Читать книгу Suvi merel - Katie Fforde - Страница 7

Emily põrnitses oma seljakotti, istudes laevukeses, mis talle ülekasvanud vannileluna paistis. Sellel oli suur korsten ja kõrge roolikamber, millest avanevat vaadet korsten tõenäoliselt varjama kippus, mõistis Emily, ning kõrge püstvöör, mis kulges sirgjoonena alla veeni. Vööri läheduses kõrgus taeva poole kollaseks värvitud mast, millel rippusid purjestuse kaablid. Laevuke oli uhkelt punaseks ja mustaks võõbatud ning kui tal poleks olnud selja taga kuus tundi sõitu, oleks see Emilyle naeratuse näole toonud. Ta oli unustanud, et Šotimaa Edela-Inglismaalt nii kaugele jääb.

„Ma poleks pidanud tulema,“ pomises ta endamisi. „Ma ei peaks siin suvise tööotsa algust ootama, see on midagi, mida ma oleksin tudengina teha võinud. Ma olen kolmekümne viie aastane ja oma ala professionaal. See on naeruväärne!“

Kuid siis heitis ta pilgu enda ümber ja nägi juulikuu päikese sillerdust merel, saari sinise taeva taustal, mägesid ning pisut lähemal väga kaunist sadamat – Crinani –, mida ääristasid eredates värvitoonides elamud ning hoone, mis paistis hotell olevat. Emilyl olid värskelt meeles maastikud, mis olid talle esmalt bussist ja pärast autosõidu jooksul aknast avanenud ning ta tundis, et on võimalik, et paik, kus ta viibib, on kauneim kogu maailmas. Vihma ei sadanud ja paistis, et hetkel polnud ka sääski. Kõik piisavalt head põhjendused, et järgneda oma seljakotile, mille oli pardale visanud tõmmu ja peaaegu täielikult vaikiv mees, kes ta Lochgilpheadi bussipeatusest üles oli korjanud. Ise ta selle hullumeelse otsuse vastu võtnud oli, nüüd polnud muud, kui asjaga edasi minna.

Emily astus popsutaja pardale, mida Rebecca oli talle peaaegu et pereliikmena kirjeldanud. Tegemist oli vana kaubalaevaga, mis oli olnud osaks teise maailmasõja ajal ehitatud laevastikust, kavandatud transportima kõike, mida mägismaal ja saartel vaja võis minna, taluseadmetest ja toidukaupadest alates kuni kariloomade ja viskini välja. See oli juba mitmeid aastaid tagasi reisijate veoks ümber kohandatud. Laeva jõuallikaks oli aur ja Rebecca sõnul oli popsutajal kõvasti iseloomu. Laev kuulus Rebeccale ja tema mehele Jamesile ning Rebecca oli sellest tõeliselt õitsva äri kujundanud. Emily tööks pidi saama reisijatele toidu valmistamine, nüüd kui Rebecca, kes oli juba päris rase, seda enam ise teha ei suutnud.

Emily oli oma maja välja rentinud. Ta oli välja võtnud kogu võimaliku puhkuse ning korraldanud asjad nii, et kui ta puhkusepäevad otsa saavad, siis jätkab ta sabatiajaga. See tehtud, istus ta lennukile, siis sõitis kaks otsa bussiga ning nüüd oli ta siin.

„Tere!“ hõikas ta. „Kas keegi on kodus?“ Ämmaemandana oli ta harjunud teiste inimeste kodudesse sisse astuma hetkel, mil valitses paras segadus, kuid see siin oli teistmoodi. Kõik oli vaikne. Ta jäi veel mõneks hetkeks tekile, nautis vaadet ning lasi pikast teekonnast tingitud stressil hajuda, siis aga otsustas alla minna. Keegi pidi ju ometi kohal olema. Rebecca oli teda ette hoiatanud, et ta ise on sel ajal poes ning James on hõivatud söe kohaletoimetamise korraldamisega, kuid ta oli kinnitanud, et vähemalt üks meeskonnaliige on kindlasti pardal Emilyt vastu võtmas.

Ta leidis puidust trepi, mis viis laeva sisemusse, kus kunagi oli tõenäoliselt olnud trümm, kuid kus nüüd asus esimene majutustasand ning laskus astmeid mööda alla. „On siin keegi?“

Endiselt vastust saamata vaatas Emily enda ümber ringi, otsustades, et teeb end ümbritsevaga ise tuttavaks, kui kedagi teist seda tegemas pole.

Ruumis oli pikk poleeritud mahagonist söögilaud, mis Rebecca saadetud brošüüri põhjal oli koht, kus meeskond ja reisijad kõik koos einet võtsid. Praegu seisis laual suur kausitäis puuvilju ja kuhi lugemata ajalehti. Selle ühel küljel oli sissehitatud puidust iste, mida katsid mugavatena tunduvad padjad ning teisel küljel pikk pink. Nende mööblitükkide pikkus oli selgeks märgiks, et Emily pidi päris suurele hulgale inimestele süüa valmistama. Sellest, kui ta kohvikus töötas ning kahekümnele inimesele taimetoidulasanjet valmistas, oli päris kaua aega möödas ning Emily lootis, et ta pole oma oskusi kaotanud.

Ülejäänud salongi (nii nimetati seda brošüüris) moodustasid suure puitküttega ahju ümber sätitud sisseehitatud diivanid. Kuigi väljas oli soe suvepäev, hõõgus ahju all kerge tuli, mis levitas ruumis mõnusat lõhna ja soojust. Seintel rippusid maalid ning mööblit kaunistasid kootud villatekid ja padjakatted, millest õhkus eksimatult šotilikku hõngu ning mis salongile kodusust ja mugavust lisasid. Seal oli ka trepp, mis ilmselt alla külaliste kajutitesse viis ning kõik kokku jättis ruumist mõnusa ja hubase mulje.

Kuigi Emily tundis kiusatust end puupliidi äärde mõne värvilise aksessuaariga mõnusalt sisse seada, otsustas ta siiski, et peaks üle vaatama ka kambüüsi, millest pidi saama tema peamine töökoht. Lõpuks, kui juhtuma peaks halvim ning sünnitusosakond tema kodupaigas suletakse, siis võib selleks ka järgmiseks suveks tema töö saada. Kuigi jumal ise teab, mida ta talvel peale hakkaks, siis kui popsutaja ei sõida.

Teel kambüüsi peatus ta pilk ühel maalil. Nagu enamikul neist, nii oli ka sellel popsutajat kujutatud, kuid seda hoopis erinevates oludes kui need leebed, kauged saared ja mäenõlvad, mille taustal laevuke praegu seisis. Pildil olid mäed lähemal, need olid majesteetlikud, vaat et liigagi võimsad. Popsutaja kündis uhkelt merd, korstnast tõusmas aur, võideldes ilmselgelt vinge vastutuulega. Emily püüdis parasjagu maali nime lugeda, mis selle alla imetillukeses kirjas üles täheldatud oli, lootes, et see annab talle ehk vihje asukoha osas, kui järsku kostus vali krabin. Ta hüppas õhku. „Hei, on siin keegi?“

Vastust ei tulnud, kuid krabin üha tugevnes.

Oh issand, siin on rotid, mõtles Emily. Ma olen üksi vanal laeval ja siin on rotid! Ta kartis rotte moel, mida inimesed täiesti irratsionaalseks pidasid. Emily ise aga pidas seda vägagi ratsionaalseks: rotid on jälgid, haigusi kandvad olevused, kes jooksevad ja urineerivad üheaegselt. Rebecca polnud rottide kohta midagi öelnud. Ta pidi ööbima rottidest kubiseval laeval! No ei, seda ta küll ei suuda. Ta kolib hotelli.

Emily tabas silmanurgast liikumise, mis temas järgmise paanikasähvatuse põhjustas. See tuli kambüüsi poolt ning kuigi ta rotti otseselt ei näinud, liikus ta pilk krabina suunas. Ta nägi kraanikausis kilekotti, mis liigutas.

Emily karjatas. Mitte küll valjusti, kuid piisavalt valjusti, et keegi naerma puhkeks. Kambüüsi nurga tagant ilmus välja tütarlaps, Emilyst noorem ja väga ilus, pahvaka tumedate lokkide ning volüümika figuuriga, mida teksad ja liibuv kampsun veelgi rõhutasid. Ilmselgelt oli tüdruk end meelega varju hoidnud, oodates, et Emily krabina peale ehmuks, mis või kes seda ka ei tekitanud.

„Need on koorikloomad,“ teatas neiu ülbelt. „Langustid. Me ostsime need täna hommikul. Ära ütle, et Rebecca palgatud uus kokk koorikloomade ees hirmu tunneb?“

Emily, kes oli hea inimesetundja, sai aru, et tüdruk pole tema siinoleku üle just rõõmus ning imestas endamisi, miks see nii on. Oli ta ehk arvanud, et seda tööd pakutakse talle ning pani pahaks, et Rebecca oli võõra inimese pardale toonud? Emily kartis, et tal tuleb oma uue kolleegiga läbi saamise nimel veel kõvasti vaeva näha. Aga mis siis ikka, kuidagi peab ta sellega hakkama saama.

„Tere, mina olen Emily. Tavaliselt pole mul koorikoomadega probleemi, aga reeglina pole nad enam elus, kui nad minu käe alla jõuavad.“

„Meile kõlbab vaid kõige värskem.“ Tüdruku hääles kõlas omanikuinstinkt, ilmselgelt oli ta popsutaja saaduste kõrge kvaliteedi üle uhke.

„Ja kuidas on sinu nimi?“

„Billie,“ vastas tüdruk.

Emily noogutas. „Ma tulin Rebeccale appi, sest tal hakkab juba viimane trimester kätte jõudma.“

Billie kortsutas kergelt kulmu ja Emily mõistis, et oli kasutanud üsna meditsiinilist terminit, kuid ta ei tahtnud selgitamisega üleolevalt mõjuda. Küll Billie selle ise välja nuputab.

„Rebeccal poleks olnud vaja kedagi lisaks võtta. Ma oleksin hakkama saanud. Mul on kuhjaga energiat – ja mina ei ole rase! Või ta oleks võinud kellegi teise kambüüsiorjaks palgata.“

Sisemiselt krimpsutas Emily väljendi peale nina, kuid arvata võis, et nii nimetati popsutaja pardal koka abilist. Polnud tema asi muretseda, kas see kõlab poliitiliselt korrektsena või mitte. „Aga äkki võiksime me seda tööd koos teha? Omamoodi tööjagamisena? Nii, et me mõlemad teeme mõlemat tööd?“

Paistis, et see leevendas pisut Billie näol peegelduvat pahameelt. „See võiks isegi toimida. Ainut et sa ei oska ju tekil abiks olla, nii nagu mina.“

„Kas see kuulub kambüüsiorja tööülesannete hulka?“

„Tegelikult on meil tekimadrus ka. Drew. Aga kui käsil on mõni keerukam manööver või kui me end millegi kõrvale parkima peame või miskit, siis on kasulik, kui vendrite juures on veel mõni inimene abiks.“

Emily naeratas endamisi. Billie kasutas tehnilisi termineid, millest Emily päris täpselt aru ei saanud, kuid nii nagu Billie, nii mõtleb ka tema nende tähenduse ise välja. „Kas ma pean õppima, kuidas seda teha?“

„Oojaa.“ Billie näoilmest oli näha, et ta kahtleb sügavalt, et Emily seda teha suudab.

„Kuna Rebeccat ja Jamesi pole kohal, siis äkki tutvustaksid sina mulle laeva?“

„Okei.“ See ei äratanud Billies just suuremat entusiasmi, kuid ta otsustas vastu tulla. „Nii et see on siis kambüüs, nagu sa isegi juba aru said.“ Billie viipas kergelt käega. „See on küll väike, kuid tagapool on veel veidi ruumi. Mis on päris kasulik, me saame ühel ja samal ajal tööd teha. Aga sa pead enda järel kõik korras hoidma.“

Emily oli köögis töötades väga korralik. Rebecca teadis seda ajast, mil nad koos töötanud olid. See oli üks põhjus, miks Rebecca just teda oli tahtnud ja mitte kedagi, keda ta ei tunne. Nad olid suurepärase meeskonna moodustanud.

„Ma näitan sulle, kus me magame,“ sõnas Billie. „Võta oma kott kaasa. Kas sul on veel pagasit?“

„Ei.“

„Hästi. Siin jagub ruumi ainult kõige olulisematele asjadele.“

Emily läks Billie kannul tekile ning astus üle metallist katte, mille Billie justkui sardiinikarpi lahti korkides eest tõmbas.

Katte all paistis midagi, mis tundus pimeda tunnelina, kuid siis märkas Emily redelipulki ja püstloodis redelit, mis alla laeva sügavusse viis.

„Alla tuleb alati selg ees minna,“ ütles Billie. „Las ma võtan su koti.“

Pideva praktika käigus omandatud kergusega haaras Billie Emily seljakoti, astus redelile ja kadus. Emily hingas sügavalt sisse ning seejärel, püüdes imiteerida Billie tehnikat, ronis ta kuidagi redelile ning jõudis alla.

„Oh jumal,“ pahvatas ta enne, kui jõudis end peatada. „Rebecca ei maganud ju ometigi siin?“

Ruumis olid kaks sisseehitatud üheinimese koikut, mõlema all hoiukapid. Koiku kohal, mis paistis Billiele kuuluvat, oli võrguribast tehtud riiul, kus seisid tualetttarbed, pudel vett, ajakirjad ja üks raamat. Mõlema koiku otsas oli just niipalju ruumi, et mahutada seljakott, kui see just liiga suur või liiga tuubil täis ei ole.

„Loomulikult mitte. Rebecca elab laevaomaniku kajutis. Kuigi ka see on paras pigistamine, nüüd kui ta on suur nagu valaskala.“

Rebecca oli peaaegu seitsmendat kuud rase, nii et see ei pruukinudki väga suur liialdus olla, aga kuna Emily teda veel näinud polnud, hoidus ta kommenteerimast. „Nii et ma trügin nüüd siis sinu ruumi?“ ütles ta hoopis. „Mul on kahju. Ma mõistan, miks sa mind nähes just vaimustuses ei olnud.“ Kajut oli juba ühe inimese jaoks väga väike, kahel elanikul aga saab seal väga kitsas olema.

Billie kehitas õlgu, tunnistades Emily öeldu tõeks. „Ma lihtsalt loodan, et sul pole vaja öösel pissil käia.“

„Eee … ja tualettruumid asuvad kus?“

„Trümmis. Neid on seal kolm. Ja kaptenisilla all on samuti üks, kuid seda kasutavad tavaliselt poisid. See ei lõhna just kõige paremini.“

„Ma näen, et see töö hakkab mulle meeldima,“ ütles Emily tõsiselt. Nüüd sai ta aru, miks Rebecca talt töö üksikasjadest rääkides küsis, kas telkimas käimine meeldib talle endiselt. Kuid tegelikkuses ei lasknud ta end sellistest asjadest nagu kitsad tingimused ja kaugel asuvad tualetid just suuremat häirida. Kui ta suudaks Billie enda suhtes pisut leebemaks muuta, siis oleks kõik hästi.

„Emily!“ hüüdis tuttav naisehääl. „Kas sa jõudsid ilusti kohale? Alasdair vannub, et võttis su kenasti peale.“

Emily ronis redelist üles, pakatades rõõmust, et taas oma vana sõpra näeb.

„Becca!“

Naised ruttasid üksteisele vastu ja koperdasid mõlemad – Emily, kuna ta komistas millegi otsa ning Rebecca, sest ta oli rase. Nad embasid tugevalt.

„Oh! Sind on nii tore näha!“ ütlesid nad korraga.

„Sa pole grammigi muutunud!“ märkis Rebecca, astudes sammu tagasi, et Emilyt silmitseda. „Kuigi sul on juustes heledamad triibud. Su juuksed olid alati nii tumedad.“

„Kui ma hakkasin enneaegselt halliks minema, siis otsustasin ma sellega mitte võidelda ning juustesse mõned heledamad salgud teha.“

„Muus osas aga oled sa täiesti samasugune. Ei ole kasvanud ega midagi.“

Emily naeris. „Sinu kohta just päris sama öelda ei saa, kuigi kui jätta välja see, et sa oled suur nagu maja, siis muidu oled sa endiselt seesama Becca, kellega ma koos üliõpilane olin.“

„Ma olen hiigelsuur, kas pole?“

Emily noogutas. „Oled sa kindel, et su beebil on veel paar nädalat seal oodata?“ Emily kallistas oma sõpra veel kord – kõik kahtlused, mis tal tuleku osas olnud olid, hajusid hetkega.

„Üsna kindel!“ Nad mõlemad naersid, tundes rõõmu, et nad pärast nii mitmeid aastaid taas koos on.

„Billie, kas sa oled Emily juba laevaga tuttavaks teinud?“ küsis Rebecca Billielt, kui too välja ilmus.

„Natukene.“

„Sel juhul joome tassikese teed või midagi ja siis ma teen sulle põhjaliku ekskursiooni.“

„Ma oleksin väga tänulik, kui see ekskursioon algaks tualettruumidest,“ sõnas Emily.

Veidi aega hiljem istusid Emily ja Rebecca salongis, laual teekruusid ning taldrik kodutehtud küpsistega. Emilyl olid märkmik ja pliiats käekõrval. Billie oli kuhugi läinud, mis Rebeccale ilmselgelt kergenduseks oli. Emily kahtlustas, et sõbranna soovib talle Billie kohta asju rääkida, mida ta tüdruku juuresolekul teha ei saa.

„Oled sa kindel, et sa ei taha lõunat süüa?“ küsis Rebecca, taldrikult küpsist haarates ja sellest ampsu võttes.

„Ma sõin bussis võileibu. Ja lennujaamas, kui ma bussi ootasin.“

„Selge, siis on hästi. Vaatame siis koos läbi, mida sa täpsemalt tegema pead. Reisijad jõuavad kohale umbes kella viie paiku. Me pakume neile teed ja kooki. Seejärel õhtusöök, umbes kell kaheksa? Avatud on ka aususel põhinev baar, kuid James peab kõigepealt tervituskõne ja pakub neile meeleolu loomiseks esimese napsu. Ma tegin sulle kaks suurt lasanjet valmis – nendest piisab kahekümnele …“

„Oh!“ Emily tundis, kuidas märkmete tegemise käigus teda kerge nostalgiapiste ja „esimese päeva“ ärevus tabas. „Kas sa mäletad neid, mida me toona seal kohvikus tegime? Läksid müügiks nagu soojad saiad!“

„Ma kasutan taimetoidu versiooni jaoks sama retsepti. Me palume, et inimesed meid ette hoiataksid, et nad on taimetoitlased, kuid teinekord nad unustavad ja nii valmistan ma esimeseks õhtuks alati erinevaid variante. Meil on terve hunnik baguette’e küüslaugusaiade jaoks … James valmistab eelroaks languste – need on tema spetsialiteet, kuid tavaliselt ta süüa ei tee, nii et sellega ei tasu harjuda …“

Rebecca jätkas selgitamist, kuidas neil asjad korraldatud on, ning lõpuks oli Emily kolme lehekülje jagu märkmeid teinud.

„Nii, aga räägi nüüd mulle Billiest,“ ütles Emily pliiatsit kõrvale pannes. „Miks sa seda tööd talle ei andnud? Kas poleks olnud lihtsam uus assistent leida ning paluda, et Billie kokaameti üle võtaks?“

Rebecca ohkas. „Noh, lisaks sellele, et ma tõesti tahtsin, et sa tuleksid …“

„Ma oleks võinud ka kambüüsiori olla.“

„Billie on mitmel moel väga tubli. Ta on tekil lihtsalt suurepärane. Ta oskab tüürida ning tassib isegi söekotte, kui talle selleks vaid võimalus antakse. Kuid köögis pole ta eriti osav. Ta on lohakas ja kuigi ta teeb suurepäraseid kooke ja küpsiseid, ei oska ta näiteks leiba küpsetada. Kas sina oskad leiba teha?“

Emily kehitas õlgu. „Ma vaatan pagarisaadet ja ma oskan retsepti järgida.“

Rebecca kortsutas kergelt kulmu. „Oh. Noh, ma loodan, et saad selle peagi käppa. Või ma võin leivad kodus valmis teha ja kohale tuua.“

Emily raputas pead. „Ei, ma õpin selle ära. Ma olen graafikut näinud. See oleks küll minu poolt kehv esitus, kui sa oma seisundis peaksid üle terve mägismaa ja saarte rändama, et meile leiba tuua.“

„Ja sa saad Billiega hakkama? Ta on parasjagu keeruline tüüp! Ja mul on nii kahju, et peate kahe peale nii tillukest ruumi jagama. Ma ei maininud seda telefonis, sest ma kartsin et äkki sa ei tule ja ma nii tahtsin, et sa tuleksid.“

Emily andis endast parima, et sõbrannat kallistada, kuigi Rebecca kõht oli selle juures parajaks takistuseks. „Kõik on hästi. Ma saan hakkama, ja mis kõige olulisem, ma suudan terve öö ilma tualetti minemata vastu pidada.“

„Mis on märksa enam kui mina,“ sõnas Rebecca süngelt. „Vaevalt on beebi mu kõhus põntsutamise ja mu üleval hoidmise lõpetanud ning ma lõpuks ometi uinuda saan, kui mu põis mind juba üles ajab.“

„Vähemalt saad sa nüüd päevasel ajal oma unetunnid tasa teha ja korralikult välja puhata. Archie ja Henry on piisavalt vanad, et aru saada, et sul on vaja diivanil magada, sel ajal kui nemad telekast seda draakonite värki vahivad.“ Emily püsis kodukülastusi tehes laste televisiooniga kursis. See oli kasulik.

„Tuleb tunnistada, et mõte sellest, kuidas ma end poistega teleka ette diivanile kerra tõmban, tundub lihtsalt jumalik. Samuti tundub jumalik see, kui ma lastehoiu graafiku pärast muretsema ei pea.“

„Ja minu ja Billie pärast ei pea sa samuti muretsema, sest me hakkame töid jagama. Nii ei pea ma talle ütlema, mida teha, vaid võin lihtsalt taktitundeliselt soovitusi anda.“

Taas tõmbus Rebecca kulm kortsu. „Nonoh, edu sellega.“

Nad vaatasid läbi veel viimased punktid, mida Emilylt oodati ning seejärel tegi Rebecca talle kambüüsis ringkäigu. Langustid liigutasid ja krabistasid kraanikausis murettekitaval moel edasi, kuid nüüdseks oli Emily nendega juba harjunud.

„Millal iganes peaks juhtuma, et kalapaat sulle midagi imelist müüa pakub, siis hülga kõik senised menüüplaanid ja osta kala. Peenrahatopsis peaks selleks piisavalt raha olema, aga kui pole, siis ütle Jamesile ja ta ajab asja korda.“ Rebecca nõjatus köögiletile, blokeerides kogu vahekäigu. „Ma armastan seda spontaansust. Mõne koka jaoks see ei toimi ja kuigi mulle meeldib, kui mul plaan paigas on – kui ma tean, et on viis rooga, mida ma ilma poodi minemata valmistada saan – eelistan ma siiski seda, kui midagi suurepärast mu töölauale visklema satub ja erilist lähenemist nõuab.“

„Ma osalesin ükskord ühe oma vana poisssõbraga kalaroogade valmistamise kursusel, nii et see on ka minu jaoks põnev.“ Emily mõistis, et Rebecca ei taha mitte ainult seda, et toiduvalmistamine oleks kindlates kätes, vaid et ka siinne toiduvalmistamise filosoofia edasi kestaks. „See kõik saab lihtsalt suurepärane olema. Minu jaoks ideaalne. Mul hakkab nii kiire olema, et mul ei jää hetkegi aega sünnitusosakonnas toimuva pärast muretsemiseks. Ja ma saan kogu aeg toidu peale mõelda! Kas sellest saaks veel midagi suurepärasemat olla!“

„Suurepärane jah,“ nõustus Rebecca märksa vähema entusiasmiga. „Nüüd aga vii mind oma armueluga kurssi. Kas jätsid koju mõne murtud südamega armastaja sind taga igatsema?“

Emily itsitas. „Ei! Võimalik, et jätsin kellegi, kes oleks soovinud end selles rollis näha, kuid tal ei läinud sel rindel just kõige paremini.“

„Seega hetkel valitseb su armuelus vaikus?“

„Nii see on.“

„Hästi. Mulle poleks meeldinud, kui sa siin viibides igatsuse käes oleksid pidanud vaevlema.“ Rebecca peatus hetkeks. „Mis sa Alasdairist arvad?“

„Kellest?“

„See mees, kes sind bussipeatusest üles korjas.“

„Ah tema! Ta ei teinud terve teekonna jooksul peaaegu suudki lahti. Ma eeldasin, et ta on kohalik takso, kuid ta polnud nõus raha vastu võtma, nii et …“

„Kas ta meeldis sulle?“ küsis Rebecca, enne kui Emily lause lõpetada jõudis.

Emily pani selle hormoonide süüks. Tavaliselt poleks Rebecca kunagi kellegi kohta, keda Emily vaid napilt korra näinud oli, midagi sellist küsinud. „Ei! Ma tahaks lihtsalt teada, miks ta üldse mulle vastu tuli, kui ta oli otsustanud tumma mängida. See pidi tema jaoks paras piin olema. Tegelikult sain ma aru, et oligi.“

„Ära võta seda isiklikult.“ Rebecca jäi hetkeks vait, mõeldes ilmselt endamisi, kuidas seda, mida ta öelda tahtis, kõige paremini serveerida. „Ta on Jamesi vend. Ma ütlesin talle, et tõenäoliselt oled sa väsinud ega taha lobiseda.“

„Päriselt?“ Emily oli hämmingus. „Oled sa kunagi näinud, et ma lobiseda ei taha?“

„Noh, sul oli pikk teekond seljataga ja sa tead ise ka, kui tüütu on inimestele selgitada, mida sa teed ja nii edasi.“

„Mis ime pärast peaks mul olema midagi selle vastu, et rääkida inimestele, mida ma teen? Ma olen oma töö üle uhke.“

„Ma mõtlesin, et antud olukorras võiksid sa end pisut ebamugavalt tunda,“ selgitas Rebecca.

Emily polnud sellega päris nõus, kuid kuna ta sellest suuremat ei hoolinud, siis ütles ta ainult: „Ei, selles osas on kõik korras. Lõpuks ei teinud ma ju midagi valesti.“

„Ei, muidugi mitte, ja kui nüüd töö juurde tagasi tulla, siis ma tegin tänaseks tee kõrvale koogi juba valmis.“ Tundus, et Rebecca soovis innukalt teemat vahetada ega tahtnud rääkida sellest, miks Emily järsku oma karjäärist loobuda ja Šotimaale tulla oli otsustanud. „Reisijad on umbes viie paiku kohal ja nii jõuavad nad enne seda, kui James seitsme ajal tervitusnapsi pakub, tassi teed juua. Ja nagu ma juba mainisin, on õhtusöök planeeritud kella kaheksaks. See on selle varuga, et kui kellelgi peaks esimesel õhtul siia kohalejõudmisega raskusi tekkima. Tavaliselt sööme me umbes kella seitsme paiku.“

„See sobib hästi. Ja kui sa oled toidu juba valmis teinud, siis kas ma teen ehk lihtsalt küüslaugusaiu ja salatit lisaks?“

Rebecca noogutas. „On üks külastaja, kellest ma sulle lähemalt rääkima peaksin. Ta käib iga aasta koos oma pojaga meie reisil. Poeg, kes on tõeline aurumasina fänn, kaob terveks reisi ajaks masinaruumi. Tema ema aga istub ja koob ning on meile nõudepesu juures abiks.“

„Reisijad aitavad nõusid pesta? Kas nad ei tule reisile just selleks, et kodustest kohustustest pääseda?“

Rebecca raputas pead. „Ei, meie ringreis on tavalistest puhkusereisidest erinev. Inimesed tulevad meie juurde, sest nad tahavad siinsetes tegemistes kaasa lüüa. Loomulikult pole neil mingit kohustust seda teha, kuid nad naudivad seda. See on kodustest toimetustest hoopis erinev. Ja Maisie, kellest ma just rääkisin, talle meeldib siin väga. Ma muretsen alati, kuidas ta hakkama saab, sest ta pole enam oma esimeses nooruses, kuid siin leidub alati keegi, kellega lobiseda ning lisaks pojaga koosveedetud aeg. Või noh, vähemalt söögiaegadel.“

„Ma juba ootan temaga tutvumist. Mulle meeldivad vanemad inimesed. Nende kortsus nägude ja kummaliste soengute taga peitub nii palju huvitavat.“

„Mul on väga hea meel seda kuulda! Billie muutub teinekord pisut kannatamatuks. Ta ütleb, et meil peaks vanusepiirang olema. Mõnes mõttes on tal õigus, inimeste pardale ja maha saamine on teinekord päris tõsine ettevõtmine ja ma muretsen selle pärast, et majutusruumidesse viiv trepp on väga järsk, kuid muus osas on see neile ideaalseks puhkusereisiks. Ja Maisie tõesti armastab seda kõike, nii et senikaua, kuni ta tulla jaksab, on mul väga hea meel teda popsutaja pardal võõrustada.“

Lõpuks suutis Rebecca end minekule sundida, tundes rahulolu, et on oma armastatud popsutaja kambüüsi headesse kätesse jätnud. Emily jätkas kambüüsiga tutvumist omal käel, otsis välja, kus asuvad talle tööks vajalikud köögiriistad ning oli rahul, et Billie polnud sealt, kuhu iganes ta ka läinud oli, veel tagasi jõudnud.

Kui Billie lõpuks tagasi tuli, ulatas Emily talle teekruusi, mida kaunistas kiri „Peakokk“. „Niisiis, kuidas me oma tööülesanded ära jagame? Mina hoolitsen tee eest, nii saan ma ka klientidega tutvumist harjutada …“

„Reisijatega ikka.“

Emily noogutas. „Hästi. Ja kas õhtusöögi valmistame koos? Mulle tundub, et mul on parem kohe sügavasse vette hüpata.“ Emily naeratas. „Ilmselgelt küll mitte sõnasõnaliselt. Ma pole just suurem asi ujuja.“

Billie isegi ei naeratanud selle ebaõnnestunud nalja peale. Emily hammustas huulde. Kui tema kambüüsikaaslane hakkabki nii sõnaaher olema, siis ei kujune sellest küll eriti rõõmus aeg.

Enne kui ta selle üle pikemalt pead jõudis murda, kostis trepilt saabaste kolinat ning pilku tõstes nägi Emily Jamesi, keda ta ilma habemeta peaaegu et äragi ei tundnud. Jamesi järel laskus trepist alla veel üks noorem meesterahvas.

Emily astus kambüüsist välja samal hetkel, kui magamisruumidest ilmus Rebecca, et tulijad omavahel tuttavaks teha.

„James! Sa ju mäletad Emilyt?“

„Loomulikult! Kuidas ma võinuksin teda unustada? Meie kõige ilusam pruutneitsi.“ Ta embas Emilyt südamlikult.

„Ma olin teie ainus pruutneitsi, James,“ sõnas Emily meest vastu kallistades. Sellest ajast peale kui ta Jamesi viimati pulmas nägi, oli mees pisut tüsedamaks muutnud, kuid ta oli endiselt väga võluv. Polnud raske mõista, kuidas ta oma äris, mis hõlmas inimestega suhtlemist, nii edukas oli.

„Kuid ilus ikkagi,“ sõnas James. „Ma mäletan su kaunist naeratust. Nüüd luba ma tutvustan sulle meie vanemtüürimeest Drew’d.“

Noormees, kellel olid teksad jalas ja seljas pusa kirjaga „Popsutaja meeskond“, astus lähemale. „Tere, meeldiv tutvuda. Tavaliselt viidatakse mulle kui tekimadrusele, kuid ma võtan edutamise hea meelega vastu.“

Välja ilmus veel üks mees, teisest pisut vanem, seljas tunked ja näol lai naeratus, ning ulatas käe. „Ja mina olen Bob, peainsener, tihtipeale tuntud ka kui McPhail, viitega Para Handy lugudele.“

„Hei, Drew. Siin on su kohv, must, kahe tüki suhkruga,“ sõnas Billie. „Talle meeldib see just nii,“ selgitas ta Emilyle omanikutundega hääles, just nagu oskaks ainult tema seda õigesti valmistada.

„See on lahustuv kohv ja ma saan selle valmistamisega ka ise väga hästi hakkama,“ lausus Drew muigega, mis ta väga atraktiivseks muutis.

Emily tabas pilgu, mille Billie poisile heitis ning diagnoosis kerge armumise. „Seda on hea teada.“

„Niisiis, tere tulemast Emily! See on tore, et sa olid nõus kõrgmaa suve koos meiega veetma,“ sõnas James. „Nüüd aga, kas meil on aega, et enne külaliste saabumist üks tassike teed juua?“

Kui tee oli valmis ning „meeskonnakook“ välja võetud, tuli Emilyle järsku meelde, et Alasdair, tema vaikiv taksojuht, oli Jamesi vend. Nad olid väga erinevad. James rääkis inglise aktsendiga, mis kõlas pisut peenutsevalt, ning võlus kõiki oma lihtsa ja sarmika sõbralikkusega. Alasdair oli vaikne, kuid nendes mõnes sõnas, mis nad vahetanud olid, oli mehe hääles kõlanud kergelt käre ja madal šoti aktsent. Emily arvates oli Alasdair oma mõtlikul moel päris nägus, kuid Rebeccale poleks ta seda mitte mingi hinna eest tunnistanud. See oleks ta sõbrannale vaid mõtteid pähe pannud. Emily tunnistas endale, et tegelikult on tal hoopis olulisemaid asju, millele mõelda, kui kahe venna vahelised erinevused.