Читать книгу Haruldased esemed - Kathleen Tessaro - Страница 9

Ma langesin allapoole, liiga kiiresti, miski ei saanud mind peatada… aina allapoole ja allapoole, kiirus üha kasvas…

Ärkasin võpatades. Istusin voodiserval, seljas ainult kombinee ja jalas sukad – raudsepistega voodil külmas ja pimedas magamistoas. Kuid see ei olnud minu voodi ega minu tuba.

Ühtäkki hakkas põrand mu all liikuma ja seinad ringi käima, kahvatukollased lilled tapeedil sulasid ühte. Palun, jumal, tee nii, et ma ei hakkaks oksele! Pigistasin silmad kinni ja klammerdusin kõvasti voodiraami külge.

Ma pidin mõtlema. Kus ma olin ja kuidas ma olin siia sattunud?

Orpheumi tantsuklubis Broadwayl, kus ma töötasin, oli olnud pikk ja igav õhtu. Klubi oli täis väljastpoolt linna tulnud tegelasi ja maamatse – mehi, kellel oli vähe raha, kuid suured ootused. Selleks ajaks kui paigake suleti ja ma olin oma piletikontsud rahaks vahetanud, olin valmis lõbusalt aega veetma. Üks teine tüdruk, Lois, oli ühe kundega „kohtamise” kokku leppinud ja sellel mehel oli olnud sõber… Kas ma olin osutunud mingiks jahisaagiks?

Miks ka mitte? Lõppude lõpuks ei olnud mul ju midagi kaotada.

Mulle meenus kaks suurt kasvu meest, itsitamas nagu elevil koolipoisid; nad olid tulnud New Yorki mingile konverentsile ja naersid nagu turistidel kombeks – liiga muretult ja liiga valjusti, täis innukat tahtmist veeta elu parim õhtu. Üks neist oli üsna talutava välimusega ja teine… noh, ütleme nii, et teda ei oleks just Errol Flynni või Douglas Fairbanksiga segi ajanud. Kuid on üks vana kõnekäänd kerjustest ja nende valikuvõimalustest ning täna õhtul tundsin ma end igatahes kerjusena. Viimane asi, mida ma tahtsin, oli olla ihuüksi ja kaine. Nii ronisime kõik kambakesi taksosse. Taskupudelid saadeti ringi käima; mäletan, kuidas Lois istus kellegi süles ja laulis „Diggity Diggity Do”.

Sõitsime Harlemisse, mingisse kohta nimega Hot Feet. Seal mängis üks New Orleansi bänd ja kooritäis sileda nahaga tõmmusid tüdrukuid, seljas rohuseelikud ja kaelas kontidest keed, väristasid ja võdistasid end kõigest väest. Märjuke oli selleks ajaks juba mõjuma hakanud ja ma tundsin end veidi vähem kohmetuna. Lois oli veendunud, et ta nägi kõrvallauas Owney Maddenit ja poksija Primo Carnerat, ning üks meestest, see inetu, korkis lahti pudeli ehtsat džinni.

Jeerum küll, mu kurk kuivas nagu Sahara kõrb! Kui palju kell praegu on? Mis oli juhtunud Loisiga?

Ma üritasin tõusta. Mu peas tagus ja kõht tõmbus krampi. Rahulikult. Ei tohi kiirustada.

Keegi niheles minu kõrval voodis.

Oi perset küll. Palun tee nii, et see ei oleks see kole.

Ma üritasin vaatamast hoiduda. Nägu, mida sa ei ole kunagi näinud, ei sööbi sulle ka mällu. Niipaljukest olin ma New Yorgis õppinud.

Ajasin end üles. Mu põlved olid valusad ja sukkades augud – ilmselt olin kusagil kukkunud. Läksin akna juurde ja tõmbasin kardina eest. Tänav oli täis elumaju, kitsas rida ebaühtlaste terrassidega hooneid kokku pressitud, tänavalambid heitmas tühjadesse vahedesse kummastavalt jubedat valgust. Püüdsin leida silmapiirilt midagi tuttavat, mõnd silda või hoonet, kuid ei märganud midagi. Üks oli igatahes kindel: ma olin valel pool jõge.

Mulle meenus ähmaselt jutt mingisse hotelli minemisest, et pidu jätkata – kas mainiti Waldorfit või Warwicki? Kuidas mul siis õnnestus maanduda mingis odavas võõrastemajas Queensis või Yonkersis, teadmata, kus ma olen või kuidas ma siit koju saan?

Mees mu kõrval keeras külge ja hakkas norskama. Ma pidin siit pääsema, enne kui ta ärkab.

Kus mu riided on?

Oleksin peaaegu millegi otsa komistanud ja korjasin selle põrandalt üles. Aga see ei olnud minu kleit.

Siis meenus mulle episood eelmisest päevast. Olin laenanud kleidi Nancy Raelt, tüdrukult, kes elas koridori teises otsas Nightingale’i pansionaadis, kus ma tuba üürisin. See oli Nancy õnnetoov kleit, jahimeheroheline saržist riideese, mis oli tal seljas olnud, kui ta sai töökoha Gimblesis; kõik tüdrukud tahtsid seda töövestlusteks laenata. Olin andnud Nancy Raele selle privileegi eest dollari ja lausa varem ärganud, et aurutada seelikuvolte läbi märja rätiku: need pidid olema teravad ja korralikud, aga ei tohtinud läikida. Kui ma valmis sain, laperdasid voldid lehvikuna mu jalge ümber.

Õnnega ongi selline lugu, et seda tuleb ligi meelitada. Seda tuleb ahvatleda, tasakesi ja kahtlusi äratamata enda juurde kerida. Õnn on nii hinnaline, et iga pisemgi asi loeb – see, mida sa seljas kannad, kummal pool tänavat kõnnid, mis lauluviisi vilistad või kui mitut lindu aknast näed. Nancy Rae jahiroheline kleit oli seisnud otse saatuse kõrval ja saanud selle õrna paituse osaliseks. Ja kui saatus on võtnud nõuks sind soosida, siis tuleb seda märgata.

Olin töötanud Orpheumis mitu kuud tasulise tantsijana, õhtust õhtusse võõrastega valssi keerutades, kümme senti tants. Aga kui ma nägin Heraldi tagumisel lehel kuulutust „Otsitakse noort naist eriti heade sekretärioskustega”, siis teadsin, et mu õnn on pöördumas.

Nii andsingi Nancyle dollari, triikisin kleidi ära ja asusin kohe hommikul teele, peos märkmik ja paber elulookirjeldusega.

Ent kui ma tund enne õiget aega lehes märgitud aadressile kohale jõudsin, nägin looklevat järjekorda, mis viis kontorihoone nurga taha välja – seal seisis juba oma viiskümmend tüdrukut, kõik pigistamas peos märkmikke ja soovituskirju, kõik pealtnäha näljased, otsustavad ja raevukalt enesekindlad. Pidasin külma käes seistes vastu kolm tundi, kuni tüdruk minu ees, üks lühike brünett kahuste keemiliste lokkidega ja suure auguga sukas, pööras ümber ja kuulutas: „Te ju saate aru, et nad ei võta meid kõiki nagunii? Ma olen kuude kaupa sabas seisnud, et ainult jalga ukse vahele saada. Ma ütlen teile, me ootame siin täitsa ilmaasjata, nagu kamp hädapätakaid.”

Keegi ei vastanud talle. New Yorgis võid sa seista inimesest paarikümne sentimeetri kaugusel ja ta vahib sulle tuimalt otsa, nagu ei oleks sind olemaski. Kuid ringi vaadates nägin teiste tüdrukute nägudelt, et see jutt vastas tõele.

Siis kummardus tüdruk mulle lähemale. „Mul on üks tuttav mees, kes peab Lexingtonis baari. Kui sa seal istud ja kundedega sõbralikult käitud, siis nad pakuvad sulle tasuta jooke, eriti kui oled kenake.”

Ma ei teadnud, miks ta mulle seda räägib. Kas ma nägin välja nagu neiu, kes end baaripukil koduselt tunneb? Ajasin lõua kergelt õieli, et mul oleks parem talle ülevalt alla vaadata, ja küsisin mõnitavalt: „No ja siis?”

Ta ei lasknud end heidutada. „Pealegi,” ta nookas peaga nende suunas, kes meist eespool külmast värisesid, „täna ei ole sinu päev, õeke.”

Meid oli tõesti kohutavalt palju. Saba ulatus kvartali lõpuni ja sealt edasi ümber nurga. Ja mõte kusagil maha istuda ja sooja saada tundus nii ahvatlev. Mul ei olnud sel hommikul raha hommikusöögiks, seetõttu lasi mu magu omatahtsi kuuldavale mingeid piuksuvaid ja kaootilisi helisid.

Samas, kui nad üksnes näeksid mu ametialast sobivust ja annaksid mulle võimaluse…

Puudlisoenguga brünett ei kavatsenud rohkem oodata. „Olgu siis!” Ta pööritas silmi, just nagu kaine mõistuse hääl idioote täis maailmas. „Ma tahtsin head, aga kui sa tahad end siin ära külmetada ja kuulda lauset „aitäh, aga te ei sobi”, siis lase aga käia!”

„Kas seal on soe?” Ma olen kergesti mõjutatav ja soe ruum on minu Achilleuse kand.

Ta heitis mulle sellise pilgu, nagu ma oleksin pärit Lääne-Virginia põlismetsadest. „Loomulikult on seal soe! Ja igal laual on kausike tasuta pähklitega, neid võib süüa nii palju, kui tahad.”

Niipea kui ma rivist välja astusin, pressis minu taga seisnud tüdruk end ettepoole, nagu oleksin ma seni seisnud tema ja ta saatuse vahel. Pillasin talle nukra naeratuse, nagu tahtes öelda, et mina tean paremini. Mind ootas ees tasuta toit ja joogid; ma pidin ootamise eest oma tasu kätte saama.

Puudlisoenguga brüneti nimi oli Ivy või Ida või Elsa. Kui me olime Lexingtoni klubisse astunud, õpetas ta mind, kuhu istuda ja kuidas käituda. Ta tõi meile kahe peale väikese korvitäie pähkleid ja me sõime neid nii palju, kui jaksasime, seejärel pühkis ta pähklikoored laualt ja asus tegutsema. Teda iseloomustas igati demokraatlik rambe külalislahkus: kõik said tema soojast hõõgusest oma osa, kuid mitte ühtki konkreetset ei valitud välja; iga mees sai uskuda, et just temal on lootust. Ilmselt tänu sellele oli ta tõeline meister laskma meestel endale jooke välja teha. Üsna varsti sai hommikust pärastlõuna ja pärastlõunast õhtu. Usun, et sõin sel päeval ära oma pool kilo pähkleid. Pidin varsti minema Broadwayle, et alustada taas vahetust tantsuklubis.

Ja nüüd, kaheksateist tundi hiljem, olin ma siin ja komistasin Nancy Rae õnnetoovale rohelisele kleidile, mis vedeles käkras võõra korteri põrandal.

Mu elu oli täis mõrasid, aina laienevaid pragusid kahe isiksuse vahel: selle, kes ma tahtsin olla, ja selle, kes ma tegelikult olin. Esimest korda siia linna tulles olid need mõrad olnud üsna väikesed, nende üle võis naerda või neist üldse mitte välja teha. Kuid viimase aastaga olid need mõrad muutunud järjest laiemaks ja sügavamaks. Ja eile õhtul olin taas ühte neist langenud.

See on viimane kord, lubasin endale.

Tõesti viimane kord.

Leidsin oma mantli toolile heidetuna nurgast. Mu uuele kübarale, mille olin pillavalt ostnud, kui sain oma esimese töökoha, oli peale astutud, nii et see oli nüüd ainult lapik plönn; must võrk, mis oli varem nii võluvalt mu nägu raaminud, oli puruks ja tolknes õnnetult vaid paari niidi küljes.

Panin end riidesse. Paraku olen ma selles väga osav: kriiksuvatel põrandalaudadel ja magavate meeste vahel navigeerimises ning pimedas riiete otsimises. Tõeliselt vastik anne.

Nüüd oli veel puudu ainult käekott.

Otsisin põrandalt, öökapikeselt ja kummutilt. Kardinate vahelisest praost paistis tuppa vesiselt sinakas kuuviirg. Kummutil vedeles vanamoodne kuldne taskukell ja paar mansetinööpe, nende kõrval seisis foto tumeda peaga naisest, väike laps süles. Mõlemad naeratasid – aval, lai, tobe naeratus. „Issile, armastusega,” oli ümmarguse naisekäekirjaga kirjutatud pildi alumisse parempoolsesse nurka.

Oleksin tahtnud oksendada.

Mees voodis norsatas ja köhis. Märkasin oma kotti voodiotsa vahele pressituna ja kangutasin selle välja.

Toas oli vaikne, kui mitte arvestada norskamist ja kella vaikset tiksumist – aja muutumatu rütm.

Võtsin kella pihku. See oli soliidne, sile ja raske; selle kaal mõjus meeldivalt ja rahustavalt. Mu sõrmed sulgusid iseendast kella ümber, see mahtus täpselt parajalt mu peopessa.

Kolm kakskümmend kolm öösel.

Küllalt aega, et minna tagasi pansionaati ja enne õhtust tööleminekut välja magada. Küllalt aega, et Nancy Rae kleit enne tagasiviimist uuesti ära triikida. Ehk jõuan koduteel isegi ajalehe osta ja hakata uuesti tööd otsima. Nii ma endale kinnitasin. Kuigi tõenäolisemalt olesklen lihtsalt oma toas, tundes liiga suurt häbi, et teised tüdrukud näevad, kuidas ma koidu ajal koju tulen; panen parem ukse lukku ja laman kogu õhtupooliku voodis, kuulates majaperenaise raadiost kostvat muusikat läbi põrandalaudade immitsemas. Ja ma kujutasin ette, kuidas varsti võib kõik muutuda – tantsuklubisse võib sattuda mõni korralik ja kena mees, või leian ma viimaks viisaka töökoha, või löön lihtsalt kõigele käega ja sõidan tagasi koju…

Homme on see päev, kui mu õnn pöördub. Homme proovin jälle.

Aga kõigepealt tuli tänane öö üle elada.

Ma ei tea, miks ma selle kella võtsin. Võib-olla kogemata. Või selle totaka lootusrikka naeratuse pärast fotol oleva naise näol, või sellepärast, et mees voodis haises koitõrjepallide ja hapuka higi järele. Või sellepärast, et siis oli mul vähemalt midagi, mida peos hoida.

Ma ei tea, miks ma seda tegin. Aga tegin.

Ja ma tahan nii väga, et ma ei oleks seda teinud.

Sest pärast seda läks kõik veel palju hullemaks.

New York oli nagu võimaluste noatera, moodne ja edumeelne. Koht, kus iga neiu sai oma mineviku selja taha jätta, leida tööd ja rajada elu, millel oleks mingi tähendus. Iga päev kell kaheksa hommikul valgus metroojaamadest välja bobisoengu ja kirsipunaste huultega noori naisi, valmis maailma vallutama, ning see ei üllatanud kedagi. Mitte kellelegi ei läinud korda, kui nad lõpetasid oma päeva põrandaalustes klubides koos oma meeskolleegidega kokteile rüübates.

Rääkisin kõigile, et ma läksin New Yorki sellepärast, et mitte lõpetada nagu üks paljusid kätepaare mõnes masinakirjabüroos. Vaheda taibuga, asjalik, valmis ette nägema kõiki ootamatusi veel enne nende esilekerkimist, nägin end karjääriredelil edasi liikumas ja saamas asendamatuks töötajaks mõne tähtsa firmajuhi juures. Ma igatsesin vabadust ja elevust – nii ma rääkisin. Ja see oli osalt tõde, aga see ei olnud kõik.

Mul oli parasjagu oskusi, et näidata oma eneseuhkust eluterve ambitsioonina. Isegi pärast Suurt Krahhi Bostonis olin ma alati käppadele maandunud, saanud lausa valida eri töökohtade vahel. Uskusin, et ma saan ka New Yorgis hakkama. Ja eks ma tegelikult mõnda aega saingi. Leidsin tööd ühe vahendusfirma juhi juures ja ostsin selle tähistamiseks uhke kübara. Kuid paraku läks see äri kuus kuud hiljem pankrotti ja mu ülemus leiti oma töölaua alt aadressimärkmiku lehti põletamas. Pärast seda sai mulle osaks palju ulatuslikum alandlikkuse õppetund.

Tuli välja, et ma ei olegi nii ainulaadselt andekas, nagu ma olin arvanud; et linn kubises samasuguste oskustega tüdrukutest, ja kui rääkida üürimaksmisest, siis ei olnud Nightingale’i pansionaadi perenaine eriti kannatlik. Lõpuks leidsin tööd tasulise tantsijana Broadwayl asuvas Orpheumis. Neil oli punapäid vähe ja nad olid uhked, et said pakkuda midagi igale maitsele. Nii saingi tööd võõraste meeste tantsitajana.

Langesin masinakirjaklassi priimuse kohalt hierarhia madalaimale kohale tüdrukute riietusruumis. Laenasin ühelt teiselt tantsijalt kuni esimese palga saamiseni kasutatud kleidi ja paari kingi. Teised tüdrukud ei olnud minu vastu otseselt eriti lahked ega ka õelad, pigem lihtsalt tülpinud ja väsinud. Ja minu õnneks ei olnud punapeade vallas erilist konkurentsi. Pidime lihtsalt istuma rühmiti tantsupõranda servas – blondid koos blondidega, brünetid brünettidega – ja mehed käisid ringi, silmitsedes meid nii, nagu naisterahvad silmitsevad puuviljaletis õunu, üritades leida sellist, mis ei oleks liiga plekiline ega pehme. Mõni tüdruk tegi silma ja flirtis, teised ei katkestanud omavahelist lobisemist, just nagu võiks klientide eiramine nende iha suurendada. Mina panin tavaliselt silmad kinni ja üritasin lasta muusikal end kaasa viia – mulle ei meeldinud vaadata minust mööduvate meeste näoilmeid.

Võiks arvata, et väljavalituks osutumine on vedamine, kuid tegelikkuses läheb asi just siis keeruliseks: hoida meeste käsi paigal seal, kus on nende koht, on täisajaga töö, ja seda tuleb teha, naeratus näol. Samuti ei ole lihtne ajada tühja juttu meesterahvaga, kes ei oska sõnagi inglise keelt, või kes üritab sind tasuta kohtingule mehkeldada. Kuid sa pead leppima, et ükskõik milline linna suurim äbarik on järgmiseks kolmeks minutiks sinu silmarõõm: käperdajad ja ülbikud, väikelinna Casanovad, arglikud poisikesed, füüsilise puudega mehed, otse laevalt maha astunud välismaalased, vanemad mehed seltsi otsimas. Sa pead neid võluma ja andma neile teada, et sa ei ole müüdav. Ehkki tegelikult ju oled.

Loomulikult ma ei rääkinud emale, kuhu ma olin sattunud. Mõtlesin välja loo töökohast ekstsentrilise miljonäri, kellegi härra Halliday juures. Pookisin oma ülemusele külge kentsakad harjumused ja nõudliku meelelaadi – see selgitas ületunde ja seda, miks ma ei olnud kunagi pansionaadis, kui ema helistas. Ja miks ma kunagi koju ei tulnud.

Lõppude lõpuks pidi see ju olema ajutine lahendus. Kuid selgus, et tasulise tantsijana on võimalik päris korralikult teenida, vahel isegi nelikümmend dollarit nädalas. Ja peaaegu terve kuu olin ma punapeade turul ainuvalitseja. Avastasin, et kui teha end ette valmistades paar napsu ja hoida kogu õhtu kerge vine all, on see amet peaaegu talutav. Ma ei olnud ainus tüdruk, kes riidekapis pudelit hoidis – enamik meist tarvitas üht või teist ainet. Ja me ei teinud selle varjamiseks erilisi jõupingutusi. Juhatus teadis, mis toimub, ja nad ei teinud sellest kunagi numbrit, kui just mõni tüdruk ei olnud piisavalt rumal, et muutuda lohakaks või hakata oksendama.

Üsna pea hakkasid mitmed meist ka pärast klubi kinnipanemist väljas käima, et õhtu kusagil lõpetada. Just sel ajal läks klubides tõeliselt põnevaks. Vahel ma jõudsin tagasi pansionaati, vahel mitte. Ma ei olnud selle üle uhke. Päevad läbi magada ja öösiti töötada – New Yorgi suguses linnas muudab see tegevus väga üksildaseks.

Aga siis võtsin ma selle kella.

Tuli välja, et sellele meesterahvale oli tema kell väga kallis olnud: tema isa oli saanud selle oma isalt ja omakorda pojale edasi kinkinud. Selgus ka, et ta mäletas, kus ma töötan, ja nii ilmus ta järgmisel õhtul klubisse kindla otsusega kell tagasi saada.

Selleks ajaks ma isegi ei mäletanud selle võtmist. Kuid ta leidis kella mu mantlitaskust, seega ei saanud ma ka midagi tagasi ajada. Ta tegi stseeni, otse keset tantsupõrandat, nimetades mind vargaks ja valetajaks. Ja juhatusel ei jäänud midagi muud üle kui mind vallandada.

Kuid sellest oli talle vähe. Ta leidis, et ma olen talle ikka veel midagi võlgu. Ja kui ma olin oma kapi tühjaks teinud ning klubi tagauksest välja astusin, oli ta seal, et seda kätte nõuda.

Newyorklastele tuleb au anda, nad on väga pragmaatilise meelega. Nad ei sekku millessegi, kui see ei ole just hädavajalik. Nad pigistavad kinni nii silmad kui ka kõrvad ja ka mida iganes muud, millele ainult nime anda. Kui see mees oli minuga ühele poole saanud, jättis ta mu põiktänavale lamama. Kuidagi õnnestus mul end püsti ajada, mantel katkirebitud kleidi peal kinni nööpida ja kahekümne kolme kvartali kaugusele Nightingale’i komberdada.

Seal panin vannivee jooksma, kallasin endale veel ühe joogi ja läksin vannituppa, habemenuga peos.

Nii sattusingi Binghamtoni riigihaiglasse, mida tuntakse üldiselt vaimuhaiglana.