Читать книгу Alice'i võrgustik - Kate Quinn - Страница 5

Mai 1915

London

Eve’i võimalus kõndis ta ellu tviidpintsakus.

Ta oli sel hommikul tööle hiljaks jäänud, aga tööandja ei olnud teda märganud, kui ta kümme pärast üheksat advokaadikontori uksest sisse lipsas. Sir Francis Galborough märkas harva midagi peale hobuste võiduajamise lehekülgede, Eve teadis seda. „Siin on tänased toimikud, tibu,“ ütles ta, kui Eve sisse astus.

Ta võttis paberivirna peente siledate käte vahele, pikk pähkelpruunide juustega tüdruk, nahk pehme ja ise petlikult hirvesilmne. „Jah, h-h-härra.“ H oli raske täht, kui ta paari katsega hakkama sai, oli hea.

„Ja kapten Cameronil on siin üks kiri vaja prantsuse keeles trükkida. Te peaksite nägema, kuidas ta konnakeeles trükib,“ ütles Sir Francis vibalikule sõjamehele, kes istus teispool lauda. „Miss Gardiner on kullatükk. Pooleldi prantslanna! Mina ise ei oska sõnagi konnakeelt.“

„Mina ka mitte.“ Kapten naeratas, keerutades käes piipu. „See käib mul üle ladva. Aitäh, et tüdrukut laenad, Francis.“

„Pole tänu väärt.“

Keegi ei küsinud Eve’ilt, kas see oli temale raske. Miks nad pidanukski? Kontoriplikad olid lõppude lõpuks nagu kontorimööbel, laena nagu vihmavarju, kurdid ja tummad.

Sul on vedanud, et sul on see töökoht, meenutas Eve endale. Kui poleks sõda, oleks töökoht advokaadibüroos läinud mõnele noorele mehele, kel olid paremad soovitused ja briljantiinist läikivad juuksed. Sul on vedanud. Väga vedanud tegelikult. Eve’i töö oli lihtne, aadresside kirjutamine ümbrikele, paberite korrastamine ja aeg-ajalt mõne prantsuskeelse kirja kirjutamine. Ta teenis leiba üsna mugavalt, ja kui sõjaaegne suhkru, koore ja värskete puuviljade puudus pigistaski, oli see väike hind kindla sissetuleku eest. Ta oleks väga lihtsalt võinud elada Põhja-Prantsusmaal ja olla Saksa okupatsiooni all näljas. Londonis oldi hirmul ja inimesed käisid ringi, silmad taeva ja tsepeliinide poole, aga Lorraine’is, kus Eve oli üles kasvanud, polnud muud kui muda ja kondid, nagu Eve teadis ajalehtedest, mida ta neelas. Tal vedas, et ta oli siin, kõigest sealsest turvaliselt eemal.

Tal vedas väga.

Eve võttis vaikselt kirja kapten Cameronilt, kes oli siin kontoris hiljuti üsna sagedaseks külaliseks saanud. Ta eelistas khakivärvi vormile kortsus tviidkuube, aga ta sirge rüht ja sõdurlik samm andsid ta auastmest paremini märku kui mis tahes univormi tressid. Kapten Cameron oli umbes 35 aastat vana, šotipärase laulva kõnemaneeriga; ta oli niivõrd kõhn, hallineva juuksepiiriga ja kortsus ülikonnas, et oleks võinud olla suvaline briti härrasmees mõnes Conan Doyle’i filmis. Eve kibeles küsima: „Kas te peate just piipu suitsetama? Kas te peate kandma tviidi? Kas te peate oleme niivõrd klišeelik?“

Kapten nõjatus tooli seljatoele ja noogutas väljuvale neiule. „Ma ootan siin, kuni kiri on valmis, miss Gardiner.“

„Jah, h-härra,“ pomises Eve uuesti toast väljudes.

„Sa jäid hiljaks,“ tervitas teda miss Gregsoni nuuskiv hääl kontoriruumis. See kontoripreilidest kõige vanem kaldus teisi käsutama ja Eve vaatas talle ruttu arusaamatuses pärani silmi otsa. Ta vihkas oma välimust, pehme sile nägu, mis talle peeglist vastu vaatas, oli kuidagi tühjalt välja kujunemata kenake ega jäänud meelde millegi muu kui nooruslikkuse poolest, mis pani inimesed arvama, et ta on ikka alles kuusteist või seitseteist, aga see välimus kulus talle marjaks ära, kui ta hätta sattus. Kogu elu oli Eve osanud lahti ajada oma teineteisest kaugel asetsevaid silmi ja pilgutada ripsmeid, jättes mulje täiesti süütust segadusest, ning lipsata minema, ilma et oleks vastutanud tagajärgede eest. Miss Gregson ohkas korraks pahaselt ja tegi asja mujale, hiljem kuulis Eve teda aga sosistavat teisele kontoripreilile: „Mul on vahel tunne, et see poolprantslane on veidi opakas.“

„Noh …“ Vile ja õlakehitus. „Sa oled ju kuulnud, kuidas ta räägib?“

Eve pani käed rinnal risti, ajas sõrmed laiali, et need rusikasse ei läheks, ja kummardus tähelepanelikult kapten Cameroni kirja kohale, tõlkides selle veatusse prantsuse keelde. Seepärast oligi ta siia tööle võetud; puhta prantsuse ja puhta inglise keele pärast. Ta oli mõlemal maal oma, ent ei tunnistanud kumbagi enda kodumaaks.

Päev oli täis intensiivset igavust, vähemalt nii meenus see Eve’ile hiljem. Trükkimine, mappidesse panemine, kaasa pakitud võileiva söömine keskpäeval. Kojuminek mööda tänavaid, kui päike loojus, mööduva takso rataste alt pärit poripritsmed seelikul. Pimlico üürimaja, mis lõhnas Lifebuoy seebi ja pahaks läinud praetud maksa järele. Ta naeratas kohusetundlikult ühele naabrile, noorele meditsiiniõele, kes oli just kihlunud ühe leitnandiga ja vilgutas oma briljanditükki õhtusöögilaua taga. „Sa peaks tulema haiglasse tööle, Eve. Sealt ja mitte kontorist leiad sa endale mehe!“

„Ma pole m-mehe leidmisest eriti huvitatud.“ See lause teenis ära medõe, majaomaniku ja kahe teise üürilise arusaamatuses pilgud. Miks see teid imestama paneb? mõtles Eve. Ma ei vaja meest ega lapsukesi. Ei esikuvaipa ega laulatussõrmust. Ma tahan …

„Sa pole ometi üks neist sufražettidest?“ küsis majaomanik, lusikas püsti käes.

„Ei ole.“ Eve ei tahtnud valimissedeli kasti ristikest teha. Käimas oli sõda, ta tahtis võidelda. Tõestada, et kogelev Eve Gardiner suudab teenida kodumaad sama hästi kui kõnedefektita tuhanded, kes olid teda eluaeg idioodiks pidanud. Aga kui palju ka valimisõiguse eest võideldes telliskive aknaisse ei loobitud, ei viinud see teda rindele, isegi mitte vabatahtlike abirügementi ega kiirabi juhiks, sest ta oli kogelemise pärast mõlemast ametist ilma jäänud. Ta lükkas taldriku kõrvale, palus vabandust ja läks üles oma puhtasse üheinimesetuppa, kus seisid logisev kirjutuslaud ja kitsas voodi.

Ta eemaldas juustest lõkse, kui ukselt kostis miau ja Eve lasi naeratades sisse majaomaniku kassi. „Mul on sulle natuke maksa,“ ütles ta, võttes välja lihatüki, mille ta oli taldrikult salvrätti mähkinud, ning kass nurrus ja tõmbas selja küüru. Teda peeti siin rangelt vaid hiirepüüdjana, kes pidas vastu köögis üle jäänud piskust ja selle abil, mis tal õnnestus kinni püüda, aga ta oli märganud, et Eve’il olid pehmed käed, ja võtnud juurde sellest, mis tollel talle õhtusöögijääkidest tuppa tuua õnnestus. „Miks mina küll kass ei ole,“ ütles Eve, tõstes vöödilise kiisu sülle. „Kassid ei räägi mujal k-kui muinasjuttudes. Või miks ei võiks ma olla mees?“ Sest kui ta oleks mees, võiks ta vähemalt anda kõrvakiilu igaühele , kes talle kogelemist ette heitis, ega pidanuks viisaka kannatlikkusega naeratama.

Kass lõi nurru. Eve paitas teda. „Enne võiksin küll kuud taevast alla soovida.“

Tunni aja pärast kõlas koputus uksele. See oli majaomanik, suu nii kriipsuks tõmmatud, nagu poleks seda ollagi. „Teile on külaline,“ ütles ta süüdistaval toonil, „meeskülaline.“

Eve pani vastupunniva kassi sülest maha. „Sellisel ajal?“

„Ärge tehke mulle neid süütuid silmi, preili. Ei ühtegi austajat õhtusel ajal, see on maja reegel. Eriti mitte sõjaväelasi. Seda ma härrale ka ütlesin, aga ta väidab, et see on tähtis. Ma juhatasin ta võõrastetuppa ja te võite juua teed, aga uks jätke paokile.“

„Sõjaväelane?“ ütles Eve arusaamatuses.

„Keegi kapten Cameron. Mulle tundub ülimalt arusaamatu, et mingi kapten teid siit õhtul töövälisel ajal otsima tuleb!“

Eve oli nõus, keeras lahti tulnud pähkelpruunid juuksed uuesti üles ja pani jaki kõrge kaelusega pluusi peale, nagu läheks ta kontorisse. Teatud sorti mehed vaatasid iga poemüüjat ja kontoripreilit – iga töötavat tüdrukut – ning pidasid teda täiesti kättesaadavaks. Kui ta on siin, et mulle külge lüüa, saab ta kõrvakiilu. Ükskõik kas ta kitub pärast Sir Francisele ja ma saan kinga või ei.

„Tere õhtust.“ Eve tegi võõrastetoa ukse lahti, olles otsustanud käituda ametlikult. „Ma olen väga üllatunud, et näen teid, k-k-k …“ Ta parem käsi tõmbus rusikasse ja lõpuks tuli sõna kuuldavale: „K-kapten. Kuidas ma saan teid aidata?“ Ta hoidis pead püsti ega lasknud kohmetusepuna palgeile tõusta.

Tema jahmatuseks vastas kapten Cameron talle prantsuse keeles. „Kas me võiks keelt vahetada? Ma olen kuulnud teid teiste tüdrukutega prantsuse keeles rääkivat ja siis kogelete te märksa vähem.“

Eve vahtis täiuslikku inglast, kes istus sirgel toega võõrastetoatoolil, jalad lõdvalt risti, väike naeratus hooldatud vurrude all. Ta ei osanud prantsuse keelt. Just täna hommikul oli ta kuulnud meest seda ütlevat.

„Bien sȗr,“ vastas ta. „Continuez en Français, s’il vous plait.“

Mees jätkas prantsuse keeles. „See ajab teie nuhkiva majaomaniku esikus hulluks.“

Eve istus, kohendades oma sinist villast seelikut, ja kummardus lillelise teekannu järele. „Mida te tee sisse soovite?“

„Piima ja kaks tükki suhkrut. Öelge, miss Gardiner, kuidas teil saksa keelega on.“

Eve vaatas järsult üles. Ta oli selle oskuse oma elulookirjeldusest välja jätnud, kui ta tööd otsis, 1915. aasta ei soosinud vaenlase keele oskust. „Ma ei räägi s-saksa keelt,“ ütles ta, ulatades mehele tassi.

„Mmm.“ Kapten vaatas teda üle tassiääre. Eve pani käed sülle ja vaatas talle armsalt tühja pilguga vastu.

„Teil on omaette imelik nägu,“ ütles kapten. „nagu ei toimuks selle ilme taga midagi, igal juhul mitte midagi, mida pole vaja välja näidata. Aga ma loen nägusid hästi, miss Gardiner. Pisikeste kurdudega silmade ümber reedavad inimesed nii mõndagi. Teie oskate neid siiski valitseda.“

Eve ajas uuesti silmad pärani, pilgutades süütu imestusega silmi. „Ma kardan, et ma ei saa teist aru.“

„Kas tohiks esitada teile paar küsimust, miss Gardiner? Mitte midagi sündsusetut muidugi.“

Igatahes polnud mees veel ette kummardunud, et ta põlve silitada. „Muidugi, k-kapten.“

Mees nõjatus seljatoele. „Ma tean, et olete orb, Sir Francis mainis seda, aga kas te ei ütleks mulle siiski midagi oma vanemate kohta?“

„Mu isa oli inglane. Ta läks Lorraine’i, et töötada inglise pangas, ja kohtas seal mu ema.“

„Ema oli siis prantslanna? See seletab ilmselt teie puhast prantsuse keelt.“

„Jah.“ Aga kuidas teie oskate mu keele puhtust hinnata?

„Mina arvan, et Lorraine’i tüdruk oskab saksa keelt ka. See pole ju Saksa piirist kaugel.“

Eve langetas ripsmed. „Ma ei õppinud seda ära.“

„Te olete tõesti üsna hea luiskaja, miss Gardiner. Ma ei tahaks teiega kaarte mängida.“

„Viisakas tüdruk kaarte ei mängi.“ Iga närv temas püüdis teda hoiatada, aga Eve oli üsna sundimatu. Ta oli alati ohtu aimates sundimatu. Hetk kõrkjates pardijahil enne lasku: sõrm päästikul, liikumatu lind ja kohe püssisuust välja lendav kuul – ta pulss oli sellisel hetkel alati täiesti rahulik. See aeglustus ka nüüd, kui ta pilgu kaptenile tõstis. „Te küsisite mu vanemate kohta. Mu isa elas ja töötas Nancys, ema hoolitses kodu eest.“

„Ja teie?“

„Mina käisin koolis, kust ma iga päev teejoomise ajaks koju jõudsin. Ema õpetas mulle prantsuse keelt ja tikkimist, isa inglise keelt ja pardijahti.“

„Kui eeskujulik.“

Eve naeratas armsalt, meenutades karjumist pitskardinate taga, toorest sõimu ja vihaseid tülisid. Ta oli õppinud tegema viisakat nägu, aga pärit oli ta palju labasemast kodust: pidev tüli ja taldrikute loopimine, isa karjumine ema peale raha raiskamise pärast, ema näägutamine isaga, keda oli jälle kord nähtud mõne baaridaamiga. See oli kodu, kus laps õppis kiiresti ära, kuidas seinaääri mööda minema lipsata ja kaduda öösse nagu vari, niipea kui kodus jälle tüliks hakkas kiskuma. Ta kuulas kõike, juurdles kõige üle ja jäi alati märkamatuks. „Jah, mul oli väga õpetlik lapsepõlv.“

„Andestage, et ma küsin … teie kogelemine, kas see on teil alati nii olnud?“

„Lapsena oli see veidi t-t-tugevam.“ Tema rääkimine oli alati kidakeelne ja katkendlik. See oli asi, mis polnud temas laitmatu ega märkamatu.

„Teil pidid olema head õpetajad, kes teid sellest üle aitasid.“

Õpetajad? Nood olid näinud teda sõnadega nii kõvasti vaevlevat, et ta oli näost punane ja peaaegu pisarais, kuid õpetajad küsisid siis lihtsalt kedagi teist, kes vastas kiiremini. Enamik pidas teda ühtviisi poolemeelseks ja kidakeelseks. Nad ei viitsinud neid lapsi keelatagi, kes ta ümber tiirlesid ja teda pilkasid: „Ütle, mis su nimi on! G-g-g-gardiner …“ Mõnikord ühinesid pilkajatega ka õpetajad.

Ei. Eve oli kogelemise maha surunud toore tahtejõuga, lugedes oma toas rida-realt luulet ja rõhutades konsonante, mis jäid kinni, kuni lõpuks järele andsid ja kogeluseta välja tulid. Ta meenutas, kuidas ta andis endale kümme minutit, et lugeda läbi Baudelaire’i „Kurja lillede“ sissejuhatus, ja prantsuse keel oli ta esimene keel. Baudelaire ütles, et oli kirjutanud „Kurja lilled“ raevu ja kannatlikkusega. Eve sai sellest suurepäraselt aru.

„Teie vanemad,“ jätkas kapten Cameron, „kus nad nüüd on?“

„Isa suri 1912, südame tromb.“ See oli tromb, mis tekkis ta südamesse, kui üks sarvekandjast abikaasa tema poole lihakirvest viibutas. „Emale ei meeldinud Saksamaa poolt kostev müra ja ta otsustas mind Londonisse tuua.“ Lihtsalt selleks, et pääseda skandaalidest, mitte sakslastest. „Ta suri möödunud aastal grippi, olgu muld talle kerge.“ Kibestunud, vulgaarne ja sõimlev naine, kes loopis lõpuni Eve’i tassidega ja vandus kurja.

„Olgu muld talle kerge,“ kordas kapten Eve’i järel jumalakartlikult, mida Eve hetkekski ehtsaks ei pidanud. „Ja siin te siis olete, Evelyn Gardiner, orb, kes oskab puhtalt prantsuse ja inglise keelt – olete saksa keele koha pealt ikka kindel? –, kes töötab mu sõbra Sir Francis Galborough’ alluvuses, arvatavalt kuni abiellumiseni. Ilus tüdruk, aga kipub märkamatuks jääma. Kas häbelikkusest?“

Kass tuli lahtisest uksest sisse ja tegi küsivalt näu. Eve kutsus ta oma sülle. „Kapten Cameron,“ ütles ta kuueteistaastase tütarlapse naeratusega ja kõditas kassi kurgu alt, „kas te püüate mind võrgutada?“

Tal läks korda kaptenit jahmatada. Mees ajas selja sirgu ja punastas kohmetult. „Miss … mul ei tuleks pähegi …“

„Mida te siin siis teete?“ küsis neiu otse.

„Ma olen siin, et anda teile hinnang.“ Ta tõstis ühe jala teise peale ja sai tagasi oma aupaklikkuse. „Olen teid mitu nädalat jälginud, sestpeale, kui ma esimest korda sõbra kontorisse tulin ja teesklesin, et ei oska prantsuse keelt. Kas ma võin rääkida avameelselt?“

„Kas me pole praeguseni avameelselt rääkinud?“

„Ma ei arva, et te üldse kunagi avameelselt räägite, miss Gardiner. Olen kuulnud, kuidas te kontoripreilidele vabandusi pomisete, et saada minema kontorist, mida peate väga igavaks. Ma kuulsin ka seda, kuidas te avalikult valetasite, kui täna hommikul hiljaks jäite. Midagi taksojuhist, kes pidas teid oma tähelepanuavaldustega kinni. Te pole kunagi ähmi täis, räägite külmalt ja rahulikult, aga teesklesite sellegipoolest suurepäraselt, et olete ähmi täis. Te ei jäänud hiljaks külgeajava taksojuhi pärast, vaid vaatasite hoopis oma kümme minutit tööle värbamise plakatit kontori ukse ees. Ma võtsin aknast välja vaadates aega.“

Nüüd oli Eve’i kord tagasi tõmbuda ja punastada. Ta oli plakatit vaadanud, sellel olid jässakad sõdurpoisid, sõdurlikud ja ühtemoodi, ja nende keskel oli tühi koht. Rivis on koht ka SINU jaoks! karjus pealkiri pildi kohal. KAS SA TÄIDAD SELLE? Ja Eve seisis seal kibestunult, mõeldes, et ei täida. Sest väikeses kirjas meesterivi all olid sõnad: Koht ootab füüsiliselt tervet meest! Nii et Eve seda täita ei saanud, kuigi ta oli kakskümmend kaks ja füüsiliselt terve.

Kass tema süles hakkas protestima, tundes, kuidas neiu sõrm ta kasuka sees pingule tõmbub.

„Nii et, miss Gardiner,“ ütles kapten Cameron, „kas ma saan teilt avameelse vastuse, kui midagi küsin?“

Ärge olge nii kindel, mõtles Eve. Ta valetas ja hiilis vastustest mööda sama lihtsalt, kui ta hingas. Seda oli ta teinud kogu elu. Valetanud, valetanud ja valetanud, nägu kui karikakraõis. Eve ei mäletanud, millal ta oli viimati kellegagi päris avameelne olnud. Valetada oli lihtsam kui taluda ränka ja keerulist tõtt.

„Ma olen kolmkümmend kaks,“ ütles kapten. Ta nägi välja vanem, näos kortsud ja väsimus. „Liiga vana, et selles sõjas kaasa lüüa. Mul on teistmoodi amet. Meie õhku ründavad Saksa tsepeliinid, miss Gardiner, meie vetes on Saksa allveelaevad. Me oleme kogu aeg rünnaku all.“

Eve noogutas raevukalt. Kaks nädalat tagasi lasti põhja Lusitania ja tema kaasüürnikud olid mitu päeva silmi pühkinud. Eve neelas raevukalt ajalehesõnumeid, silmad kuivad.

„Et selliseid rünnakuid enam ei tuleks, on meil vaja inimesi,“ jätkas kapten Cameron. „Minu töö on leida teatud oskustega inimesi, näiteks prantsuse ja saksa keele oskajaid. Valetamisoskust. Välist süütust. Seesmist julgust. Ma pean nad leidma ja tööle panema, et nad uuriksid välja, mis plaanid sakslastel meiega on. Mulle näib, et teil on potentsiaali, miss Gardiner. Nii et ma küsin: kas te tahate seista Inglismaa eest?“

Küsimus tabas Eve’i nagu haamrilöök. Ta hingas judinal välja, pani kassi sülest maha ja vastas ilma mõtlemata: „Jah.“ Mida iganes ka ei tähendanud seista Inglismaa eest, oli ta vastus jah.

„Mispärast?“

Ta hakkas kokku panema äraleierdatud lauset vastikute fritsude kohta, selle kohta, et ta tahaks ka anda oma panuse kaevikutes võitlevate poiste eest. Kapten lasi ta vale aegapidi kõrvust mööda. „Tahan tõestada, et ma seda suudan, kõigile, kes on pidanud mind poolearuliseks või nõrgaks, sest ma ei saa ladusalt rääkida. Ma tahan v-v-v … Ma tahan v-v-v …“

Ta rippus selle sõna otsas nii tugevalt, et ta põsed hakkasid punetama, aga kapten ei kiirustanud ta lauset lõpetama, nagu tegi enamik inimesi, kes ajasid ta raevu. Ta istus vaikselt, kuni Eve lõi rusikaga vastu põlve ja sai sõna suust välja. Ta sülitas selle välja läbi kokkusurutud hammaste, nii et kass ehmunult toast jalga lasi.

„Ma tahan võidelda.“

„Tõesti?“

„Jah.“ Kolm avameelset vastust üksteise järel, Eve’i puhul oli see enneolematu. Ta istus mehe mõtliku pilgu all ja värises, pisarad silmis.

„Niisiis, ma küsin neljandat korda ja viiendat korda ei tule. Kas te räägite saksa keelt?“

„Wie ein Einheimischer.“ Nagu sakslaseks sündinu.

„Suurepärane.“ Kapten Cecil Aylmer Cameron tõusis püsti. „Evelyn Gardiner, kas te tahaksite teenida kuningat spiooni rollis?“