Читать книгу Alice'i võrgustik - Kate Quinn - Страница 6

Mai 1947

Ma nägin ebamääraseid unenägusid püstoliga tabatud viskiklaasidest, blondidest tüdrukutest, kes kadusid autode taha, ja häälest, mis sosistas „Le Léthé.“ Ja siis oli veel mehe hääl, kes küsis: „Kes sa oled, tüdruk?“

Kiskusin oma kummised silmalaud oigega lahti. Ma olin uinunud võõrastetoa katkisel vanal diivanil, julgemata majas kolada ja voodit otsida, kui üks hull naine enda Lugeri püstoliga kuskil siinsamas ringi luusib. Võtsin oma puhvis reisikostüümi haagid lahti, tõmbasin peale kulunud villase pleedi ja jäin kombinee väel magama. Nüüd aga oli nähtavasti käes hommik. Päikesekiirte kimp tungis läbi raskete kardinate vahele jäänud prao ja keegi vahtis mind ukse juurest: üks tumeda peaga, kulunud pintsakus mees, kes toetus küünarnukiga uksepiidale.

„Kes te olete?“ küsisin ikka veel unesegaselt.

„Mina küsisin enne.“ Ta hääl oli sügav ja selle vokaalides oli midagi šotipärast. „Gardineril pole minu arust kunagi külalisi käinud.“

„Ega ta juba üleval ei ole?“ Ma heitsin palavikulise pilgu ta selja taha. „Ta ähvardas mind maha lasta, kui ma olen tema ärgates ikka veel siin …“

„Täitsa tema moodi,“ tõdes šotlane.

Tahtsin hakata oma riideid otsima, aga ma ei kavatsenud võõra mehe ees kombinee väel olla. „Ma pean siit minema saama …“

Ja kuhu sa lähed? sosistas Rose ja mõte temast pani mu peas vere taguma. Mul polnud aimugi, kuhu siit minna; mul polnud ju muud kui Eve’i nimega paberitükk. Kuhu veel? Mu silmad kipitasid.

„Ärge kiirustage,“ ütles šotlane. „Gardiner oli eile õhtul täiesti täis, nii et ta ei mäleta tõenäoliselt midagi.“ Ta pööras ringi ja võttis kuue seljast. „Ma teen teed.“

„Kes teie olete?“ hakkasin ma küsima, aga uks langes kinni. Hetke kõhelnud, heitsin pleedi kõrvale, külm paljaid käsivarsi näpistamas. Vaatasin oma kortsus hunnikus reisikostüümi ja kirtsutasin nina. Mul oli kohvris veel üks kleit, aga see oli täpselt sama kahar, keskelt krousitud ja ebamugav. Nii ajasin ma selga vana kampsuni ja kantud tunked, mida mu ema vihkas, ja paterdasin paljajalu kööki otsima. Ma polnud kakskümmend neli tundi söönud ja mu kõhukorin käis üle kõige, isegi üle mu hirmu Eve’i püstoli ees.

Köök oli üllatavalt puhas ja valge. Teekann oli tulel ja laud kaetud. Šotlane oli oma vana pintsaku toolile visanud ja seisis mu ees kulunud vesti väel. „Kes te olete?“ küsisin ma, suutmata uudishimu talitseda.

„Finn Kilgore.“ Ta võttis kapist panni. „Gardineri koduabiline. Võtke teed.“

Imelik, et ta hüüdis perenaist Gardineriks, nagu oleks too mees. „Koduabiline?“ imestasin mina, võttes kraanikausi kõrvalt ärataotud servaga kruusi. Peale köögi ei paistnud mujal ruumides majapidamistöid tehtud olevat.

Ta soris külmikus ja võttis sealt mune, peekonit, seeni ja pool leivapätsi. „Kas te märkasite ta käsi?“

„… Jah.“ Tee oli kange ja tume, just nagu mulle meeldis.

„Kui palju te arvate selliste kätega teha saavat?“

Ma haugatasin naerda. „Niipalju kui ma möödunud õhtul nägin, sai ta püstoli ja viskipudeliga hakkama küll.“

„Nende kahega saab ta hakkama jah. Kõige muu jaoks olen palgal mina. Mina ajan ta asju. Toon ta posti. Sõidutan teda autoga. Natuke teen süüa. Aga ta ei luba mul mujal koristada kui köögis.“ Mees pani peekoniribad ükshaaval pannile. Ta oli pikka kasvu, sihvakas ning liikus vabalt ja sujuvalt. Võibolla 29 või 30 aastat vana, musta habemetüükaga ja sassis tumedate juustega, mis langesid kraele ja nõudsid juuksuritööd. „Mida te siin teete, miss?“

Ma kõhklesin. Mu ema oleks öelnud, et ühest meeskoduabilisest on ääretult ebasünnis esitada külalisele küsimusi. Aga mis külaline ma siin ikka olin, kui temal oli siin köögis palju rohkem õigust olla kui mul. „Charlie St Clair,“ ütlesin ma ja andsin talle teed rüübates lühendatud ülevaate sellest, kuidas ma Eve’i uksele (ja diivanile) sattusin. Jättes välja karjumise ja minule suunatud püstolitoru. Mitte esimest korda ei küsinud ma endalt, miks oli mu elu kõigest kahekümne nelja tunni jooksul nii põhjalikult pea peale pöördunud.

Sest sa jälitasid üht vaimu Southamptonist siia, sosistas Rose. Sest sa oled veidike hull.

Ei ole hull, tulistasin ma vastu. Ma tahan sind päästa. See ei tee mind hulluks.

Sa tahad kõiki päästa, mu armas Charlie. Mind, Jamesi, iga hulkuvat koera, keda lastena tänaval nägime …

James. Ma võpatasin ja mu südametunnistuse vastik sisehääl sosistas: Tema päästmine sul vist küll ei õnnestunud?

Ma lõikasin selle mõtte läbi, enne kui mind tabas vältimatu süütunne, ja ootasin, et Eve’i abiline mind küsitleks, sest mu lugu oli väga imelik. Aga ta seisis vaikides panni ees, lisades sinna seeni ja ube. Ma polnud kunagi näinud meest süüa tegemas, mu isa ei määrinud endale võidki saia peale. See oli mu ema ja minu töö. Aga šotlane seisis seal ube segades ja pruunistas osavalt peekonit, laskmata end häirida sellest, et rasvapritsmed ta varrukatele langesid.

„Kui kaua te Eve’i juures olete töötanud, härra Kilgore?“

„Neli kuud.“ Ta hakkas poolikut leivapätsi viilutama.

„Aga enne seda?“

Ta nuga seisatas. „Kuninglik suurtükivägi. 63. tankitõrje rügement.“

„Ja siis Eve’i teenistusse, on see vast muutus.“ Mõtlesin, miks ta vait jäi. Võibolla oli tal piinlik, et oli natside vastu võitlemiselt tulnud koduabiliseks püstoliga vehkivale hullule. „Kuidas ta …“

Jätsin küsimuse pooleli, olemata kindel, mida ma küsida tahan. Kuidas ta tööandjana on? Kuidas ta selliseks on muutunud? „Kuidas ta käed viga on saanud?“ küsisin ma lõpuks.

„Ta pole mulle kunagi rääkinud.“ Ta lõi mune ükshaaval pannile. Mu kõht korises. „Aga ma võin üht-teist arvata.“

„Mida te arvaks?“

„Et tal on kõik sõrmelülid süstemaatiliselt katki löödud.“

Ma väristasin õlgu. „Mis sorti õnnetus see võis olla?“

Finn Kilgore vaatas mulle esimest korda silma. Tal olid tumedad silmad sirgete kulmude all, ühtaegu ainitiselt vaatavad ja eemalolevad. „Kes ütles, et see oli õnnetus?“

Ma panin oma (terved, viga saamata) sõrmed kruusi ümber. Tee tundus äkki külm.

„Inglise hommikusöök.“ Ta tõstis kuuma panni pliidilt ära ja pani selle viilutatud leiva kõrvale. „Mul on piibutamine pooleli, aga hakake teie sööma. Ainult jätke Gardinerile ka paras ports. Ta tuleb alla hullu peavaluga ja pannihommikusöök on Briti saartel parim pohmelliravim. Kui te kõik nahka pistate, laseb ta teid maha.“

Ta läks tagasi vaatamata toast minema. Võtsin taldriku ja läksin vesise suuga säriseva panni juurde. Aga kui ma vaatasin maitsvat peekonit ning ubade ja seentega munarooga, hakkas mul äkki kõhus keerama. Panin peopesa suule ja pöördusin kõrvale, enne kui oleksin Briti saarte parima pohmellirohu täis oksendanud.

Ma teadsin, millest see on, kuigi mul polnud seda varem olnud. Mu kõht oli ikka veel tühi, aga sees keeras nii kõvasti, et ma poleks isegi Eve’i Lugeri ees suutäitki süüa saanud. See oli hommikune iiveldus. Esimest korda oli mu Väike Probleem otsustanud endast teada anda.

Mu süda oli paha ja see polnud vaid keeravast kõhust. Ma ei suutnud hingata ja mu peopesad hakkasid higistama. Väike Probleem oli kolm kuud vana, aga ta polnud kunagi olnud midagi muud kui ähmane mõte, ma polnud teda tundnud, ei suutnud teda kujutleda ega temast mingit märki tabada. Ta oli lihtsalt asi, mis oli nagu rong mu ellu sisse sõitnud. Pärast seda kui mu vanemad teada said, oli ta lihtsalt üks X-iga ülesanne, mis tuli ära lahendada. Väike Probleem pluss Šveitsi reis võrdus nulli, nulli ja nulliga. Väga lihtne.

Aga nüüd tundus ta olevat palju rohkem kui Väike Probleem, ja üldsegi mitte lihtne.

„Mida ma küll teen?“ ütlesin vaikselt. Ma mõtlesin sellele üle tüki aja esimest korda. Mitte et mida ma peaks tegema Rose’i või mu vanemate või kooli tagasi mineku pärast … Vaid mida ma pidin tegema endaga?

Ma ei tea, kui kaua ma seal seisin, enne kui üks sapine hääl mu skulptuuripoosist välja tõi. „Ameerika invasioon on ikka veel kohal, nagu ma näen.“

Pöörasin ringi. Eve seisis ukseavas samas trükimustriga kleidis mis eile õhtul, hallinevad juuksed lahti ja kammimata, silmad punetavad. Ma võtsin end kokku, aga tõenäoliselt oli hr Kilgore’il õigus, et perenaisel on möödunud õhtu üksikasjad ununenud, sest ta tundis minu vastu vähem huvi kui oma meelekohtade masseerimise vastu.

„Mu peas käivad Ilmutusraamatu neli ratsanikku ringiratast,“ ütles ta, „ja mu suus on pissuaari maitse. Ütle, et šotlane on hommikusöögi valmis teinud.“

Ma tegin käega jaatava liigutuse, kõht ikka veel keeramas. „Siin see panni-ime on.“

„Jumal tänatud.“ Eve õngitses sahtlist kahvli ja hakkas otse panni pealt sööma. „Nii et sa nägid Finni. On mõnus poiss, eks? Kui ma poleks muldvana ja inetu, võtaks ma ta silmapilk endale.“

Astusin pliidist eemale. „Ma poleks pidanud siia tulema. Palun vabandust, et ma niimoodi sisse sadasin. Ma hakkan minema …“ Mida? Minna alandlikult tagasi ema juurde, olla ta raevuga silmitsi, sõita edasi arsti juurde? Mis mul teha oli? Tundsin, kuidas vatine tuimus mu jälle oma võimusse haarab. Tahtsin panna pea Rose’i õlale ja silmad kinni, tahtsin roomata vetsupoti juurde ja oma sisikonna välja oksendada. Mul oli nii paha ja ma olin nii abitu.

Eve pühkis leivatükiga munakollase pannilt kokku. „Istu, jänki.“

Sel karedal häälel oli autoriteeti, kogelusega või mitte. Ma istusin.

Ta pühkis sõrmed köögirätikusse puhtaks, pistis käe kleiditasku ja võttis sealt sigareti. Pani selle põlema ja tõmbas aeglaselt suitsu sisse. „Päeva esimene suits,“ ütles ta välja hingates. „See maitseb alati kõige parem. Võtab pohmelli peaaegu ära. Mis su täditütre n-nimi oligi?“

„Rose.“ Mu süda hakkas kõvasti lööma. „Rose Fournier. Ta …“

„Ütle mulle,“ katkestas mind Eve. „Sinusugustel tüdrukutel on rikkad emmed ja issid. Miks nad rohkem kisa ei tee, et see kadunud lambuke üles otsida?“

„Nad on püüdnud. Saatnud järelepärimisi.“ Kuigi ma olin oma vanemate peale vihane, teadsin, et nad olid teinud kõik mis võimalik. „Pärast seda, kui kaks aastat polnud mingit infot, järeldas isa, et Rose peab olema surnud.“

„Su isa näib olevat arukas mees.“

Oligi. Ja juristina, kes spetsialiseerus rahvusvahelisele õigusele, oli ta teadlik kanalitest ja vormidest, mille kaudu oma päringuid edastada. Ta oli teinud kõik, mis suutis, aga kui keegi polnud saanud Rose’ilt isegi telegrammi, koguni mitte mina, keda ta meie perekonnast kõige rohkem armastas, tegi isa loogilise järelduse, et ta on surnud. Ma olin püüdnud selle mõttega harjuda, püüdnud end selles veenda. Vähemalt kuni ajani kuue kuu eest.

„Mu vanem vend tuli Tarawast koju, üks jalg poolest saadik amputeeritud, ja kuus kuud tagasi lasi ta end maha,“ kuulsin ma oma murduvat häält ütlevat. James polnud minuga lapsena kunagi lähedane olnud, ma olin talle lihtsalt väike õde, keda võis kiusata. Aga kui ta patside sikutamise east välja kasvas, ei pilganud ta mind enam, vaid lubas ära hirmutada iga poisi, kes mind kohtama kutsub, mina aga narrisin teda ta jubeda soengu pärast, kui ta oli mereväkke astunud. Ta oli mu vend, ma armastasin teda, ja mu vanemad uskusid, et ta on võimeline kuud taevast alla tooma. Ja siis oli ta surnud ja umbes samal ajal hakkas Rose mu mälust jälle esile astuma. Iga väike tüdruk, kes mööda jooksis, muutus Rose’iks kas kuue-, kaheksa- või isegi üheteistkümneaastaselt, iga blondiin, kes kõndis mu ees läbi ülikoolilinnaku, võttis vanemaealise Rose’i kuju, kes oli pikaks kasvanud ja just hakanud omandama naiselikke vorme … Tosin korda päevas hakkas mu süda põksuma ja seisatas, kui mälu mulle selliseid trikke mängis.

„Ma tean, et see on tõenäoliselt lootusetu.“ Vaatasin Eve’ile otsa, soovides, et ta mõistaks. „Ma tean, et mu täditütar on ilmselt … Ma tean, mis sellega võib olla. Uskuge mind, ma oskan kõike viimse kümnendikuni paika panna. Aga ma pean proovima, ma pean käima lõpuni läbi iga raja, kui kitsuke see ka poleks. Kui on isegi pisuke võimalus, et ta kusagil olemas on …“

Mu hääl katkes jälle, enne kui ma lause lõpetasin. Olin kaotanud sõjas venna. Kui oli pisimgi võimalus, et võin Rose’i unustusest tagasi saada, pidin püüdma seda teha.

„Aidake mind,“ kordasin ma Eve’ile. „Kui mina teda ei otsi, ei tee seda keegi.“

Eve hingas aeglaselt välja. „Kui ta töötas restoranis Le Léthé, kus see oli?“

„Limoges’is.“

„Mmm. Ja selle omanik oli?“

„Mingi monsieur René. Ma helistasin veel mõnda kohta, aga kusagil ei leitud ta perekonnanime.“

Eve tõmbas huuled kriipsuks. Mõne hetke vaatas ta tühjusse, painutades kinni-lahti oma hirmsaid sõrmi. Lõpuks vaatas ta mulle otsa, silmad läbitungimatud kui klaas. „Ma vist siiski saan sind aidata.“

Eve’i telefonikõne ei läinud vist hästi. Ma kuulsin sellest küll vaid poolt, kui ta telefonitorusse karjus, kõndides kõledas esikus edasi-tagasi, sigaretiots siia-sinna liikumas nagu vihase kassi saba, aga isegi sellest poolest kõnelusest oli küll, et sisust aru saada. „Mul on ükskõik, mis maksab kõne Prantsusmaale, sa laua taga köies sekretärilehm, anna mulle see kõne.“

„Kellele te püüate helistada?“ küsisin ma kolmandat korda, aga ta eiras mind nagu esimesel ja teiselgi korral, jätkates pragamist operaatoriga.

„Oh jätke see prouatamine, et see teile kurku kinni jääks, lihtsalt andke mulle major …“

Ma kuulsin teda ikka veel läbi uksetahveldise, kui majast välja lipsasin. Eilne hall rõskus oli kadunud, London oli ülle tõmmanud sinise taeva, kus ruttasid pilvekesed ja paistis päike. Panin käe varjuks päikese ette ja otsisin asja, mida olin oma arust märganud nurga peal läbi taksoakna: seal see oligi. Üks neid helepunaseid postkaste, mis on nii ikooniliselt inglispärased, et näevad lausa naeruväärsed välja. Läksin selle poole, kõht jälle keeramas. Olin Eve’i pool alla neelanud pisut kuiva saia, enne kui ta hakkas helistama salapärasele majorile, ja see oli mu Väikese Probleemi iivelduse vaigistanud, kuid nüüd piinas mind teistmoodi iiveldus. Pidin võtma oma telefonikõne, ja ma ei arvanud, et see on lihtsam kui Eve’i oma.

Õiendamine operaatoriga ja siis järgmine õiendamine Delfiini hotelliga Southamptonis, kellele ma edastasin oma nime. Ja siis „Charlotte? Hallo, hallo?“

Võtsin toru kõrva äärest ära ja vahtisin seda, olles äkki ärritunud. Ema ei võtnud kunagi telefoni vastu, kui just kedagi lähedal polnud, kes võinuks teda kuulda. Võinuks arvata, et kui ta lapseootel tütar ööseks Londonisse kaob, oleks ta pigem mures tema kui selle pärast, et mõnele hotelliteenijale head muljet jätta.

Telefonitoru prääksus edasi. Panin selle uuesti kõrva äärde. „Hallo, ema,“ ütlesin ma reipalt. „Mind pole ära röövitud ja ma pole ilmselgelt surnud. Olen Londonis ja täiesti terve.“

„Ma petite, oled sa hulluks läinud? Kaod niimoodi ära, tead, kui hirmunud ma olin!“ Väike nuuksatus ja pominal öeldud merci; ilmselt oli letitöötaja ulatanud talle taskuräti, et ta saaks silmi tupsutada. Kahtlesin väga, et ta ripsmetušš laiali on. See võis olla minust kiuslik, aga ma ei saanud sinna midagi parata. „Ütle mulle, kus sa oled, Charlotte. Kohe.“

„Ei ütle,“ vastasin ma, ja peale iivelduse kohus mul kõhus veel miski muu. „Anna andeks, aga ma ei ütle.“

„Ära ole arust ära, Charlotte. Sa pead koju tulema.“

„Ma tulen,“ ütlesin, „kui ma olen lõppude lõpuks välja selgitanud, mis juhtus Rose’iga.“

„Rose’iga? Miks sa ometi …“

„Helistan varsti jälle, ma luban.“ Ja ma panin toru hargile.

Finn Kilgore vaatas mulle otsa, kui ma Eve’i maja uksest uuesti sisse tulin ja taas kööki astusin. „Ulatage palun köögirätik, miss.“ Ta näitas lõuaga selle poole, pestes küünarnukist saati vees olles panni. See pani mind jälle teda vahtima. Mu isa arvas, et mustad kohvitassid said iseenesest puhtaks.

„Ta võttis nüüd teise kõne,“ ütles Finn, noogates köögirätikut vastu võttes esiku poole. „Ta püüdis mingit inglise ohvitseri Prantsusmaalt kätte saada, aga see oli puhkusel. Nüüd karjub ta seal mingi naise peale, aga ma ei tea, kes see on.“

Ma kõhklesin. „Härra Kilgore, te ütlesite, et te olete ka Eve’i autojuht. Kas te, kas te palun saaksite mind kuhugi viia? Ma ei tunne Londonit nii hästi, et jala minna, aga mul pole taksoraha.“

Arvasin, et ta hakkab vastu, pidades silmas, et ma pole talle rohkem tuttav kui mõni onu Sam, aga ta kehitas õlgu ja kuivatas käed. „Toon auto.“

Vaatasin oma vanu tunkesid ja kampsunit. „Ma pean teised riided panema.“

Kui olin riietunud, seisis Finn lahtisel uksel, toksides saapaninaga läve ja vaadates välja tänavale. Ta heitis pilgu üle oma saleda õla, kui mu kontsaklõbinat kuulis, ja seekord ei tõusnud mitte üks, vaid mõlemad ta mustad kulmud. Ma ei lasknud endal mõelda, et ta mind imetleb. Mul olid seljas mu ainsad kohvris olnud puhtad riided ja ma olin nendega nagu portselanist karjapiiga: lai valge seelik mitme alusseeliku peal, roosa, väikese looriga kübar, puhtad kindad ja liibuv roosa jakk, mis sobis iga kehakujuga, kui mul oleks olnud mingit erilist kehakuju. Ma tõstsin lõua püsti ja langetasin loori silmade ette. „Meil tuleb minna ühte rahvusvahelisse panka,“ ütlesin ma talle aadressi ulatades. „Aitäh.“

„Nii paljude alusseelikutega neiud autojuhte tavaliselt ei täna,“ ütles Finn, hoides ust lahti, nii et ma tema käe alt välja astusin. Isegi kontsadega ei pidanud ma kummarduma, et ta käe alt läbi pääseda.

Eve’i hääl kostis koridori lõpust, kui ma autoust kinni panin. „Sa kuradi nõme prantsuse lehm, ära püüagi toru ära panna …“

Ma kõhklesin, tahtes küsida, miks ta mind aitab. Eile oli ta olnud surmkindlalt selle vastu. Aga ma ei hakanud praegu üksikasju välja pinnima, kuigi tahtsin väga raputada ta kondiseid õlgu, kuni ta välja köhib, mida teab. Ma ei julgenud siiski teda pahandada, sest midagi ta ju teadis. Selles olin ma kindel. Niisiis jätsin Eve’i rahule ja läksin Finni järel välja. Auto oli mulle üllatus: tumesinine allalastava katusega, mis oli parajasti peal, auto ise oli üleni läikima löödud. „Ilus käula. Eve’i oma?“

„Minu.“

See ei sobinud ta ajamata habeme ja paigatud küünarnukkidega. „Mis mark see on, Bentley?“ Mu isal oli Ford, aga talle meeldisid inglise autod ja ta näitas neid mulle alati, kui Euroopas käisime.

„Lagonda LG6.“ Finn avas mulle ukse. „Hüpake sisse, miss.“

Ma naeratasin, kui ta istus rooli taha ja otsis käega käigukangi, mis oli poolest saadik mu seelikusaba all. Päris mõnus oli olla kesk võõraid inimesi, kes ei teadnud midagi mu räpasest lähiminevikust. Mulle meeldis inimestele silma vaadata ja väärida aupaklikku tiitlit miss. Kõik, mis ma olin näinud oma vanemate silmades viimastel nädalatel, oli lipakas, pettumuse tekitaja ja luuser.

Sa oled luuser, sosistas mu pahatahtlik sisehääl, ent lükkasin selle jõuga kõrvale.

London möödus akendest ähmase pildina, hall, munakivisillutisega, ikka veel sõjapurustustes, katusteta majadega, osalt püsti jäänud seintest tükid väljas. Need kõik olid sõjahaavad, kuigi aasta oli juba 1947. Ma mäletan, kuidas mu isa rahuldustundega ohkas, kui ta pärast Euroopa võidupäeva ajalehti luges. „Suurepärane, nüüd läheb kõik vanadesse rööbastesse tagasi.“ Nagu pidanuks katused, ehitised ja katkised aknad kohe pärast rahu väljakuulutamist iseenesest ära paranema.

Finn juhtis Lagondat mööda tänavat, mis oli auklik nagu Šveitsi juust, ja üks mõte pani mind talle uudishimulikult otsa vaatama. „Milleks Eve’ile auto? Bensiini on ju nii vähe, kas poleks lihtsam trammiga läbi ajada?“

„Trammid talle ei meeldi.“

„Miks?“

„Ma ei tea. Trammid, väikesed ruumid, rahvahulgad – need ärritavad teda. Kui ta viimati trammiga sõitis, pidi ta vihast plahvatama nagu granaat. Kõik see perenaiste kisa ja turukottidega trügimine.“

Raputasin pead, ja siis peatus Lagonda vaikse surinaga imposantse marmorist fassaadiga maja ees, kuhu pidime jõudma. Mu nägu pidi vist reetma, kui närvis ma olin, sest Finn ütles õrnalt: „Tahate, ma tulen kaasa, miss?“

Tahtsin küll, aga üks kaasa sörkiv šotlane, kel oli habe ajamata, ei oleks lisanud mulle lugupeetavust, nii et ma raputasin pead ja astusin autost välja. „Aitäh, pole vaja.“

Püüdsin jäljendada ema sundimatut olekut, kui läksin üle läikima löödud marmorpõranda vanaisaliku ilme ja jahikoera pilguga ametniku ette kontoriruumi. Ta vaatas üles oma paberitelt, kuhu ta numbreid juurde oli sirgeldanud. „Kas ma saan noort daami aidata?“

„Ma loodan küll, härra,“ naeratasin ja pudistasin seltskondliku vestluse alustuseks: „Mis teil seal käsil on?“ Osutasin ta paberile, millel olid numbritulbad.

„Protsendid, numbrid. Üsna igav töö. „Ta tõusis püsti ja osutas toolile. „Palun istuge.“

„Aitäh.“ Istusin ja ohkasin oma lühikese loori all. „Ma tahaksin võtta oma kontolt veidi raha.“

Mu Ameerika vanaema oli surres jätnud mulle teatava summa. Mitte just eriti suure, aga paraja, ja ma olin sellele kohusetundlikult omalt poolt raha juurde lisanud sestpeale, kui 14-aastaselt esimest korda suvel isa kontoris tööle hakkasin. Ma polnud kunagi oma kontolt raha välja võtnud. Kolledžis õppimise ajaks oli mulle ette nähtud taskuraha ja rohkem ma ei vajanud. Tavaliselt jätsin hoiuraamatu kummutisahtlisse aluspesu alla, aga seekord olin selle viimasel minutil kohvrisse pannud, kui ookeaniületuseks asju pakkisin. Seda oli dikteerinud sama osa minust, mis oli kaasa võtnud ka Eve’i aadressi ja raporti Rose’i viimase elukoha kohta. Ei saaks öelda, et ma mingeid plaane oleks teinud, aga kuulsin oma väikest sisehäält, mis sosistas: Sul võib neid vaja minna, kui sa ennast kokku võtad ja teed, mida tõesti teha tahad …

Tundsin heameelt, et olin sellele häälele kuuletunud ja hoiuraamatu kaasa võtnud, sest mul polnud pennigi sularaha. Mul ei olnud aimugi, miks Eve oli otsustanud mind aidata, ja ma ei arvanud, et see tuli lihtsalt heast südamest. Tahtsin pista raha ta pihku, kui seda peaks vaja minema, või ka selle inimese pihku, kes võinuks mind Rose’i jälile juhatada, ja selleks oligi mul nüüd raha vaja. Niisiis esitasin ma pankurile hoiuraamatu ja isikut tõendava dokumendi ning naeratasin.

Kümne minuti pärast suutsin naeratust vaid tahtepingutusega näol hoida. „Ma ei saa aru,“ ütlesin juba vähemalt neljandat korda. „Teil on mu nimi ja vanus ja kontol on kindlasti vajalik summa olemas. Nii et miks …“

„Nii suurt summat ei võeta tavaliselt välja, noor daam. See raha peab seisma arvel, et kindlustada teie tulevikku.“

„Aga see ei ole seal ainult mu tuleviku tarvis. Seal on mu enda teenitud raha ka …“

„Võibolla saaks rääkida teie isaga?“

„Ta on New Yorgis. Ja ma ei küsi ju eriti palju …“

Pankur katkestas mind jälle. „Meile piisaks, kui saaksime teie isa töökoha telefoninumbri. Kui me temaga räägime ja temalt nõusoleku saame …“

Seekord katkestasin mina ta jutu. „Selleks pole isa nõusolekut vaja. Kontol on minu nimi. Meil oli kokkulepe, et võin seda kasutada, kui olen kaheksateist täis, ja ma olen üheksateist.“ Lükkasin oma isikutunnistuse ta ette tagasi. „Te ei vaja kellegi luba peale minu.“

Pankur niheles veidi oma nahktoolis, aga ta vanaisalik ilme ei muutunud. „Ma kinnitan teile, et midagi võib kokku leppida, kui saame rääkida teie isaga.“

Kiristasin hambaid, nagu tahaks neid katki närida. „Ma tahaksin võtta oma kontolt …“

„Mul on kahju, noor daam.“

Vahtisin ta kellaketti ja hoolitsetud käsi ning hõredat kohta juustes, kust valgus läbi paistis. Ta ise ei vaadanudki mind enam, oli oma paberi jälle ette võtnud, sirgeldas sellele numbreid ja tõmbas neid maha.

See polnud minust viisakas, aga ma küünitasin üle laua, tõmbasin paberi ta käe alt välja ja vaatasin sinna kirjutatud numbreid. Enne kui ta vihastas, haarasin lauaservalt pliiatsijupi, tõmbasin tema kirjutatud numbrid maha ja kirjutasin õiged asemele. „Te panite veerand protsenti mööda,“ ütlesin ma ja libistasin paberilehe tagasi. „Sellepärast ei saanud te bilanssi tasakaalu. Laske see arvutusmasinast läbi, et kindel olla. Raha te mu kätte ilmselt usaldada ei saa.“

Ta naeratus kõverdus. Tõusin püsti, lõug kõige kõrgemas mul ükskõik-asendis ja tormasin välja päikese kätte. Mu oma raha. Mitte päranduseks saadud, vaid enda teenitud raha, ja ma ei saanud sellest viit sentigi, kui mul polnud isa käevangus. See oli nii läbini ebaõiglane, et pidin ikka veel hambaid kiristama, kuigi ma ei saanud öelda, et oleksin olnud täielikus hämmingus.

Sellepärast oligi mul ka plaan B.

Finn vaatas üles, kui ma esiistmele tagasi viskusin, jättes pool seelikusaba ukse vahele. „Te näete kuidagi halva kuulsusega mehe moodi välja, kui ma nii öelda võin,“ ütlesin ust uuesti avades ja seelikut sissepoole tõmmates. „Kas te olete tegelikult ka halva kuulsusega, härra Kilgore, või ei salli te lihtsalt habemeajamist?“

Ta pani kinni kortsunud paberköites raamatu, mida oli lugenud. „Veidi nii ühte kui ka teist.“

„Hästi. Mul on vaja pandimaja. Mõnda kohta, kus ei esitata liiga palju küsimusi tüdruku kohta, kes tahab midagi panti panna.“

Ta vahtis hetke enda ette ja juhtis siis Lagonda tagasi Londoni liiklusse.

Mu Ameerika vanaema jättis mulle veidi raha. Mu prantsuse vanaemal oli aga silmapaistev kahekordne pärlikee ja enne oma surma lasi ta ühest keest teha kaks ühekordset keed: „Üks kummalegi, väikesele Charlotte’ile ja kaunile Rose’ile! Ma oleks andnud need oma tütardele, aga mon Dieu, kui mossis nägudega teie emad on välja kukkunud,“ ütles ta endale omase prantsuse avameelsusega, pannes meid süüdlaslikult itsitama. „Niisiis kandke neid teie, kui mehele hakkate minema, mes fleurs.“

Ma mõtlesin tema peale, õngitsedes käekotist oma rikkalikku pärlikeed. Mu väike prantsuse vanaema, surnud, jumal tänatud, ammu enne seda, kui ta näinuks haakristi oma armastatud Pariisi kohal lehvimas. Pardonnez-moi, grandmère, mõtlesin ma. Mul pole valikut. Ma ei saa oma sääste kasutada, aga saan kasutada neid pärleid. Sest ema oli võtnud meie Pariisi reisi pärast arsti juures käiku üsna tõsiselt, mõeldes uutele riietele ja visiitidele ja tehes mulle selgeks, et me olime Euroopas, et suhelda, mitte minu skandaali pärast. Sellepärast pärlid kaasa. Vaatasin neid veel korraks, suured piimjad pärlid kandilise smaragdiga, mis kattis lukku, ja läksin siis pandimajja, kuhu Finn oli mu toonud. Panin pärlid klõbinal letile ja küsisin: „Mis ma nende eest saan?“

Pandimajapidaja silmad lõid kilama, aga ta ütles siidiselt: „Oodake üks hetk, miss. Mul läheb paari tähtsa tehinguga aega.“

„Tavaline trikk,“ pomises Finn, olles mulle sinna ootamatult järele tulnud. „Ta paneb teie kannatuse proovile, et te lepiks tema pakutud hinnaga. Oodake aga.“

Tõstsin lõua kõrgemale. „Istun siin või päev otsa.“

„Ma lähen vaatan, kuidas Gardineril läheb, ta maja pole siit kaugel. Ega te ei pahanda, miss?“

„Tead, sa ei pea mind missiks hüüdma.“ Kuigi see mulle üsnagi meeldis, tundus ametlikkus ka tobe. „Ega me Buckinghami paleesse minema hakka.“

Ta kehitas õlgu ja kõndis minema. „Jah, miss,“ ütles ta ust enda järel kinni pannes. Ma raputasin pead, seejärel istusin ühe ebamugavale toolile, vanaema pärlid sõrmede vahel, ja siis läks oma pool tundi, enne kui pandimajapidaja pööras oma tähelepanu ja juveliirisilmad minu poole. „Ma kardan, et teid on petetud, noor daam,“ ütles ta ohates. „Klaaspärlid. Hea klaas, aga siiski vaid klaas. Arvan, et annaksin nende eest mõne naela …“

„Proovige uuesti.“ Ma teadsin, mis summa eest täpselt need kindlustatud olid. Muutsin peas dollareid naelteks, lisasin kümme protsenti ja nimetasin summa.

„On teil tõestust nende päritolu kohta? Võibolla müügitšekki?“ Ta prillid läigatasid minu suunas ja ma nägin, kuidas ta sõrmed kõverdusid smaragdkinnise poole. Tõmbasin pärlid oma kätte tagasi ja nii me seal kauplesime. Läks veel pool tundi ja ta ei andnud järele, nii et ma tõstsin tahes-tahtmata häält.

„Ma lähen siis mujale,“ viskasin lõpuks, aga tema vaid naeratas vaguralt.

„Paremat pakkumist ei saa te kusagilt, miss. Kui teil päritolupabereid ei ole. Kui teie isa siin oleks või abikaasa, keegi, kes lubaks teil neid pärleid müüa …“

Jälle sama jutt. Tule teisele poole Atlandi ookeani ja ikka hoitakse sind isa lõa otsas. Pöörasin pea viha varjamiseks akna poole ja märkasin Rose’i blonde juukseid rahva hulgas mööda vilksatamas. Hetk hiljem nägin, et see oli lihtsalt üks mööda lippav koolitüdruk. Oh Rosie, mõtlesin ma õnnetult, vaadates ikka tüdrukule järele. Sa jätsid maha oma pere ja kolisid Limoges’i, kuidas sa küll sellega hakkama said? Mitte keegi ei lase tüdrukutel midagi teha. Ei oma raha kulutada ega isegi oma asju müüa ega oma elugi planeerida.

Kogusin jõudu abituks vaidluseks, kui pandimaja uks lahti põrkas ja naisehääl hüüdis: „Charlotte, mis pagan, kuule tüdruk, ma ju ütlesin, et sa mind ootaks. Eks ma teadsin, et see murrab mu vaese vana südame, kui sa oma p-pärlitega hüvasti pead jätma, nii et sa tahtsid mind säästa?“

Vaatasin ukse poole. Eve Gardiner tuli uhkel sammul läbi pandimaja, naeratades, nagu oleksin ma tema silmatera. Tal oli seljas toosama kortsus ja kulunud trükimustriga kleit, mis hommikul, aga ta oli sukad jalga ja viisakad madalad kingad nende otsa tõmmanud. Ta muhklikud käed olid paigatud seemisnahksetes kinnastes ja ta oli pistnud oma juuksesalgud tohutu, kunagi moeka kübara alla, mille küljes tolknes jaanalinnusulg. Ta nägi mu suureks hämmastuseks daami moodi välja. Ekstsentrilise daami moodi, kes siiski oli daam.

Seistes diskreetselt uksel, käed rinnal vaheliti, naeratas Finn peaaegu märkamatult.

„Oh, nendest on mul küll kahju ilma jääda,“ ohkas Eve, patsutades mu pärleid nagu koera ja pöörates üleoleva naeratuse pandimajapidaja poole. „Lõunamere saarte pärlid, mis mu kallis k-kadunud abikaasa mulle kinkis.“ Ta tupsutas taskurätiga silmi ja ma suutsin vaevu hoiduda suud ammuli ajamast. „Ja smaragd, see on Indiast! Täpsemalt Cawnpore’ist. See on vana perekonnaehe, mu kalli vanaisa käest, kes teenis k-kuninganna Victoriat. Ajas murjaneid taga ja paras neile neegritele.“ Ta hääles oli Mayfairi laevareisi aegset elegantsi. „Palun, härra, uurige nende läiget veel kord oma monokliga ja ma arvan, et lükkan ümber teie naeruväärse arvamuse, et need on klaasist. Palun teid, tubli mees, määrake neile õige hind.“

Pandimajapidaja silmad hindasid Eve’i paigatud kindaid ja värisevat jaanalinnusulge. Ta jättis vaesunud aadlidaami mulje, inglise leedi, keda on tabanud rasked ajad ja kes on tulnud oma ehteid pantima. „Mõni päritolu tõendus, proua. Mõni tõend, et …“

„Jah, jah, see on mul siin kusagil.“ Eve pani oma tohutu käekoti letile, heites pandimajapidaja luubi põrandale. „Siin, ei, see pole see. Anna mu prillid, Charlotte …“

„Need on sul kotis, vanaema,“ ütlesin ma tasakaalukalt, olles lõpuks võimeline jahmatusest jagu saama.

„Ma arvasin, et need on sinu käes. Vaata oma kotist. Ei, hoia seda. On see ikka see? Ei, see on Hiina salli arve, las ma vaatan … Päritolu tõendus, see peab siin kuskil olema …“

Pandimajapidaja letile sadas pabereid. Eve vaatas igaüht nagu hilpharakas, lobisedes oma veatu aktsendiga, nagu oleks ta just lõpetanud teejoomise kuningannaga, otsides olematuid prille ja vaadates iga paberit tähelepanelikult vastu valgust. „Charlotte, vaata ometi uuesti oma kotist. Ma olen kindel, et mu prillid on sinu käes …“

„Proua,“ köhatas pandimajapidaja kurgu puhtaks, kui uued kunded uksest sisse voorisid. Eve ei pannud neid tähele, pasundades edasi oma asjade ümber nagu mõni Austeni romaani leskproua. „Jumal, härra, ärge nüüd minuga riielge. See on nüüd see, jah, ei, no kuskil peab see ju olema …“ Ta jaanalinnusulg värises ohtlikult ning sellelt sadas tolmu, mis lõhnas koitõrjerohu järele. Pandimajapidaja püüdis tegelda järgmiste klientidega, aga Eve haaras tal klaasleti peal sõrmenukkidest. „Ärge siin minuga asja pooleli jätke, tubli mees, me pole ju lõpetanud! Charlotte, kallis, loe mulle, mis siin seisab, mu vanad silmad …“ Sisse tulnud kunded seisid mõnda aega paigal, aga läksid siis minema.

Seisin seal nagu statist filmivõtetel, kuni pandimajapidaja kannatus hakkas katkema. „Olgu pealegi, proua. Ma ei nõua päritolu tõendust, ma pole nii kehv härrasmees, et ei võiks proua sõnu usaldada.“

„Hästi,“ ütles Eve. „Mis on teie hind?“

Nad kauplesid veidi, aga ma teadsin, kes võidab. Hetk hiljem luges lüüa saanud pandimajapidaja üsna suurt hulka krabisevaid pangatähti mulle käe peale, mu pärlid kadusid leti taha ja me pöördusime sinnapoole, kus Finn meile ust lahti hoidis, naeratades üksnes silmadega. „Mu daam?“ ütles ta tõsiselt ja Eve lipsas temast jaanalinnusule hüpeldes mööda nagu hertsoginna.

„Ah,“ ütles ta, kui pandimaja uksed me taga sulgusid ja Mayfairi aktsent oli ta kõnest jäägitult kadunud. „See mulle meeldis.“