Читать книгу Alice'i võrgustik - Kate Quinn - Страница 4

Mai 1947

Southampton

Esimene inimene, keda ma Inglismaal kohtasin, oli hallutsinatsioon. Tõin ta endaga kaasa ookeanilaeva pardal, mis kandis mind tuima ja leinavana New Yorgist Southamptonisse.

Istusin ema vastas korvlaua ääres Delfiini hotelli potipalmide vahel, püüdes mitte näha seda, mida mu silmad mulle näitasid. Blond tüdruk vastuvõtuleti ees ei olnud see, kelleks ma teda pidasin. Pere pagasi juures ootas lihtsalt üks inglise tüdruk, keda ma polnud kunagi varem näinud, kuid see ei takistanud mu kujutlusvõimel mulle ütlemast, et ta on keegi teine. Pöörasin silmad kõrvale ja vaatasin kolme naaberlaua poissi, kes püüdsid ettekandjat jootrahaga tüssata. „Viis või kümme protsenti jootraha?“ küsis üks ülikooli kuues nooruk arvega vehkides ja ta sõbrad naersid. „Ma annan jootraha ainult kenakestele. Sellel olid liiga peened koivad …“

Põrnitsesin neid vihaselt, aga ema oli ükskõikne. „Ilm on maikuu kohta nii külm ja rõske, mon Dieu!“ Ta voltis salvräti lahti; meie pagasikuhja kõrval laotus ta lavendliga lõhnastatud volangidega seelik. Paras kontrast minuga, kes ma olin kortsus riietes ja pahur. „Aja selg sirgeks, chérie.“ Ta oli elanud New Yorgis isaga abiellumisest saadik, aga vürtsitas oma ütlusi ikka veel prantsuse sõnadega. „Ära ole nii kühmus.“

„Selles riietuses ei saagi kühmus olla.“ Ma olin topitud korsetti, mis pigistas mind nagu raudvõru, kuigi ma ei vajanud seda, sest olin piitspeenike, aga mu kahar seelik poleks selleta õiget mõõtu välja andnud, niisiis tuli raudvõru taluda. Dior oma Uue Ilme kollektsiooniga võis minupärast põrgusse sõita. Ema riietus alati viimase moe järgi ja tal oli selleks ka figuuri: ta oli pikk, peene pihaga ja samas kurvikas, lausa kompvek oma uusimas reisikostüümis. Minulgi oli seljas koheva seelikuga reisikostüüm, aga kogu see kangahulk tundus mulle olevat liiast. 1947. aasta mood oli väga tüütu minusugusele tüdrukule, kes eelistas Vogue’ile kõrgemat matemaatikat, kuulas pigem Edith Piafi kui Artie Shaw’d, kelle sõrmes ei olnud sõrmust, aga kelle kõht pidi varsti paisuma hakkama.

Mina, Charlie St Clair, olin ametlikult kolm kuud rase. Seegi oli põhjus, miks ema mulle korsetti peale sundis. Ainult kolm kuud, aga ta ei võinud riskida sellega, et maailm peaks teda lipaka emaks.

Vaatasin hotelli vestibüülis ringi. Blond tüdruk oli ikka veel seal ja mu kujutlus püüdis mulle endiselt sisendada, et ta on keegi, kes ta tegelikult ei olnud. Vaatasin uuesti vihaselt kõrvale, kui meie ettekandja naeratades ligi astus. „Kas jääte teejoomise ajaks siia, proua?“ Tal olid tõesti peened jalad, ja kui ta meie tellimust täitma ruttas, vaidlesid naaberlaua poisid ikka veel tema jootraha üle. „Igaüks maksis tee eest viis šillingit. Ah, jätame talle paar penni …“

Meie tee jõudis varsti klirisevates portselantassides kohale. Ema naeratas ettekandjale. „Pisut rohkem piima, palun. C’est bon!“ Kuigi see polnud õigupoolest bon. Väikesed kõvad saiakesed, kuivad võileivad ja ei teragi suhkrut; Inglismaal olid ikka veel käibel kaardid; kuigi sõja võidupäev oli olnud kahe aasta eest, olid isegi uhke hotelli menüüs ainult sõja ajal kindlaks määratud hindadega toidud, mida sai tellida vaid viie šillingi eest inimese kohta. Sõja jäljed olid endiselt näha, hullemini kui New Yorgis. Hotelli vestibüülis liikus ikka mundris sõdureid, kes kurameerisid toatüdrukutega, ja tund aega tagasi, kui me ookeanilaevalt maha astusime, märkasin ma kai ääres kuuliaukudega maju, mis meenutasid välja löödud hammastega naeratust. Olin Inglismaal esimest korda ja see näis kõikjal, rannast hotellini, olevat hall ja kurnatud ning sõjast läbini vapustatud. Täpselt nagu ma ise.

Panin käe oma lillakashalli reisikostüümi taskusse ja puudutasin paberitükki, mis oli mu taskus olnud terve viimase kuu, nii reisikostüümi kui ka pidžaamat kandes, aga millega ma ei osanud midagi peale hakata. Mida ma sain sellega peale hakata? Ma ei teadnud seda, ehkki paber taskus tundus raskem kui laps, keda ma kandsin. Last ei tundnud ma üldse ja mul polnud tema suhtes ühtegi selget tunnet. Mul polnud hommikuti iiveldust ega vastupandamatut isu hernesupi järele maapähklivõisaiaga ega tundnud ma ka midagi muud, mida tuntakse, kui ollakse lapseootel. Olin lihtsalt tuim. Ma ei suutnud sellesse lapsesse uskuda, sest ta ei olnud minu jaoks muutnud mitte midagi. Peale kogu mu elu.

Naaberlaua poisid tõusid püsti, visanud lauale mõne mündi. Nägin meie ettekandjat piimaga naasmas, kõndides nõnda, nagu oleks tal valus, ja vaatasin kolme minekule asutavat inglise poissi. „Andke andeks,“ ütlesin ma ja ootasin, kuni nad ümber pöörduvad. „Viis šillingit igaühelt tee eest, niisiis viiešillingilise arve viieprotsendiline jootraha peaks olema üheksa penni. Kümneprotsendine jootraha üks šilling ja kuus penni.“

Nad nägid ehmunud välja. Olin selliste pilkudega harjunud. Keegi ei arvanud, et tüdrukud oskavad arvutada, eriti peast, isegi lihtsat tehet nagu see. Aga mu põhieriala Benningtonis oli matemaatika, numbrid oli mulle arusaadav maailm, need olid arukad ja ratsionaalsed, nendega oli erinevalt inimestest lihtne toime tulla ja niisugust arvet polnud olemas, millega ma poleks arvutusmasinast kergemini hakkama saanud. „Üheksa penni või šilling ja kuus penni,“ kordasin ma poistele väsinult otsa vaadates. „Olge härrasmehed, jätke šilling ja kuus penni.“

„Charlotte,“ sisistas ema, kui poisid hapude nägudega minekut tegid. „See polnud sugugi viisakas.“

„Miks mitte? Ma ju ütlesin andke andeks.“

„Mitte kõik ei jäta jootraha. Ja sinul polnud nendega mingit tegemist. Keegi ei armasta iseteadvaid tüdrukuid.“

Ega tüdrukuid, kelle eriala on matemaatika, ega tüdrukuid, kes on lapseootel, ega … Aga jäägu need sõnad minust ütlemata, olin võitlemiseks liiga väsinud. Me olime kuus päeva ühes kajutis üle Atlandi sõitnud, see oli tormise mere tõttu olnud oodatust pikem aeg, ja need kuus päeva olid kulunud tülitsemisele, mis vaheldus veelgi ebamugavamate viisakusavaldustega. Kõige taustaks mu häbistatuse lugu ja ema vaikne hõõguv raev. Seepärast haarasime kohe võimalusest laevalt maha tulla ja veeta üks öö maal. Kui me poleks pisikesest kajutist tulema saanud, oleksime ikka veel teineteise kallal õiendanud.

„Su ema on alati valmis kellelegi kraesse kargama,“ oli aastaid tagasi öelnud mu prantsuse täditütar Rose, kui ema oli võtnud kümme minutit meie kallal Edit Piafi kuulamise pärast. See pole väikestele tüdrukutele sobiv muusika, täiesti kohatu!

No nüüd olin ma teinud midagi hoopis kohatumat, kui seda on prantsuse šansoonide kuulamine. Kõik, mis ma teha suutsin, oli oma emotsioonid maha suruda, kuni ma neid enam ei tundnud, ning peletada inimesed eemale kõrgele tõstetud lõuaga, mis ütles, et mul on ükskõik. See toimis hästi ülbete poiste puhul, kes tüssasid ettekandjat, aga ema oskas mu kestast siiski igal ajal läbi näha.

Ta lobises nüüd lõputult, kurtes, kui raske oli olnud merereis. „… ma teadsin, et oleksime pidanud tulema hilisema laevaga. See oleks viinud meid otse Calais’sse ilma selle tobeda peatuseta Inglismaal.“

Ma olin vait. Üks öö Southamptonis ja homme otse Calais’sse, kust rong viib meid Šveitsi. Veveys oli kliinik, kus ema oli pannud mulle aja kinni ühe diskreetse asja pärast. Ole tänulik, Charlie, ütlesin ma endale tuhandendat korda. Ta ei pidanuks sinuga üldse kaasa tulema. Sind oleks võidud Šveitsi saata isa sekretäri või mõne muu kinnimakstud ükskõikse inimese saatel. Emal poleks tarvitsenud jätta vahele oma tavalist puhkust Palm Beachis ainult selleks, et mind siia tuua. Aga ta on sinuga siin. Ta püüab. Oleksin pidanud seda hindama, kuigi ma keesin oma ähmases vihases häbis. Tal oli ju lõpuks õigus olla minu peale vihane ja pidada mind tülikaks libuks. Sellised on juba kord tüdrukud, kes satuvad hätta, millesse olin sattunud mina. Parem, kui ma selle sildiga harjun.

Ema rääkis ikka veel, tehes otsustavalt rõõmsat nägu. „Ma mõtlen, et lähme pärast su arstilkäiku Pariisi.“ Iga kord, kui ta seda ütles, kuulsin ma ta hääles suurt P-tähte. „Ostame sulle kenad riided, ma p’tite. Teeme sulle uue soengu.“

Mida ta tegelikult ütles, oli: „Sa lähed sügisel kooli šiki uue ilmega ja keegi ei saa su Väikesest Probleemist midagi teada. „Ma tõesti ei tea selle võrrandi lahendust, ema.“

„Mida sa ometi silmas pead?“

Ma ohkasin. „Üks teise kursuse tudeng, miinus üks väike takistus, jagatud kuue kuu pikkuse ajavahemikuga, korrutatud kümne Pariisi kleidi ja uue soenguga ei anna automaatselt kokku taastatud reputatsiooni.“

„Elu pole matemaatikaülesanne, Charlotte.“

Kui see seda oleks, käiks mu käsi palju paremini. Ma soovisin tihti, et suudaksin inimesi panna käituma nagu aritmeetikat: taandada nad lihtsalt ühisele nimetajale ja leida lahendus. Numbrid ei valetanud, neil oli alati vastus ja see oli kas õige või vale. Lihtne. Kuid elus polnud miski nii lihtne ja siin polnud võimalik leida mingit vastust. Siin olin lihtsalt omadega puntras mina, Charlie St Clair, kes istus lauas emaga, kellega tal polnud ühist nimetajat.

Maman rüüpas oma lahjat teed, naeratas säravalt ja vihkas mind. „Ma küsin järele, kas meie toad on valmis. Ära ole kühmus! Ja hoia oma kohvril silm peal, selle sees on su vanaema pärlid.“

Ta lipsas minema pika marmorleti äärde, kus askeldasid teenindajad, ja ma sirutasin käe oma väikese kohvri järele – kulunud ja ära taotud, uut kohvrit me enam osta ei jõudnud. Mul oli lameda pärlikarbi all peidus pakk Gauloise’i sigarette (ainult ema võis nõuda, et ma Šveitsi kliinikusse pärlid kaasa võtaksin). Ma ise oleksin hea meelega jätnud oma pagasi ja pärlid varastele ja läinud õue mõnusat suitsu tegema. Mu täditütar Rose ja mina proovisime oma esimesed sigaretid ära kolmeteist- ja üheteistaastasena, näpates suitsupaki mu vanema venna tagant ja ronides puu otsa, et katsetada täiskasvanute pahet. „Kas ma näen välja nagu Bette Davis?“ küsis Rose, püüdes suitsu läbi nina välja puhuda. Ma oleks naerust ja köhimisest äärepealt puu otsast alla kukkunud, kui olin esimest korda suitsu alla tõmmanud, ja ta näitas mulle keelt. „Tobe Charlie!“ Rose oli ainuke, kes hüüdis mind Charlotte’i asemel Charlieks, hääldades seda kerge prantsuse aktsendiga. Shar-lee, rõhuga mõlemal silbil.

Muidugi oli see Rose, keda nägin ka nüüd mulle hotelli vestibüülis otsa vaatavat. Kuid see ei olnud Rose, vaid keegi inglise tüdruk, kes istus pagasikuhja juures, ent mu aju ütles mulle jonnakalt, et see on mu täditütar: kolmteist aastat vana, blond, kena aprikoosikarva jumega. Nii vana oli ta tol viimasel suvel, kui nägin teda seal puu otsas sigaretti pahvimas.

Nüüd oleks ta vanem, kakskümmend üks, ja mina olen üheksateist.

Kui ta oleks veel elus.

„Rose,“ sosistasin ma, teades, et pidanuksin mujale vaatama, aga ei teinud seda. „Oh, Rose.“

Mu kujutluses vaatas ta mulle üleannetu naeratusega otsa ja pööras lõua tänava poole. Mine.

„Kuhu ma pean minema?“ küsisin kõva häälega. Aga ma teadsin juba. Pistsin käe taskusse ja tundsin seal kuu aega kantud paberitükki. See oli olnud jäik ja krabisev, aga ma olin selle juba pehmeks ja painduvaks kulutanud. Sellel paberil oli aadress. Ma võiksin …

Ära ole rumal. Mu südametunnistusel oli terav ja süüdistav hääl, mis lõikas kui paberinuga. Sa tead, et sul pole minna mujale kui trepist üles. Seal ootas mind tärgeldatud linadega hotellituba, mida ma pidin jagama oma ema rabeda raevuga. Rõdu, kus ma võisin rahus suitsetada. Veel üks laevareis homme ja siis arsti juures kinni pandud Aeg, nagu mu vanemad seda eufemistlikult nimetasid. Aeg, mille vältel mu Väike Probleem leiab lahenduse, nii et kõik on Jälle Korras.

Või siis võisin ma tunnistada, et midagi pole Korras ega saa kunagi Korda. Ja minna hoopiski kohe praegu seda teed, mis algas siitsamast Inglismaalt.

Seda sa ju kavatsesid, sosistas Rose. Tead ju küll, et kavatsesid. Isegi viimaste nädalate passiivses nüris kurbuses olin ma tahtnud minna laevale, mis viiks meid emaga just niimoodi ringiga Inglismaale, mitte hilisemale laevale otse Prantsusmaale. Ma olin seda tahtnud, tunnistamata endale, miks. Sellepärast, et mul oli taskus aadress, ja nüüd, kui ookean oli ületatud, oli mul vaja vaid julgust, et see tee ette võtta.

Too tundmatu inglise tüdruk, kes polnud Rose, oli läinud pagasit kandva hotellipoisi järel trepist üles. Ma vaatasin tühja kohta, kus oli olnud Rose. Puudutasin paberitükki taskus. Väikesed sakilised tunded tungisid läbi mu tuimuse. Hirm? Lootus? Otsustavus?

Üks käsitsi kritseldatud aadress pluss veidi otsustavust kümnendas astmes. Lahenda tehe, Charlie.

Taanda see lihtsamaks.

Leia X.

Kas nüüd või ei kunagi.

Ma hingasin sügavalt sisse. Võtsin paberitüki taskust ja koos sellega tuli naelane rahatäht. Lõin selle ülbelt lauale, mis oli meie oma kõrval ja kuhu käratsevad poisid olid jätnud oma armetu jootraha, ning lahkusin hotelli vestibüülist koos oma reisikohvri ja prantsuse sigarettidega. Otse läbi hotelli laia ukse, kus ütlesin šveitserile: „Palun, kas te ei juhataks mind raudteejaama?“

See polnud mu elu kõige targem mõte: tundmatu linn ja üksi rändav tüdruk. Viimased nädalad olin ma veetnud oma ebaedust niivõrd uimasena – Väike Probleem, ema prantsuskeelne karjumine, isa jäine vaikimine –, et ma olin valmis minema, kuhu iganes mind ei juhitaks. Kasvõi kuristikku, midagi mõtlemata ja kuulekalt, ilma et küsiksin, miks ma kukun, enne kui olin poolel teel selle põhja. Ma olingi poolel teel augu põhja, milleks oli muutunud mu elu, ja keerlesin lõputa õhus. Aga nüüd olin ma millestki kinni haaranud.

Muidugi oli see miski hallutsinatsioon, mida olin mitu kuud ikka ja jälle näinud, kui mu kujutlus maalis igale mööduvale blondile tüdrukule ette Rose’i näo. Esimesel korral ehmatas see mind korralikult ära, mitte sellepärast, et oleksin Rose’i viirastuseks pidanud, vaid sellepärast, et ma arvasin, et lähen hulluks. Võibolla ma olingi hull, aga ometi ei näinud ma viirastusi. Sest mida mu vanemad ka ei öelnud, ei uskunud ma päriselt, et Rose on surnud.

Ma hoidsin sellest lootusest kinni, rutates mööda tänavat oma ebapraktiliste kingade korktaldadel raudteejaama („Nii väikest kasvu tüdruk peab alati kandma kõrgeid kontsi, ma chérie, või muidu jääd sa alati lapseks.“). Trügisin läbi rahvahulkade, mööda karmidest tugevatest töölistest, kes läksid dokkide poole, kenasti riietatud poemüüjatest ja tänavanurkadel seisvatest sõduritest. Kiirustasin, kuni mu hing oli kurgus kinni, ja lasin oma lootusel õide lüüa, nii et see paisus mu rinnas ja tegi silmanurgad kibedaks.

Mine tagasi, riidles mind terav südametunnistuse hääl. Sa võid praegu veel tagasi minna. Tagasi hotellituppa, kus kõiki otsuseid tegi mu ema ja mina olin mähitud otsustamatuse vatti. Aga ma ruttasin edasi. Kuulsin vedurivilet ning haistsin söelõhna ja suitsu. Southamptoni terminal. Reisijahulgad tulid rongilt maha, viltkaabudes mehed, punapõsksed erutatud lapsed ja naised, kes hoidsid kortsus ajalehti lokitud juustel, et uduvihm neid sirgeks ei sajaks. Millal see sadu oli alanud? Ma tundsin, kuidas mu tume juus rohelise kübara – ema valik, ma tundsin end selles nagu härjapõlvlane – serva all vettib. Ma rühkisin edasi ja jooksin jaamahoonesse.

Rongikonduktor hüüdis midagi. Väljasõit kümne minuti pärast otse Londonisse.

Ma vaatasin uuesti rusikasse surutud paberitükki. Hampson Street 10, Pimlico, London. Evelyn Gardiner.

Kes pagan see ka ei olnud.

Ema juba kindlasti otsis mind Delfiini hotellis taga, tulistades hotelliteenijate pihta üleolevaid käsklusi. Aga mul oli õigupoolest ükskõik. Ma olin 120 kilomeetrit eemal Hampson Street 10-st Londoni Pimlicos ja otse mu ees seisis rong.

„Viis minutit!“ hõikas konduktor. Reisijad kiirustasid pagasit kandes rongi peale.

Kui sa ei lähe praegu, ei lähe sa kunagi, mõtlesin mina.

Niisiis ostsin ma pileti, ronisin vagunisse ja haihtusin õhku.

Kui pärastlõuna õhtusse kaldus, läks õhk vagunis külmaks. Mässisin end musta vihmamantlisse, et veidi sooja saada. Ma olin kupees ühe vanamemme ja kolme nohuse lapselapsega, kelle vanaema põrnitses pahaselt mu sõrmuseta ja kindata kätt, nagu tahtnuks ta küsida, mis tüdruk see selline on, kes niimoodi üksi Londonisse sõidab. Muidugi sõitsid tüdrukud rongiga kogu aeg, sest oli ju ikka veel sõjajärgne aeg, aga mina talle kindlasti ei meeldinud.

„Ma olen rase,“ ütlesin ma, kui ta kolmandat korda mu kätt jõllitas, „kas te lähete nüüd mujale istuma?“ Ta tõmbas selja sirgu ja läks järgmises peatuses maha, tõmmates lapsed enda järel kaasa, kuigi nad kaeblesid: „Vana, me ei pea veel maha minema …“ Ma lõin lõua püsti, et öelda mul ükskõik, kui ta heitis mulle viimase halvustava pilgu, ja vajusin tagasi oma istmele, kui uks tema järel kinni langes ja mind rahule jäeti. Vajutasin käed vastu punetavaid põski, pea pööritamas ning hinges segadus, lootus ja süütunne. Mind valdas nii palju tundeid, et ma neisse peaaegu uppusin, suutmata püsida oma tuimas kestas. Mis mul ometi viga on?

Jooksed Inglismaal minema, aadress ja nimi näpus, ütles terav hääl minu sees. Mida sa arvad end tegevat? Sa abitu õnnetusehunnik, kuidas sa mõtled aidata kedagi teist?

Võpatasin. Ma pole abitu.

Oled jah. Vaata, kuhu sa jõudsid, kui viimati kedagi aidata püüdsid.

„Ja ma püüan jälle,“ ütlesin ma tühjale kupeele. Abitu õnnetusehunnik või mitte, siin ma olin. Olin astunud esimese sammu.

Öö oli käes, kui ma väsinud ja näljasena Londonis rongilt maha astusin. Ma lonkisin tänavaid mööda ja linn laius mu ees nagu suur suitsune segadik. Kaugustes nägin ma kellatorni kõrgumas Westminsteri kohal. Ma seisatasin hetkeks, mõtiskledes, milline võis London välja näha mõne aasta eest, kui linna udu lõhestasid Spitfire’d ja Messerschmittid, aga raputasin end siis oma mõtisklusest välja. Mul polnud aimugi, kus võis olla Hampson Street 10. Mul oli käekotis veidi metallraha ja ma palusin taksot võttes jumalat, et seda oleks küllalt. Ma poleks tõesti tahtnud rebida vanaema kaelakeest pärlit, et maksta taksosõidu eest. Ehk poleks ma pidanud tollele ettekandjale tervet naela jätma … Aga mul polnud kahju.

Taksojuht sõitis linnaossa, mille ütles olevat Pimlico, ja pani mind maha ridamajade rodu ees. Nüüd sadas juba kõvasti. Vaatasin ringi, otsides oma hallutsinatsiooni, aga heledat pead ei paistnud kusagilt. Võtsin oma kohvri, ronisin autost välja ja kolistasin koputiga, enne kui mu julgus oleks otsa saanud.

Ei midagi. Koputasin uuesti. Vihma sadas aina kõvemini ja mind valdas meeleheitelaine. Koputasin ja koputasin, kuni rusikas oli valus, ja lõpuks nägin kardina vaevumärgatavat liikumist ukse kõrval aknas.

„Ma tean, et keegi on kodus!“ Vajutasin vihmast pimestatuna ukselinki. „Laske mind sisse!“

Minu üllatuseks link pöördus ja ma tuiskasin uksest sisse, kukkudes lõpuks oma ebamugavates kingades maha. Olin pimeda esiku põrandal põlvili, sukapõlv katki, kuni uks mu järel kinni langes ja ma kuulsin püstolikukke vinna tõmmatavat.

Tema hääl oli aeglane, kare ja ebamääraselt vihane. „Kes sa oled ja mida kuradit sa mu majas teed?“

Tänavalaternate valgus tungis nõrgalt läbi kardinate, luues esikusse hämara kuma. Nägin kõrget kõhna kogu, sassis pead ja põlevat sigaretiotsa. Samuti läikivat püstolitoru, mis oli suunatud otse minule.

Ma oleksin pidanud olema hirmul ja tõmbuma sellest šokist, püstolist ja kõnepruugist eemale. Aga mu raev heitis kõrvale viimse kui tunderaasu ning ma ajasin end jalule, katkine sukk ripakil. „Ma otsin Evelyn Gardineri.“

„Mul ükskõik, keda sa otsid. Kui sa ei ütle, miks üks neetud jänki mu majja tungib, lasen ma su maha. Ma olen vana ja jokkis, aga mul on käes täiesti korras 9-millimeetrine Luger P08. Jokkis või kaine, võin ma sellelt kauguselt sul ajud silmapilk kuklast välja lasta.“

„Mu nimi on Charlie St Clair.“ Kraapisin juuksed silma pealt kõrvale. „Mu täditütar Rosie Fournier läks sõja ajal Prantsusmaal kaduma ja teie võite teada, kuidas teda leida.“

Äkki läks elektriseinalamp põlema. Pilgutasin eredas valguses silmi. Minu kõrval seisis pikk kõhn naine, seljas pleekinud trükimustriga kleit, hallid juuksed vanaldase näo ümber tilpnemas. Ta oleks võinud olla viiskümmend ja samahästi seitsekümmend. Ühes käes oli tal Luger ja teises sigaret; ta hoidis püstolit ikka veel mu otsmikule suunatuna, kui tõstis sigareti huultele ja tõmbas suitsu sügavalt sisse. Sapp tõusis mulle kurku, kui ma nägin ta käsi. Jumal küll, mis oli ta kätega juhtunud?

„Mina olen Eve Gardiner,“ ütles ta lõpuks. „Aga ma ei tea su täditütrest midagi.“

„Võibolla siiski,“ ütlesin meeleheitlikult, „võibolla siiski, kui te minuga veidi räägiksite.“

„Ah seda sa väike jänki tahadki?“ Ta tumedad tormihallid silmad vaatasid mind ülevalt alla, nagu oleks ta põlglik röövlind. „Hüppab mu majja öö hakul sisse, endal mingit plaani varuks ei ole ega ilmselt ka mingit raha, kui ma p-peaksingi midagi su kadunud täditütrest teadma?“

„Jah.“ Tema püssisuu ja põlguse ees ei teadnud ma isegi, miks minu lootus leida Rose’i oli äkki saanud mu eluküsimuseks. Ma ei osanud seda veidrat metsikut meeleheidet seletada või öelda, miks ma olin lasknud sellel end siia tuua. Võisin öelda vaid üht: „Ma pidin siia tulema.“

„Heakene küll,“ lasi Eve Gardiner püstolil langeda. „Ilmselt tahad sa t-teed.“

„Jah, see oleks …“

„Mul pole seda.“ Ta pöördus ja läks tagasi mööda pimedat koridori, astudes pikal lohiseval sammul. Ta paljad jalad olid nagu kotka küünised. Ta taarus veidi kõndides, kiigutades käes Lugerit, ja ma märkasin, et ta sõrm oli ikka veel päästikul. Hull, mõtlesin ma. See vana lehm on hull.“

Ja ta käed, need olid kohutavad mühklikud köndid, iga liiges ise suunas katki. Need olid pigem vähisõrad kui käed.

„Tule aga tule,“ ütles ta ümber pööramata ja ma tõttasin talle järele. Ta lõi ühe ukse lahti, pani tule põlema ja nähtavale tuli külm võõrastetuba, segamini, kustunud kaminaga, kardinad kinni, nii et tänavalt ei paistnud ühtegi valgusriba, vanad ajalehed ja mustad teekruusid kõikjal laiali.

„Proua Gardiner …“

„Preili.“ Ta räntsatas võidunud tugitooli, kust paistis kogu tuba, visates püstoli käest lauale. Ma võpatasin, aga lasku ei järgnenud. „Sa võid hüüda mind Eve’iks. Oled mu m-majja tunginud, nii et see on juba pealetükkivus, mille pärast sa mulle ei meeldi. Mis su oma nimi on?“

„Ma ei tahtnud luba küsimata tulla …“

„Aga sa tulid. Sul on midagi vaja, isegi väga vaja. Mis see on?“

Tõmbasin märja vihmamantli seljast ja istusin ühele tumbale, teadmata äkki, kust alustada. Kaks tüdrukut korrutatud üheteistkümne suvega, jagatud ookeani ja sõjaga …

„Hakka juba pihta.“ Eve näis kergelt kogelevat, aga ma ei osanud öelda, kas see oli alkoholist või millestki muust. Ta sirutas käe kristallist karahvini poole püstoli kõrval, võttes selle korgi oma vigaste sõrmede kohmaka liigutusega pealt, ja mulle lõi ninna viski lõhn. „Mul pole palju kainet aega jäänud, nii et ära raiska aega.“

Ma ohkasin. Mitte ainult hull vanamoor, vaid ka purjus vanamoor. Evelyn Gardineri nime taga olin ma kujutlenud kedagi, kel on ligustrihekkidega aed ja krunn kuklas, mitte viskikarahvin ja laetud püstol. „Kas ma võiksin suitsetada?“

Ta kehitas oma kondiseid õlgu, kui ma Gauloise’i paki välja võtsin, ja sirutas käe klaasi järele. Seda polnud ta käeulatuses, nii et ta läigatas merevaigukarva jooki lillelisse teetassi. Jumal, mõtlesin ma sigaretti süüdates, osalt võlutud ja osalt õõvastuses. Kes te olete?

„Jõllitamine pole viisakas,“ ütles ta, jõllitades mind sama avameelselt vastu. „Tükkis oma koheva seelikuga. Kas nii käivad naised nüüd riides või?“

„Te pole väljas käinud?“ küsisin ma, enne kui sõnasabast kinni sain.

„Mitte eriti.“

„See on Uue Ilme kollektsioon. Kujundatud Pariisi viimase moe järgi.“

„Näeb p-pagana ebamugav välja.“

„Ja ongi.“ Kiskusin süngelt oma suitsu. „Hea küll. Mu nimi on Charlie St Clair, no tegelikult Charlotte, ja ma tulin just New Yorgist …“ Mida mu ema küll praegu mõtleks? Ta on ilmselt tige, raevutseb ja on valmis mult skalpi võtma. „Mu isa on ameeriklane, aga ema prantslanna. Enne sõda veetsime suvesid Prantsusmaal koos mu täditütardega. Nad elasid Pariisis ja neil oli Roueni lähedal suvemaja.“

„Su lapsepõlv on nagu Degas’ piknik.“ Eve rüüpas lonksu viskit. „Räägi midagi h-huvitavamat või ma hakkan palju kiiremini jooma.“

See oligi nagu Degas’ pilt. Ma võisin silmad kinni panna ja näha ähmaselt pikka suvepuhkust: kitsad kõverad tänavad ja vanad Le Figaro numbrid vanas suures suvemajas, kus oli koli täis pööning, kulunud diivanid ja rohelus, millest läbi tungiv päike pani särama tolmukorra.

„Mu täditütar, Rose Fournier …“ Tundsin, kuidas mul pisarad silma tõusevad. „Ta on küll mu täditütar, aga oli mulle nagu vanem õde. Minust kaks aastat vanem, aga ta ei pidanud mind kunagi liiga väikeseks. Me jagasime kõike ja rääkisime kõigest.“

Kaks väikest rohuplekkidega suvekleitides tüdrukut, kes mängisid kulli, ronisid puude otsa ja pidasid sõda kummagi vanema venna vastu. Siis kaks suuremaks sirgunud tüdrukut, tärkava rinnaga Rose ja mina ikka veel marraskil põlvedega ja kiitsakas, mõlemal peas šansooniplaatide lood ja südames naerukihinal jagatud armastus Errol Flynni vastu. Vapper Rose, kel olid peas igasugu veidrad plaanid, ja mina tema andunud vari, keda ta kaitses kui lõvi, kui mõni ta temp mulle pahanduse kaela tõi. Ma kuulsin ta häält, nagu oleks ta äkki siinsamas toas: „Charlie, peida end mu tuppa ja ma õmblen su kleidi kinni, enne kui su ema auku märkab. Ma poleks pidanud sind sinna kividele ronima kutsuma …“

„Palun jäta nutt,“ ütles Eve Gardiner. „Ma ei kannata nutvaid naisi.“

„Ma ka mitte.“ Ma polnud mitu nädalat nutnud, olin olnud nii tuim, aga nüüd läksid mu silmad vesiseks. „Viimati nägin ma Rose’i 1939. aasta suvel. Kõik olid mures Saksamaa pärast, noh, peale meie. Rose oli kolmteist ja mina üksteist ja me tahtsime lihtsalt igal õhtul kinno hiilida, mis näis meile palju tähtsam kui kõik, mis juhtus Saksamaal. Poolasse tungiti kohe pärast mu Ameerikasse naasmist. Mu vanemad tahtsid, et ka Rose’i perekond Ameerikasse tuleks, aga nad kõhklesid … Rose’i ema oli veendunud, et ta tütar on merereisiks liiga habras. Enne kui nad otsusele jõudsid, oli Prantsusmaa anastatud.“

Eve võttis veel lonksu viskit, raskete laugudega silmad ei pilkunud. Ma tõmbasin veel ühe rahustava mahvi suitsu.

„Ma sain kirju,“ ütlesin ma. „Rose’i isa oli tähtis mees, tööstur … tal oli sidemeid, nii et nende perekond sai aeg-ajalt muu maailmaga sidet pidada. Rose tundus rõõmsameelne. Muudkui rääkis, millal me jälle teineteist näeme. Aga meile olid uudised teada, igaüks teadis, mis seal toimub: haakristid Pariisis, inimesi viidi veoautodega minema ega nähtud enam kunagi. Ma kirjutasin talle ja palusin teada anda, kas nendega on ikka kõik korras, ja ta kirjutas alati, et on, aga …“ 1943. aasta suvel vahetasime fotosid, sest oli juba möödunud nii palju aega, sestpeale kui olime teineteist näinud … Rose oli seitseteist ja väga ilus, nina püsti, naeratas ta kaamerasse. Mul oli praegugi käekotis ta foto, kulunud ja äärtest räbal.

„Rose’i viimane kiri oli poisist, kellega ta salaja kohtamas käis. Ta kirjutas, et see oli nii põnev.“ Ma ohkasin katkendlikult. „See oli 1943. aasta algul. Pärast seda pole ma Rose’ist midagi kuulnud, mitte kelleltki nende peres.“

Eve jälgis mind, laastatud nägu kui mask. Ma ei osanud öelda, kas tal oli minust kahju, kas ta põlgas mind või oli tal ükskõik.

Mu sigaret oli peaaegu otsas. Tõmbasin viimase sügava mahvi ja kustutasin suitsu alustassi, mis ajas juba niigi tuhka üle ääre. „Ma teadsin, et see Rose’i vaikimine ei tähenda midagi. Sõjaaja post oli kohutav. Pidime lihtsalt ootama, et sõda läbi saaks ja kirjad hakkaksid uuesti tulema. Aga sõda sai läbi ja … ei midagi.“

Vaikus. Mulle tundus seda kõike öelda raskem, kui olin arvanud. „Me esitasime arupärimisi. See võttis lõputult aega, aga mõni vastus ikka tuli. Mu prantsuse onu oli 1944. aastal surnud, maha lastud, kui ta mu tädile mustalt turult rohtusid hankida püüdis. Rose’i kaks venda olid surma saanud 1943. aasta pommirünnakus. Tädi oli elus … Ema tahtis, et ta tuleks meie juurde elama, aga ta ei tulnud, vaid sulgus oma majja Roueni lähedal. Aga Rose …“

Ma neelatasin. Rose kõndimas mu ees puude rohelises varjus. Rose prantsuse keeles vandumas ja tirimas kammi läbi sassis juuste. Rose Provence’i kohvikus mu elu kõige õnnelikumal päeval …

„Rose oli haihtunud. Ta jättis oma pere maha 1943. aastal. Ma ei teagi, miks. Pärast seda ei saanud keegi midagi teada. Isa saatis ikka järelepärimisi, aga Rose’i jäljed kadusid pärast 1944. aasta kevadet. Ei midagi.“

„Sellest sõjast jäi palju teadmata,“ ütles Eve, ja mind üllatas ta kare hääl, pärast seda, kui olin ise nii kaua rääkinud. „Palju inimesi jäi kadunuks. Ega sa ei arva ju, et ta elus on? Selle neetud sõja lõpust on k-kaks aastat möödas.“

Ma kiristasin hambaid. Mu vanemad olid ammugi teinud järelduse, et Rose on surnud, kadunud sõjakaosesse, ja nähtavasti oli neil õigus, aga … „Me ei tea seda kindlalt.“

Eve pööritas silmi. „Ära ütle mulle, et sa oleksid t-tundnud, kui ta suri.“

„Te ei pea mind uskuma. Lihtsalt aidake mind.“

„Miks? Mida põrgut sel kõigel m-minuga pistmist on?“

„Sest mu isa viimane arupärimine läks Londonisse, et uurida, kas Rose on Prantsusmaalt siia emigreerunud. Siin oli üks büroo, mis tegeles pagulastega.“ Ma hingasin sügavalt sisse. „Te töötasite seal.“

„1945. ja 1946. aastal.“ Eve kallas lillelisse tassi veel viskit. „Möödunud jõulude ajal lasti mind lahti.“

„Miks?“

„Võibolla sellepärast, et ma tulin purjakil olekus tööle. Võibolla sellepärast, et ma ütlesin oma ülemusele, et ta on vana tige vitt.“

Tõmbusin tahtmatult ta kõnepruugist eemale. Ma polnud kunagi kuulnud kedagi Eve Gardineri moodi vandumas, eriti naisterahvast.

„Nii et …“ Ta loksutas tassis viskit. „Nähtavasti pidi su täditütre toimik mu laualt läbi käima. Ma ei m-mäleta seda. Nagu ma ütlesin, olin ma õige sageli töö juures jokkis.“

Ma polnud kunagi näinud üht naisterahvast niimoodi joomas. Mu ema meelisjook oli šerri, kõige rohkem kaks klaasitäit. Eve kummutas lahjendamata viskit kurgust alla nagu vett ja ta keel hakkas pehmeks minema. Võibolla oli ta mõnetine kogelus ikkagi joogist tingitud.

„Ma sain Rose’i kohta käiva raporti koopia,“ ütlesin ma meeleheitlikult, enne kui naine minust enam aru poleks saanud, olgu siis ükskõiksusest või viskist. „Sellel oli teie allkiri. Sealt ma saingi teie nime. Ma helistasin ja teesklesin, et olen teie õetütar Ameerikast. Nad andsid mulle teie aadressi. Ma pidin teile kirjutama, aga …“ Umbes siis tekkis mu kõhtu Väike Probleem. „Kas te olete kindel, et midagi muud Rose’i kohta teada ei saadud? Võis ju olla, et …“

„Kuule, tüdruk, ma ei saa sind aidata.“

„… kasvõi midagi! Ta oli 1943. aastaks Pariisist läinud, järgmisel kevadel läks ta Limogesi. Seda saime teada ta ema käest …“

„Ma ütlesin, ma ei saa sind aidata.“

„Te peate!“ Tõusin jalule, aga ei mäleta, et ma püsti seisin. Meeleheide kasvas mu sees nagu kõva kamakas, see oli palju kõvem kui mu lapse tunnetamatu vari. „Te peate mind aitama! Ma ei lähe siit ilma teie abita minema!“ Ma polnud kunagi elus täiskasvanud inimese peale karjunud, aga nüüd karjusin. „Rose Fournier, ta oli Limogesis, seitseteist aastat vana …“

Ka minust palju pikem Eve oli püsti tõusnud ja ta torkas ühe oma jubeda sõrme mu ribidesse. „Ära kisa mu peale mu oma majas.“

„… ta oleks nüüd kakskümmend üks, ta on blond, ilus ja vaimukas …“

„Olgu ta või Jeanne D’Arc, mul pole tema ega sinuga midagi pistmist!“

„… ta töötas restoranis nimega Le Léthé, mille omanik oli monsieur René, aga pärast seda ei tea keegi temast midagi …“

Sel hetkel juhtus midagi Eve’i näoga. Selles ei liikunud mitte miski, aga midagi siiski juhtus. Nagu oleks sügava järve põhjas liigatanud midagi, mis saatis pinnale õige nõrga virvenduse. Isegi mitte virvenduse … aga siiski oli selge, et midagi seal põhjas toimus. Ta vaatas mulle otsa ja ta silmad läigatasid.

„Mida?“ Mu rind tõusis ja langes, nagu oleksin poolteist kilomeetrit maha jooksnud, põsed punetasid tunnetest ja roided tahtsid korsetist välja karata.

„Le Léthé,“ ütles ta vaikselt. „Ma tean seda nime. Kas sa ütlesid restorani omanik?“

Haarasin oma kohvri, lükkasin kõrvale varuriided ja kobasin voodritasku järele. Kaks pooleks murtud paberilehte; ma andsin need talle.

Eve vaatas lühikest raportit, mille all oli ta nimi. „Siin pole midagi restorani nime kohta.“

„Selle sain ma teada hiljem … vaadake teist lehte, minu märkusi. Ma helistasin büroosse lootuses teiega rääkida, aga siis teid seal enam ei olnud. Mangusin ühte ametnikku, kuni ta otsis üles teate originaali, selles oli nimi Le Léthé, mille omanik oli monsieur René, ilma perekonnanimeta. Asi oli lootusetult segane, sellepärast ehk seda raportis ära ei trükitudki. Aga ma oletasin, et kui te raportile alla kirjutasite, siis pidite originaali nägema.“

„Ei. Kui oleksin, poleks ma sellele alla k-kirjutanud.“ Eve vaatas teist paberilehte ja jäigi seda vaatama. „Le Léthé … seda nime ma tean.“

Lootus oli niivõrd valus, palju valusam kui raev. „Kustkohast?“

Eve pöördus ja sirutas uuesti käe viskipudeli järele. Ta kallas seda veel teetassi ja jõi ühe sõõmuga ära. Ta täitis tassi uuesti ja seisis, vaadates minust mööda.

„Kasi mu majast välja.“

„Aga …“

„Maga siin, kui sul mujale minna p-p-p-pole. Aga ole hommikuks parem läinud, jänki.“

„Aga … aga te ju teate midagi.“ Ta võttis oma püstoli ja läks minust mööda. Ma haarasin ta kondise käe. „Palun …“

Eve’i vigane käsi rapsas minust lahti rutem, kui ma oleksin arvanud, ja teist korda selle õhtu jooksul sihtis ta mind püstoliga. Ma tõmbusin kõrvale, aga ta astus pool sammu ettepoole ja surus püssitoru mu silmade vahele. Metalli külm ring pani mu naha kihelema.

„Hull vana lehm,“ sosistasin ma.

„Jah,“ kähistas ta. „Ja ma lasen su maha, kui sa hommikuks läinud ei ole.“

Ta läks taarudes minema, väljus toast ja astus edasi mööda koridori.