Читать книгу Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kate Morton - Страница 6

Kõige ilusam vaade avanes järvele Mooruspuu toast, aga Alice otsustas ajada läbi vannitoa aknaga. Härra Llewellyn oli oma molbertiga ikka veel jõe ääres, aga ta tuli alati varakult puhkama ja Alice ei tahtnud temaga juhuslikult kohtuda. Vanast mehest polnud küll midagi karta, aga too oli ekstsentriline ja hädine, eriti viimasel ajal, ning Alice kartis, et nähes teda oma toas, võiks härra Llewellyn asjast valesti aru saada. Alice kirtsutas nina. Kunagi nooremas eas oli ta olnud sellesse mehesse kõvasti kiindunud ja too temasse. Nüüd, kuueteistkümnesena oli sellele kummaline mõelda: kõigile neile juttudele, mida härra Llewellyn oli rääkinud, väikestele joonistustele, mis ta oli teinud, sellele muinasjutuhõngule, mis saatis teda nagu mingi isevärki laul. Vannituba oli pealegi lähemal kui Mooruspuu tuba ja juba mõne minuti pärast pidi ema avastama, et teise korruse tubades ei ole lilli, seepärast ei saanud ta raisata aega trepist ülesminekuks. Samal ajal kui teenijatüdrukud sebisid, poleerimislapp käes, hallis, lipsas tema uksest sisse ja tõttas akna juurde.

Aga kus mees siis on? Alice tundis, kuidas tema kõht kisub krampi ja elevus asendub ainsa hetke vältel hirmuga. Surunud kuumad käed vastu klaasi, libistas ta pilgu üle all avaneva vaatepildi: kreemikate ja roosade rooside õielehed läikisid, nagu oleksid üle lakitud; varjulise aiamüüri külge klammerdusid kallid virsikud, pikk hõbedane järv sädeles keskhommiku valguses. Kõik oli juba niigi täiuslikult üles vuntsitud ja korda tehtud, ent ikka veel käis igal pool suur askeldamine.

Palgatud muusikud sättisid ansambli jaoks kohandatud ajutisele püünele kullatud toole, toitlustajate veoautod keerutasid üksteise järel sissesõiduteel tolmu üles ning suur telk oli juba peaaegu püsti ja paisus kerges suvetuules nagu õhupall. Keset kogu seda siginat-saginat oli ainult üks staatiline noot, vanaema deShiel; väike ja küürus, istus too raamatukogu seina ääres sepisrauast aiapingil, eksinud oma mälestuste ämblikuvõrku ja täielikus teadmatuses ümmargustest klaaslaternatest, mida tema ümber puudele riputati ...

Alice ahmis korraga õhku.

Tema.

Enne kui Alice jõudis end mõttes korrale kutsuda, läks tema nägu naerule. Rõõm, sulnis joovastav rõõm valdas teda, kui ta märkas meest järve keskel oleval väikesel saarel, suur palk õlal. Ta tõstis käe viipeks – see oli impulsiivne ja pealegi veel rumal tegu, sest mees ei vaadanud maja poole. Ja kui olekski vaadanud, vastu poleks ta ikka viibanud. Nad mõlemad teadsid, et peavad olema ettevaatlikud.

Alice’i sõrmed leidsid kõrva ääres juuksesalgu, mis kippus alati vallanduma, ning ta keerutas seda, ikka ja jälle. Talle meeldis niiviisi salaja vaadata. Nõnda tundis ta endas isevärki väge – mitte nagu neil kordadel, kui viis mehele aeda limonaadi või kui tal õnnestus hiilida maja juurest minema ja üllatada meest, kui too töötas kusagil mõisa kaugemas nurgas ning esitas küsimusi Alice’i romaani, perekonna ja elu kohta ning tema jutustas lugusid, mis ajasid mehe naerma, nähes ise seejuures vaeva, et ei upuks tema laugastena sügavatesse rohelistesse silmadesse, milles olid kuldsed täpid.

Alice’i silme all kummardus mees, peatus korraks, et seada palk tasakaalu ning asetada virna peale. Ta oli tugev ja see oli hea. Alice ei teadnud, miks, teadis ainult, et kusagil sügaval sisimas, talle endalegi veel tundmatus paigas läheb see talle korda. Tema põsed kuumasid; ta punastas.

Alice Edevane polnud häbelik. Ta oli varemgi poistega kokku puutunud. Tõsi küll, mitte just paljudega – kui välja arvata nende traditsiooniline pööriööpidu, hoidsid tema vanemad enamasti omaette ja eelistasid teineteise seltskonda –, aga ometi oli tal õnnestunud aeg-ajalt vahetada vargsi paar sõna külapoistega või rentnike poegadega, kes kõndisid, müts peos ja silmad maas, isa kannul mõisa maadel ringi. Aga see siin, see oli... Nojah, see oli lihtsalt midagi teistsugust ning Alice andis endale aru, et see kõlas erutavalt, kõlas nagu midagi säärast, mida võinuks öelda tema vanem õde Deborah, aga juhtumisi oli see tõsi.

Mehe nimi oli Benjamin Munro. Ta kordas neid silpe vaikselt endamisi: Benjamin James Munro, kakskümmend kuus aastat vana, pärit Londonist. Peret tal ei olnud ja ta oli kõva töömees, kes ei raisanud aega mõttetule lobisemisele. Ta oli sündinud Sussexis ja kasvanud üles Kaug-Idas – eks olnud ta ju arheoloogide poeg. Talle meeldisid roheline tee, jasmiinilõhn ja palavad päevad, mis tõotasid tuua vihma.

Seda kõike polnud rääkinud talle mees ise. Too ei olnud nagu need ennasttäis tüübid, kes muudkui jahvatasid endast ja oma saavutustest, just nagu polekski tüdruk midagi enamat kui kahe innukalt kuulava kõrva vahel paiknev ilus näolapp. Selle asemel oli Alice kuulanud, vaadanud ja teinud tähelepanekuid ning lipsanud juhuse avanedes laoruumi, et sirvida ülemaedniku teenistusraamatut. Alice’ile oli alati meeldinud pidada ennast osavaks detektiiviks ning tõsi mis tõsi: härra Harrise hoolikate külvimärkmete lehekülje taha oli klambriga kinnitatud Benjamin Munro avaldus. Kiri oli lühike, käekiri pälvinuks ema pahakspanu, aga Alice luges selle läbi, jättes tähtsad asjad meelde ja imestades, kuidas sõnad lisasid sügavust ja värvi kujutluspildile, mille ta oli endale loonud ning mida hoidis nagu raamatulehekülgede vahele pressitud lille. Nagu lille, mille mees talle alles läinud kuul oli andnud. „Vaata, Alice,” vars oli tundunud tema suures tugevas käes nii roheline ja habras, „selle kevade esimene gardeenia.”

See mälestus tõi Alice’i näole naeratuse; ta torkas käe tasku ja silitas nahkköites päeviku siledat pinda. Lapsepõlvest kaasa toodud harjumusega märkmeid teha oli ta ajanud ema närvi juba sellest ajast peale, kui sai kaheksandaks sünnipäevaks esimese taskuraamatu. Ta oli olnud sellesse väiksesse pähkelpruuni märkmikku lausa armunud! Missugune suurepärane mõte oli isal valida talle just see kingitus. Isa oli öelnud, et temagi peab päevikut – öelnud nii tõsiselt, et Alice hindas ja imetles seda. Ta kirjutas esimese lehe helepruunile joonele oma täisnime – Alice Cecilia Edevane – aeglaselt, ema valvsa pilgu all, ja tundis sedamaid, justkui oleks temast alles nüüd saanud päris isiksus.

Emale ei meeldinud Alice’i komme päevikut taskus hellitada, tema arvates jättis see salaliku mulje, „nagu oleksid paha peal väljas”, ning Alice teadis kohe, et see kirjeldus talle täitsa meeldib. Ema pahakspanu üksnes lisas asjale väärtust. Alice oleks kobanud taskuraamatut isegi siis, kui see poleks toonud Eleanor Edevane’i ilusale näole kerget tuska – ta tegi seda, sest märkmik oli omamoodi pide, see tuletas talle meelde, kes ta tegelikult on. Ühtlasi oli päevaraamat tema lähedasim usaldusalune ning teadis seepärast Ben Munrost päris palju.

Sellest, kui Alice meest esimest korda nägi, oli möödas peaaegu terve aasta. Too oli saabunud Loeannethi 1932. aasta suvel, tol ilusal põuasel ajal, kui pööriööpeoga kaasnev elevus oli jäänud seljataha ning ei jäänud üle muud kui anduda loiutavale palavusele. Mõisale oli püha vaimuna laskunud rambe rahu, nii et isegi ema, kaheksa kuud rase ja näost roosa, oli laskunud selleni, et võttis pärlid kaelast ja kääris siidist varrukad küünarnukini üles.

Alice oli istunud tol päeval paju all kiigel ja mõelnud sügavalt järele oma Tähtsa Probleemi üle. Teda ümbritsesid perekondlikud hääled, oleks ta ainult vaevunud kuulama – eemalt kostis ema ja härra Llewellyni naeru, mida saatis paadi aerude laisalt sulpsuv rütm; Clemmie pomises midagi omaette, tehes aasal ringe, käed tiibadena välja sirutatud; Deborah jutustas hoidja Rose’ile Londoni viimase hooaja skandaale –, aga Alice oli endasse süüvinud ega kuulnud midagi peale suviste putukate laisa sumina.

Ta oli istunud sealsamas kohas peaaegu terve tunni, märkamata, et uuest sulepeast tilkuv tint on moodustanud tema valgele puuvillasele kleidile järjest laieneva musta pleki, kui korraga ilmus tumedast metsasalust päikselisele sissesõiduteele mees. Too kandis üle õla riidest kotti ja käes nähtavasti mantlit ning kõndis ühtlasel jõulisel sammul, mille rütm sundis Alice’it kiige hoogu aeglustama. Küünitades end piiluma rippuva pajuoksa alt läbi, jälgis ta, põsk vastu karedat kiigenööri, kuidas mees läheneb.

Maastiku iseärasuse tõttu polnud inimestel võimalik Loeannethile märkamatult läheneda. Mõis paiknes sügaval orus, mida palistasid paksud okaspuumetsad – just nagu majad, mida kirjeldatakse muinasjuttudes. (Ja nagu õudusunenägude kummitusmajad, ehkki toona polnud Alice’il põhjust sellest niiviisi mõelda.) See oli nende päikseline paik, paljude deShieli põlvkondade kodu, ema esivanemate mõis. Ent nüüd oli siin see mees, nende keskele ilmunud võõras, ning pärastlõunane tüüne atmosfäär oli ühtäkki segi paisatud.

Alice oli loomu poolest uudishimulik – nõnda oli talle öeldud kogu elu, ta võttis seda kui komplimenti ja kavatses ammutada sellest iseloomujoonest võimalikult palju kasu –, aga uudishimust rohkem kehutasid teda tol päeval takka tülpimus ja soov, et juhtuks midagi tavatut. Kogu suve oli ta palavikulise innuga töötanud kirest ja müstikast pakatava romaani kallal, aga kolm päeva tagasi oli korraga tekkinud tõrge. Kõiges oli süüdi tema peategelane Laura: pärast mitut peatükki, milles kirjeldati neiu rikast sisemaailma, hakkas too vastu punnima. Nüüd, kui teda pidi tutvustatama pika tõmmu nägusa härrasmehega, kes kandis kõlavat nime lord Hallington, oli neiu korraga minetanud kogu oma vaimukuse ja särtsu ning muutunud suisa igavaks.

Heakene küll, otsustas Alice, vaadates, kuidas noor mees mööda sissesõiduteed lähemale kõnnib. Laural tuleb lihtsalt oodata. Esile olid kerkinud uued asjaolud.

Läbi mõisamaade lookles kitsas jõgi, tundes rõõmu, et saab viibida üürikest aega päikese käes, enne kui peab paratamatult jälle metsade vahele suubuma, ning otsekui sadul ühendas selle kaldaid endisaegadel elanud vanaonu ehitatud kivisild, mille kaudu pääses Loeannethi. Sillani jõudnud, jäi võõras seisma. Ta pöördus aeglaselt sinnapoole, kust oli tulnud, ja näis heitvat pilgu millelegi, mida hoidis käes. Oli see paberileheke? Või lihtsalt valguslaik? Sellest, kuidas ta kallutas pead ja keskendus tihedale metsale, võis järeldada, et mees mõtleb, mida edasi teha, ning Alice vidutas silmi. Ta oli kirjanik, ta mõistis inimesi; ta sai aru, kui kedagi vaevab mingi mure – pruukis ainult vaadata. Mis tekitas selles mehes kõhklust ja miks? Too pöördus uuesti, olles teinud väikese ringi, tõstis käe, et varjata silmi päikese eest, kui heitis pilgu piki ohakanuttidest palistatud sissesõiduteed sinnapoole, kus seisis truude valvuritena kõrguvate jugapuude vahel maja. Mees ei liigutanud end; tundus, nagu hoiaks ta koguni hinge kinni, ning siis, Alice’i silme all asetas ta koti ja mantli maha, tõstis traksid õlgadele ja ohkas.

Sel hetkel jõudis Alice kiirele äratundmisele. Ta ei teadnud, kust tulid need vaimuvälgatused, mis lasksid tal näha teiste inimeste hingepõhja, aga nood saabusid ootamatult ja valmiskujul. Mõnikord ta lihtsalt teadis.

Nimelt: see siin polnud niisugune koht, kus tulija oli harjunud viibima. Aga see mees läks vastu oma saatusele ning kui miski ehk manitses teda selga pöörama ja mõisast lahkuma juba enne, kui ta oli õieti kohalegi jõudnud, siis saatusele ei pööratud selga – see oli võimatu. Säärane järeldus pani Alice’il pea ringi käima ning ta klammerdus kõvemini kiigenööride külge, oodates, mida võõras järgmiseks ette võtab, ning tundes, kuidas peas hakkavad tunglema ideed.

Ja tõesti: võtnud maast mantli ja heitnud koti üle õla, jätkas mees teekonda, tulles mööda sissesõiduteed üha lähemale puude varjus olevale majale. Tema hoiakusse oli sugenenud otsusekindlust ning neile, kes polnud asjaga kursis, pidi nüüd jääma mulje, et ta teab, mida teeb, ja tema ettevõtmises pole midagi keerulist. Alice lubas endale naeratuse, napi endaga rahuloleva naeratuse, enne kui teda tabas lausa pimestava selgusega äratundmine, mis oleks ta peaaegu kiigelt maha kukutanud. Samal hetkel, kui Alice märkas seelikule tekkinud tindiplekki, mõistis ta, mis on tema Tähtsa Probleemi lahendus. Kuulge, see oli ju ometi ilmselge! Laura, keda vaevasid omaenda salapärase võõra tuleku tõttu siseheitlused ning kes oli samuti õnnistatud tavapärasest suurema võimega inimesi läbi näha, ei saanud ju ometi lasta end mehe välisilmest petta, vaid pidi avastama tema fassaadi tagant kohutava saladuse, kunagise hirmsa süüteo, ning sosistama ühel vaiksel hetkel, kui juhtus olema mehega nelja silma all ...

„Alice.”

Alice võpatas, olles kistud nii järsult tagasi Loeannethi vannituppa, ning lõi põse vastu puidust aknaraami ära.

„Alice Edevane! Kus sa oled?”

Alice heitis kiire pilgu selja taga oleva ukse poole. Teda ümbritsesid eelmise suve meeldivad mälestuskillud: armumise peadpööritav elevus, tema ja Beni suhte algus ja selle joovastav seos tema kirjatööga. Ukse pronksist nupp võbises kergelt piki koridori lähenevate kiirete sammude taktis ja Alice hoidis hinge kinni.

Ema oli olnud terve nädala lausa närvipundar. Selles polnud midagi iseäralikku. Talle ei meeldinud külalisi võõrustada, aga pööriööpidu oli deShieli perekonna tähtis traditsioon ja ema oli väga armastanud oma isa Henrid, niisiis peeti seda igal aastal tema mälestuseks. See ajas ema alati endast välja – niisugune ta kord juba oli –, aga tänavu näis asi olevat hullem kui tavaliselt.

„Ma tean, et oled seal, Alice. Deborah nägi sind alles natukese aja eest.”

Deborah, vanem õde, tähtis tegelane, viimane nuhtlus. Alice surus hambad risti. Just nagu sellest oleks veel vähe, et tal on emaks kuulus ja jumaldatud Eleanor Edevane, pidi tal siis vedama nii viltu, et vanem õde on peaaegu sama laitmatu? Ilus, tark, kihlatud selle hooaja ihaldusväärseima mehega ... Jumal tänatud, et Alice’ile järgnes Clementine, nii eriskummaline tüdrukutirts, et isegi tema võib tunda end noorema õega võrreldes kaunis normaalsena.

Sedaaegu, kui ema paterdavast Edwinast saadetuna mööda koridori lähemale marssis, lükkas Alice akna paokile ja laskis oma nägu paitada soojal tuuleõhul, mis tõi endaga kaasa värskelt pügatud muru ja merelt kanduva soola hõngu. Edwina oli ainus (ja tema polnud lõppude lõpuks ju ikkagi inimene, vaid kõigest kuldne retriiver), kes suutis ema niisugusena välja kannatada. Isegi vaene isa oli juba mitu tundi tagasi põgenenud pööningule ja veetis seal nüüd kahtlemata mõnusasti aega oma tähtsa loodusloouurimuse seltsis. Viga oli selles, et Eleanor Edevane oli perfektsionist ning pööriööpeo viimnegi üksikasi pidi vastama tema rangetele standarditele. Alice’ile, kes varjas seda tõika küll kangekaelse ükskõiksuse maski taga, oli paraku juba pikka aega muret teinud, et tema ei vasta kaugeltki ema ootustele. Peeglisse vaadates tõdes ta lootusetult, et tema keha on liiga vilajas ning juuksed tõrksad ja hiirekarva; lisaks eelistas ta päris inimestele väljamõeldud tegelaste seltskonda.

Nüüd küll enam mitte. Alice naeratas, vaadates, kuidas Ben vinnas järjest kõrgemaks muutuvale riidale järjekordse puu. Ta ei pruugi küll olla nii võluv kui Deborah ja kohe kindlasti ei olnud teda muudetud ema kombel surematuks armastatud lasteraamatu tegelasena, aga see ei läinud talle põrmugi korda. Tema on neist sootuks erinev. „Sa oled jutuvestja, Alice Edevane,” oli Ben öelnud talle ühel hilisel õhtupoolikul, kui jõgi voolas aeglaselt mööda ja tuvid naasid koju õrrele. „Ma pole iial varem kohanud kedagi, kellel oleksid nii lennukas kujutlusvõime ja nii terased mõtted.” Mehe hääl oli olnud leebe ja pilk tungiv; Alice oli toona näinud end tema silmadega ja nähtu oli talle meeldinud.

Ema hääl möödus vannitoa uksest – jutt käis ikka veel lilledest – ja hääbus siis nurga taha. „Jah, armas ema,” pomises Alice, nautides oma üleolekut. „Ära nüüd seepärast veel pükstest välja hüppa.” Eleanor Edevane’i aluspesu kas või mõtteski mainida oli oivaline pühaduseteotus ning et naeru tagasi hoida, oli Alice sunnitud huuled kõvasti kokku suruma.

Heitnud veel viimase pilgu järvele, läks ta vannitoast välja, tippis kähku kikivarvul oma magamistuppa ning tõi madratsi alt lagedale hinnalise kaustiku. Olles äärepealt komistanud vaarisa Horace’i Lähis-Ida seiklustelt saadetud punase belutši vaiba narmendama hakanud lapikesele, lippas Alice kahte astet korraga võttes trepist alla, haaras keset halli seisvalt laualt korvi ja sööstis välja, vastu uhiuuele päevale.

Ja tuli tunnistada, et päev on imeline. Mööda kiviplaatidest teerada edasi kõndides hakkas Alice tahes-tahtmata ümisema. Korv oli juba peaaegu täis ning õitsvale aasale polnud ta veel jõudnudki; just seal kasvasid kõige ilusamad lilled – ootamatud, mitte ikka ühed ja samad taltsad ja toretsevad isendid –, aga Alice oli oodanud õiget aega. Kogu hommikupooliku oli ta hiilinud kõrvale ema eest ja oodanud, kuni härra Harris teeb lõunavaheaja, et tema saaks jääda Beniga omavahele.

Kui nad viimati kohtusid, oli Ben öelnud, et tahab Alice’ile midagi kinkida, ja Alice oli hakanud naerma. Seepeale oli Ben naeratanud oma põgusat naeratust, mis võttis Alice’il alati põlved nõrgaks, ning küsinud: „Mis sulle sedaviisi nalja teeb?” Ning Alice oli ajanud end täies pikkuses sirgu ja vastanud, et juhtumisi on ka temal Benile midagi kinkida.

Kividest teeraja lõpus suurima jugapuu taga jäi Alice seisma. Puud oli enne pidu kenasti pügatud, selle võra oli trimmis ja värskelt lõigatud ning Alice piilus okste varjust välja. Ben töötas ikka alles saarel ning härra Harris oli kaugel järve teises otsas, et aidata oma pojal Adamil seada valmis palgid, mis tuli kohale parvetada. Vaene Adam. Alice vaatas, kuidas ta kukalt sügab. Proua Stevensoni jutu järgi oli see poiss kunagi olnud oma perekonna au ja uhkus, tugev, hakkaja ning tark, aga Passchendaele all oli šrapnellikild talle pähe tunginud ja sestpeale oli Adam ullike. „Sõda on üks hirmus asi,” armastas kokk heietada, tümitades köögilaual lebavat süütut tainakamakat armutult rulliga, „võtab säändse paljutõotava noormehe, nätsutab ta läbi ja sülitab välja endise poisi armetu muserdatud aseaine.”

Ainus hea asi oli proua Stevensoni jutu järgi see, et Adamil ei paistnud olevat endaga toimunud muutusest aimugi – tundus, nagu oleks ta selle üle koguni rõõmus. „See pole sugugi alati nõnda,” lisas ta iga kord, et jääda truuks sügaval sisimas peituvale šotlaslikule pessimismile. „Enamikust, kes tagasi pöördusid, oli kogu elurõõm välja roogitud.”

Isa oli see, kes käis peale, et Adam mõisa tööle võetaks. „Siin on tal eluaegne töökoht,” oli Alice kuulnud teda härra Harrisele ütlemas, hääl allasurutud emotsioonist kare. „Olen seda sulle varemgi öelnud. Adampoiss võib jääda siia nii kauaks, kui ise soovib.”

Alice kuulis vasaku kõrva ääres nõrka suminat ja tundis põsel kerget tuuleõhku. Ta vaatas kõrvale ja nägi silmanurgast vesikiili tiibu väristamas. See oli haruldane kollane loigukiil ja Alice tundis, kuidas temas tõstab pead vana tuttav elevus. Tema vaimusilma ette kerkis isa, kes on otsinud pööningul varju pööripäevaseisundis ema eest. Kui Alice on nüüd piisavalt nobe, õnnestub tal ehk püüda kiil kinni ja viia joostes üles isa kogusse, nautides nagu kunagi väikese tüdrukuna rõõmu, mida niisugune kingitus pidi valmistama, ja tundes end kõrvust tõstetuna, teades, et just tema on see väljavalitu, kellel on lubatud astuda tolmusesse pööningutuppa täis teadusraamatuid, valgeid kindaid ja näidistega klaaskappe, mis kaalusid üles isegi säravate hõbenõelte tekitatava hirmu.

Ainult et nüüd polnud tal selleks muidugi aega. Või veel, isegi sellele mõelda tähendas põhilisest kõrvale kalduda. Ta kortsutas kulmu. Aeg oli üks imelik nähtus: pruukis Alice’il ainult millelegi keskenduda, kui selle kulg hakkas moonduma. Ta vaatas kella. Peaaegu kümme minutit üle kaheteistkümne. Veel kakskümmend minutit ja ülemaednik läheb nagu iga päev oma kuuri, et süüa lõunaks juustu ja köögiviljahoidisega võileibu ning lugeda pärast seda lehest võidusõidu-uudiseid. Härra Harrisel olid oma harjumused, millest ta kinni pidas, ja Alice ei pannud seda pahaks.

Jätnud kiili sinnapaika, ületas ta ühe hüppega jalgraja ja hakkas hiilimisi minema ümber järve, vältides muruplatsi ja salkkonda töömehi, kes olid ametis tulevärgi tarvis püstitatud keeruka rajatise juures; end niiviisi varju hoides jõudis ta väikese varjatud iluaiani. Seal istus ta vana purskkaevu päikesesoojadele kiviastmetele ning asetas korvi enda kõrvale. See on varitsemiseks ideaalne paik, otsustas ta; sealsamas kasvav viirpuuhekk kaitses teda soovimatute pilkude eest, samal ajal kui lehestikus olevad tühikud võimaldasid hoida kenasti silma peal uuel paadisillal.

Oodates hetke, millal saaks jääda Beniga omavahele, jälgis Alice kahte meresinises taevas tiirutavat künnivarest. Tema pilk eksis majale, kus redelitega mehed vinnasid tellisfassaadile tohutu suuri rohelistest okstest vanikuid ja paar majateenijat oli ametis sellega, et riputasid räästa alla peente nööride külge hapraid paberlaternaid. Päike langes ülemistele mosaiikakendele ja pani need särama ning nende suguvõsa maja, viimse võimaluseni läikima löödud, nägi välja nagu briljantidega ehitud vana daam, kes valmistub iga-aastaseks ooperikülastuseks.

Ühtäkki voogas Alice’ist võimsa lainena üle heldimus. Niikaua kui mäletas, oli ta teadnud, et Loeannethi maja ja aiad tähendavad talle midagi enamat kui õdedele. Kui Deborah’t peibutas London, siis Alice polnud kusagil mujal nii õnnelik, nii kooskõlas iseendaga kui siin – istudes jõe kaldal, varbad pikkamööda voolavas vees, lamades koidu eel oma voodis ja kuulates piiritajaid, kes olid teinud endale pesa tema akna kohale; uidates ümber järve kulgeval rajal, päevaraamat alati kaenla all.

Ta oli seitsmeaastane, kui mõistis korraga, et saab ühel päeval täiskasvanuks ning asjade tavapärase käigu korral ei jää täiskasvanud elama vanemate majja. Temas oli ühtäkki kuristikuna avanenud eksistentsiaalne hirm ning sellele vastuseks oli Alice võtnud kätte ning jäädvustanud oma nime ükskõik millal ja ükskõik kuhu: hommikusöögitoa akende tugevast Inglise tammest raamidesse, relvaruumi kahhelplaatide vahelisse läbipaistvasse täidisesse ja trepihalli Maasikavarga-mustrilisele^[1.] tapeedile, just nagu võiks ta sääraste väikeste tegude abil kinnistada ennast mingil käegakatsutaval ja püsival moel selle paiga külge. Kui ema selle iseäraliku armastusväljenduse avastas, oli Alice pidanud ajama terve suve läbi pudingita – karistus, mis polekski ehk tekitanud temas nii suurt meelehärmi, kui ema ei oleks teda ebaõiglaselt tembeldanud koletuks vandaaliks. „Arvasin, et just sina võiksid tunda meie maja vastu suuremat austust,” oli ema sisistanud, viha pärast kaame. „Et minu enda laps võib käituda nii vastutustundetult ja hoolimatult, saada hakkama nii jõhkra ja mõtlematu tembuga!” Kuuldes kirjeldatavat ennast nõnda, pisendatavat oma kirglikku kuuluvuspüüdu ja alandatavat selle väljendusi lihtlabaseks ulakuseks, oli Alice tundnud põhjatut häbi ja meelehärmi.

Aga mis tähtsust oli sellel nüüd enam? Ta sirutas jalad enda ees välja, nii et varbad olid kenasti rivis, ja ohkas, täis sügavat rahulolu. See oli minevik, merre voolanud vesi, lapselik kinnisidee. Kõik kohad olid täis päikest, mis oli kullanud üle aia ererohelised lehed, lähedal kasvava paju okstesse peitunud mustpea-põõsalind tõi kuuldavale oma heliseva fanfaarihüüu ja kaks sinikael-parti jagelesid ühe iseäranis rammusa nälkja pärast. Orkester harjutas tantsupala ning muusika kandus mööda järvepinda temani. Kuidas neil küll vedas, et ilm tuli nii ilus! Pärast seda, kui kõik olid nädalate kaupa muretsenud, koiduajal taevast uurinud ja Teadjatelt nõu küsinud, tõusis päike ja peletas nagu suvisele pööripäevale kohane taevast viimse kui pilveräbala, mis sinna oli veel jäänud. Õhtu tõotas tulla soe, tuuleke kerge ja pidu nõiduslik nagu alati.

Et pööriööl juhtub imesid, oli Alice teadnud juba ammu enne seda, kui sai nii vanaks, et ei pidanud minema voodisse, vaid võis võtta osa peost; noil ammustel aegadel, kui hoidja Bruen tõi tüdrukud, Alice’i ja tema kaks õde kõige ilusamatesse kleitidesse riietatuna alumisele korrusele ning seadis ritta, et tutvustada neid külalistele. Pidu oli siis alles algusjärgus, uhkesti riides, jäigad ja suursugused külalised ootasid õhtu tulekut; aga hiljem, kui pidanuks juba magama, kuulatas Alice, kuni hoidja hingetõmbed muutusid sügavaks ja nohisevaks, hiilis siis lastetoa akna juurde ning jälgis toolil põlvitades, kuidas väljas säravad küpsete öiste viljadena laternad ning mühiseb lõke, otsekui ujudes kuuvalgusest hõbetatud veel – see oli võlumaailm, kus kohad ja inimesed olid peaaegu, aga mitte päris samasugused, kui tema neid päevast mäletas.

Täna õhtul pidi siis temagi viibima nende keskel ning sellest õhtust pidi saama midagi erilist. Alice naeratas ja teda läbistas kerge erutusevõbin. Ta vaatas kella, võttis siis välja kausta, mille oli torganud korvi, ja avas kaaned, tuues nähtavale hinnalise sisu. See käsikiri oli üks kahest koopiast, mille ta oli hoolikalt trükkinud kaasaskantaval Remingtoni kirjutusmasinal – pingsa töö tulemus, mille kallal ta oli vaeva näinud peaaegu aasta. Pealkirjas oli väike näpuviga: ta oli trükkinud Y asemel U, aga muus mõttes oli see täiuslik. Ben ei tee sellest numbrit – tema on esimene, kes kinnitab, et kõige tähtsam on saata puhas eksemplar Victor Gollanczile. Kui see kord ilmub, saab Ben omaenda esmatrüki, Alice kirjutab sellesse isegi autogrammi, otse pühenduse alla.

„Hüvasti, väike laululind”. Alice luges poolihääli pealkirja, nautides tillukest võbinat, mis tal seejuures üle selja jooksis. Ta tundis oma kirjatöö üle suurt uhkust; see oli senistest parim ning ta lootis kogu südamest, et lugu avaldatakse. See oli mõrvamüsteerium – päris tõeline kriminaalromaan. Lugenud läbi „Parimate detektiivlugude” eessõna, oli ta istunud oma kaustikuga maha ning koostanud endale härra Ronald Foxi soovitustest lähtudes reeglistiku. Mõistes, et teeb vea, kui proovib sobitada kokku kaks žanri, oli ta saatnud Laura hingusele ja alustanud otsast peale, mananud oma fantaasialennuga esile maamaja, detektiivi ja terve majatäie keni kahtlusaluseid. Mõistatuse endaga tuli palju vaeva näha, nuputada, kuidas hoida kurjategija isik lugejate eest saladuses. Siis otsustaski Alice, et vajab kedagi, kellega oma ideid arutada – temal kui Holmesil oli tarvis oma Watsonit, kui nii võis öelda. Õnneks oli ta selle inimese leidnud. Oli leidnud midagi enamatki.

Kuriteos partnerile, päriselus kaasosalisele M. B-le

Alice vedas pöidlaga üle pühenduse. Kui romaan on ilmunud, saavad kõik neist teada, aga Alice ei hoolinud sellest. Sisimas tundis ta koguni, et ei jõua seda aega ära oodata. Nii mõnelgi korral oleks ta selle äärepealt välja pahvatanud Deborah’le või koguni Clemmiele – nii suur oli tema soov kuulda neid sõnu valjusti öelduna – ja ta oli vältinud jutuajamisi emaga, kes, nagu Alice teadis, oli hakanud midagi kahtlustama. Millegipärast tundus talle igati õige, et nad saavad sellest teada, lugedes tema esimest trükis ilmunud raamatut.

„Hüvasti, väike laululind” oli sündinud tema ja Beni vestlustest; meheta ei oleks ta suutnud seda kirjutada; noppinud õhust nende kahe mõtted ja pannud need sõnadena paberile, oli ta haaranud midagi hoomamatut, ainult võimalusena eksisteerivat ja teinud selle käekatsutavaks. Alice tundis tahes-tahtmata, et andes mehele ühe eksemplari, muudab ta käegakatsutavamaks ka neid ühendava lubaduse, mis seni oli veel sõnastamata. Lubadusi peeti Edevane’i perekonnas au sees. Seda olid nad õppinud emalt; otsekui refrääni korrati seda neile, kui nad olid vaevalt õppinud rääkima: kunagi ei tohi anda lubadusi, mida ei olda valmis täitma.

Teiselt poolt viirpuuhekki kostis mingeid hääli ning Alice haaras vaistlikult käsikirja ja surus selle vastu rindu. Ta tardus paigale, kuulatas ning tõttas siis heki juurde ja piilus läbi lehtede vahel oleva väikese rombikujulise ava. Beni ei olnud enam saarel ja paat oli silla juures tagasi, aga Alice nägi teda koos kahe teise mehega seismas järelejäänud palgivirna juures. Ta jälgis, kuidas mees joob oma metallplaskust: kõrisõlm liikus neelamise taktis, lõual sinetas kerge habemetüügas, kraele oli langenud üks tume lokkis kihar. Beni särk oli higist niiske ja Alice tundis kurgus pitsitust; talle meeldis mehe lõhn, see oli nii maalähedane ja ehe.

Härra Harris võttis maast tööriistakoti ja ütles enne lahkumist veel paar juhtnööri, mispeale Ben noogutas ja naeratas põgusalt. Alice naeratas samuti, vaadates mehe vasakusse põske tekkinud lohukest, tugevaid õlgu ja paljast käsivart, mis läikis palava päikese käes. Alice’i silme all ajas mees end sirgu, olles kuulnud eemalt midagi, mis paelus tema tähelepanu. Ta jälgis Beni pilku, kui see härra Harriselt lahkus ja peatus millelgi, mis asus kaugemal, metsistunud aia sügavuses.

Alice märkas väikest, raudürdi ja rohtlaliiliate vahelt vaevu välja paistvat kogu, kes ukerdas vapralt maja poole. Theo. Väikevenda nähes naeratas Alice veel laiemalt, aga tema naeratuse kustutas poisikesele järgnev suur tume vari. Nüüd sai ta aru, miks Ben kulmu kortsutab, temas endas tekitas hoidja Bruen samasugust soovi. Ka temale ei meeldinud see naine põrmugi, aga ega despootlike kalduvustega inimesed äratanudki enda vastu sõbralikke tundeid. Keegi ei osanud öelda, miks leebe ja ilus hoidja Rose lahti lasti. Tema oli olnud Theosse ilmselgelt kiindunud, oli teda tõele au andes lausa armastanud ning majas polnud kedagi, kellele Rose poleks meeldinud. Isegi isa oli temaga mõnikord aias juttu ajanud, sel ajal kui Theo partide kannul paterdas, ja isa oli ometi väga hea inimestetundja.

Ema oli paraku leidnud Rose’i juures midagi pahaks panna. Kaks nädalat tagasi oli Alice näinud teda hoidja Rose’iga tõrelemas: lastetoa ukse taga oli ägedal sosinal sõnu vahetatud. Lahkarvamused puudutasid Theod, aga Alice oli oma suureks pahameeleks liiga kaugel, et täpsemalt kuulda, millest jutt käib. Enne kui arugi saadi, oli hoidja Rose läinud ja tema asemele kutsuti taas hoidja Bruen. Alice oli juba lootnud, et ei pea seda vana, karvaudemetes lõua ja kastoorõlipudeliga õelusekotti enam kunagi nägema. Tõtt-öelda oli ta tundnud kerget uhkust, kuuldes vanaema deShieli lausumas, et just Alice oma sõnakuulmatusega peletaski vana hoidja minema. Aga siin ta nüüd oli – tagasi ja pahuram kui eales varem.

Alice mõtiskles ikka veel nukralt hoidja Rose’i lahkumise üle, kui adus korraga, et ei ole oma hekipoolel enam üksi.

„Härra Llewellyn!” hüüatas Alice, kui nägi enda lähedal seismas kühmus kogu, molbert kaenla all, suur visandiplokk kohmakalt vastu külge surutud. „Te ehmatasite mind.”

„Anna andeks, kulla Alice. Ma vist ei teadnudki, et oskan nii vaikselt hiilida. Lootsin, et saame natuke juttu ajada.”

„Nüüd või, härra Llewellyn?” Nii sümpaatne kui vanahärra talle ka poleks olnud, võitles Alice ometi kasvava meelehärmiga. Vanake ei paistnud aru saavat, et möödas on päevad, kui Alice istus tema kõrval ja vaatas, kuidas ta joonistab; kui nad aerutasid kahekesi paadiga allavoolu; kui nad otsisid haldjaid ja Alice usaldas talle kõik oma lapselikud saladused. Kunagi oli ta olnud Alice’ile tähtis – seda ei saanud salata –, vana mees oli olnud hea sõber, kui Alice oli alles väike, ja mentor, kui ta tegi esimesi katseid kirjutada. Nii mõnigi kord oli Alice lipanud inspiratsiooni ajel paberile kritseldatud lookestega härra Llewellyni juurde ning too oli tõsist nägu tehes üritanud kirjatööd põhjalikult arvustada. Aga nüüd on Alice kuueteistkümnene ja tal on teised huvid – asjad, mida ta ei saa enam vanahärraga jagada. „Asi on selles, et mul pole praegu aega.”

Mehe pilk libises hekis olevale avale ja Alice tundis, kuidas tal põsed kuumaks lahvatavad.

„Ma hoian peo ettevalmistustel silma peal,” ütles ta kiiresti ja lisas, kui härra Llewellyn naeratas mõistaandvalt, justkui teaks täpselt, keda ja miks Alice oli seiranud. „Ema palus mul lilli korjata.”

Vanahärra vaatas maas vedelevat korvi, kus lilled olid hakanud keskpäevakuumuses pead longu laskma.

„Pean selle ülesande nüüd tõesti lõpule viima.”

„Muidugi,” vastas härra Llewellyn ja noogutas, „ma ei hakkakski segama, kui sul on käed tööd täis ja aitad ema. Aga mul on sulle rääkida millestki kaunis tähtsast.”

„Kahju küll, aga mul ei ole tõesti aega.”

Härra Llewellyn näis olevat kummaliselt pettunud ja Alice’ile turgatas pähe, et vanake on olnud viimasel ajal kuidagi tujutu. Mitte just lausa mossis, aga hajameelne ja nukker. Alice märkas, et mehe siidvesti nööbid on valesti kinni pandud ja kaela ümber mässitud sall on räbaldunud. Ta tundis kaastundelainet endast üle voogamas ja noogutas lepitust otsides visandiploki poole. „See on väga hästi välja tulnud.” Oli tõesti. Alice ei teadnud, et härra Llewellyn oleks kunagi varem Theod joonistanud, ning sarnasus oli hämmastav: tabatud olid põskede ikka veel beebilik ümarus, täidlased huuled ja suured usaldavad silmad. Armas härra Llewellyn oli alati osanud näha neis kõigis parimaid jooni. „Saame ehk kokku pärast teejoomist?” tegi ta julgustavalt naeratades ettepaneku. „Millalgi enne pidu?”

Härra Llewellyn surus ploki kõvemini enda vastu, mõtles Alice’i ettepaneku üle järele ja vastas siis kergelt kulmu kortsutades: „Äkki õhtul tule juures?”

„Te siis tulete?” See oli üllatus. Härra Llewellynile ei meeldinud seltskonnas viibida ning tavaliselt tegi ta kõik mis vähegi võimalik, et rahvahulkadest eemale hoida – iseäranis kui nende hulgas leidus inimesi, kes oleksid tahtnud kohtuda temaga. Ta jumaldas ema, aga isegi emal polnud seni õnnestunud meelitada teda pööriööpeole. Nagu alati, nii pidi ka täna demonstreeritama ema hinnalist esmatrükki „Eleanori võluvärav” ning inimesed olid kindlasti täis tahtmist näha selle autorit. Mitte kunagi ei jätnud nad kasutamata võimalust lasta heki ääres neljakäpukile ja otsida mulla alla mattunud vana kivisamba otsa. „Vaata, Simeon, ma näen seda – kaardi messingrõngast, millest raamatus räägiti!” Vaesekestel polnud aimugi, et tunnel oli nendesuguste uudishimulike külaliste eemalhoidmiseks juba aastaid tagasi kinni pitseeritud.

Tavaliselt oleks Alice hakanud küsimusi esitama, aga just siis kostis teiselt poolt hekki mehe naerupahvatus, millele järgnes sõbralik hüüe: „Lase olla, Adam, mine isaga kaasa ja söö lõunat – me ei pea neid kõiki korraga ära tõstma!” ning talle meenus, miks ta siia oli tulnud. „Hästi siis,” sõnas ta, „täna õhtul jah. Peol.”

„Ütleme, et kell pool kaksteist lehtlas?”

„Jah, jah.”

„See on tähtis, Alice.”

„Kell pool kaksteist,” kordas Alice pisut kärsitult. „Olen kohal.”

Mees ei hakanud sellegipoolest veel minema, vaid seisis paigal, nagu oleksid talle juured alla kasvanud; näol ikka seesama tõsine, kurvameelne ilme, vaatas ta Alice’ile otsa, justkui tahaks tema näojooni meelde jätta.

„Mis on, härra Llewellyn?”

„Kas mäletad seda korda, kui me Clemmie sünnipäeval paadiga sõitmas käisime?”

„Jah,” vastas Alice. „Jah, see oli ilus päev. Tõeline kingitus.” Alice kummardus mõistaandvalt, et võtta purskkaevu astmetelt korv, ning härra Llewellyn sai ilmselt vihjest aru, sest kui ta end sirgu ajas, oli vanahärra läinud.

Tundes, kuidas teda vaevab ebamäärane kahetsus, ohkas Alice sügavalt. Põhjus peitus ilmselt selles, et ta on armunud, arvas Alice, just sellepärast tunnebki ta kõigi teiste vastu mingit üleüldist haletsust. Vaene härra Llewellyn. Oli aeg, kui Alice pidas teda võluriks; nüüd nägi ta temas ainult küüruvajunud, kurvavõitu, enneaegu vananenud meest, keda kammitsesid Victoria-aegsed rõivad ja harjumused, millest ta keeldus lahti laskmast. Noorpõlves oli ta elanud läbi mingi vapustuse – see pidanuks olema saladus, aga Alice teadis nii mõndagi, mida ta poleks tohtinud teada. Lugu oli juhtunud ammu, siis kui ema oli alles väike tüdruk ning härra Llewellyn Henri deShieli ustav sõber. Ta oli jätnud Londonis oma ametiasjad sinnapaika ning siis oligi tal tulnud „Eleanori võluvärava” mõte.

Mis tema kokkuvarisemise oli tinginud, seda Alice ei teadnud. Nüüd mõtles ta hajameelselt, et peaks asja korralikult käsile võtma ja põhjuse välja uurima, aga muidugi mitte täna. See polnud tänase päeva ülesanne. Kellel on aega tuhnida minevikus, kui tulevik on otse käeulatuses – ootab teda siinsamas teisel pool hekki? Veel üks pilk kinnitas talle, et Ben on üksi, paneb asju kokku ja valmistub minema läbi aia tagasi, et süüa seda, mida on endale lõunaks varunud. Sedamaid oli härra Llewellyn Alice’il peast läinud. Tõstnud näo päikese poole, nautis ta lõõska, mis puudutas tema põski. Milline õnn on olla tema, Alice – just praegu, täpselt sel hetkel. Ta ei suutnud kujutleda, et kusagil võiks leiduda kedagi, kes oleks oma eluga rohkem rahul. Siis hakkas ta minema paadisilla poole, kaasas käsikiri, hinges võrgutav teadmine iseendast kui tüdrukust, kes seisab hiilgava tuleviku lävel.

1 Briti XIX sajandi tekstiilikunstniku William Morrise kavandatud populaarne muster Strawberry Thief. [ ↵ ]