Читать книгу Haruldased esemed - Kathleen Tessaro - Страница 8

Ma tegin silmad lahti.

Väljas oli veel pime, kell võis olla veidi pärast kuut hommikul. Lamasin selili voodis ja põrnitsesin lakke. Märkasin märga laiku nurgas, kust katus oli eelmisel kevadel läbi jooksnud ja tapeet lahti tulnud – kahvaturoheline tapeet suurte roosade roosidega, mille mu ema oli seina pannud juba siis, kui me siia kolisime, enam kui kakskümmend aastat tagasi. Tol ajal tundus see olevat naiseliku elutarkuse epitoom. Väljast kostis mööda tänavat aeglaselt lähenevate prügiautode kolinat ja tuvide, keda meie naaber härra Marelli katusel pidas, nõrka kudrutamist – kõik linna tuttavlikud hääled ellu ärkamas. Need oleksid pidanud olema rahustavad. Lõppude lõpuks, ma olin ju tagasi siin, oma toas, oma kodus Bostonis. Kuid ma ei tundnud midagi muud kui tuima ja närivat pelgu kusagil kõhusopis.

Ma ei olnud eelmisel ööl und saanud. Isegi Dickensi „Suured lootused” ei olnud suutnud mu perutavat meelt vaigistada. Kui ma viimaks uinusin, olid mu unenäod killustatud ja kurnavad, täis paanikat ja kaost, jooksmist mööda lõputuid põiktänavaid ja põgenemist millegi tumeda ja kohutava eest, mida ma tegelikult õieti ei näinudki, vaid ainult tunnetasin.

Vedasin end voodist välja, tõmbasin selga vana villase hommikumantli ja torkasin tuhvlid jalga, et laveerida voodiotsa ja raamatuhunnikute vahele jäävas kitsas koridoris; ma kogusin kasutatud, katkises köites väljaandeid, mida ostsin tänavakioskitest või „laenasin” raamatukogudest – Jane Austen, õed Brontëd, Dickens, Thackeray, Collins. Shakespeare’i ja Miltoni, Yeatsi, Shelley ja Keatsi suured ja rasked köited. „Sa ju oled neid kõiki juba lugenud, miks sa pead neid alles hoidma? Nad võtavad nii palju ruumi!” kaebas mu ema. Tal oli õigus – tuppa ei mahtunud rohkem midagi, isegi mitte ühtainsat tooli. Ent kui ema jaoks olid vanad raamatud üksnes tolmu koguv ja kopituse järgi haisev tülikas pahn, nägin mina neist lohutust ja võimalusi. Siin olid teised maailmad otse käegakatsutavas kauguses – paremad maailmad, täis ellu viidud ambitsioone, rafineeritud kombeid ja ilukõnet. Klammerdusin nende külge samamoodi nagu palverändur, kellele on usk võrdeline tema äärmuslike vajadustega, klammerdub mõne reliikvia või palve külge.

Minnes jalgu järel vedades vannituppa, peatusin hetkeks, et panna käsi koridoris olevale radiaatorile. Jääkülm nagu tavaliselt. Ma ei tea, miks ma seda üldse nii visalt kontrollisin. Optimismi võidukäik kogemuste üle. Või hea vanamoodne kangekaelsus, nagu mu ema oleks öelnud.

Vannitoas tuld põlema pannes pilgutasin oma peegelpilti nähes silmi. See mõjus endiselt šokina. Mul olid varem olnud pikad juuksed: lopsakas ja ohjeldamatu vaskpunane pahmakas, kahtlase väärtusega pärand mu iiri juurtelt. Nüüd olid need lühikeseks lõigatud ja kasvasid tagasi vähemalt kaks tooni tumedamate, sügavate kastanpruunide lainetena. Nende taustal tundus mu nahk veel kahvatum kui tavaliselt. Panin sõrme väikesele lohukesele oma lõual, nagu võiks katmine selle hoopiski ära kaotada. See õnarus oli mulle alati tundunud kuidagi mehelik, aga ma ei saanud sõrme igaveseks sinna jätta. Silmade ümber olid sinakashallid ringid, sama värvi nagu iirised. Mu silmad nägid välja tohutu suured – liiga suured, liiga ümmargused. Nagu hullu naise silmad, mõtlesin ma.

Pritsisin näole külma vett ja suundusin kööki.

Ema oli juba üleval ning istus ajalehte lugedes ja hommikust sigaretti suitsetades köögilaua taga. Rullidele ja hommikumantlile vaatamata oli tema hoiak nagu sõduril: selg sirge, pea püsti, täielik valvelolek. Kuninglik – see oli parim sõna selle kirjeldamiseks. Ilmselgelt hakati teda kutsuma Tema Majesteediks juba noore tüdrukuna selles mereäärses Iiri linnakeses, kus ta kasvanud oli. See hüüdnimi sobis talle nii mitmeski mõttes.

Õhku täitis värskelt keedetud kohvi rammus lõhn. Köök oli tilluke, suurema osa sellest võttis enda alla mustast malmist ahi eenduva simsiga. Ahjust ühele poole jäi seina sisse ehitatud nõudekapp, seejärel jäi veel parasjagu ruumi väikese puidust lauakese ja paari tooli jaoks. Kahest kitsast aknast avanes vaade alla tänavale ja laes rippus riidekuivati, mida sai vastava ploki abil alla lasta. Kõik teised siitkandi elanikud kuivatasid pesu majade vahele riputatud nööridel, aga mitte meie. See oli mu ema sõnul labane, ja Fanningi naised tahtsid olla kõike muud kui labased.

Kui ma sisse astusin, kortsutas ema kulmu – kõik kõrvalekalded tavapärasest tekitasid temas kahtlusi. „Miks sa nii vara üleval oled?”

„Ma ei saanud magada.” Heitsin pilgu gaasimõõdikule kraanikausi kohal. See oli välja lülitatud. „Külm on,” ütlesin ma teades, et kutsun sellega kurja välja.

Ema puhus lakke pika suitsujoa, väljahingamise ja elutüdimuse ohke kombinatsioon. „Kui sa hakkad tööl käima, võid mõõdiku münte täis toppida. Nüüd aga söö. Sa pead kõhu täis sööma, eriti täna.”

„Mul ei ole isu.” Kallasin endale tassitäie kanget musta kohvi ja istusin laua taha.

Küte – või õigupoolest selle puudumine – oli olnud meie pidev tüliküsimus, kuid pärast minu tagasitulekut oli sellest saanud peaaegu kõigi meie kohtumiste keskne refrään. Kummaline, kuidas vahel võib mõni vaidlus olla lihtsam ja lohutavam kui tavaline vestlus.

Vaatasin köögis ringi. Siin ei olnud miski muutunud, välja arvatud seinale tekkinud Roosevelti kampaania lendleht kirjaga „Õnnelikud ajad on tagasi”. Peale selle oli kõik täpselt samamoodi, nagu ma mäletasin. Pliidi kohal riiulis oli kolm raamatut: „Proua Roreri uus kokaraamat: majapidamistööde käsiraamat”, „Ajad ja kombed: väärikus kombekas ühiskonnas” ja väike nahkkaantega piibel – kogu meie kodune raamatukogu. Nende kõrval seisid mu ema kõige kallimad aarded: paavst Pius XI ja Iiri Rahvuspartei juhi Charles Stewart Parnelli fotod ning väike puidust krutsifiks selle ebatõenäolise paari vahel. Selle kolmainsuse all võttis minu raamitud diplom Katherine Gibbsi sekretäride koolist enda alla terve riiuli. Kõige alumist riiulit kaunistas ehtne sinivalge Staffordshire’i mustriga teekann koos nelja samasuguse tassi ja alustassiga, ootamas sobivat pidulikku sündmust – Iirimaalt kaasa toodud pulmakingitus.

„Niisiis,” otsustas ema kohe asja juurde asuda, „mida sa täna selga paned?”

„Sinise kleidi. Ja vahest punase salli kaela.”

„Tõesti?” Tema häälest oli kuulda selget pettumust. „See kleit ei mõju tõsiseltvõetavalt.”

„Tõsiseltvõetavalt mis mõttes? See on ju kõigest tööbüroo.”

Ta ei teinud mu hääletoonist väljagi ja voltis ajalehe korralikult kokku: seda sai alles hoida ja uuesti kasutada, kas jääkasti riiulite katmiseks või aknapesul või isegi õmblustöödel lõigete väljalõikamiseks. Mõtlesin endamisi sageli, mis tunne oleks midagi raisku lasta – lapsena ei suutnud ma ette kujutada midagi köitvamat ega patusemat asjade äraviskamise luksusest. Olin pärast seda küll nii mõndagi ära visanud, aga see ei olnudki nii vabastav, nagu olin arvanud.

Emal oli mulle ettepanek varuks. „Tead mis, Maeve, ma võin sulle oma halli villast kostüümi laenata. Triikisin selle eile õhtul igaks juhuks ära.”

Ta lausus seda toonil, nagu ulataks ta mulle vähemalt linna võtmed.

Ja enda arvates just seda ta tegigi.

Ema töötas luksuslikus R. H. Stearnsi kaubamajas Bostoni kesklinnas. Ta oli aastaid olnud õmbleja rõivaste paranduse osakonnas, kuid tema tõeline unistus oli saada müüjaks. Kõige enam oleks ta tahtnud end näha jõukate naiste – selliste seltskonnadaamide, kellel on vara disainerite loodud riiete ja iga kostüümi juurde erineva karusnaha ostmiseks – moenõustajana. Selle eesmärgi nimel raiskas ta iga kuu vaevaga teenitud münte Vogue’i ja McCall’si ostmiseks, et neid siis süvenenult uurida ja leht-lehelt pähe õppida. Halli kostüümi oli ta ostnud juba ammu, kui hakkas esimesi kordi müügitööle kandideerima, kuid aastad läksid ja ta ei olnud seni veel selleni jõudnud. Vahest oli põhjus selles, et ta oli õmblejana nii andekas, või peeti teda tema neljakümne kolme eluaasta juures juba liiga vanaks, või siis liiga iiripäraseks. Igatahes rippus hall kostüüm, tema tulevase isiksuse uhke vormirõivas, endiselt riidekapis, nüüdseks juba moest läinud.

„Sinine kleit sobib paremini,” väitsin ma.

„Sa lähed töövestlusele, mitte kohtingule.” Ema oli solvunud. Tabasin tema häälest haavatud uhkust, nagu oleks ta teinud ettepaneku, millest keelduti, ja peaks end nüüd põrandalt põlviliasendist üles ajama. „Ja ma parandasin su kübara ära, selle, millel oli võrk katki. Aurutasin selle uuesti vormi, aga pidin lõpuks võrgu lahti harutama.” Ta tõusis ja läks kraanikausi juurde. „Kust sa üldse sellise kübara said, Maeve? See on ju Lilly Daché, need maksavad terve varanduse!”

Loomulikult oli ta brändisilti märganud.

„Kingitus,” luiskasin ma.

„Noh, igatahes ei ole sa selle eest korralikult hoolt kandnud. Ja „aitäh” ei teeks paha.”

„Tänud, emm.”

Ta hakkas nõusid pesema.

Vahtisin aknast välja, surudes peopesi kõvasti vastu kohvitassi, et sooja saada. Istuda siin köögis veel enne päeva õiget algust ja pimedusse vaadata – see mõjus närvidele rahustavalt. Linn oli veel hämar, ainult tänavalampidest valgustatud, kuid North End oli juba ärkvel ja äri käis.

Puuviljamüüja härra Contadino seadis teisel pool tänavat oma kioskit üles ja kissitas silmi, kerides jääkülmas tuules ja õhus lendlevate lumehelveste vahel lahti rohelisetriibulist varikatust. Tal oli soni peas ja puhta põlle alt paistis paks villane vest, töntsakaid käsi katsid kootud, sõrmeotsteta kindad. Õige pea pidi ta tegema tule kastaniahju alla – suur rauast tünn kohe poekese ukse kõrval, mille põhjas põles kivisöest tehtud tuli ja ülemises otsas sai kastaneid praadida. Ta müüs sooje ja pehmeid kastaneid väikestes pruunides paberkottides, penn tükk. Contadino kastanid olid North Endis tsivilisatsiooni vilkuvaks majakaks. Võimaitselise vilja praelõhna, külma õhu ja ahjust hoovava pragiseva aromaatse kuumuse kooslus tegi sellest möödumise võimatuks. Ahju ümber kogunes itaalia keelt rääkivaid mehi – suitsetama, naerma, käsi soojendama. Hommikuti hoidsid nad peos väikesi auravaid tasse espressoga, õhtuti hõljus nende ümber pilvedena sigarisuits, magus ja luksuslik.

Nagu ema ikka armastas rõhutada – Contadino teadis, mida teeb. See kastaniküpsetusahi tagas talle kaks korda rohkem kundesid kui ühelgi teisel ümbruskonna puuviljamüüjal. „Vaata, itaallased on nutikad. Ja nad ei joo. Me tegime õige valiku, meil on siin palju parem.”

„Siin” tähendas Bostoni North Endi linnaosa. Aastate jooksul olid mitmed immigrantide lained North Endi oma kodusid rajanud. Enne seda, kui iirlased selle üle võtsid, oli siin olnud juudi geto, kuid enamik neist oli seejärel kolinud lõuna poole ja nüüd olid siin kindlas ülekaalus itaallased. Meie kaugelt sugulased elasid South Endis, kuid ema pidas end alati North Endi elanikuks, hinnates privaatsust familiaarsusest kõrgemalt. „Me ei pea elama kõigi tagataskus,” oli tal kombeks öelda.

„Kostüüm näeb professionaalsem välja.” Emale ei meeldinud vaidlustes alla jääda. „See, et sa tööl ei käi, ei tähenda, et sa ei võiks väärikas välja näha.”

„Väärikas” oli üks ema lemmiksõnu „daamiliku” ja „maitseka” kõrval. Veidrad ja vanamoelised sõnad. Minu kõrvus kõlasid need samamoodi nagu „turnüür” ja „päevavari” – kauge kaja ühest teisest ajastust, mil hea välimus, meeldivad kombed ja tagasihoidlik käitumine olid kõik, mida naiselik arsenal pidi sisaldama. Tänapäeval viitasid need pigem taandarengule.

„Ma kaalun seda kostüümiasja,” ütlesin emale, jälgides samal ajal, kuidas salli mässitud proua Contadino tuli välja külma kätte, abikaasa mantlit käes hoides. Mees viipas naisele, et too lahkuks, kuid lõpuks jäi ikkagi naine peale ja mees pidi mantli selga ajama, enne kui naine tagasi majja läks.

Siis meenus mulle, mis päev täna on.

„Täna on kaheksas, eks?”

Ma nägin ema naeratust. Vahest oli tal hea meel, et ta ei pidanud mulle seda meenutama. „Just nimelt, see on märk. Pane mu sõnu tähele – see toob sulle edu!”

Ema pealtnäha argise pealispinna all hingitses endiselt ebausklik Iirimaa tüdruk, kes uskus kiivalt kõikvõimalikku ebaloomulikku maagiat.

„Arvad?” Neelasin veel lonksu kohvi.

„Loomulikult! Sina sündisid öösel, Maeve. See tähendab, et sul on side surnute maailmaga. Kui sa neilt abi palud, siis nad tulevad kindlasti.” Ta täitis mu tassi uuesti kohviga. „Ma lähen hiljem jumalateenistusele, kui sa peaksid tahtma kaasa tulla. Talle meeldiks kindlasti, et sina ka tuleksid.”

Sellest oli kaua aega möödas, kui ma viimati jumalateenistusel käisin. Liiga kaua.

Vaatasin välja kahkjashalli koidikusse, kus taevaserva värvis punaoranž veritsev viirg. „Lase käia, ema, räägi mulle temast,” ütlesin, et teemat vahetada. Ka see oli traditsioon, mida me viisime läbi igal isa surma-aastapäeval. Ja mine tea, ehk võis see täna midagi muuta – ehk võis mu surnud isa just täna, kaine mõistuse häälele vaatamata, minu juurde õnne meelitada.

„Oh, Maeve!” Ema vangutas leplikult pead. „Sa ju tead juba kõike, mida siin rääkida on!”

Ta protesteeris samamoodi igal aastal, kuid mitte liiga innukalt.

„Räägi!”

Ja igal aastal käisin ma talle peale. Vanade aegade pärast.

Ema vaikis hetke, hoides väljapeetud pausi nagu näitlejanna, kes hakkab kohe tähtsat kõnet esitama. „Ta oli tähelepanuväärne mees,” alustas ta siis. „Lõpetas Trinity kolledži Dublinis. Tõeline džentelmen ja intellektuaal. Saad aru, mida ma selle all mõtlen?” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Ma pean silmas seda, et ta tundis janu teadmiste järele – see oli sügav igatsus, samasugune, nagu mõned tunnevad toidu või jõukuse järele.” Ta naeratas leebelt ja hingas välja, tema hääl muutus sulniks ja unistavaks. „See pani ta hõõguma, nagu oleks ta seesmiselt põlenud. Tema silmad lõid eredamalt leegitsema ja kogu tema olemus muutus, kui ta rääkis millestki, mis teda huvitas, näiteks kirjandusest või filosoofiast. Jah, ta oli hea välimusega,” tunnistas ta, „aga kui sa oleksid ainult kuulnud teda rääkimas… Oh, Maeve! Tema hääl oli nagu maastik – lopsakas roheline maa täis mägesid ja jõgesid…”

Emal oli annet, või nagu iirlased oleksid öelnud, oskust juttu puhuda. Paraku raiskas ta seda õmblejannana.

„Tema viis sind teistesse paikadesse, teistesse maailmadesse. Ta tegi seletamatu tõeliseks ja uskumatu võimalikuks. Temast oleks saanud suur mees, kui ta oleks ellu jäänud. Selles polnud mingit kahtlust. Tema mõistus oli vahe nagu piitsalöök.” Ema raputas suitsu otsast tuhka kraanikaussi ja osutas sigaretiga minu suunas. „Sinuga on sama lugu. Sul on terav taip.” Tema sõnad kõlasid pigem süüdistuse kui komplimendina. „Ja silmad. Sul on tema silmad.”

Michael Fanningist oli säilinud kõigest üks foto. See seisis eestoas kaminasimsil, üsna omapärane portree nägusast noorest mehest, kes vaatas otse kaamerasse. Tema laia intelligentset laupa raamisid tumedad lainelised lokkis juuksed, näojooned olid peened ja ühtlased. Kuid läbitungiv jõulisus tema pilgus ja mustades pupillides peegelduvad heledad valgustäpid olid need, mis su endasse haarasid. Oli võimatu mitte kujutleda, et ta vaatas sulle otse silma, vahest end isegi veidi lähemale kallutades, just nagu oleks ta äsja küsimuse esitanud ja ootaks nüüd iseäranis huvitatult kaaslase vastust. See oli siiras ja aval nägu, ei mingit salakavalust ega teesklust, ja minu meelest oli see kõige ilusam nägu maailmas.

Ma ei olnud teda kunagi tundnud. Mu ema oli lesk, oli olnud seda kogu mu elu. Kuid isa puudumine oli meie elusid määratlev jõud, kaotuse tühimik, mis sundis meid hoidma kinni oma püüdlustest ja teineteisest. Ta oli alati olnud Michael Fanning, mitte kunagi isa ega paps. Ja ta ei olnud mitte lihtsalt üks mees, vaid ajastu – kuldne ajastu minu ema elus, valgustatud optimismist ja võimalustest, mis kadusid juba enne minu sündi. Olin kasvanud selle mehe poole palvetades, paludes temalt juhatust ja armu, kujutledes, et ta on alati kohal ning valvab mind oma uudishimuliku, ainitise pilguga. Isa, Poeg, Püha Vaim – ja Michael Fanning. Minu ettekujutuses istusid nad neljakesi taevas ja jõid teed, tõmbasid suitsu ja valisid kordamööda päevaseid ilmaennustusi.

„Mis kell sa jumalateenistusele lähed?”

„Kuueks. Ma tahan enne seda pihil käia.”

Pihilkäik.

Siin oli oma konks. Mina ei kavatsenud päris kindlasti pihile minna.

„Noh,” kohmasin ma umbmääraselt, „eks ma vaatan, mida teha annab, ema.”

Mu vanemad olid saanud tuttavaks Brays, väikeses mereäärses linnakeses Wicklow’ maakonnas Iirimaal. Värskelt ülikooli lõpetanud Michael Fanning pööras selja oma perekonna priskele varandusele ja hakkas õpetajana tööle kohalikus riigikoolis, kus mu ema viimast aastat õppis. Pärast põgusat ja salajast kurameerimisperioodi nad abiellusid, kui mu ema oli kõigest seitseteist – vastu mõlema perekonna tahtmist. Nad kavatsesid minna elama New Yorki, kus Michaeli nõbu oli end juba sisse seadnud. Kuid mu isa haigestus grippi ja suri kolm päeva hiljem. Kummastki suguvõsast ei tulnud matustele mitte ühtki inimest.

Selle pisku summaga, mis pärast matuste eest maksmist järele jäi, eelistas 17-aastane Nora pigem võtta kursi Ameerikale kui pöörduda oma perelt abi otsima. Ainus laevapilet, mida ta sai endale lubada, viis ta Bostonisse, ja kuus kuud hiljem sündisin mina, ühes North Endis asuva lihakarni kohal asuvas imepisikeses ühetoalises korteris, kus polnud kütet ega sooja vett ega vannituba. Mind aitas ilmale lihuniku naine proua Marcosa, kes ei osanud inglise keelt ja kellel oli endal seitse last; enamik neist põlvitas palvetades voodi ümber, kui nende ema, varrukad jämedatel käsivartel kõrgele üles kääritud, karjus mu hirmunud ema peale itaalia keeles. Kui ma viimaks nähtavale ilmusin, olid nad kõik tantsinud, plaksutanud ja rõõmust hõisanud.

„See oli üks kõige imelisemaid ja samas alandavamaid päevi mu elus,” oli emal kombeks rääkida. „Kõigile Marcosade lastele meeldis sind süles hoida, su punaste juuste pärast. Nende arust oli see nii lummav. Kõigi teiste sealtkandi elanike arust ka. Ma ei saanud poolt kvartalitki kõndida, ilma et keegi poleks mind kinni pidanud.”

Ema võttis vastu päevase õmblejatöö, passitades kokku puuvillaseid pluuse lähedalasuvas Levini riidevabrikus, õhtuti aga sõitis ta linna teise otsa kontoreid koristama, võttes mind kaasa pajuvitstest punutud korvis ja tekkidesse mässituna. Sättinud mind seal mõnele kirjutuslauale, tuiskas ta läbi kontorite, tolmu pühkides, pindu läikima lüües ja põrandaid küürides ning lauldes oma madalal leebel häälel kella kaheksast kuni keskööni, et siis läbi magava linna tagasi koju minna.

Kuid ta ihkas alati enamat. Ja isegi Stearnsi rõivaparanduse osakonda tööle minnes oli ta juba seadnud endale sihiks liikuda õmblustöökojast üles müügikorrusele. Ta pani end kirja pühapäeva pärastlõunatel toimuvatesse kõnetundidesse ühe laostunud vanatüdruku juurde Beacon Hillis ja võttis mind endaga kaasa, et ma õpiksin korralikult hääldama ja mu kõne oleks vaba tema aktsendi reetlikust rütmilisusest või, veel hullem, Bostoni tänavate kõnepruugi ühetoonilistest vokaalidest. Mulle tundub, et see on üks meie ühiseid omadusi – kõigutamatu veendumus, et me oleme loodud millekski paremaks.

Aasta-aastalt jätkas ema müüjakohale kandideerimist, hoolimata tagasilükkamistest ja solvangutest ning keeldudes kusagil mujal üritamast. „See on kõige peenem kaubamaja kogu linnas,” väitis ta. „Pigem küürin põrandaid siin kui kusagil mujal.” Ta võis välja kannatada kõik peale ebaõnnestumise.

Kangekaelsus on veel üks meie ühiseid omadusi.

Ta kandis endiselt lihtsat peenikest kuldsõrmust, mille abikaasa oli talle laulatussõrmuse sõrmes kandmiseks kinkinud – ja seda mitte vaid mälestusena, vaid ka kaitsevahendina meessoo soovimatu tähelepanu vastu.

„Su isa oleks sinu üle uhke olnud, Maeve, et sa sekretärihariduse said.” Ta tõmbas sigaretist viimase mahvi ja kustutas koni kraanikaussi.

Ma vaatasin maha. „Oh, ma tõesti ei tea.”

„Noh, mina tean.”

Kogu mu elu oli ema olnud vahendajaks siinse ja selle teise maailma vahel, andes teada, mida mu isa oleks tahtnud, millesse uskunud, mida imetlenud.

„Tal olid olemas kõik eeldused, et siin maailmas midagi suurt korda saata: intelligents, päritolu ja hea haridus. Kõik peale õnne. Ma loodan, et sinul on rohkem õnne kui temal.” Ta ohkas.

„Mida sa sellega silmas pead?”

„Mitte midagi. Sa oled nutikas tüdruk. Võimekas tüdruk.” Ettepoole kummardudes hõõrus ta kraanikausilt kohviplekke. „Kahju, et sa New Yorgi tööotsast ilma jäid.”

Süütunde ja ärevuse klomp tõmbus mu kõhus pingule. See oli kõige viimane asi, mida ma tahtsin jutuks võtta. „Ärme räägime sellest.”

Kuid ema ei lasknud kunagi ühelgi jututeemal loomulikku surma surra, kui seda sai veel paar korda toas ringi veeretada.

„See ei ole lihtsalt loogiline,” jätkas ta minust välja tegemata. „Miks härra Halliday lasi sul minna, pärast nii pikka koostööd?”

„Ma ju ütlesin, ta läks reisile.”

„Jah, aga miks ta sind endaga kaasa ei võtnud, nagu varem? Mäletad? Sa ehmatasid mind poolsurnuks! Ma ei saanud sinult peaaegu kuus nädalat ühtki kirja!”

Tundus, nagu ta oleks tõde teadnud ja mind meelega piinanud, just nagu kass mängib poolsurnud hiirega. Ma jõllitasin talle otsa. „Jumala eest, ema! Kust mina tean?”

„See lihtsalt ei klapi. Sa olid peaaegu aasta aega tema erasekretär ja siis jääd sa täiesti ootamatult tööst ilma ja tuled tagasi Bostonisse!”

„Noh, vähemalt olen ma kodus. Kas sa ei rõõmustagi selle üle?”

Ta kehitas ükskõikselt õlgu. „Mulle meeldiks rohkem, kui sinust asja saaks. New Yorgis olid sa juba poolel teel, nüüd pead kõike jälle otsast alustama.” Ta tõstis kaussi veidi putru ja asetas selle minu ette. „Ma viin halli kostüümi sinu tuppa.”

Ma närisin pöidlaküünt. Ma ei tahtnud ei tema putru ega kostüümi. Ma ei tahtnud midagi muud kui tagasi voodisse ronida ja sinna vajuda.

Ema andis mulle vopsu vastu kätt. „Mida sa ometi teed? Rikud veel küüned ära! Ära nüüd pabista, sinu haridust ja kogemusi arvestades ei ole sul midagi kaotada.”

Ma sonkisin lusikaga putru.

Minu kogemused.

Kui vaid mu kogemused New Yorgis oleks olnud sellised, nagu tema seda arvas.