Читать книгу Minu Ibiza - Kati Lumiste - Страница 7

Kõik sai alguse sellest, et olin pedagoogikaülikooli viimasel kursusel Pärnu maantee ühikas elades tuttavaks saanud ühe erilise tüdruku Sirli ehk Sirtsuga, kelle ilmumisega mu maailm korraga veel kirjumaks muutus. Meie veri vemmeldas ühes rütmis. Leidsin temas hinge- ja mõttekaaslase, kellega koos maailmavallutamine tundus ainuõige plaanina.

Otsustasime alustada Prantsusmaast. Tol ajal polnud reisimine sugugi niisama lihtne tegevus, viisa ja küllakutse muretsemine valmistasid parajat peavalu. Prantsuse vabatahtlike organisatsiooni Emmaüs kaudu saime oma paberimajandusega ühele poole ja sinna me suundusimegi.

Otsekohe pärast ülikooli lõpetamist 26. juunil 1997 alustasime oma hääletusretke Tallinna kesklinnast Peda ühika eest, käes silt, millele hoolikalt maalitud „France”.

Kaks nädalat täistuuridel kulgemist ja juuli keskpaigaks olid seljataha jäänud seiklused Saksamaal, Emmaüsis töötamine ja kuulus härgadega jooksmise festival Hispaania põhjaosas Pamplonas. Kuna kõik läks kui lepase reega, põrutasime edasi Barcelonasse, sealt jahte hääletades Mallorcale. Jahi hääletamine seisneb mulje jätmises, põhiliselt muidugi viie võõrkeele ja muude verbaalsete vürtside osavas ärakasutamises. Mainimata ei saa jätta ka loomulikku sarmi ja säramisoskust.

Mallorcal elasime natuke aega kaunishinge massöör Marcuse juures, kes meid massööriameti saladustesse pühendas. Veri vemmeldas üha vägevamalt ja me ei suutnud jääda idüllilisse rahulollu õitsema, kuigi olin Marcusesse väga armunud. Nutsime mõlemad hüvastijätul, aga samas tundsin tugevat tungi edasi liikuda.

Kuulnud veidrast kohast nimega Ibiza, hääletasime ennast sinna, taas jahiga. 22. juuliks olime kohal ja jäime sinna kolmeks kuuks. Sirtsul õnnestus muide kogu selle tralli keskel süütuks jääda!

See reis oli ka omamoodi eksperiment, sest meil polnud algusest peale üldse raha ja ka passid varastati mõne aja pärast ära. Mis läin’d, see läin’d. Las minna! Läkski üha kiiremaid tuure kogudes, peadpööritavate seiklusteni.

Uskumatu, et see meie esimene avastusretk on viinud nii paljude edasiste muutuste, arengute ja kulgudeni. Eestisse naasnuna kirjutas Sirts Eesti Ekspressi artikli, mille järel juba järgmisel suvel nii mõnigi tüdruk, ajaleht näpus, meie sissetallatud radu käima asus. Järgmisena andis Sirts oma kulu ja kirjadega välja raamatu „Üks segikammind reisipäevik”, mida ühes arvustuses avapauguna reipuse revolutsiooniks nimetati. Selles üllitises on meie 1997. aasta seiklused päevikuvormis üksipulgi lahti kirjutatud.

Tänaseks elab Ibizal neli Eesti tüdrukut ja kaks poissi oma lastega. Või oleks neid juba õigem nimetada meesteks ja naisteks? Mine võta kinni... Igatahes on meie „reklaamikampaaniast” võrsunud Ibiza segaperekonnad, kus räägitakse eesti, katalaani, kastiilia ja inglise keelt. Sellelt saarelt on nüüd läbi käinud tuhandeid eestlasi ja keegi ei imesta enam Ibiza nime kuuldes: „Mis pizza?”

Mu süda on selle saare külge kuidagi niimoodi kinni jäänud, et kolmeteistkümne aasta jooksul olen sinna pikemaks või lühemaks ajaks korduvalt naasnud. Hinge kosutama.