teda süüdistataks võõrastesse valdustesse tungimises. Aga ta ei jõudnud oma mõtetega veel lõpunigi, kui teadis, et muretseb asjatult. Tema ees seisev maja oli maha jäetud. Seda oli raske sõnadesse panna, aga hoone välimuses, sellest õhkuvas auras oli midagi, mis ei jätnud mingit kahtlust. Sadie lihtsalt teadis.

Ukse kohale oli paigaldatud dekoratiivne klaaspaneel: neli pikas rüüs inimkuju, igaüks eri aastaaja taustal. Niipalju kui Sadie aru sai, polnud pildid religioossed, aga tekitasid ometi säärase tunde. Nende kujunduses oli midagi tõsist – aupaklikku, oletas ta –, mis viis mõtted kiriku vitraaž­ akendele. Sadie lohistas ühe suure räpase istutuskasti uksele lähemale ja ronis ettevaatlikult selle otsa.

Läbi lapikese läbipaistva klaasi nägi ta trepihalli ja selle keskel ovaalset lauda. Laual seisis üks nõu, pirnjas hiina vaas, mille küljele olid maalitud lilled ja sangal – ta teritas silmi – siugles peen kuldne muster.

Vaasi olid otsekui umbropsu torgatud mingid haprad oksad, võib-olla leinapaju, ja selle ümber vedelesid kuivanud lehed. Laes oleva kipskrohvist roosi keskelt rippus alla kroonlühter – kristallist või klaasist, igatahes uhke – ning halli tagaosas suundus kaarega üles lai trepp, mille astmeid kattis kulunud punane vaip. Vasakul rippus ühe suletud ukse kõrval seinal ümmargune peegel.

Sadie hüppas kastilt maha. Sammastega eeskoja kõrvalt algas majaesine aed ja Sadie proovis sellest läbi pääseda; okkad klammerdusid särgi külge, kui ta endale põõsaste vahel teed tegi. Siin lõhnas vängelt, kuid mitte ebameeldivalt – niiske muld, kõdunevad lehed, päikesevalguse poole püüdlevad uued lilled –, ning suured pontsakad maamesilased kogusid väikestelt roosadelt ja valgetelt õitelt juba agaralt suira. Põldmurakad. Sadiele tuli üllatusena, et see talle meenus. Need on põldmurakaõied ning paari kuu pärast on oksad juba marjade all lookas.

Aknani jõudnud, märkas Sadie, et selle puitraami sisse on midagi graveeritud – mingid tähed, A ja võib-olla E, kohmakalt lõigatud ning tumerohelise hallitusega kattunud. Ta vedas sõrmedega üle joonte ja mõtles hajameelselt, kes oli võinud need teha. Aknaraami all kaardus lopsakast taimestikust välja mingi rauajupp; kiskunud oksad eemale, avastas Sadie aiapingi roostetanud jäänused. Sadie vaatas üle õla tagasi ja silmitses džunglit, millest äsja läbi oli trüginud. Raske oli kujutleda, et kunagi võidi siin mõnusasti istuda ning nautida vaadet aiale, mis toona oli kahtlemata hoolitsetud.

Ennistine kummaline, peaaegu pahaendeline tunne oli tagasi, aga Sadie otsustas, et ei tee sellest välja. Teda ei huvitanud tunded, vaid faktid ning pärast hiljutisi sündmusi polnud paha seda endale meelde tuletada. Toetanud pihud aknaklaasile päikesevarjuks, surus ta näo nende vahele ja piilus aknast sisse.

Toas oli pimedavõitu, aga sedamööda kuidas silmad kohanesid, hakkasid mõned esemed üldisest hämarusest esile tõusma: ukse kõrval nurgas seisis klaver, keset tuba oli sohva ja selle vastas kaks tugitooli, kaugema seina ääres seletas tema silm kaminat. Sadiet valdas tuttav meeldiv tunne nagu ikka, kui õnnestus kergitada kaant ja piiluda kellegi teise ellu. Selliseid hetki pidas ta oma töö meeldivamaks osaks; tõsi küll, pahatihti tuli tal olla tunnistajaks ka inetutele asjadele, ent sellegipoolest oli teda alati huvitanud, kuidas elavad teised inimesed. See siin ei olnud küll kuriteopaik ja tema ise polnud ametikohustusi täitev uurija, aga ometi hakkas Sadie automaatselt mõttes tähelepanekuid tegema.

Lillakashalli lillemustrilise tapeediga seinu katsid tuhande raamatu raskuse all ägavad riiulid. Kamina kohal pidas vahti suur maalitud portree: ilusa nina ja salaliku naeratusega naine. Kõrvalseinas oli suur kahe poolega klaasuks, mille külgedel rippusid paksud damastkardinad. Sealtkaudu oli kunagi arvatavasti pääsenud tagaaeda ning niisugustel ilusatel hommikutel oli läbi klaasi paistev päike joonistanud põrandavaibale heledaid sooje ruute. Nüüd enam mitte. Selle eest kandis hoolt halastamatult võimust võttev luuderohi, mis roomas üle ukseklaasi ja laskis tuppa ainult kasinaid valguskübemeid. Ukse kõrval oli kitsas puidust laud, millel seisis ilusas raamis foto. Hämarus ei võimaldanud näha, kes sellel jäädvustatud on, ning isegi parema valguse korral oleksid vanaaegne teetass ja alustass Sadiele ette jäänud.

Ta näris mõtlikult huuli ja pidas endaga aru. Klaveri kaas seisis lahti, sohvapadjad vedelesid, kuidas juhtub, teetass oli lauale jäetud – mõnes mõttes jättis tuba mulje, justkui oleks too, kes seal viimati viibis, ainult korraks välja läinud ning pöörduks iga hetk tagasi; ent ometi aimus teisel pool klaasi olevast maailmast midagi õõvastavalt püsivat ja tardunut. Näis, nagu oleks tuba külmutatud, selle sisu ootele jäetud; otsekui oleks isegi õhk, see kõigist elementidest vastalisim, sealt välja tõrjutud, nii et sees ei saaks õieti hingatagi. Ja oli veel midagi. Midagi, mis lubas arvata, et tuba oli seisnud mahajäetuna juba pikka aega. Sadie oli esialgu kirjutanud selle silmade väsimuse arvele, aga mõistis nüüd, et ruumi sünge hallus tulenes tegelikult paksust tolmukorrast.

Praegu nägi ta seda akna all olevale kirjutuslauale langevas valgusvihus täitsa selgelt: kõiki seal olevaid esemeid – tindipotti, lambivarju ja hulka läbisegi nende ees lebavaid avatud raamatuid – kattis hall kiht. Sadie pilku köitis kõige peal olev paberileht: sellele oli joonistatud lapse nägu, ilus nägu, millel olid suured tõsised silmad, pehmed huuled ja kahel pool pead väikeste kõrvadeni ulatuvad juuksed, nii et poisike (või tüdrukuke, raske oli vahet teha) nägi välja pigem haldja kui päris lapse moodi. Sadie märkas, et joonistusel on plekke, must tint oli siin-seal laiali läinud, tugevad jooned olid ähmastunud ja alla nurka oli midagi kirjutatud, kunstniku nimi ja kuupäev: 23. juuni 1933.

Selja tagant kostvast valjust mürast ja liikumismüdinast heitunud Sadie võpatas ja lõi otsmiku vastu klaasi ära. Tihnikust tormas välja kaks lõõtsutavat musta koera, kes tulid ta jalgu nuhutama. „Tahate hommikust süüa,” sõnas ta, kui talle pisteti pihku külm koon. Sadie enda kõht haaras sellest vihjest kinni ja tõi kuuldavale vaikse korina. „Tulge siis,” ütles ta ja astus aknast eemale. „Lähme koju.”

Enne kui hakkas koerte kannul läbi metsistunud jugapuuheki pugema, heitis Sadie veel ühe pilgu majale. Kõrgemale kerkinud päike oli kadunud pilve taha ja aknad ei helkinud enam järvega võidu. Hoone oli tõmbunud korraga morniks nagu tujukas laps, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis ning mossitab nüüd, et temast välja ei tehta. Isegi linnud käitusid jultunumalt kui enne: häälitsedes kummaliselt, otsekui naeraksid, sõelusid nad sumeda lagendiku kohal edasi-tagasi ning putukate koor muutus palavuse kasvades üha valjemaks.

Järvepinna iseäralikult tinajas läikes oli midagi tõrjuvat ning ühtäkki tundis Sadie selgesti seda, mida oli adunud varemgi: ta on siin sissetungija. Raske öelda, mis selle selguse põhjustas, aga pöördudes minekule, pugedes läbi jugapuudes oleva avause ja hakates koerte kannul kodu poole sörkima, teadis ta – seda kinnitas kõhus tekkinud iseäralik paine, mis pidanuks olema omane igale politseiuurijale –, et selles majas on juhtunud midagi hirmsat.