Читать книгу Kiri - Kathryn Hughes - Страница 6

Märts 1973

Seekord ta sureb, selles oli naine kindel. Ta teadis, et on jäänud ainult mõned sekundid, ja palus vaikselt, et lõpp tuleks kiiresti. Naine tundis, kuidas soe kleepuv veri nirises kuklast mööda kaela alla. Ta oli kuulnud iiveldama panevalt vastikut heli, kui mees lükkas ta kolba raksatades vastu seina. Midagi oli tal suus, mis oli nagu kruusatera; ta teadis, et see on hammas, ja püüdis seda meeleheitlikult välja sülitada. Mehe käed pitsitasid ta kõri nii kõvasti, et võimatu oli hingata ja mingitki heli kuuldavale tuua. Kopsud ahmisid õhku ning surve silmamunadele oli nii intensiivne, et naine arvas neid oma koobastest välja hüppavat. Pea käis ringi, ent siis ometi, oh halastust, hakkas ta kustuma.

Ta kuulis ammu unustatud koolikella helisemas, ning äkki oli ta jälle viieaastane. Kella lakkamatu tilin peaaegu et lämmatas teiste laste lõbusa vadistamise ümberringi. Kui ta üritas karjuda, et nad vait jääksid, taipas ta, et tal pole üldse häält.

Veel sekundi jooksul vahtis naine üksisilmi magamistoa lage ja kõõritas siis äratuskella poole, mis oli ta just äsja unest äratanud. Külm higi nirises piki selgroogu alla ning ta sikutas voodiriided lõuani, püüdes veel mõne hetke soojust nautida. Ta süda tagus meeletult pärast õudusunenägu ja ta hingas ettevaatlikult suu kaudu välja. Soe hingus jäi rippuma magamistoa jäisesse õhku. Tohutu pingutusega kergitas ta end voodist ja võpatas, kui paljad jalad puudutasid jääkülma karedat puitpõrandat. Naine heitis pilgu Rickile, kes, jumalale tänu, magas ikka veel sügavalt, norsates viskipudeli mõjul, mille ta õhtul oli tühjendanud. Naine kontrollis, kas mehe sigaretid on endiselt öökapil, kuhu ta oli need hoolega sättinud. Üks asi, mis garanteeritult Ricki tuju rikkus, oli see, kui ta hommikul ei leidnud oma sigaretikarpi.

Tina hiilis vaikselt vannituppa ja sulges ettevaatlikult ukse. Nüüd oleks küll vaja mehe äratamiseks plahvatust, millist pole kuuldud Hirošimast saadik, aga ta ei tahtnud riskeerida. Ta laskis valamusse pesemiseks vett ... see oli jääkülm nagu alati. Mõnigi kord tuli neil nüüd valida, kas muretseda süüa endale või toita küttesüsteemi. Rick oli äsja kaotanud töökoha bussijuhina, nii et kütmiseks nappis raha. Ometi jätkus seda joomiseks, suitsetamiseks ja hasartmängudeks, mõtiskles Tina endamisi.

Naine astus trepist alla, täitis veekannu ja asetas selle pliidile. Postiljon oli juba käinud ning Tina sikutas kirjakastist möödudes ka ajalehed välja: The Sun talle endale ja The Sporting Life Rickile. Esilehekülje suur pealkiri äratas ta tähelepanu. Oli käes Grand National Day – hobuste võiduajamise suurüritus. Tina vajus kühmu ja väristas end, kui mõtted liikusid rahale, mille Rick seal nüüd lendu laseb. Pole vist lootustki, et mees vajub lõunaks nii ära, et ei söanda enam ise minna kihlveovahendaja juurde, ning panuse tegemine jääb Tina hooleks. Kihlveokontor pesitses kohe järgmises majas peale heategevuspoodi, kus Tina käis laupäeviti abiks. Aastatega oli kihlveovahendaja Grahamist saanud nende lähim sõber. Vaatamata sellele, et Tina töötas terve nädala kindlustusbüroos masinakirjutajana, ootas ta väga nädalalõpupäeva heategevuses. Rick oli talle küll seletanud, et see on lausa naeruväärne, kuidas ta vabatahtlikult kulutab oma aega surnud inimeste rõivaid sorteerides, sellal kui võiks töötada korralikus kaupluses ja panustada hoopis rohkem nende pere rahakotti. Tina jaoks oli see aga kõigepealt siiski ettekääne, et olla päev otsa Ricki jalust ära. Pealegi meeldis talle klientidega lobiseda ja üldse normaalsel viisil suhelda, nii et ei tuleks jälgida iga sõna, mis huulte vahelt pudeneb.

Ta lülitas sisse raadio, kuid keeras heli kohe vaiksemaks. Tony Blackburnil õnnestus teda ikka oma vanamoeliste naljadega muigama panna. Mees juhatas parajasti sisse Donny Osmondi uut plaati „The Twelfth of Never”, kui veekann tõi kuuldavale õõnsa vile. Tina jõudis kannu kõrvale tõsta, enne kui heli muutus liiga kiledaks, ja puistas siis kaks lusikatäit lehepuru vanasse pruuniks parkunud teekannu. Seejärel istus ta köögilaua äärde ootama, kuni tee tõmbab, ning avas ajalehe. Ta hing jäi rinnus kinni, kui ta kuulis ülalt tualettruumist veekohinat. Põrandalauad kriiksatasid, kuid Rick tatsas siiski tagasi voodisse ning Tina hingas kergendatult. Kohe aga tardus ta uuesti, kui mees hõikas:

„Tina! Kus mu suitsud on?”

Issake. Tossutab nagu mõni suitsuahne hagijas.

Tina hüppas jalamaid püsti ja sööstis kahte astet korraga võttes trepist üles.

„Sinu öökapil, kuhu ma need eile õhtul panin,” vastas ta, jõudes hingetuna mehe voodi ette. Toa sünges hämaruses käega üle lauapinna libistades ei leidnud ta aga midagi ja üritas algavat ärevushoogu alla suruda.

„Pean kardinad pisut lahti tõmbama. Ma ei näe siin midagi.”

„Jumala pärast, naine! Kas siis tõepoolest on liiga palju, kui mees palub ärgates sigaretti? Ajab juba lihtsalt öökima.”

Mehe hommikune hapukas hingeõhk haises liisunud viski järele.

Viimaks leidis Tina sigaretid voodi ja laua vahelt põrandalt.

„Siin need ongi. Oled vist magades maha tõuganud.”

Rick põrnitses teda hetke, enne kui sirutas käe ja krahmas sigaretipaki. Tina võpatas ning kattis instinktiivselt näo kätega. Mees haaras tal randmest kinni ning korraks kohtusid nende pilgud, enne kui Tina oma silmad sulges, et pisaraid alla suruda.

Talle tuli meelde too esimene kord, kui Rick teda niimoodi lõi. See oleks olnud just nagu alles eile. Meenutamine pani tal veel praegugi põse kuumama ja kergelt kipitama. See ei olnud küll päris füüsiline valu, vaid ootamatult karm reaalsus, mis näitas, et miski pole enam endine. Tõsiasi, et see oli juhtunud nende pulmaööl, tegi asja veelgi raskemaks. Kuni selle silmapilguni oli päev olnud täiuslik. Rick nägi välja nii kena oma uues pruunis ülikonnas ja siidlipsuga kreemikas päevasärgis. Valge nelgiõis nööpaugus kinnitas, et tema oli peig ning Tina tundis, et võimatu oleks armastada kedagi rohkem, kui tema armastas Ricki. Kõik olid talle öelnud, et ka tema ise nägi välja vapustav. Ta pikad mustad juuksed olid kinnitatud lõtva hobusesabasse ja tikitud läbi tillukeste lilleõitega. Kahvatusinised silmad särasid tihedate kunstripsmete all ning ta näojumest kiirgas loomulikku ilu, mis tegelikult poleks kosmeetilist abi vajanudki. Pärast laulatust peetud pulmapidu kohalikus odavas hotellis kulges hoogsalt ning õnnelik paar ja nende külalised tantsisid öötundideni välja.

Kui nad tol ööl valmistusid hotellitoas magamaminekuks, märkas Tina, et Rick oli ebatavaliselt vaikne.

„Kas kõik on korras, kallis?” küsis ta meest kaelustades. „Imeilus päev, eks ole? Ma ei suuda uskuda, et olen viimaks ometi proua Craig.” Äkki tõmbus ta mehest eemale. „Hei, pean ju oma uut allkirja harjutama.” Ta võttis öökapilt sulepea ja paberilehe ning kirjutas uhkete ehiskeerdudega proua Tina Craig.

Rick ei öelnud ikka veel midagi, ta lihtsalt vahtis naist üksisilmi. Siis süütas ta sigareti ja valas endale klaasitäie odavat vahuveini. Selle kulistas ta kurgust alla ühe hooga, astudes seejärel voodi juurde, millel Tina parajasti istus.

„Tõuse püsti,” kamandas ta.

Tinat hämmastas mehe hääletoon, kuid ta tegi, mida kästi.

Rick tõstis käe ja laksatas talle vastu nägu.

„Ära enam kunagi tee mind narriks.” Nende sõnadega tormas ta magamistoast välja.

Ta veetis öö hotelli vestibüülis kössitades, ümbritsetuna tühjaks joodud klaasidest, ja läks päevi, enne kui ta Tinale täpsemalt rääkis, mis oli teda naise juures ärritanud. Ilmselt polnud Rickile meeldinud see, kuidas Tina tantsis ühe oma kolleegiga. Ta oli vaadanud seda meest liiga väljakutsuvalt ning isegi flirtinud temaga külaliste ees. Tina ei mäletanudki toda kutti, rääkimata veel juhtumist endast, aga ometi sai sellest alguse Ricki paranoiline kinnisidee − nagu lööks Tina külge igale mehele, kellega ta kokku puutub. Tina juurdles tihti selle üle, kas ta poleks ikkagi pidanud mehe juurest kohe järgmisel päeval ära minema. Ent ta oli südamelt romantik ja tahtis, et ta noor abielu igati õnnestuks. Ta oli kindel, et juhtum on ühekordne, ning Rick vaigistaski igasugused väiklased kahtlustused, tuues talle kimbu lilli ja vabandades. Mehe süümepiin ja kahetsus olid nii ehtsad, et Tina andestas talle otsekohe, ilma et üldse oleks kõhelnud. Alles mõne päeva pärast märkas ta lillede vahel kaarti. Ta naeratas endamisi, kui ta selle välja tõmbas. Ilusate mälestustega meie armastatud Nanist, luges ta. Too närukael oli varastanud lilled surnuaiast ... otse haualt!

Nüüd, neli aastat hiljem, jõllitasid nad teineteist sekundi võrra kauem, enne kui Rick ta randme oma haardest vabastas.

„Tänan, kallis.” Mees naeratas. „Ole nüüd tubli tüdruk ja too mulle teed.”

Tina hingas kergendatult ja hõõrus punetavat rannet. Alates tollest juhtumist pulmaööl oli ta endale tõotanud, et temast ei saa ohvrit. Mitte mingil juhul ei kavatsenud ta kuuluda nende läbipekstud naiste hulka, kes otsisid ettekäändeid abikaasa alatu käitumise õigustamiseks. Palju kordi oli ta ähvardanud ära minna, aga viimasel minutil ikka ja jälle ümber mõelnud. Rick oli nii kahetsusvalmis ja alandlik ... ning muidugi lubas ka, et ei tõsta enam kunagi kätt tema vastu. Viimasel ajal aga jõi ta rohkem kui muidu ning raevuhood olid muutunud sagedasemaks. Lõpuks jõudis kätte aeg, kui Tina seda enam ei suutnud taluda.

Probleem oli lihtsalt selles, et tal polnud kusagile minna. Peret ei olnud, ja kuigi tal oli paar lähedast sõpra, poleks ta ealeski saanud end neile kaela määrida ega paluda, et nad ta enda juurde võtaksid. Üüri maksti tema rahadest, ning Rick poleks mingil juhul lahkunud vabatahtlikult. Nii oli siis Tina alustanud kogumist põgenemisfondi. Tal oli vaja piisavalt raha tagatise jaoks ja igakuiseks üüri tasumiseks võimalikus uues elukohas – alles siis oleks ta vaba. Ent see kõik oli palju raskem, kui ta oli ette kujutanud. Tal jäi harva üle vaba raha kõrvalepanekuks, ent ometi oli ta kindlalt otsustanud, et ükskõik kui kaua sellega ka läheb, ta lahkub ikkagi. Vana kohvipurk, mida ta peitis köögikapis, täitus kenasti, nii et selles oli tal juba üle viiekümne naela. Kõige lihtsama ühetoalise eest nõuti kaheksa naela nädalas, pluss veel vähemalt kolmekümnenaelane tagatisraha. Tal oleks läbimurdmiseks vaja palju rohkem säästa. Seni aga püüab ta teha oma parima, hoidudes Rickist nii kaugele kui võimalik, et teda mitte vihale ajada.

Ta viis Ricki teekruusi üles koos The Sporting Life’iga, mis tal oli torgatud kaenla alla.

„Palun võta heaks,” ütles ta, püüdes kõlada rõõmsameelselt.

Vastust ei järgnenud. Mees oli jälle sügavalt uinunud – pea padjal, suu lahti, sigaret kleepunud kuivusest lõhenenud alahuule külge. Tina võttis sigareti ja kustutas selle ära.

„Taevas hoidku! Sa tahad neid mõlemaid surma saata,” pomises ta.

Ta pani kruusi käest ja mõtles, mida teha. Kas peaks mehe üles äratama ja sellega ta meelepaha enda kaela tõmbama? Või lihtsalt jätma tee öökapile? Kui ta siis üles ärkab, oleks jook kahtlemata jääkülm, mis kindlasti ajaks ta marru, ent Tina on siis loodetavasti juba ohutult poes, kuid hetk libises käest, sest mees pööras end ja kangutas silmad lahti.

„Sinu tee on seal,” juhatas Tina. „Lähen nüüd poodi. On sul kõik korras?”

Rick ajas end küünarnukkidele.

„Suu on kuiv nagu kaamelil,” krimpsutas ta põlglikult nina. „Aitäh tee eest, kallis!”

Ta patsutas tekki teda istuma kutsudes.

„Tule siia.”

Niisugune oli elu Rickiga. Ühel hetkel oli ta paheline ja kiuslik terroriseerija ning kohe järgmisel ingellik kooripoiss.

„Vabanda eelneva pärast. Tead ju, need sigaretid? Ega ma sulle haiget ei teeks ja sa tead seda.”

Tina suutis vaevu oma kõrvu uskuda, aga Rickile vastu rääkida polnud kuigi hea mõte, nii et ta lihtsalt noogutas.

„Kuule,” jätkas mees. „Kas sa saaksid mulle teha ühe heateo?”

Tina ohkas vaevu kuuldavalt ja tõstis pilgu lakke. Läheb lahti.

„Saaksid sa teha minu eest panuse?”

Kauem ei suutnud Tina keelt hammaste taga hoida.

„Kas sa arvad, et see on hea mõte, Rick? Sa ju tead, millises kitsikuses me oleme? Nüüd, kui ainult mina töötan, ei ole meil vaba raha selliste asjade jaoks, nagu seda on hasartmängud.”

„Kui ainult mina töötan,” ahvis Rick teda järele. „Sa ei jäta kunagi kasutamata juhust, et seda rõhutada, ega vist, sa vana vagatsev ja teesklev lehm?” Tina võpatas mehe tigeda reageeringu peale, kuid ega Rick sellega veel ei lõpetanud. „Issand halasta, see on ju Grand National! Täna panustavad kõik.”

Ta laskis jalad põrandale, võttis püksid sealt, kuhu ta need õhtul oli visanud, ja tõmbas taskust rulli paberrahasid.

„Siin on viiskümmend naela.” Ta rebis sigaretipakilt katte ja kirjutas selle tagaküljele hobuse nime. „Viiskümmend naela võidu nimel.”

Ta ulatas raha ja papiriba naisele. Tina oli hämmeldunud.

„Kust sa selle said?” Ta hoidis rahatähtede rulli kõrgel.

„Noh, pole sinu mure, aga kuna sa küsid, siis tea, et see raha on kogutud võiduajamistel. Näed siis, kes veel julgeb seda nimetada lollide ajaviiteks?”

Valelik.

Tina pea käis ringi ja ta tundis, et kael hakkab õhetama.

„Seda on rohkem kui minu nädalapalk, Rick.”

„Tean. Kas ma pole osav?” vastas mees ennast imetledes.

Tina pani käed kokku nagu palvetades ja tõstis need siis huulte juurde. Puhudes õrnalt läbi sõrmede, püüdis ta jääda rahulikuks. „Aga selle rahaga saaksime maksta elektriarve või osta terve kuu toidu.”

„Jessas, Tina! Oled sina alles tüütu.”

Tina lehvitas rahatähti värisevas käes. Ta teadis, et ei ole võimeline loovutama nii suurt summat kihlveovahendajale.

„Kas sa ei saaks seda siiski ise panustada?” palus ta.

„Sina töötad ju tolle neetud kihlveokontori naabermajas, see ei teeks sulle mingit tüli.”

Tina tundis, et pisarad hakkavad torkima, aga otsus oli tal tehtud. Ta võtab raha ja arutab Grahamiga läbi, mida teha. Ta oli Rickilt varemgi panuse tegemiseks raha vastu võtnud, kuid jätnud selle lihtsalt tegemata. Hobune muidugi kaotas ja Rick ei saanud midagi teada. Tina oleks nende võiduajamistega otsekui kümme aastat vananenud, aga seekord oli kõik teisiti. Panused olid palju kõrgemad. Viiskümmend naela, taevas hoidku.

Äkitselt ja täiesti seletamatult tabas teda ärevushoog. Ta tundis, kuidas kuumalaine tõusis varvastest üles kuklani ja hingata oli raske. Magamistoast välja taganedes pomises ta ettekäändeks, et oli jätnud saiaviilu rösterisse, ning jooksis trepist alla kööki. Ta ronis taburetile ja pistis käe kapinurka, otsides kohvipurki, milles oli kogu ta põgenemisraha. Sõrmed kompasid tuttava anuma piirjooni. Ta tõmbas purgi välja ja surus selle vastu rinda. Käed värisesid, kui ta püüdis kaant lahti keerata. Higised peopesad ei lasknud seda teha nii kõvasti kui vaja ja ta kobas ringi nõuderätikut otsides. Viimaks andis kaas järele ning ta piilus sisse. Seal ei olnud mitte midagi muud peale mõne vaskmündi. Ta raputas purki ja uuris uuesti selle sisemust, otsekui võinuksid silmad teda esimesel korral petta.

„Lurjus!” kisendas ta. „Lurjus, lurjus, lurjus!”

Ta hakkas nutma ja nuuksus nii, et õlad vappusid.

„Arvasid, et mu silmad midagi ei näe, mis?”

Tina hüppas taburetilt alla ja märkas ringi keerates, et Rick nõjatub uksepiidale, uus sigaret huultelt ripnemas, seljas üksnes luitunud, teeplekkidega vest ja jalas räpased aluspüksid.

„Sina võtsid raha ära! Kuidas sa võisid? Olen töötanud pikki tunde, et midagi säästa. Mul on kulunud selleks mitu kuud.”

Ta vajus põrandale ning õõtsutas end edasi ja tagasi, klammerdudes ikka veel peaaegu tühja purgi külge. Rick astus lähemale ja tiris ta jõhkralt jalule.

„Võta ennast kokku. Mida sa siis loodad, kui peidad oma mehe eest raha? Milleks sa üldse kogud?”

Et sinust eemale saada, sa joodikust manipuleerija ja kasutu ruumiraiskaja.

„See pidi olema ... üllatus, väike puhkusereis. Arvasin, et see kuluks meile mõlemale ära.”

Rick kaalutles pisut ja lõdvendas siis survet Tina käsivarrele. Ta kibrutas kahtlevalt kulmu.

„Kena mõte. Tead, mida ma sulle ütlen ... kui me nüüd võiduajamistel võidame, siis teeme ühe ägeda puhkusereisi, võib-olla käime ära isegi välismaal.”

Tina noogutas virilalt ja pühkis silmi.

„Mine ja tee ennast korda. Jääd tööle hiljaks. Mina lähen tagasi voodisse. Olen täna täitsa toss.”

Ta jättis suudluse Tina pealaele ja ronis uuesti trepist üles.

Tina seisis üksi keset kööki. Ta ei olnud iialgi oma elus tundnud end nii haletsusväärse ja lootusetuna, ometi oli ta kindlalt otsustanud, et panust ta tegema ei hakka. Need viiskümmend naela kuuluvad temale ja mitte mingil juhul ei kavatse ta neid raisata võiduajamistel, olgu see Grand National või mitte. Ta võttis rahatähed ja toppis need kotti ning heitis siis põgusa pilgu nimele, mille Rick oli kirjutanud papiribale.

Red Rum.

Parem oleks, kui sa ei võidaks, sa närukael.

Poe juurde jõudnud, õngitses Tina käekotist võtmed. Vaatamata poeuksel olevale sildile, mis palus inimestel mitte jätta trepiastmetele kotte kasutatud riietega, oli keegi seda siiski teinud. Tinale tundus mõeldamatu, et mõni hakkaks varastama heategevuseks annetatud riideid, aga seda oli siiski mitmel korral juhtunud. Isegi neil süngetel streikide ja elektrikatkestuste aegadel, mis kaasnesid majanduskriisiga. Oli üllatav, kui madalale võivad mõned inimesed langeda. Ta vinnas koti õlale, keeras ukse lahti ja astus sisse. Isegi veel nüüd, pärast kaht aastat siin töötamist, pani selle paiga lõhn teda nina kirtsutama. Kasutatud rõivastel oli oma eriline odöör. Ja see oli samasugune igas heategevuspoes või odavmüügipaigas. Naftaliinipallikesed segunenult liisunud higi ja küpsisepuruga.

Tina pani sel hommikul juba teist korda veekannu pliidile ja tegi siis koti lahti. Ta tõmbas välja vana ülikonna ning hoidis seda ülal, et lähemalt silmitseda. Ülikond oli tõesti väga vana, aga uskumatult hästi õmmeldud ning tundus igati kvaliteetne. Mitte kunagi varem polnud talle midagi sellist kätte juhtunud − ebatavalist rohekat värvi peenikese kuldniidikiuga täisvillane kangas.

Uksekell helises ja vaatlus jäi pooleli.

„Kena ülikond, hm ... põnev värvitoon. Pole ime, et sellest lahti tahetakse saada.”

See oli Graham naabermaja kihlveokontorist.

„Hommikust! Üllatav, et sul on täna aega tühipaljaks lobisemiseks,” õrritas Tina.

„Ja-ah, mulle on see aasta kõige tihedam päev, aga ma ei kurda,” vastas mees käsi hõõrudes. „Nigel avab, nii jäi mulle paar minutit vabadust.”

Tina embas teda sõbralikult.

„Noh, kena on sind jälle näha.”

„Kuidas siis sina täna elad?”

See oli tagamõttega küsimus. Graham teadis väga hästi Tina kodust olukorda. Ta oli rohkem kui ühel korral teinud arvustavaid märkusi Tina sinikate ja lõhkise huule kohta. Graham oli alati nii hoolitsev ja Tina tundis, et ta hakkab vankuma. Graham võttis tal küünarnukist kinni ja juhtis tooli juurde.

„Mida ta siis seekord tegi?” küsis ta, kergitades Tina lõuga ja silmitsedes uurivalt ta nägu.

„Mõnikord ma lausa vihkan teda, Graham, tõesti vihkan.”

Graham võttis ta oma käte vahele ja silus ta juukseid. „Sa oled ära teeninud midagi palju paremat. Oled kahekümne kaheksa aastane. Sa peaksid nüüdseks olema õnnelikus abielus ja sul võiks olla paar last ...”

Tina tõmbus eemale, ta ripsmetušist määrdunud silmad otsisid mehe omi. „Ega sinust ju appitulijat ei olnud.”

„Mul on nii kahju.” Graham silitas jälle hellalt ta pead. „Räägi mulle, mis juhtus.”

„Sul ei ole selleks aega, tänasel päeval ilmselt küll mitte.”

Aga Tina teadis, et Grahamil on alati tema jaoks aega. Mees armus temasse lootusetult kohe esimesel päeval, kui nad kohtusid. Ka Tina armastas teda, aga kui kallist sõpra ja kedagi, kes oli talle isa eest. Graham oli temast kakskümmend aastat vanem ning pealegi oli tal juba naine ning Tinal polnud kombeks teise naise abikaasat ära varastada.

„Ta tahab, et ma täna panuse teeksin.” Tina nuuksatas ja Graham võttis taskust karge tärgeldatud taskurätiku ning ulatas selle talle.

„Pole siin midagi imestada. Ta on üks mu paremaid kliente. Ja täna algab ju Grand National.”

„Seda ütles temagi. Aga see on midagi muud, Graham. Ta räägib viiekümnest naelast!”

Isegi Graham jäi sellise summa juures kõhklema.

„Kust, pagan võtku, ta sellise raha sai?”

„Varastas minult,” nuuksus Tina.

Graham paistis olevat segaduses ja seda ta oligi. „Sinult?” küsis ta. „Ma ei saa aru.”

„Ma kogun raha, Graham. Säästan oma põge...” Tina peatus järsult. Ta ei tahtnud seda teemat praegu Grahamiga arutada. Mees oli talle minevikus pakkunud raha, aga ta oli keeldunud. Temas oli veel alles pisut uhkust ja eneseaustust. „Pole oluline, milleks ma korjan, aga fakt on see, et tegemist on minu rahaga ja tema tahab, et ma panustaksin selle täna võiduajamistel.” Tõusev intonatioon ta hääles väljendas umbusku.

Graham polnud kindel, kuidas vastata, aga kõigepealt ärkas temas siiski kihlveovahendaja.

„Missugusele hobusele?”

Tina ajas silmad suureks.

„Kas see on oluline? Ma ei tee seda niikuinii.”

„Vabandust, Tina. Olen lihtsalt uudishimulik, see on kõik.” Ta kõhkles. „Mis siis, kui see võidab?”

„Ei võida.”

„Mis selle hobuse nimi on?” käis Graham peale.

Tina ohkas ja tuhnis käekotis, otsides sigaretikarbiriba, mille ta siis ulatas Grahamile. Mees luges nime ja vilistas vaikselt.

„Red Rum!” Ta noogutas aeglaselt pead. „Šansse tal on, Tina. Tahan olla aus. Need on ta esimesed suured võistlused, aga favoriidiks saamisega läheb tal veel aega. Seal on üks teine suur Austraalia hobune – Crisp. Minu arvates on ka see kõva tegija.” Ta pani käe ümber Tina õlgade. „Sellel hobusel on võimalus ennast näidata, Tina, aga nendel võiduajamistel ei ole tal võit veel garanteeritud.”

Tina toetus mehe vastu ja nautis mõnusat seljatagust.

„Ma ei tee seda niikuinii, Graham,” lausus ta vaikselt. Ta häälest kostis terase kõvadust, mis andis Grahamile märku, et vaielda on asjatu.

„See on sinu valik, Tina. Olen su jaoks olemas, mis ka ei juhtuks.”

Tina naeratas ja suudles teda põsele.

„Oled hea sõber, Graham. Aitäh!”

Graham vaatas pisut hämmeldunult kõrvale.

„Igal juhul,” lausus ta siis reipalt, „ei või eales teada ... viiekümnenaelase rahatähe võib leida ka selle vana ülikonna taskust.”

Tina irvitas. „Kas viiekümnenaelaseid paberrahasid ongi üldse olemas? Mina ei ole küll ühtegi näinud.”

Grahamil õnnestus manada näole naeratus. „Hakkan nüüd parem minema,” lausus ta. „Nigel imestab, kuhu ma olen jäänud.”

„Muidugi. Ma ei pea sind kauem kinni. Mis kell see jooks on?”

„Veerand neli.”

Tina vaatas kella. Oli jäänud veel kuus tundi.

„Anna mulle teada, kui sa panustamise suhtes meelt muudad.”

Kui Graham oli läinud, pööras Tina jälle oma tähelepanu rõivakotile, mis oli jäetud poe ette trepile. Ta tõstis ülikonnakuue veel kord üles ja Grahami sõnu meenutades libistas käe selle põuetaskusse. Ta tundis end pisut tobedalt, siis aga korraga puutus käsi millegi vastu, mis osutus paberiks, ning ta süda jättis löögi vahele. Ta tõmbas paberi välja ja pööras selle ringi. See ei olnud viiekümnenaelane paberraha, vaid vana kollakaks tõmbunud kirjaümbrik.