Читать книгу Suvi merel - Katie Fforde - Страница 6

Emily ja Susanna, ämmaemand ja tulevane ema, olid küünaldest valgustatud ruumis vaiksed ja rahulikud. Kõik sujus nii nagu planeeritud, siiani oli tegu lausa sünnituse musternäitega. Emily oli veendunud, et kõik läheb hästi ja nii nagu alati, tundis ta ka seekord endas kerget põnevusvärinat – uue elu ilmale aitamine ei saa iial tema jaoks igavaks muutuda.

Kuigi Emily oli end sünnituse edenemist oodates mugavasse asendisse istuma sättinud, olid ta meeled ärksad. Ta kuulis, kuidas keegi välisukse lukust lahti keeras ning jõudis kiirustades esikusse samal hetkel, kui mees sisse astus. Emily taipas, et tegemist peab olema Susanna armeeohvitserist abikaasa Ediga, kes oma rügemendiga välismaal treeningutel oli viibinud. Emily oli pisut kohkunud, sest ei tema ega Susanna polnud meest niipea tagasi oodanud.

„Sina oled ilmselt Ed,“ ütles ta. „Suurepärane, et sul õnnestus õigeks ajaks kohale jõuda. Susanna ütles, et sa ei saa tulla.“ Mees nägi väsinud välja, nähtavasti oli ta mitmeid tunde teel olnud. Lisaks sellele oli ta silmanähtavalt endast väljas. Tõenäoliselt oli ta terve kodutee selle pärast mures olnud, et ta naine oli otsustanud hoopis teistsuguse sünnituse kasuks, kui tema arvates õige oleks olnud.

„Kus Susanna on?“ tuli napisõnaline vastus. „Ma pean teda nägema!“

Emily teadis, et tal tuleb meest seniks naisest eemal hoida, kui too pisut rahuneb, muidu võib mehest õhkuv pinge kergesti ka Susannale üle kanduda. Ta seisis ukse ette, mille taga Susanna sünnituseks valmistus. Emily jaoks polnud just tavaline peagi isaks saava mehe ees ust blokeerida, kuid praegune olukord oli eriline. Tal oli vaja, et mees enne maha rahuneb. Mehe vihane olek võiks kõik nurja ajada.

„Jah, loomulikult,“ sõnas Emily naeratades ja võimalikult rahustaval hääletoonil, mõeldes seejuures ise pingsalt sellele, kuidas meest Susannast eemal hoida. Siis turgatas talle pähe päästev mõte. „Kuid ma pean paluma, et sa kõigepealt käed puhtaks peseksid. Ja siis ehk soovid sa tassikese teed pärast pikka teekonda? Sa oled tõenäoliselt surmväsinud.“ Mees ei saaks iial teada, et tegelikult ei paluks keegi tal midagi vähegi intiimset teha, kätepesu aga võiks talle rahustavalt mõjuda.

Kuid mees ei lasknud end niisama lihtsalt vaigistada. „Susanna teab väga hästi, et ma tahtsin, et ta meie lapse haiglas ilmale toob. Nii et see, et te nüüd kahekesi minu selja taga tegutsete … Ma võin vaid arvata, mida mu isal selle kohta öelda on!“

Emily teadis oma kliendi äia suhtumist hästi. Nüüdseks juba pensionile jäänud sünnitusarst-konsultant oli vanakooli mees ning kindel vastaline kõigele, mida mingilgi määral „loomulikuks“ sünnituseks võis pidada. Tema arvates oli ainuõige see, kui naine lebab haiglavoodis ning talle iga vähegi võimaliku meditsiinilise sekkumisviisiga abiks ollakse, miski muu polnud tema silmis aktsepteeritav. Tema minia Susanna vaated olid aga vastupidised ning kui Susanna kuulis, et ta sõdurist abikaasa sünnituse ajaks tõenäoliselt kohale ei jõua, oli ta selle üle vaat et rahulolu tundnud, sest Ed oli oma isa seisukohtade vankumatu pooldaja.

„Ma luban sulle, et siin pole mingit seljataga tegutsemist. Ja lähiajal ei juhtu veel midagi. Sul on piisavalt aega enda värskendamiseks ja tassikese tee joomiseks.“ Emily naeratas veel kord. „Ma lähen ja vaatan, kuidas Susannal läheb.“

Kuid paistis, et Edil polnud plaaniski end värskendada ega maha rahuneda. „Sa ei saa mind takistada!“ teatas ta. „Mul on kohustus oma naist kaitsta.“

Mille eest Ed oma naist täpsemalt kaitsta soovis, jäi ebaselgeks, kuid mees ei taganenud. Ta oli juba Emilyt tee pealt eest lükkamas, kuid hoidis end viimasel hetkel tagasi.

„Ei,“ kordas Emily. „Sa ei tohi enne sinna sisse minna, kui sa oled …“ Ta takerdus, mõeldes, mida küll öelda, et mees nagu isaelevant ruumi sisse ei tormaks. „Parem söö ja joo enne midagi ja tule siis.“

Emily pöördus tagasi elutuppa, lootes, et ta ei kõlanud liialt lapsehoidjalikult. Ta heitis Susannale pilgu ja nägi kohe, et olukord on muutunud. Naine paistis üdini õnnetu.

„Nüüd see enam ei õnnestu, on nii? Ta sunnib mind haiglasse minema.“

Emily avas vastuvaidlemiseks suu, kuid Ed oli juba tema kannul tuppa astunud.

„Susanna!“ hüüatas mees. „Mis pagan sulle küll sisse on läinud?“ Ed heitis pilgu sünnitusvannile, mis oli hetkel vaid poolenisti vett täis, ning andis sellele jalaga hoobi. „Jumala eest, mis siin ometi toimub? Mis hullumeelse idee sa seekord endale pähe oled võtnud? Ma arvasin, et me leppisime kokku, et valime traditsioonilise sünnituse!“

Ka Emily oli sellest teadlik. Susanna oli oma esimese visiidi käigus talle kõik ära rääkinud.

„Me ei leppinud kokku, sina olid see, kes otsustas. Kuid see on see, mida mina tahan,“ vastas Susanna vapralt. „Flora pidi mulle toeks olema, kuid ta sai ootamatult mingi viiruse külge. Sa teadsid, mida mina tahan. Minu soov oli see, et laps sünniks siin, meie kodus, Emily ja Flora mulle toeks.“

„Noh, ilma Florata on see plaan luhtas,“ teatas Ed, hääles kõlamas kergendustunne. „Me viime su kiiremas korras haiglasse ja küll kõik sujub.“

„Kuid Susanna soovis kodus sünnitada,“ segas Emily vahele. Ta teadis, et ei tule selles vaidluses võitjaks – nüüd enam mitte –, kuid ta ei saanud niisama lihtsalt alla anda.

„Ma ei saa lubada Susannal või meie lapsel sellist riski võtta. Susanna vajab täielikku meditsiinilist järelevalvet ja selle ta ka saab.“ Ed pöördus Susanna poole. „Tule, lähme sätime su autosse.“

Enne kui Emily vastu vaidlema jõudis hakata, kolkis keegi uksele.

„See on meie perearst,“ täheldas Ed. „Ma lähen ja lasen ta sisse.“

„Perearst?“ vastas Emily. „Mida tema siin teeb?“

„Kui ma siiapoole teel olles aru sain, mis toimub, võtsin ma temaga ühendust. Igaks juhuks, kui ma ise õigeks ajaks kohale ei peaks jõudma.“

Emily taipas, et Susanna oli ilmselt mehele beebi peatse sünni kohta sõnumi saatnud, mis oli ka täiesti mõistetav, kuid paraku olid selle tagajärjed laastavad. Sest Emily teadis ka seda, kes on Susanna perearst – Derek Gardner, uustulnuk siin piirkonnas, kes oli laste saamist puudutavas juba ülimalt konventsionaalse arsti maine välja teenida jõudnud.

Mõni minut hiljem astus tuppa Derek Gardner, Ed tihedalt kannul. Mees heitis Emilyle pilgu ja kergitas kulmu. „Ma oleksin pidanud teadma, et see olete teie!“ Mehe silmad peatusid kudumistööl, millega Emily enne selle kaunilt kavandatud sünnitusprotsessi katkestamist tegelnud oli. „No kas sa näed, neil kuulujuttudel on tõepõhi all! Kuidas te saate sünnitavale naisele keskenduda, kui te ise samal ajal kudumisega tegelete!“

Tegemist oli retoorilise küsimusega ja Emily ei hakanud vastamisega vaeva nägema. Tegelikult oleks olnud lihtne selgitada, kuidas kudumistöö tal sünnitavate emade eest paremini hoolitseda aitab. Kui Emily käed olid hõivatud (ja sellises olukorras kudus ta vaid kõige lihtsamaid asju), oli ta kõrvakuulmine eriti ergas ning ta pani kohe tähele, kui midagi muutus ja sünnitaja olukord kontrollimist vajas. Kuid Derek Gardner ei suudaks iial selliseid peensusi mõista, isegi kui ta neid talle tundide kaupa lahti räägiks.

„Tule nüüd, kullake,“ ütles Ed oma naisele juba palju leebemal toonil. „Viime su haiglasse. Seal antakse sulle valuvaigistit, mida sul vaja on.“

Kuna Susanna tuhud olid lakanud, ei saanud Emily päris hästi aru, miks naisel Edi arvates valuvaigisteid peaks vaja minema, kuid ta mõistis, et on lahingu kaotanud.

Susanna vaatas üles Emily poole: „Mul on nii, nii kahju. Ma arvasin, et saame sellega hakkama.“

Ed oli naisel käsivarrest haaranud ning aitas teda jalgele. „Ma otsin sulle mantli.“

„Tal on ka haiglakotti vaja,“ ütles Emily. „Kas ma toon selle?“

Sekundiks kohtusid tema ja Edi pilgud ning nende vahel õhus ragises vaenulikkus. Siis aga pööras mees pead: „Kui sa nii lahke oled.“

Kui Ed ja Susanna olid lahkunud, jäi perearst endiselt kohale. Ja juba üsna pea sai Emily teada miks.

„Te peate selle ära lõpetama,“ ütles Derek. „Te ju teate, et just esmasünnitajate jaoks on kodus sünnitamine kõige ohtlikum.“

„Kas tõesti? Ma oleks arvanud, et just teie kõigist inimestest olete teadlik sellest, et statistika põhjal on kodusünnitus tegelikult väga turvaline.“

„Ja mida te siis teeksite, kui peaks mingi probleem tekkima? Sosistaksite mõned loitsud ning loodaksite parimat?“

Emily sundis end oma viha alla suruma. Mõnus tuba, kus Susanna oli plaaninud lapse ilmale tuua, võis ju sünnitustoast erinev välja näha, kuid Emily kastides ja kottides, mis olid toolide ja diivani taha peitu pandud, oli olemas kogu varustus, mida ohutu ja õnneliku lõpptulemuse tagamiseks vaja võis minna.

„Olen ma kunagi mõne lapse kaotanud?“ küsis Emily mehelt, jäik pingest, mida nõudis rahulikuks jäämine pärast imeilusana planeeritud sünnituse häirivat ja tarbetut katkestamist.

„Aga see uurimine …“

„Jah, ja kui te oleksite kõik põhjalikult läbi lugenud, siis te teaksite, et mitte keegi ei oleks osanud seda tuharseisu ette näha. Kuid laps pööras end viimasel hetkel ning temaga oli ja on kõik kõige paremas korras.“

Derek Gardner ohkas. „Vaadake, Emily …“

Emily, kes tavaliselt kunagi formaalsusi taga ei ajanud, kangestus, kui mees tema eesnime kasutas. „Miss Bailey,“ parandas ta.

Derekil oli vähemalt niigi palju sündsustunnet, et ta paistis piinlikkust tundvat. „On ainult aja küsimus, enne kui midagi kohutavalt valesti läheb.“ Ta peatus. „Ausalt öeldes olen ma teie ja kogu sünnitusosakonna pärast üsna mures. Te olete väga mõjuka isiku üles ärritanud. Sir Roger võib küll pensionil olla, kuid ta kuulub igasse komiteesse ja juhatusse. Ta võib teie elu väga keeruliseks teha.“

Emily peaaegu naeratas. „Mu elu on juba praegu parasjagu keeruline, tänan väga.“

Emily ei kavatsenudki mehele seletada, et ta oli kuni varaste hommikutundideni ühe sünnitaja kõrval viibinud ning talle rohkem kui kaksteist tundi järjest toeks olnud. Pärast seda oli ta vaevalt duši alt läbi lipsata ning kiiresti ühe võileiva alla kugistada jõudnud, kui talle helistas Susanna. Ja kui Susanna sõbranna Flora, kes pidi talle sünnituspartneriks olema, poleks pidanud kehva enesetunde tõttu koju jääma, oleks Emily enne tulekut paar tundi und näpistanud. Kuid ta oli Susannale lubanud, et ta ei pea sünnitusega üksi toime tulema ja siin ta siis nüüd oli.

Derek kehitas õlgu ning Emily sai järsku aru, et ka mees on väsinud ja pinge all. „Ma palun teilt vaid seda, et te mõtleksite hoolikalt järele, mil moel te oma tööd teete,“ ütles ta. „Või kaaluksite haiglasse naasmist ning asjade korrektselt tegemist. Nagu te teate, on meil ämmaemandatest tõsine puudus.“

Emily hetkeline kaastunne hajus ning viha tuikas nagu tahkunud laava ta kõhus. Kuid ta teadis, et kui ta ettevaatlik ei ole, siis on tal oht öelda või teha midagi sellist, mida hiljem enam parandada ei saa. „Mina juhtumisi olen veendunud, et me teeme asju õigel moel! Meie tegevus on üdini professionaalne. Ma arvan nii iga päev, kui ma tööle lähen, ja iga kord, kui ma mõne lapse turvaliselt ilmale aitan.“

„Ma püüan vaid aidata,“ sõnas Derek. „Te teate minust paremini, et sünnitusosakond on löögi all ning see, kui sellele tekib koostööst keelduva ning paindumatu osakonna maine, muudab asjad vaid hullemaks. Ma räägin seda ainult teie enda ning osakonna huvides.“

Teadmine, et Derekil on üksuse ohus olemise osas õigus, polnud just abiks. Emily viha kees üle ääre: „Kuidas te julgete? Mis õigus on teil …“ Ta tonksas kummist sünnitusbasseini nii tugevasti, et kenake hulk vett üle selle serva välja loksus, leotades ühtlasi läbi ka Dereki püksisääred. Mees hüppas vandudes sammu tagasi ning Emily tõstis käe suu juurde. Hetkeks valitses vaikus, kuid siis lausus Emily läbi kokkusurutud hammaste: „Ma võtan mõneks ajaks puhkuse ning pärast seda võin ma ka sabatiaasta võtta. Kuid nüüd palun ma teil lahkuda. Mul on koristada vaja.“

„Emily … Miss Bailey, ma püüan teid vaid aidata.“

Emily tõmbas sügavalt hinge. „Ma ei võtaks teilt isegi siis abi vastu, kui ma oleksin pime ja mul oleks vaja, et keegi mind üle kuuerealise kiirtee aitaks. Nüüd palun lahkuge!“

Enne oma valikuvõimaluste kaaluma asumist tegi Emily mõned hingamisharjutused, mida ta tavaliselt lapseootel naistele õpetas, pühkis seejärel kokku vee, kustutas küünlad ning kogus kokku oma varustuse, sealhulgas kudumistöö. Ta teadis, et oli Derek Gardneriga liiga kaugele läinud. Nii võis ta asjad nii iseenda kui kogu osakonna jaoks ära rikkuda. Kui ta poleks olnud sedavõrd väsinud, poleks ta iial niimoodi plahvatanud. Ei, mitte lihtsalt väsinud – ta oli üdini kurnatud. Asi polnud lihtsalt selles, et Emily eelmisel ööl magada ei saanud, tal polnud juba kaua pikemat hingetõmbepausi olnud. Tal oli päris palju puhkust saada ning nagu ta Derekile öelnud oli, võiks ta sabatiaasta võtta. Järgmise paari nädala jooksul polnud oodata ühtki sünnitust ja tema lapseootel klientidel oleks piisavalt aega mõne teise ämmaemanda leidmiseks. Ta ei pea muretsema, et jätab kellegi hätta.

Kuhu ta täpsemalt minna võiks või mida teha, oli pisiasi, mille üle Emily ka hiljem muretseda võis.

Paar päeva hiljem istus Emily kodus arvuti taga ja sirvis reisibüroode lehekülgi, imestades, miks küll ükski neist suurepärastest päikesesäralistest randadest temas vähimat emotsiooni ei ärata, kui järsku helises telefon. Toru otsas oli tema parim sõber ülikooliajast, keda Emily juba aastat enam näinud ei olnud.

„Rebecca! Nii tore sinust kuulda.“ Kuna vastu ei kostnud ühtki rõõmuhüüatust, jäi Emily hetkeks vait. „Kas kõik on hästi?“

„Tegelikult, Em, olen ma pisut hädas. Aga enne kui ma sinult elu suurimat teenet palun, räägi mulle, kuidas sul läheb?“

Emily tegi lühidalt, tahtes juba teada, mida Rebecca temalt paluda tahab. „… nii et põhimõtteliselt on mul kõigest pisut kõrini ja ma otsin internetist võimalusi, kuhu veidikeseks ajaks pausile minna,“ lõpetas ta. „Niisiis, mis on see teene, mida sa vajad?“

„Oh, Em! Tundub, et jumal on tõesti olemas! Mul on vaja kedagi, kes popsutaja pardal toiduvalmistamise üle võtaks – tead ju, see meie aurulaev, millel me Jamiega hotelli peame? Ja sina oled ainukene inimene, kes mulle pähe tuli, keda ma usaldan ja kes mind hulluks ei aja.“ Rebecca tegi pausi. „Ma peaksin vist pisut selgitama. Ma olen rase.“

Emily kaalus kuuldud infot. „Kui rase?“

„Umbes kuus kuud. Ma arvasin, et suudan hooaja lõpuni välja vedada. Kuid ma olen viimasel ajal üsna kergesti ärrituvaks muutunud ning James otsustas, et nüüd aitab.“

Emily hammustas huulde, et naeru tagasi hoida. „Oh, kullake!“

„Mul pole energiat, et kellelegi oma nalju lahti seletada. Või võõrale inimesele köögis valitsevaid reegleid selgitada,“ jätkas Rebecca. „Ma mõtlesin sellele imelisele suvele, kui me sinuga koos tervisetoidu kohvikus töötasime, sa ju mäletad seda? Me olime nii hea meeskond ning sa sobiksid lihtsalt ideaalselt …“

„Aga Becca!“ Emily püüdis mitte liiga hukkamõistvalt kõlada. „Sa ju teadsid, et sa oled rase, miks sa siis juba varem kedagi ei palganud?“

„Nagu ma juba ütlesin, ma ei arvanud, et mul kedagi vaja läheb. Mul on mõned inimesed, kes võivad vajadusel paariks nädalaks appi tulla, kuid mitte peaaegu kolmeks kuuks järjest. Mu eelmised rasedused kulgesid nii kergelt, et ma ei saanud arugi, et ma rase olen, kuid seekord olen ma üdini väsinud.“

„Peadki olema, kui sa kuuendat kuud rase oled. Millal sul tähtaeg on?“

„Septembri lõpus. Ja mul on kõik korraldatud, tõesti on, aga ma ei osanud arvata, et ma end sedavõrd väsinuna ja haiglasena tunnen.“

Emily ohkas. „Kolmas rasedus on tihtipeale teistmoodi.“

„Nii et kas sa siis tuled? Sa ütlesid, et sul on kõigest kõrini ja et sa otsid kohta, kuhu mõneks ajaks puhkama minna? Mitte, et see nüüd just päris puhkus oleks …“

Kui nad tund aega hiljem kõne lõpetasid, oli Emilyl otsus tehtud. Nüüd tuli tal veel ainult Sallyga kokku saada.

Sally ja Emily, kes olid kaks aastat kolleegid olnud, ei saanud just tihti aega pikemaid jutuajamisi maha pidada. Enamasti andsid nad kärmelt vahetusi üle ning vestlesid lapseootel naistest, kes peagi sünnitama pidid hakkama või koolitustest, mida nad neile korraldasid. Aga kui Emily helistas, oli Sally talle öelnud, et tulgu ta otse tema juurde ning Emily oli selle eest väga tänulik.

„Asi on selles,“ lausus ta mõne aja pärast, „et ma pean mõneks ajaks puhkust võtma. Rebecca on mu parim sõber ja ta on rase. Mulle jäi mulje, et see polnud just päris planeeritud. Igatahes ta ei saa ta enam popsutajal süüa valmistada …“

„Ja see on mis? Mingisugune rong?“

Emily naeris. „See on laev, vana kaubalaev. Endistel aegadel vedas see Šoti mägismaa ja saarte vahel kaupa, nüüd on see omamoodi ujuv hotell. Inimesed teevad sellega puhkusereise.“

„Ja sina oleksid kokk?“

Emily noogutas.

„Kas sa oskad siis süüa teha?“

Emily viskas sõbrannat pistaatsiapähkli koorega. „Sa tead, et oskan. Ja ajastus on minu jaoks ideaalne. Ma olen tüdinenud sellest, et süsteem mulle kogu aeg vastu töötab ja ma ei jaksa enam kuulata seda juttu, et kodus sünnitamine on ohtlik. Ma vajan pausi.“

„Nii et sa jätad siis meid omapäi kogu selle kupatusega tegelema – kõigi nende muredega, mis teevad meie töö veel raskemaks, kui see juba on?“

Emily paistis jahmunud. „Mul on kahju – tõesti on! Asi on lihtsalt selles, et ma olen nii väsinud …“

„Ah, ole vait! Ja ära muretse,“ Sally haaras laualt pudeli ja jagas viimased sellesse jäänud piisad nende kahe klaasi vahel, „me saame hakkama. Ma loodan.“

„Loomulikult saate! Ma tean, et osakonnal puudub rahastus, aga me teeme väga head tööd.“

„Ja sina tahad minna ja ühe vana paadi pardal süüa valmistada, selle asemel et koos minuga seda head tööd teha?“

„Jah! Aga ma tulen tagasi. Mul on lihtsalt väikest keskkonnavahetust vaja.“ Emily ajas end püsti ja kallistas oma sõpra. „Mul on selle osas hea tunne. Ma tean, et tagasi tulles olen ma energiast pulbitsev ja tugev, ja luban, et pean meie kõigi nimel süsteemiga võitlust edasi!“