Читать книгу Minu Ibiza - Kati Lumiste - Страница 10

Paljud inimesed maailmas teavad Ibizat vaid klubide järgi ja neid siin tõesti jagub. Tuntumad ja suurimad klubid on Space, Pacha, Privilege (endine Ku), Amnesia, DC10, Eden, El Divino ja loomulikult Café del Mar, mis on lausa legendaarne koht.

Kuus korra on Pachas, Ibiza ühes vanimas ja väärikamas klubis, pidu – Lillevägi. Alates aastast 1967! Teadagi, mis seal toimub – kõlab 1960. ja 1970. aastate muusika ja õhus hõljub armastus.

See on meenutus Ibiza hiilgeaegadest, mil lillelapsed siin päriselt armastuses hõljusid. Nostalgia toob nii mõnedki vanad hipid kohale. Meil Sirtsuga veab, saame hääletades ühelt kohalikult vabapääsmed.

Värvilistes kostüümides klubitantsijad jagavad lilli, ümberringi on alt ülilaienevad püksid, värvide meri, õhupallid...

See ajastu ja muusika on mulle väga südamelähedased. Mindki on Eestis korduvalt värviliste riiete pärast hipiks kutsutud. Tantsin ennastunustavalt. Sirts on kuskile kadunud.

Üks lokkisjuukseline poiss küsib mult naeratades midagi hispaania keeles. „Ma ei mõista. Kas sa inglise keelt räägid?” vastan. „Vabandust, ma pidasin sind hispaanlaseks,” ütleb ta korralikus inglise keeles ja lisab silmipimestavalt valge hambarea välkudes: „Tahtsin sind tantsima kutsuda.” – „Kas ma olen siis tõesti hispaanlase moodi?” küsin naiivselt, otsides oma senistele oletustele kinnitust.

„Jah, isegi väga, sa oled nii pruun ka, et võiksid vabalt Ibiza kohalik tüdruk olla.”

„Kas sina oled kohalik?”

„Natuke jah, olen siin juba teist suve, aga muidu Madridist ja viimase aasta elasin Londonis.”

„Ah siis sellepärast räägid sa „kuninganna inglise keelt^[1.],” kiidan ma.

„Alex,” tutvustab ta end ja annab mulle põsemusid. Ta on mu esimene hispaanlasest kohalik tuttav ja juba tulevadki riburada tema arvukad sõbrad, rastapatsides ja habetunud särasilmad, kelle karedad põsed saavad musitatud. Osad neist on sel peol meelt lahutamas, nad loobivad kurikaid, keerutavad tuld või lennutavad diablo’t – liivakellakujulist vidinat, mida nööridega õhku loobitakse.

Pachas on allkorrusel suur pidusaal ning üleval armas ja intiimne funky-ruum, kus tõesti vaid funk-muusikat lastakse. Tantsime Alexiga siin ja seal ning maandume lõpuks Pacha katusel vabaõhuterrassil patjade vahel. Hommik hakkab vaikselt koitma, õhk on mõnusalt soe. Alexiga on hea ja sundimatu vestelda. Ta räägib palju, aga mulle jääb sel varasel hommikutunnil kõige eredamalt meelde, et suure ennustaja Nostradamuse kinnitusel pääseb Jumala soosingus olev Ibiza pärast suurt veeuputust ainsana.

Päikesetõus Pacha katusel. Tantsust kurnatud inimesed tervitavad uut päeva rõõmuhõisetega. Meie läheme lähimasse Talamanca randa ujuma. Alasti, nagu ikka.

Alexist ehk tegelikult Alejandrost saab me kohalik giid, kes viib mind kohtadesse, kuhu ma muidu kindlasti ei satuks. Londonis on ta endale piisavalt raha teeninud, et siin lihtsalt mõnusalt ära elada. Sealt on pärit ka tema punane mikrobuss, millel pole starterit, seetõttu tuleb buss alati kuhugi künkale parkida, et seda hooga alla sõites käivitada. Vahel künkaid pole, siis saab lihtsalt turiste lõbusale lükkamisaktsioonile tellitud.

Alex viib mind Santa Eulària lähistele ühte majja, mis ta oma sõpradega on hõivanud. Ka Londonis oli ta elanud skvotis – see tähendab, tühjalt seisva maja üle võtnud ja seal end tasuta sisse seadnud.

Vett ja elektrit siin küll pole, aga see-eest on toas mõnus kamin, mille peal süüa teha. Hea on puuviljadele vahelduseks ka sooja sööki nautida.

Alexi sõbrad kasutavad üksteise poole pöördumisel sõna „tronco”, mis tähendab otsetõlkes puutüve või ronti, kuid see slängisõna on vaid Madridis kasutusel ja nii lõbus on meie sõnavara laienedes hispaanlasi „rontideks” kutsudes hämmastada.