Читать книгу Minu Ibiza - Kati Lumiste - Страница 6

„Kas sa oled ikka eestlane või on su juured kusagil mujal?” küsitakse Eestis minuga tutvudes tavaliselt. Kooli ajal narris üks vanema klassi tüdruk mind mustlaseks. Olin selle peale väga solvunud ja haudusin talle kättemaksuks mingit vürtsikamat solvangut... Süüdi on mu tumedad silmad ja juuksed ning tõmmu nahk.

Üks sõber kirjutas mulle kord:

„Su Põhjamaa veres, mu armas sarviline ingel,

on hea keretäis lõunamaa laiskust,

tubli annus inglise gootikat ning prantsuse fatalismi,

pigem kreeka kui rootsi erootikat, hispaanlaste anarhismi.”

Oh, kui ma vaid isegi teaksin, mis segaveri minus voolab ja kes on mu pärisvanaisa, kellelt oma välimuse ja temperamendi saanud olen...

Mu emapoolne vanaema oli Setumaalt pärit ja küllap avaldub seegi minus mingil moel. „Sa oled nagu noor setu laulik Taarka,” öeldi mulle Võrumaa laulupeol Uma Pido, kus setu rahvariideid kandsin. Öeldakse, et setu veri ei värise.

Mu ema oli üks kaheteistkümnest lapsest. Kõik teised sinisilmsed ja positiivse reesusfaktoriga, mu emal oli reesusfaktor millegipärast negatiivne. Pole kahtlustki, et ta eostajaks pidi olema keegi teine kui see Eesti mees, kellega vanaema teised lapsed saanud oli. Vanavanemad ja ema on surnud. Jutud räägivad, et mu vanaisa võis olla Prantsuse ohvitser. 1944. aasta Saksa okupatsiooni segased olud...

Kuna teadjad on surnud, siis on ainus võimalus usaldada vaimumaailma.

„Palun näidake mulle mu vanaisa,” palun vaimabilistelt ühel ayahuasca^[1.]rännakul.

Lendan läbi piimja udu lagendiku kohale, kus on palju püstkodasid. Taamal tumedad mägede harjad. Laskun mehe ette, kelle vastu tunnen piiritut usaldust ja austust. Vaatan ta tumedatesse silmadesse ja tunnen midagi tuttavat. Terav nina nagu minulgi, pikad ronkmustad sirged juuksed. Rääkima ei peagi. On vaid lõputu mõistmine. Olen jõudnud oma esivanemate koju. Sellest teadmisest mulle esialgu piisab, kuid mõistan, et oma soovidega peab olema väga selge ja konkreetne. „Vanaisa” vaimumaailma mõistes võib vabalt olla esiisa.

Naljakas, et hiljuti küsis mu poja lasteaias üks viieaastane tüdruk minu kõlisevat jalavõru seirates ja mind seejärel pika pilguga takseerides: „Kas sa ikka oled eestlane?” Rahvuse alusel viltu vaatamine pole mind senini veel laste poolt tabanud, aga nüüd on asi siis nii kaugele jõudnud. Tänapäeva lapsed on väga terased.

Meelerännakul olles, eriti ayahuasca mõju all, omandab reaalsus tihti hoopis teise varjundi ja mõõtmed ning ma suudan siis ka ise vaid imestada, milleks mulle rahvus, sugu ja nimi. Valgusolendile pole need faktid olulised. Kõik on vaid piiritu armastus.

Ka eelmiste elude virr-varri olen niiviisi kogenud. Ühest kehast sisse, teisest välja. Kord oli see justkui ajamasinaga meeletul kiirusel mööda tunnelit sõitmine. Liftist väljudes astusin eri ajastutesse ja kehadesse – hinduna punastele lootostele armatsema, Egiptuse orjaturule kauba hulka, hiljem kuningannana püramiidide juurde, siis templisse Isise seksuaalmaagiat õppima, krahvinnana rõdule armukest ootama, Mehhiko püramiidi otsas ülikule oma süütust ohverdama, juudina gaasikambrisse lämbuma... Uhh... Oma mineviku haavasid ja valusid tundes on lihtsam ennast mõista, kuid veel parem on olla oma kehas tagasi. Kohal olles. Teadvel olles. Olevikus, sest enne ja pärast pole enam tähtis...

Ma pean oma ülesande täitma siin ja praegu. Ja küsimusele „Kes ma olen?” vastan ma: „Ma olen.”

Olen oma päritolu pärast muretsemisest lahti lasknud. Üks inimene, kellel palusin rännaku ajal ka minu vanaisa kohta küsida, vastas vaid: „Su päritolu on armastus, muud ma ei näe.”

1 Rituaalsete taimede segu, mida Amasoonia indiaanlased on juba 4000 aastat raviva ja sisekaemust äratava vahendina kasutanud. [ ↵ ]