Читать книгу Kiri - Kathryn Hughes - Страница 7

Tina silus kreemikat ümbrikku ja silmitses seda uudishimulikult. Ta surus ümbriku vastu nägu ning hingas sisse selle kopitanud lehka. Kiri oli adresseeritud Manchesteri, Metsapargi majja number 33 preili C. Skinnerile. Ümbriku ülanurgas oli postmark, millel ei olnud aga ootuspäraselt kuninganna Elizabeth II pilt, vaid hoopis ühe mehe portree, ja Tina oletas, et see võis olla kuningas George VI. Ta pööras ümbrikul teise külje ning märkas, et saadetis oli kinni pitseeritud. Uuesti marki silmitsedes oli ta üllatunud, sest puudus ka postitempel. Mingil põhjusel ei olnud keegi seda kirja posti pannud. Ümbriku avamine tundus talle kohutava omavolina, otsekui oleks ta salamahti piilunud kellegi tegemistesse, ent ometi ei suutnud ta seda lihtsalt niisama kõrvale heita. Taas helises uksekell, pannes ta võpatama, ning ta tundis, et näole tekkis seletamatu puna, kui ta toppis ümbriku kiiruga käekotti ja tervitas selle päeva esimest klienti.

„Tere hommikust, proua Greensides!”

„Tere hommikust, Tina kallis! Tulin lihtsalt oma tavalist ringi tegema. Kas on midagi uut?”

Tina märkas ennist trepile jäetud rõivakotti ja tõmbas selle jalaga leti taha.

„Hmm, võib-olla hiljem. Mul on siin veel midagi sorteerida.”

Ta tahtis koti põhjalikumalt läbi vaadata, et leida kas või kaudseid tõendeid selle päritolu kohta, enne kui ta riided üles riputab.

Pidev klientide voog hommikupoolikul oli viinud ta mõtted eemale eelolevatest võiduajamistest, ent kell kolm lülitas ta sisse mustvalge kaasaskantava teleka, mida hoiti tagaruumis. Hobused olid juba teel starti ja Tina pilk eksles oma saatuse otsingul. Teda oli kerge üles leida valjaste suure karvase ninarihma järgi. Džokil oli jope rinnaesisel tohutu teemant, mis kommentaatori sõnade järgi pidi olema kollast värvi. Hobused võtsid lindi taha rivisse, tantsiskledes kärsitult ja oodates, millal minema saab. Kell 3.15 tõsteti lõpuks lipp ja kommentaator hõiskas: „Läksid!”

Tina julges vaevalt vaadata, kui läheneti esimesele takistusele. Siiani ei olnud kommentaator Red Rumi isegi maininud. Esimese takistuse juures oli kohe ka kukkuja ning Tina püüdis meeleheitlikult kindlaks teha, kas see võis olla Red Rum, aga ei − tema sai puhtalt üle. Kukkuja oli ka teise tõkke juures, ent Red Rum läks sellestki üle, kuigi tükk maad tagapool. Tina püüdis ette kujutada, mida Rick võib kodus teha – ilmselt kisendab televiisori ees ja ergutab hobuseid, ise tugitoolis hüpeldes, nagu oleks tema see džoki ... õllepurk ühes ja sigaret teises käes. Ta ilmselt pole ennast veel riidessegi saanud. Kui hobused suundusid esimest korda Becher’s Brooki nimelise takistuse poole, pani Tina käed näo ette. Ta ei teadnud just palju võiduajamistest, aga seda teadis küll, et see tara oli kurikuulus ja siin oli olnud aastate jooksul palju ohvreid. Kommenteeris Julian Wilson.

„Üle Becheri ... läks Grey Sombrero, Crisp teisena, Black Secret on kolmas, Endless Folly neljas ... viies on Sunny Lad, kuues Autumn Rouge, seitsmes Beggar’s Way ... ja maas ta on. Beggar’s Way kukkus Becher’s Brooki takistuse juures.”

Tina ohkas sügavalt. Ta ei olnud tähelegi pannud, et oli hoidnud hinge kinni, ning tundis, et pea käis jälle pisut ringi. Red Rum ei olnud väärinud isegi mainimist ning Tina söandas nüüd veidi vabamalt võtta. Võitjamängus Rickil võidulootust ei olnud.

Poeuks avanes ja Tina ruttas omaette pomisedes uut saabunut teenindama. Tema suureks meelehärmiks oli see vanaproua Boothman. Eakas daam, kes armastas pikalt juttu kedrata. Mõnel teisel päeval oleks Tina olnud rohkem kui rahul, et saab lahkust üles näidata. Proua Boothman elas üpris üksildast elu sellest ajast saadik, kui ta leseks jäi, sest kaks poega ei vaevunud teda kuigi tihti külastama. Tass teed Tinaga ja sinna juurde veel mokalaat − see oli tema nädala kõrghetk.

„Tere päevast, proua Boothman!” tervitas Tina teda. „Mul on tagapool praegu tegemist. Kaua ei lähe. Teie vaadake seni ringi.”

Proua Boothman kohmetus ja Tina teadis, miks. Vanaproual polnud tarvidust ringi vaadata. Mitte kordagi polnud ta siit midagi ostnud.

„Pole probleemi, kallike. Sean ennast siia istuma ja ootan, kuni te valmis saate.”

Ta tõmbas endale tabureti ning viskas koti kolksuga letile.

„Kas seal taga on televiisor?”

„Hm ... jah,” tunnistas Tina süüdlaslikult. „Vaatasin just võiduajamisi.”

Proua Boothman paistis olevat üllatunud.

„Ma ei teadnudki, et te hobuste võiduajamistest huvitute.”

„Ei huvitugi, lihtsalt niisama ...”

„Kas tegite ka panuse?” katkestas proua Boothman.

„Ei! Jumal hoidku, seda küll mitte,” põikles Tina. Ta ei saanud aru, kuidas ta oli sattunud niisugusesse olukorda, et pidi otsima proua Boothmani ees ettekäändeid enda välja vabandamiseks.

„Mina ei ole kogu oma elu jooksul kordagi hasartmängudega tegelenud,” jätkas proua Boothman. „Minu Jack ütles alati, et see on lollide ajaviide. Miks raisata sellisel viisil oma raskesti teenitud raha?”

„Ka mina ei ole panustanud, proua Boothman,” seletas Tina kannatlikult. „Tunnen lihtsalt huvi, see on kõik.”

Ta jäi seisma poe ja tagaruumi vahelise ukse orva, kust kuulis ka televiisorit. Peter O’Sullevan oli kommenteerimise järje enda kätte võtnud.

„See on Crisp, kes juhib nüüd Red Rumi ees, aga Red Rum võtab talle järele.”

Ta oli teine! Kuidas see ometi juhtus? Tina tundis korraga õhupuudust.

„Kas kõik on hästi, Tina? Läksite äkki nii kahvatuks,” tähendas proua Boothman.

„Minuga on kõik k-korras.”

„Oot, te ei arva ealeski ära, mis juhtus,” sosistas proua Boothman vandeseltslaslikult. „Tema sealt number üheksandast – teate ju küll, too väike libu ... mis ta nimi ongi?”

„Trudy,” vastas Tina hajameelselt, pingutades ise televiisorit kuulata.

„Seesama. Tabati Wooliesis poevarguselt.” Ta ristas käed oma kogukal rinnal ja ajas huuled prunti, oodates Tina reageeringut.

„Oo, kas tõesti?”

„Kas see on kõik, mida te selle peale kostate?” hüüatas proua Boothman. Talle ei paistnud meeldivat, et selline mahlakas uudis nii ükskõikselt vastu võeti.

Tina ignoreeris eaka daami meelepaha ja keskendus Peter O’Sullevanile.

„Crispil on 1973. aasta Grand National’i võiduajamistel hüpata veel kaks takistust. Kandam tema seljas on kaksteist stone’i ning kümme ja pool stone’i on see Red Rumil, kes on kohe ta kannul, nii et näib, nagu otsustaksid nemad selle nüüd omavahel. Crisp ületab eelviimase takistuse ja on vaba Red Rumist, kes teeb hüppe kaugel tagapool.”

Tina haaras uksepiidast kinni ja hingas sügavalt.

„Olete ikka kindel, et teiega on kõik korras, Tina?”

Endiselt kostis taustal Peter O’Sullevani vali hääl.

„Nüüdseks on jõutud viimase takistuse juurde ja Crisp jätkab endiselt võidukalt. Ta ületab selle puhtalt. Red Rum on hüpates temast viisteist kehapikkust tagapool. Crisp jõuab käänakuni ja minna jääb veel kakssada viiskümmend jardi.”

Tina oli veendunud, et ta otsus mitte panustada oli olnud õige. Paistis, et Red Rum on juba kaotanud, sest tal oleks tasa teha liiga pikk vahemaa. See tõstis veidi Tina tuju.

„Mul ei ole midagi viga. Joome ehk tassi teed ... kuidas oleks?”

See oli hea ettekääne tagumisse ruumi minna, kus ta näeks ka telepilti. Ta pani veekannu pliidile ning otsis kaks tassi ja alustassi, siis aga tardus ekraani ette. Peter O’Sullevani hääletoon oli muutunud.

„Crispi keskendumisvõime hakkab hajuma. Ta on üksi juba nii pikalt juhtinud ja nüüd hakkab Red Rum vahemaad vähendama. Crispil jääb veel paarsada meetrit, aga Red Rum on tal kannul.”

Tassid hakkasid alustassidel kõlisema ning Tina põrnitses hirmunult ja uskumatult ekraani.

„Ei! Ei!” sosistas ta kähinal. „Jumala pärast, ei.”

„Crisp hakkab ära väsima ja Red Rum kihutab otse tema taga, ning Red Rum ongi see, kes lõpetab kõige tugevamana. Red Rum võidab Grand National’i. Finišijoonel napsab ta Crispilt esikoha ja tuleb võitjaks.”

Tina tundis, kuidas veri kadus näost, ja suurest hirmust vajus ta põlvili, nii et tassid ja alustassid veeresid põrandale ja purunesid tuhandeks killuks. Tuikavat pead käte vahel hoides värises ta nagu nurka aetud hulkuv koer. Kuumad pisarad põletasid põski, kui proua Boothman astus kutsumata tagaruumi.

„Mis toimub? Te siis ikkagi tegite panuse, eks ole?” hüüatas ta. „Ma ju rääkisin teile? Kihlvedudest ei tule midagi head. Minu Jack ütles alati ...”

„Palun, proua Boothman. Mul on praegu väga vaja üksi olla.”

Ta juhatas vanaproua tagaruumist läbi poe välja tänavale. Proua Boothman jõudis vaevalt oma lause lõpetada, kui Tina lajatas ukse kinni, lükkas riivi ette ja keeras poesildil teise külje, kust nüüd võis lugeda „Suletud”. Siis surus ta lauba vastu ukseklaasi, tervitades selle jahedust. Ta kartis, et hakkab oksendama, ja tundiski tegelikult, kuidas sapp tõusis ja ujutas üle suuõõne. Ta neelatas tugevasti ja hõõrus nägu. Meeleheitel hiilis ta uuesti tagaruumi ja kustutas kõik tuled. Oli vaja mõelda, mida edasi teha. Rick hakkabki teda juba koju ootama, ning jumal teab kui suure rahasummaga. Ta ei teadnud ju algsummatki, ei olnud arvanud, et seda oleks vaja teada ... ja nüüd see kõik. Mitte mingil juhul ei laseks Rick teda niisama minema.

*

Tina ei teadnud, kui kaua ta oli istunud niimoodi pimedas. Koputus poeuksele pani ta võpatama. Ta silmad läksid hirmust suureks, kui ta mõtles, et see võib olla Rick.

„Oleme suletud,” hüüdis ta vaevatult.

„Tina? Graham on siin. Lase mind sisse.”

See veel puudus, mõtles Tina. Grahami kaastunne ja südamlikkus ületaksid igasugused piirid.

Ta ajas end jalule ja tõmbas riivi eest.

„Vabanda mind, et ma varem kohale ei jõudnud. Seal on ju täna hullumaja.”

„Pole viga, Graham.”

Mees ajas silmad suureks, nähes ta pisaratest kriimu nägu.

„Sa siis vaatasid?”

„Ta lööb mu maha,” ütles Tina lihtsalt. „Arvan tõesti, et seekord ta tapab mu ära.”

Graham pistis käe tagataskusse ja tõmbas välja pataka rahatähti.

„Mis see on?” küsis Tina.

„Nelisada viiskümmend naela. Võta.” Ta surus raha Tina pihku.

„Ma ei saa aru.”

„Tasa.” Graham pani sõrme huultele. „Tegin panuse sinu nimel.”

„Sina?” Tina ei taibanud. „Aga sa oled ju kihlveovahendaja, Graham. Sa ei saa iseendaga kihla vedada.” Tinat ei saanud lolliks teha.

„Tean. Saatsin Nigeli Ladbroke’i kasiinosse.”

Tina tundis, et ta lõug hakkab värisema.

„Sa tegid seda minu pärast?”

„Mul oli mingi eelaimus seoses selle hobusega. Ei saanud jätta riskeerimata. Tema peale oli nii palju raha pandud. Ta alustas juba 9 : 1 favoriidina.”

„Aga see oli ju napilt üle noatera, Graham. Ta oleks peaaegu kaotanud.”

Graham kehitas õlgu. „Vaata, sul on siin nelisada viiskümmend naela oma isandale andmiseks, ja on ka su enda viiskümmend naela – nii on kõik rahul.”

„Kui ta oleks kaotanud, siis sa poleks mulle sellest rääkinudki, mis?”

Graham raputas pead. „Aga ta ei kaotanud. Ärgem hakakem siin targutama, mis oleks võinud olla.”

„Ausalt, ma ei tea, mida öelda, Graham. Arvan, et tõenäoliselt päästsid sa mu elu.”

„Kuule, kuule, ära nüüd nii dramaatiliseks ka mine.”

Tina võttis Grahami näo oma pihkude vahele ja, tõmmates teda enda poole, surus talle suudluse otse huultele.

„Tänan sind,” lausus ta lihtsalt.

Graham punastas. „Palun võta heaks.” Siis aga jätkas ta tõsiselt: „Olen valmis mida tahes su heaks tegema, Tina. Pea seda meeles.”

„Ma ei unusta seda, Graham,” lubas Tina raha käekotti toppides. „Hakkan parem minema, ta ootab.”

Vähemalt seekord peaks tal olema parem tuju.