Читать книгу Kiri - Kathryn Hughes - Страница 4

Tänapäev

Naine tundis naudingut väikestest asjadest. Õielt õiele tegusalt tiirleva hiiglasuure karvase kimalase uinutav põrin, kui see täies teadmatuses täitis ülesannet, millest sõltus kogu inimkond. Joobnustav aroom ja värvide hunnitu üliküllus, mida pakkusid lillherned köögiviljalapil, kus ta neid kasvatas, kuigi oleks pidanud jätma selle ruumi hoopis nende söödavatele suguvendadele. Naise pilk peatus abikaasal, kes hõõrus valutavat selga, kui kaevas roosipeenrasse väetist, ega kurtnud üldse, et on tuhat muud asja, mida ta teeks palju meelsamini.

Kui naine põlvitas, et tõmmata välja paar umbrohutaime, tundis ta, kuidas pihku libises lapselapse käsi, nii tilluke, soe ja usaldav. See oli veel üks pisiasi, mis ülimat naudingut pakkus, mis tõi alati naeratuse ta näole ja pani südame põksuma.

„Mida sa teed, memme?”

Naine pööras ringi ja silmitses oma armastatud lapselast. Väikese tüdruku põsed olid pärastlõunapäikeses saanud roosaka varjundi ning ta nöbinina oli mullane. Naine võttis taskurätiku ja pühkis mullajäljed õrnalt ära. „Tõmban lihtsalt need umbrohutaimed välja.”

„Mispärast?”

Naine jäi korraks mõttesse. „Noh, nad ei kuulu siia.”

„Oh. Kuhu nad siis kuuluvad?”

„See on ju üksnes umbrohi, kallike, see ei kuulu mitte kuhugi.”

Tüdruk ajas alumise huule ette ja tõmbas kulmud kipra. „See ei ole just väga kena. Kõik asjad kuuluvad kuhugi.”

Naine naeratas ja vajutas kerge suudluse lapse pealaele, heites samal ajal pilgu abikaasa poole. Kuigi mehe kunagi nii tumedad juuksed olid nüüd hallisegused ja ta nägu uuristasid sügavad vaod, ei olnud aastad talle siiski liiga teinud. Iga päev mõtles naine tänutundega sellele, et oli just niisuguse mehe leidnud. Nende teed olid ristunud vastu igasuguseid ootusi, ja nüüd kuulusid nad kokku.

Naine pöördus uuesti lapse poole. „Sul on õigus. Paneme need sinna tagasi.”

Kuni tüdruk kaevas augukest, imestas naine endamisi, kui palju võib lastelt õppida ning kuidas küll nende arukust alahinnatakse ja nende küsimused pahatihti vastamata jäetakse.

„Memme?”

Naine raputas end lahti unelevast mõtiskelust. „Jah, kullake.”

„Kuidas sina ja papa kokku saite?”

Naine tõusis püsti, võttis lapsel käest kinni ning lükkas kõrvale kuldse juuksesalgu ta väikese näo eest. „Noh, vaatame seda asja. See on pikk lugu ...”