Читать книгу Haruldased esemed - Kathleen Tessaro - Страница 10

Lõpuks jäi ema siiski peale: avastasin end seismast Dewey väljakul asuva Belmonti tööbüroo tühjas fuajees, seljas hall kostüüm. Olin alla võtnud – jakk lotendas mu rindade ümber nagu tühjaks lastud tviidõhupall. Üritasin seda salliga varjata, aga see oli lootusetu.

Imestasin, kuhu kõik kadunud on. Olin tundnud bürood juhtivat naisterahvast, Maude Williamsit, juba sekretäride kooli astumisest saati. Kursuse priimusena valiti mind välja ja mulle pakuti tööd juba õpingute alguses, ja Maude laskis mul endal meelepärase koha valida. See ei olnudki nii ammu, kui ma istusin tema vastas ja loobusin pakutud lisatasust, sest ma ei jõudnud ära oodata, millal Bostonist minema saan. Kuid ajad olid muutunud. Omal ajal oli Maude’il olnud isiklik assistent-vastuvõtja ja siinsed armetud väikesed ruumid olid pungil täis tüdrukuid, valmis minema ükskõik kuhu, kuhu Maude neid saatis. Nüüd olin ma siin ainuke.

Teel siia oli buss sõitnud mööda Boylston Streetist Commoni lähedal. Kodutute hordid istusid kössitades selles hädapärastest vahenditest kokku klopsitud varjupaigas lõkete ümber. Pärast minu New Yorki sõitmist oli nende sissetung tekitanud siin paksu pahameelt ja jahmatust, kuid nüüd oli neid kaks korda rohkem kui enne. Nad olid muutunud oma viletsuses nähtamatuks, ukseorvades pappkastides magades ja tänavanurkadel õunu müües. Olukord polnud sugugi nii hull nagu New Yorgis ja järjest kasvavas Hooverville’is, mis oli vallutanud Central Parki, kuid pani sellegipoolest mul judinad mööda selgroogu jooksma.

Ka North Endis oli üht-teist sellist, mida ma varem näinud ei olnud – kingavabriku ja raudteedepoo väravatel rippusid suured sildid kirjaga „Töötud mehed, minge edasi! Me ei suuda omigi toita”. Ja Hanover Streetil oli sel hommikul suur kamp mehi, vahest oma 50–60, kõik ootamas mööduvaid veoautosid, mis pooleliolevatele ehitustele sõites üheks päevaks töölisi otsisid. Kui mõni auto peatus, läks tõeline põrgu lahti – meestesumm mattis need enda alla, karjudes, trügides ja üritades autosse ronida. Töödejuhataja pidi neid tagasi lükkama nagu loomi ja vastu autokabiini prõmmima, et juht uuesti sõitma hakkaks.

Jumal olgu tänatud, et minuga nii ei läinud.

Surusin käed taskutesse.

„Aih!” Mingi terav asi torkas mulle peopessa ja ma tõmbasin välja kõveraks painutatud haaknõela. Veel üks ema ebauske: „Kõver haaknõel taskus toob alati õnne.”

Minutike hiljem istusin juba Maude’i vastas – lühikest kasvu ja soliidne, kuuekümnendatele lähenev naisterahvas, rasvane punane huulepulk rõhutamas kitsaid huuli ja paksude mustad prillid raamimas silmi. Otsese jutuga ja vankumatu Maude oli esimene ja sageli ainus vahesadam igaühele, kes otsis tõeliselt professionaalset sekretäri. Või vähemalt oli see vanasti nii olnud.

„Jumala eest, laps!” Ta tõmbas sigaretist isuka mahvi ja naaldus oma kontoritoolile. „Ma poleks uskunud, et sind veel kunagi näen! Miks sa tagasi tulid?”

„Paistab, et ma ei sobi siiski suurlinna eluks,” vastasin ma.

Ta noogutas elutargalt. „Paljud ei sobi. Ehkki ma pean ütlema, et sa näed üsna… noh… alatoitunud välja. Ja ma ei saa öelda, et su soeng mulle meeldiks.”

„Ma ei lähe enam kunagi selle juuksuri juurde!” Ma naersin, tõmmates spontaanselt käega läbi lühikeste lokkide. „Need kasvavad tagasi,” kinnitasin talle. „Kiiremini, kui te arvate.”

„Kas sa jäid haigeks?”

„Ei-ei, minuga on kõik korras. Vahest lihtsalt väike koduigatsus.”

„Äkki sa peaksid siis mõneks ajaks aja maha võtma. Puhkama. Ehk tuled mõni teine nädal uuesti?”

Muretseda kellegi teise tervise pärast ei olnud sugugi Maude’i moodi.

„Ma olen terve nagu purikas. Niisiis…” Ajasin end sirgu ja kinkisin talle naeratuse täis ühist ajalugu ja kaassüüd. „Mis teil mulle pakkuda on?”

Maude koputas sigareti otsast tuhka tassi, kus see tema külma kohvipõhja peal kergelt sisises. „Mitte midagi.”

„Kuidas palun?”

„Mul ei ole kellelegi midagi pakkuda, lapsuke. Kas sa ajalehti ei loe? Kogu see riik on tööta.”

Ma ei olnud sellist vastuvõttu oodanud. Maude’il oli alati midagi tagataskus.

„Aga Maude…” Üritasin naerda, kuid see kõlas sunnitult, nagu täristaks keegi katkist automaati. „Midagi peab ju ometi olema?”

Ta võttis oma paberite riiulilt üheainsa paberilehe. „Näed? Siin see on – mul on praegu pakkuda ainult üks töökoht, aga umbes paarsada tüdrukut ootab mu telefonikõnet. Ja kahjuks pean ma tunnistama, lapsuke, et sina ei ole see, keda sellele tööle tahetakse.”

„Mis töö see on?”

Ta kissitas pealdist lugedes silmi. „Ajutise kohaga müüja-asjaajaja.”

„Aga ma saan ju sellega hakkama!” Seekord oli mu naer siiras, täis kergendust. „Mul ei ole sellest lugu, et see ei ole sekretäritöö. Ma ei ole nõudlik,” lisasin armulikult.

„Jah, aga siin ei otsita lihtsalt ametnikku. Siin on kirjas –” ta võttis jälle paberi ette – „„kõnealune noor naisterahvas peab olema väärikas, meeldiva kõnemaneeriga ja professionaalne ning oskama jätta sümpaatset muljet jõukale klientuurile”.” Ta põrnitses mind üle prillide. „Luba, et ma tõlgin: „Palju tänu, ei mingeid iiri punapäid.” Nad otsivad siniverelist. Või vähemalt sellist, kes jätaks siniverelise mulje. See on üks neist peentest poodidest Charles Hillis.”

„Vaadake, Maude, ma ei saa tühjade kätega koju minna. Te ei mõista. Mul on vaja arveid maksta, mul on võlad.”

„Loomulikult, kus sa sellega,” lausus Maude külmalt. „Ega minul ei ole ju eluski ühtki arvet olnud.”

„Aga telefonifirma? Sinna on ju alati tüdrukuid vaja?”

„Enam mitte. Nad lasid läinud kuul viiskümmend töötajat lahti.” Ta kustutas sigareti tassi. „Mul on väga kahju. Ausalt.”

„Mis on selle poe aadress?”

„Ei-ei!” Ta raputas pead. „Ei, ma ei saa sellega riskida! Mul on seda vahendustasu vaja!”

„Ma oskan kombekalt rääkida ja tean, millist kahvlit õhtusöögil kasutada!” Äkki torkas mulle hea mõte pähe. „Teate mis, ma võin juuksed blondiks värvida!”

„Nalja teed või? Et näha välja samasugune nagu kõik need odavad ja labased sekretärid, kes mul siin juba kirjas on ja kes üritavad Joan Blondelli või Jean Harlow’ moodi välja näha? Need inimesed seal poes ootavad väärikat noort naisterahvast, mitte mingit kooriplikat!”

„Palun, Maude!” Mu häälde sugenes meeleheide. „Andke mulle üksainus võimalus. See on kõik, mida ma palun.”

Ta krimpsutas nägu – see vestlus oli piinav meile mõlemale. „Ma tunnen sind juba pikka aega, Maeve. Sa oled tark tüdruk ja sul on palju potentsiaali. Aga jumala eest, ma ei tea hullemat ajastust kui praegu!” Kõrvalruumis sumises sisetelefon. „Meil on siin rasked ajad. Väga rasked. Vahest sa oleksid pidanud siiski New Yorki jääma.”

Ta tõusis ja läks ooteruumi ust lukust lahti tegema.

Haarasin tema riiulist paberilehe, mille alumise serva külge oli kirjaklambriga kinnitatud kaart. Rebisin selle ära ja pistsin taskusse.

Alles tänaval võtsin kaardi uuesti taskust välja ja lugesin, mis seal seisis.

WINSHAW & KESSLER

Antiigikaubad, haruldased esemed ja kunstiteosed

Aadressi all seisid järgmised kirjaread:

HARULDASTE VÄÄRISESEMETE OST, MÜÜK JA SOETAMINE

VASTAVALT NÕUDMISTELE

Täielik diskreetsus garanteeritud

R. H. Stearns oli juba mõnda aega tagasi kujunenud Bostoni kõige eksklusiivsemaks kaubamajaks. Kõrge ja kitsas, Commoni pargile avaneva vaatega hoone, mille väärikad rohelised varikatused andsid aimu, et maja seest võib leida üksnes kõige peenemaid ja moekamaid kaupu. Vaateaknad olid juba dekoreeritud malbetes pastelsetes toonides kevadiste moerõivastega, olles teravas vastuolus kundedega, kes saalisid pikkades vahekäikudes endiselt paksudesse talvemantlitesse ja karusnahkadesse mässituna.

Mina ei astunud siiski sisse läikima löödud messingist ustest, vaid läksin ringiga maja taha. Külastajatel oli personali uksest sisenemine keelatud, kuid mul õnnestus kahe koristajaneiu sabas märkamatult sisse hiilida. Praegu oli maailmas veel ainult üks inimene, kes sai mind aidata, ja talle ei oleks see lugu kahjuks meeldinud.

Rõivaste paranduse töökoda asus keldrikorrusel laoruumide ja kaubalaadimisosakonna vahel suures akendeta toas, täis pikkadesse ridadesse seatud õmblusmasinaid, triikimislaudu ja riidestangesid. Tsementpõrandalt ja laest vastu kajav masinate pidev klõbin jättis mulje, nagu oleks tegemist tehasega. Kakskümmend või enam naist töötasid külg külje kõrval, valgest sitsist kitlid tänavariietele tõmmatud. Seda osakonda juhtis härra Vye, väga nõudlik ja punktuaalne viiekümnendates aastates mees, kes istus ukse kõrvale paigutatud laua taga. Tema andis kõik rõivatükid töösse, suhtles klientidega ja vaatas üle lõpptulemuse. Kõik pidi käima tema kaudu, kaasa arvatud mina.

Mu ema istus õmblusmasina taga kohe ruumi eesotsas, kõige paremal positsioonil. Oli üldteada tõde, et tal oli erakordne anne keerulisemate materjalide, nagu näiteks siidi, tafti, organza ja brokaadiga ümberkäimisel, ja tänu sellele oli tema alati see, kelle tööks jäi õhtutualettide kohendamine. Tema selja taga riidepuul rippus must sametkleit kalliskividega kaunistatud õlapaeltega. Kui ma sisse astusin, oli ema parajasti põlvili põrandal, nööpnõelad suus, ja võttis kleiti alt lühemaks.

Härra Vye kortsutas kulmu, nähes mind sissetungijana tema valdustesse. „Kas ma saan teid aidata, noor daam?”

„Oi, see on mu tütar!” Ema tõusis ja pühkis niidijupid põlvedelt. „Te ju mäletate mu tütart Maeve’i? Ta tuli just New Yorgist.”

„Andke andeks, et ma segan,” vabandasin ma. „Tahtsin ainult küsida, kas ma saaksin emaga kiiresti paar sõna rääkida.”

Härra Vye noogutas vastumeelselt ja me astusime koridori.

„Ema, mul on su abi vaja.”

„Räägi, kuidas su töövestlus läks. Kas neil on sulle midagi pakkuda?”

„Mitte midagi erilist, aga üks koht siiski on. Kuid mul on selleks sinu abi vaja.” Ma tasandasin häält. „Ema, ma pean juuksed ära värvima.”

„Juukseid värvima?” Ta põrkus eemale, nagu oleksin ma talle kõrvakiilu andnud. „Ei tule kõne allagi! Sul on nii ilusad juuksed! Juba see on piisavalt halb, et sa need lühikeseks lõikasid, seda teevad ainult odavad ja labased tüdrukud!”

„Aga see on töökoha nimel, ema!”

„Millise töökoha? Sigaretimüüja või?” Ta lõi käed rinnale risti. „Mitte mingil juhul!”

Oleksin suurima rõõmuga sigaretimüüjaks läinud, aga ei hakanud seda talle ütlema.

„Ma ei taha odav välja näha,” seletasin ma. „Sellepärast ma sinu juurde tulingi. On üks töökoht, Charlestownis. Antiigipoes. Nad otsivad soliidse väljanägemisega naisterahvast.”

„Tõesti?” Nüüd oli ta nördinud. „Ja mis siis sina oled, kui küsida tohib?”

Ma kaotasin kannatuse. „Vaata, milline ma välja näen, ema! Kas sulle ei tundu, et keegi võib mind iirlaseks pidada? Vahest ma võtan siis juba harfi kaasa ja hakkan džiigi vihtuma?”

„Sa ei pea nii matslikult käituma!” Kuid ta kortsutas kulmu ja hammustas alahuulde. Me mõlemad teadsime, et ta oli kulutanud aastaid oma iiri aktsendist lahti saamiseks just selsamal põhjusel. Kuid juuste värvimine oli tema silmis sellegipoolest labane ja jultunud tegu. Ta üritas mu küsimusest kõrvale puigelda. „Noh, täna õhtul ei saa ma sind aidata. Ma lähen jumalateenistusele.”

„Me võime ka mõni teine õhtu jumalateenistusele minna! Ja meil ei ole aega, töövestlus on kohe homme hommikul.”

Kuid ema jäi endale kindlaks. „Kahjuks, Maeve, on mul hetkel olulisemaid asju ees.”

„Kui sa mind aitad, läheb kõik hästi, ma olen selles kindel. See ei näe sugugi odav ega labane välja. Aga ma ei saa sellega üksinda hakkama. Palun!”

Tunnetasin, kuidas ta kõhkles kahe asjaolu vahel: mida ta pidas väärikaks ja mida ta teadis olevat möödapääsmatu.

„Kes teab, millal ma jälle sellise võimaluse saan?” käisin ma peale.

„Võib-olla. Aga ainult juhul, kui sa tuled minuga kirikusse.” Ta oli hea kaupleja, pannes mu surematu hinge panti teatava kõlvatuse ehk blondiks saamise vastu. „Aga ma hoiatan sind, Maeve, see on kohutav, kohutav viga!”

Sellegipoolest viis ta mu ülemisel korrusel asuvasse daamide juuksurisalongi ja tutvustas mind M. Antoine’ile. M. Antoine oli oma jõukate klientide jaoks prantslane, kuid töökaaslaste – nende hulgas ka mu ema – ees oli temas oluliselt vähem prantslast. Liverpoolist pärit, oli ta ilmselt omandanud aktsendi koos suurema osa juuksurioskustega laevaga üle ookeani Ameerikasse seilates.

M. Antoine mõõtis mind täiesti mõttetu kullast lornjeti tagant kiire pilguga. „Sellest on küll kahju.” Ta sorkis sõrmega mu vasekarva lokke. „Mul on kundesid, kes oleksid valmis sellise värvi eest tapma!”

Ma vältisin ema pilku. „Jah, aga te ju saate aru, kuidas see mind ahistab?”

„Tõsi küll,” möönis M. Antoine, „eriti selles linnas. Mõnel inimesel ei ole lihtsalt mingisugust kujutlusvõimet.”

M. Antoine andis meile koju kaasa pruuni paberkotti mässitud pudelikese vesinikülihapendit, mille ema kiirelt käekotti pistis, nagu oleks see saladžinn. „Mitte rohkem kui kakskümmend minutit,” õpetas ta kindlalt. „Ilusa blondi tooni ja tsirkusepuudli erinevus on ajastuses. Ja ärge unustage loputada, daamid, loputada! Loputage nii, nagu sõltuks sellest teie elu!”

Ukse kohal rippuval sildil seisis tuhmunud kuldsete tähtedega „Winshaw ja Kessler: antiigikaubad, haruldased esemed ja kunstiteosed”. Silt kõikus tuules siia-sinna, kriiksudes kettide küljes nagu vana kiiktool.

Seisin kössitades ukselävel ja ootasin.

Mu peas kumises Maude’i hääl: „Kõnealune noor naisterahvas peab olema väärikas, meeldiva kõnemaneeriga ja professionaalne ning oskama jätta sümpaatse mulje jõukale klientuurile.”

Sinivereline.

Olin eelmisel õhtul selle sõna sõnaraamatust üles otsinud. Termin tuli hispaania keelest, sõna-sõnalt tõlkides sangre azul, mis kirjeldas heledanahaliste aristokraatide silmaga nähtavaid veresooni. Kuid siin Bostonis oli sotsiaalsele ja kultuurilisele eliidile antud oma nimetus – braahmanid, vanad idaranniku perekonnad, kes olid ummisjalu Mayflowerilt maha jooksnud, et inglastele õppetundi anda. Tegelikult oli sellel sõnal veelgi eredam päritolu: see viitas kõige kõrgemale neljast suuremast kastist traditsioonilises India ühiskonnas. Bostoni braahmanid oli klubi, kuhu sai siseneda ainult tänu abielusidemetele, ja nad ei tahtnud seguneda inimestega, kes olid tulnud üle ookeani uuemate laevadega ning maabunud Plymouth Rocki asemel Ellis Islandil.

Kaupluse akna peegelpildi abil kübarat kohendades küsisin endalt, kas sellest võiks asja saada. Efekt oli vapustavam, kui ma oleksin osanud arvata. Ma ei näinud mitte lihtsalt teistsugune välja, ma olingi täiesti teine inimene: silmad tundusid suuremad ja sügavamad, nahk ei olnud enam kahkjas ja läbipaistev, vaid pigem kahvatu elevandiluu karva mu pehmete kuldblondide juukselainete all. Kuid kas sellest ikka piisab?

Ema auks tuleb öelda, et ta oli olnud väga põhjalik, kattes mu peanaha tollhaaval pleegitusvahendiga vähemalt kolm korda, veendumaks, et kuhugi ei jää reetlikke laike. Ja kui värv oli välja loputatud, keeras ta mu juustesse rullid ja kinnitas need ööseks tihedalt juuksevõrgu alla. Kui ma ärkasin, oli tema juba üleval ja istus pliidi kõrval, hommikumantel seljas, õmmeldes mu mantli sisemisele reväärile Stearnsi kaubamaja etiketti. „See on üks neist märkidest, mida inimesed alati tähele panevad,” lausus ta. „Ja Stearnsi mantli üle tasub uhkust tunda.”

„Isegi kui see ei ole tegelikult Stearnsist?” küsisin ma.

„Ega nemad seda tea. Nemad vaatavad nime, mitte lõiget.”

Inimese kohta, kes ei olnud mu teguviisi heaks kiitnud, oli ta küll üllatavalt abivalmis.

Ja nüüd olin ma siin, tänaval, kuhu ma ei olnud kunagi varem sattunud, seljas võltsitud mantel ja peas võltslokid.

Kell oli peaaegu üheksa hommikul ja läheduses ei paistnud kedagi. North Endis läks elu lahti juba kella seitsmest – inimesed tervitasid üksteist, vahetasid kuulujutte, sõlmisid tehinguid. Tänavad sumisesid ja kihisesid varasest hommikutunnist kuni hilisööni. Siin oli aga vaikus ja kord, tingitud jõukusest ja elustiilist, mida ei kihutanud takka sagimine, ohverdused ja virkus. Aeg oli ühe teise klassi luksus.

Nii ma siis harjutasingi selle asemel naeratamist – naeratust, mis ei tohtinud olla liiga innukas ega aval, vaid diskreetne ja väärikas; selline leebe ja kiirustamata näoilme, mis minu ettekujutuste järgi oli omane selle linnaosa naistele; suunurkade peaaegu vaevuaimatav, pehme kergitamine, piisav, et osutada meeldivale tõdemusele, et kõik sinu soovid on täide läinud.

Viimaks saabus üks vanem mees, pea vastutuult liikudes õlgade vahele tõmmatud. Ta oli vahest meeter kuuskümmend viis pikk ja peaaegu sama lai, peas ümmarguste traatraamiga prillid. Mantlitaskust võtmekimpu õngitsedes heitis ta pilgu minu poole. „Teie olete see uus tüdruk? Tööbüroost?”

„Jah, mina olen preili Fanning.”

„Te olete pikk.” See kõlas süüdistavalt.

„Jah,” nõustusin ma ebakindlalt.

„Hmm.” Ta keeras ukse lukust lahti. „Mina palun neilt ametnikku ja nemad saadavad mulle mingi amatsooni.”

Ta lülitas tuled põlema ja ma astusin tema järel sisse. Ehkki pood oli kitsas, ulatus see kaugele ja oli palju suurem, kui väljastpoolt paistis.

„Oodake siin,” ütles mees. „Ma lülitan kütte sisse.”

Ta läks kuhugi tahapoole.

Ma ei olnud kunagi varem antiigipoes käinud – kõik need, keda mina tundsin, unistasid uute asjade soetamisest. Ja ma teadsin liigagi hästi kasutatud mööbli putkasid South Endis, kus mööblitükid olid suvaliselt üksteise otsa hunnikusse loobitud ning haisesid tolmu ja kopituse järele. Kuid see siin oli hoopis midagi muud.

Laes rippusid kristall-lühtrid, põrandaid katsid idamaised vaibad ja kõikjal oli üksteise otsa kuhjatud igas stiilis ja eri perioodidest pärit maale, põrandaliistudest kuni laeni välja, just nagu mingis Victoria ajastu salongis. Siin oli nikerdatud kuldraamiga peegleid, uhkeid portselannõusid ja helkivat hõbedat. Mu pilk peatus esemel, mida pidasin algul suureks roosaks merekarbiks, kuid avastasin siis, et see on kolme graatsiaga keeruline kamee, mida ehtisid ühel küljel ülipeened graveeringud. See oli kõige fantastilisem ja mõttetum väike vidin, mida ma elus näinud olin. Ja siis oli siin veel lauake, kus ilutses vahest enam kui kolmkümmend pisikest tubakatoosi, kõik kaunistatud kuulsate monumentide, nagu näiteks Pisa torn ja Giza püramiidid, mosaiikkujundustega, ja millest ükski ei olnud hõbedollarist suurem. See kõik jättis rohkem muuseumi kui poe mulje.

Kõikjal võis näha väikesi kaarte korralikult trükitud kirjeldustega.

Näiteks „17. sajandist pärit Prantsuse tammepuidust puhvetkapp”, „Saksa rokokoo kullatud kirjutuslaud”, paar tugeva seljatoega „Tudori inglise tooli”, nii vanast mahagonist, et need olid peaaegu mustad. Kõrgetes vitriinkappides oli portselanist vaase ja savist urne ning trio Itaalia renessansiajastu pronksnõusid. Rida kentsakaid Aafrika puukujusid kükitas põrandal, põrnitsedes ümmarguste multifilmilike silmadega, koomilised ja samas üllatavalt seksuaalsed. Ja hinnad! Pidin end tagasi hoidma, et mitte valjult naerma pursata. Viissada dollarit kummuti eest?! Sellest väiksema summa eest oleks saanud osta tuliuue auto! Poe tagaosas oli klaasvitriini sätitud kõikvõimalikke nipsasjakesi, tumerohelise sametkanga voltidel leidus kellasid ja peeni pärandikalliskive. Seintel rippus pool tosinat vaikselt tiksuvat kella, kaunistatud inkrustreeritud puidu ja kullaga.