Читать книгу Suvi merel - Katie Fforde - Страница 8

Üsna pea hakkas Emily end laevaköögis koduselt tundma ja kuna Rebecca oli õhtueine jaoks juba nii palju ette valmis teinud, oli tal aega portsu juustukõrsikute ning järgmiseks päevaks tee kõrvale keeksi valmistamiseks. Rebecca oli soovitanud, et ta iga vaba hetke küpsetamiseks kasutaks, sest reisijatega lobisemine on tema töö juures samavõrd oluline kui toiduvalmistamine.

Billie oli kuskile kadunud, kuid sellest polnud midagi. Emilyle meeldiski pigem see, kui ta asjade leidmiseks kappe ja sahtleid avama ja sulgema pidi, kui et keegi talle neid peaaegu mõnitaval ilmel kätte oleks näidanud. Tal tuleb oma uue kolleegiga veel kõvasti vaeva näha ning näidata Billiele, et temast pole talle ohtu.

Emily leidis aega ka allkorruse kajutitega tutvumiseks, nii et selleks ajaks, kui tekilt hakkas külaliste saabumisest märku andvaid tervitushõikeid kostma, tundis Emily end reisijatega kohtumiseks valmis olevat.

Ta sättis end salongi viiva trepi alumiste astmete lähedusse, valmis iga hetk tervitusnaeratust näole manama.

„Vabandust, me jõuame alati esimestena kohale.“ Kerge šoti aktsendiga hääl, mis kuulus üsna eakale naisterahvale, andis märku Rebecca lemmikreisija kohale jõudmisest.

Rebecca oli Emilyle Maisiega ümberkäimiseks detailsed juhtnöörid andnud, mille võinuks kokku võtta sõnadega: „Hoolitse ta eest nii, nagu oleks tegemist sinu enda armastatud vanaemaga.“

Emily läks Maisiele poole trepi peale vastu, juhuks kui vanadaamil peaks trepist alla saamisega raskusi tekkima, kuid hoolimata kõrgest vanusest oli Maisie küllaltki krapsakas ning oli ilmselgelt selle trepi astmetega juba vana hea tuttav. Emily tundis kergendust.

„Tere, mina olen Emily,“ ütles ta.

„Ja mina olen Maisie,“ vastas vanadaam, kui oli trepist alla jõudnud. „Rebecca rääkis mulle sinust. Ta helistas mulle, kui sai aru, et ei suuda seekord reisi kaasa teha. Rumal tüdruk, niimoodi asjatult muretseda! Ma kinnitasin talle, et me saame kindlasti suurepäraselt läbi.“

„Muidugi saame!“ vastas Emily. „Rebecca rääkis mulle sinust ka ja ütles, et sulle meeldib kududa. Kudumine on ka minu hobi.“

„Oh, see on ju väga tore, mu kullake.“ Maisie lubas end toetada ning puupliidi juurde polsterdatud pingile juhtida. „Mu kotid on kõik Roberti käes. Ta tuleb kohe alla – ta läks korraks Jamesiga juttu puhuma, et kuulda, mis popsutaja pardal uut on sellest peale, kui me viimati siin viibisime. Seega, kui sul midagi selle vastu ei ole, siis sätin ma end siin tule ääres mugavalt sisse. Mulle meeldib elav tuli, seda isegi suvel.“

„Mulle ka. Kas ma võin sulle tassikese teed tuua? Ja midagi süüa?“ Emily kõhkles, kas pakkuda Maisiele võiga määritud keeksitükki või eelistaks ta lihtsalt tavalisi küpsiseid. Ootamatult tuli Emilyl haigutus peale.

„Sa oled väsinud? Rebecca ütles, et sul kulus terve päev siiajõudmiseks,“ sõnas Maisie.

„Viimasel ajal tuleb lennukile jõudmiseks millegipärast alati enne koitu ärgata,“ vastas Emily. „Aga ma teen hea meelega sulle tassi teed.“

„Ära lase end minust segada, mul pole häda midagi. Ma ootan, kuni kõik teed jooma tulevad. Mul on mu kudumistöö ja Robert aitab hiljem mind minu kajutisse.“

Ja kuna Maisie paistis tõesti end seal istudes väga koduselt tundvat, läks Emily kambüüsi tagasi, et panna tulele tohutu suur teekann ning tassid kandikule laduda.

Tasapisi jõudsid kohale ka teised reisijad ja enamikul neist oli tee üle väga hea meel pärast pikka teekonda popsutaja kodusadamasse Crinani. Lõpuks olid kõik kohal ja kogunesid salongi Jamesi kuulama, mõte teest ununenud, sest avamist ootas pudel viskit.

Kui James oli kõiki tutvustanud ning maha pidanud lühikese tervituskõne, lisas ta: „Ja meie erimeelelahutuseks homme pärastlõunal on punkerdamine. Samal ajal kui mina siin teie ees sõna võtan, on kaile, mille suunas me liigume, saabumas suur söekoorem. Seega: kõik, kes soovivad selle ladustamise juures abiks olla, saavad tunked, labida ja lõuna kõrvale õlle. Kõik teised aga peaksid eemale hoidma, sest söetolm tungib kõikjale. Aga nüüd – helistage kellukest –, ma kuulutan meie baari avatuks.“

„Esimene jook on meie poolt,“ jätkas ta. „Kuid pärast seda tuleb teil oma jookide eest ise maksta. Meil on aususebaar. Igal kajutil on oma kaart ja te märgite sellele üles kõik, mida te joote. Nüüd aga pakub Billie teile klaasikese šerrit või piisakese viskit, oleneb, mida te eelistate. Saadaval on ka karastusjoogid.“

Samal ajal kui Billie joogikandikuga ringi liikus, pakkus Emily oma juustukõrsikuid.

„Oh, need on mu lemmikud!“ teatas Drew. Ta haaras mõned kõrsikud ja asus neid innukalt krõbistama. Siis aga tabas ta Billie pilgu.

„Kas sa soovid õlut?“ küsis Billie. „Ma toon sulle ühe ja märgin sinu tulpa. Meil on lubatud juua, kui me kõik kirja paneme ning nädala lõpus ära maksame,“ selgitas Billie Emilyle.

„Me saame kõike omahinnaga,“ lisas Drew. „See on lahe.“

Ta vaatas Emilyle otse silma ning Emily märkas ta pilgus peegelduvat huvi. Emily oli poisist vanem ja ta mõtles, kas Drew on ehk sellises eas, mil vanemad naised hakkavad kuidagi eriti atraktiivsed tunduma. Ta mõistis, et piisab vaid sellest, kui Drew talle pilgu heidab, et Billie jääkski temasse tõrjuvalt suhtuma ning nende koostööst ei tuleks iialgi midagi välja. Ta saatis Drew’le naeratuse, mis pidi selgelt märku andma, et huvi pole vastastikune. Või ta vähemalt lootis nii.

Reisijate hulgas taldrikuga ringi liikudes piidles Emily neid inimesi, kellele ta järgmise nädala jooksul süüa pidi valmistama. Rebecca oli talle rääkinud, kui armsaks nad tavaliselt said ning kui kahju oli neid reisi lõppedes lahkumas näha. Aga kui saabus järgmine grupp, siis said ka nemad just sama armsateks.

„Ma arvan, et see on sellepärast nii, et me hoolitseme nende eest,“ oli Rebecca talle seletanud. „Nii hakkad sa neid armastama. Nagu merisigade puhulgi. Tead ju küll? Kui sa pead kellegi ära olles tema lemmiklooma eest hoolitsema? Juba ainuüksi see, et sa talle süüa annad, muudab ta sulle armsaks.“