Читать книгу Hundirada - Katrin Johanson - Страница 4

Kolmandal ööl, mil uksele joonistus viirastuslik punakuldne mandala, hakkas tal väljakannatamatult õudne. Teppo ei puurinud enam pilguga läbi pilkase toa määrdunud vineerile ilmunud kaunist ornamenti, mis ta südame rütmis pulseeris nagu eelmistelgi kordadel – hiilgav ja hirmutav, filigraanselt korrapärane. Kogu tahtejõudu koondades õnnestus tal püsida suletud silmi esimese valguseni. Sängist paremal, tugitoolile kuhjatud töörõivaste lasu taga lõi aknaruut viimaks hahetama.

„Nüüd aitab,” mõtles mees.

Põranda jahedus tungis läbi vileda kaltsuvaiba taldadesse.

„Mingi jama,” lausus Teppo kuuldavalt, omaenese häält võõristades. Ta riietus kobamisi, otsekui vastumeelselt, pilku tõstmata. Vaatamata õhtusele kütmisele oli tuba taas kõledaks kiskunud.

Eile oli Teppo viimse hetkeni üritanud generaatorit korda saada. Mehaanikas saamatu, oli ta eneseületusest kõvasti higistanud. Praegu sama särki üle pea tõmmates tundis mees, et see polnud öö jooksul piisavalt tahenenud. Korraks lõi ninna suitsusegust läpatust. Teppo otsustas sauna hakkama panna, ehkki alles kolme päeva eest oli ta murelikult seiranud jõudsalt kahanenud puuriita. Olgu pealegi, hädapärast võib ta ju maha saagida pooleldi kuivanud suure remmelga saare teises otsas. Kui ta selle täna-homme ette võtab, jõuavad halud lahtises katusealuses veel tuule käes kuivadagi ja on märtsiks päris kõlblikud.

Nüüd oli käes hetk, mil ta pidi näoga ukse poole pöörduma. Mandalat ei olnud. Ust lahti lükates kuulis Teppo, kuidas rott kuhugi krõbinal peitu puges. Jah, see pidi olema hiirest suurem loom. Rotimusta polnud ta köögist veel leidnud, kuid vaist oli talle juba mõne päeva eest uuest asukast teada andnud. Esmalt oli see lihtsalt ühel õhtul teda tabanud tunne, et ta pole ruumis üksi. Keegi jälgis teda, hingas või hoidis hinge kinni. Hiljem hakkas ta rotti kuulma, kuid ei silmanud kunagi. Teppo oli oma kuivained suurde malmkatlasse varjule tõstnud ja selle raske tünnikaanega sulgenud. Kartulisalv sahvris ning sibulavanikud lae all olid aga anastaja ees endiselt kaitsetud.

Teppole meenus, kuidas tema – tagantjärele mõistis ta, et lausa haiglaslikult puhtust armastanud – vanaema oli kõik kuivained enne klaaspurkidesse valamist hoolikalt läbi sõelunud. Vanaema ei uskunud, et kaubaladudes hügieeniga kõik korras on. Liiatigi liikusid linnas jälgid jutud, kuidas leivatehase ventilaatorisse lennanud tuvide tükid hiiglaslikku taignatrumlisse maandusid või kuidas vorstivabriku esimese vahetuse töö algas käivitatud masinatest kostva võika rotikisa saatel. Vanaema päästis seda vähest, mida päästa andis.

Teppo mäletas korda, mil vanaema oli kallanud riisikoti sisu valgele palakale ja kühveldas seda pisikese lusikaga siia-sinna, prillitatud pilk kontrollimas iga tumedamat terakest. Ühel õnnetul hetkel, mil vanaema valvsuse kaotas, oli sealsamas leiba muginud väike Teppo urgitsenud oma viilust köömne ja poetanud selle riisi hulka. Südame pekseldes jälgis poiss, kuidas vanaema silmad libisesid seemnekese suunas, ja siis vallandus vana naise huulilt vaikne, ent peaaegu et võidurõõmus hüüatus. Edasi oli vanaema koos kutse peale kohale rutanud emaga ettevaatlikult tundmatut objekti uurinud. Allasurutud õhin oli neid vallanud nii, et Teppo ei söandanudki oma tegu üles tunnistada. Õigemini oli ta lummatult jälginud juurdluse kulgu, kuni oli juba hilja – kogu kotitäis riisi rändas prügikasti.

Teppo lasi hindava pilgu üle oma praeguse elamise libiseda: pikast east koltunud kardinate tagune madal köögiaken oli rasvaaurust ja kärbsesitast peaaegu läbipaistmatu. Rööbiti teibiga paigatud mõraga jooksis valkjate pritsmete kivistunud triip – paratamatult jäi mulje, nagu oleks mõni varem siin elanud töömees oma üksindushetke leevenduse klaasile vallandanud. Teppol hakkas vastik. Pleekinud kahupäine alasti saksa iludus eelmise sajandi kaheksanda kümnendi ajakirjaposterilt jälgis teda vastasseinalt meelalt. Teppo äsjaste mõtete tõttu hakkas piiga võltsvõrgutav naeratus nüüd pikkamisi hoopiski paljunäinud inimese iroonilist muiet meenutama. Mees vaatas trotslikult vastu. Naine, kes kandis kohevat karusnahast peapaela ja pakse villaseid sääriseid, olles muidu paljas kui porgand, poleks tohtinud endale sellist kõiketeadja muiet lubada. Nüüdseks pidi see neiu juba üle kolmekümne olema. Ehk küpsetab kuskil Tüüringi laastkatusega majakeses lastele struudlit või suri viis aastat tagasi kuskil punkris, süstal veenis? Seda ei saagi teada. Teppo ohkas. Säärised olid kindlasti soojad ja omamoodi ilusadki – rõhutasid jalgade sihvakust.

Mees roobitses tuharuumi plekkämbrisse tühjaks ning pistis õhtul pliidi alla valmis pandud hakatisele tule otsa. Enne kui koldes korralikult tõmbama hakkas, ajas külje pealt praost pisut suitsu sisse. Teppo lükkas eeskoja ukse valla. Täpselt samad liigutused hommikust hommikuse.

Sügisel maaomanikuga käsi lüües oli Teppo mõelnud, et suudab siinses viletsuses vastu pidada. Ta ei näinud mõtet koristada vana osmikut, mis uue uhke sauna valmimise järel pidi niikuinii kokku lükatama. Tulnuks kanget külma, pääsenuks mehed ja masinad üle kitsa väina ja saun olnuks jaanuariks püsti. Nüüd aga näis, et pehme ilm jääb kogu kaamoseks kestma – jää inimest turvaliselt ei kandnud, paadiga sõita ei lasknud. Nõnda istuski Teppo saarevahina oma valduses vangis. Kitsa järvekaela kumbki kallas paistis aga selgelt kätte: paremal kõrgel seljakul ühegi inimtegevuse jäljeta kasemets, vasakul heleda kõrkjavöö taga tumendav männik, üksikud tuled ja kaugemal asula kumagi.

See oli iidne kant. Siin, suure järve ääres olid inimesed elanud juba muinasaegadel. Jõesuue järve lõunatipus moodustas roostikuviirulise delta. Jõe põhjas ja soiste kallaste mudas lebas nii esivanemate mongoliidsete tunnustega luustikke kui teise ilmasõja tanke. Mis ajast alates olid hundid harjunud siit oma taliteed käima, Teppo ei teadnud. Ta oli lugenud, et endast ohtralt laipu maha jätnud Napoleoni vägede järel Venemaalt Euroopa poole liikunud soekarjad olid siiakantigi põiganud ja kohalike velledega segunedes üha ülbemaks muutunud – küladest mitte ainult koeri, vaid lausa lapsi ära viinud, teekäijaid ja nende hobuseid murdnud. Mehed aga olnud loiud ennast liigutama. Alles siis, kui kohalikud mõisnikud iga hundinaha eest maksma hakkasid, suudeti sute omavolile piir panna. Teppole tundus küüniline, et laste murdmine polnud talupoegi tegutsema pannud. Samas andis mees endale aru, et ta ise lähtus selle ajastu mõtteviisist, kus alles mõne aasta eest lauldi lastega täitmist ootavast maast. Mõned utopistid olid välja käinud isegi emapalga kehtestamise idee.

Täna öösel polnud värskeid hundijälgi juurde tekkinud. Kas meelitas neid just siitkaudu järve ületama suvel saarel karjatatud lammaste lõhn või oli tegu iidse rajaga? Järve läänekallas oli ju üsna asustatud ning talvine hundirada pidi päris küla alt kulgema, kuid loomi see ei pelutanud.

Teppo oli siin vaid korra hunte näinud – hämarikus ida poole suunduv kuuepealine tume riburada heledal jääl, jõrm väike emahunt juhina ees.

Kuulnud oli ta neid aga mitmel korral üsna ehitusplatsi lähedal. Püssi Teppol polnud, küll hoidis ta kirvest majas, ehkki realistina mõistis hästi, et säärasest asjast abi ei ole.

Polnud kuigi tõenäoline, et metsloom inimest ründab. Andis ju ilusti korraldada, et mehe ja sute liikumisajad ei kattuks. Välikäimla kaugus muutis Teppo küll pisut murelikuks, kuid see oli pigem ta enda esile kutsutud meeldiv hirmukõdi, mitte tõsine pelg.

Kümnesena oli Teppo soepaariga silmitsi sattunud. See oli mäletamist väärt lugu. Ta oli onupojaga maal sauna taga suitsu teinud.

Paraku nuheldi patu palk ainuisikuliselt ja täie rauaga tema kui vanema kraesse, ehkki algatajaks oli vanaisalt kallid, 22 kopikat maksnud Tallinna suitsud näpanud pisike Karmo.

Samal õhtul pidi Teppo oma noorema õega liinibussiga linna sõitma, nagu oli vanematega varem kokku lepitud. Bussi aga ei tulnud ja lapsed otsustasid mitte naasta ebaõigluse kantsi, vaid võtta ette juulikuuöine neljakümmend kilomeetrit pikk retk linna. Poolel teel olid heledast udulaamast hääletult nende ette kruusateele libisenud kaks siluetti – suured koerad, kelle koonud tavalisest pikemad ja sabad sorgus. Teppo teadis, et need on hundid. Mõlemad paarid – teineteisel käest kinni hoidvad lapsed ja kesksuviselt kogukad helehallid metsakutsud – olid viivu vastamisi seisnud. Siis olid loomad minekule pöördunud ja mööda teed edasi sörkinud, kordagi nende poole tagasi vaatamata.

„Võtame teravad kivid kätte,” sosistas Teppo õele.

Kui vahemaa samas suunas liikuvate loomadega oli kasvanud niivõrd, et huntide kogud hakkasid udusse hääbuma, asutasid lapsed end taas teele, kivid higiseks tõmbunud pihkudes. Nõnda olid nad käinud mõnda aega, hundipaar kõrvuti ees, lapsed aeglaselt järel, kuni suure edumaaga loomad olid silmist kadunud.

Nad olid astunud terve öö, peites ennast paari möödunud auto eest kraavi, sest neisse oli istutatud veendumus, et kurjad inimesed liiguvad ringi öösiti. Mõlemal korral oli see olnud isa Moskvitš. Vanemad olid hakanud lapsi otsima niipea, kui selgus, et õhtune buss oli käigust maas. Läbi olid kontrollitud mõlemad linna toovad teed, küsitletud raudteejaamades hilja peale jäänud inimesi. Vastu koidikut oli Teppo õega linna jõudnud, pirakad vesivillid taldade all. Ta ei mäletanud, et jalad oleksid talle piina valmistanud või et ta oleks nõrkemiseni väsinud olnud. Ta ei suutnud enam hästi meenutada peapesu ega emotsioone, mis vanemate poolt talle toona osaks said. Ent Teppo mäletas huntide hetkelist pilku, mille valvsus rauges kohe ükskõiksuseks, ja sute metsloomalikult kerget, unenäoliselt hääletut astumist heledal kruusal lõplikult loojumata päiksega põhjamaises öös.

Tagantjärele mõistis ta, et juba lapsena oli teda õpetatud inimesi kartma enam kui loomi.

Väikse saare keskel künkal kõrgus hiiglaslikest, alles ilmast puutumata heledatest palkidest vastvalminud elumaja. Raske materjali ülevedu oli olnud vaev omaette, nõudnud leidlikkust ja kannatlikkust, ent tasunud ennast ära. Maja meenutas oma võimsuses muinaspealiku eluaset. Igal hommikul siit ringi läbi tehes võitles Teppo kiusatusega alt rannahurtsikust puhtasse ja avarasse, alles vaigust lõhnavasse ulualusesse kolida, kuid ta hoidus selle mõttega liiga kaugele minemast. Sügisel teda siia vahti jättes oli omanik küll vastutahtsi viidanud võimalusele, et kui all väga väljakannatamatuks muutub, võib saarevaht ennast uue hoone ühte tuppa sisse seada, kuid Teppo mõistis hästi, et parema meelega peremees teda siin ei näeks. Teppo asi oli kallitel tööriistadel silm peal hoida, et keegi neid pika talve jooksul pihta ei paneks; süüa omaniku kulul konserve; elektrigeneraatori streikimise korral täita üksnes oma mõtetega kaheksateist pimedat tundi ööpäevas ja pidada vastu ilma, et mandalad uksele joonistuma hakkaksid. Jõulude ajal oli omanik lubanud, kui vähegi annab, saarele külla tulla. Aega oli kolm nädalat.

Teppo oli juba ammu aru saanud, et kraadide poolest küll vähese külma, ent lõikava tuulega ilm on väljakannatamatum pakasest. Tunnise pusimise järel olid mehe käed punase koorikuga kaetud, ent generaator sai korda. Kiiresti tõttas Teppo akusid laadima, sest tal nappis usku oma töö püsivasse tulemusse.

Saare argine elu, pisitoimetuste rutiin oli algul idülliline tundunud. Pilbaste löömine tulehakatuseks, aegamööda süttivate halgude pragin pliidi all, kohisev vesi vanas emailkannus, kruusist tõusev kohvilõhn, esimese sõõmu nautimine hommikukarges õhus pingil välisukse kõrval, pilk tumedal metsaviirul, mille värv muutus sõltuvalt iga päeva ilmast. Oh, juba ammu ei läinud Teppo hommikukohviks õue, vaid sõi rutakalt esimest einet plekilise vakstuga kaetud köögilaua taga, meelas Mädchen muigel sui ainiti jälgimas. Ikka samade liigutustega, ikka sama arv suutäisi üheülbaliseks muutunud maitsega võileibu.

Ta ei lugenud enam kaasa võetud raamatuid, millesse oli lootnud oma eraldatuses mõnuga süveneda. Need olid rasked, sisekaemust nõudvad teosed. Osalt ei teinud ta seda mandala-hirmust, osalt aga veidrast apaatsusest, mis teda üha enam valdas. Ta ei mänginud ka pilli. Tööd talvel kuigi palju polnud. Pikemat suunda pidi napilt paarikilomeetrine saareke ei pakkunud jalutamislusti. Päevane tegevusetus ei lasknud öösiti uinuda. Pikkadel tundidel ärkvel olles mõistis Teppo, et tema elamine oli taandunud hinges püsimiseks. Aegamisi kerkis tas vastik kahtlus, ega see mitte ei kehti üksnes selle talve, vaid kogu tema ülejäänud elu kohta. Teppo oli neljakümnene, tema poeg polnud läinud mitte ülikooli, vaid Ameerikasse, naine oli surnud. Jah, juba paar aastat suutis ta seda tõrketa sõnadesse panna. Surnud. Endal veenid pikuti läbi lõiganud. See on õrnema soo puhul väga tavatu ja kindla peale minev suitsiidiviis, oli pojale alaealiste asjade komisjoni kaudu määratud psühholoog Teppole nelja silma all öelnud. Asjalikult nentinud. Teppo ei tundnud ennast enam süüdi ega otsinud põhjust. Nende elu oli olnud ilus. Punkt. Naise raskemeelsus murdis sügavalt kooriku alt harva pinnale ning pärines mingist hoopis teisest, perele hoomamatust, nendeeelsest maailmast. Sellest kajas inimkonna igipõlist võimsat ja enesehävituslikku mässu Jumala vastu. Teppo polnud süüdi. Ta oli olnud hea mees ja hea isa. Algul üha süveneva defitsiidi ajastus tammunud ja siis järsku kiiresti muutuma hakanud ühiskonna raskustega heideldes oli ta andnud oma noorele perele, mida suutis, ning see ei erinenud kuigi palju luitunud pilgu ja rõivastega kaasmaalaste keskmisest. Joomine – see tuli kõige suurema kriisi ajal, aga oli nüüdseks möödanik. Nagu ka too kummaliselt paljudele korda läinud muusikapala.

Teppo ainsa menuka teose eest maksti autoritasu siiski teisele, temast hakkajamale, uute varakapitalistlike oludega kiiremini kohanenud ja kavalamale mehele. Teppo oli liiga uhke ja saamatu, et enda eest seista. Tal oli selle pärast häbi ning ta teeskles, et pole kunagi midagi loonudki. Nüüd ta üksnes lõikas võsa ja roogu ning tõrvas oskamatult paati. Puhastas liisunud rasvaga kaetud pliidirauda soojendatud soolaga ja toppis keermete jaoks mõeldud takku seinapragudesse.

Hõre maja oli ehitatud sajandi algul ja hüljatud kuuekümnendatel, kui viimasedki saare asukad kolhoosikeskusesse moodsasse paneelelamusse kolisid. Keegi oli siin kuni kaheksakümnendateni küll suvitamas käinud, kuid remonti polnud majapidamises tehtud terve igavik. Hiljem, kui praegune omanik oli saare kõige sinna kuuluvaga ära ostnud, olid vanas tares järjepanu elanud uut tsitadelli püstitavad töömehed ning see oli osmikule lõpliku hoobi andnud. Vana saun kõrgendiku serval paarkümmend meetrit eemal oli märksa paremas seisus. Muidugi ei saanud seda võrrelda uue rajamisjärgus kodu-spaaga, mille esiterrassi alusmüür ületas kogu vana sauna pindala, kuid põlises hoones oli veel alles ürgne puhtus, nagu nii pühale paigale kohane. Teppo saareelu parimad tunnid möödusidki laval. Mees, kellele kunagi ennustati muusikukarjääri, muigas sellele sõnamängule mõeldes mõrult.

Just saunas, kolmanda mandala-öö järgsel päeval kella kahe paiku, kui ta aurava ihuga eeskojas istus, tärkas Teppos pisike kummitama hakkav viisijupp. Järgnenud talve jooksul kogus see enda ümber üha uusi eri instrumentide meloodiakäike, millest mees mõned kõrvale heitis ja uutega asendas.

Samamoodi, märkamatult loobub inimloode lõpustest, et areneda selle alles algeliselt avastatud maailma kõrgeimaks teadaolevaks eluvormiks. „Nõnda nagu sa ei tunne tuule teed ega märka luude-liikmete tekkimist raseda ihus…” – nõnda kogus kuude jooksul kasvu miski, millest mees ise esialgu veel vähimatki ei taibanud. Üksnes just nagu pisut kergem oli olla. Aastaarv vahetus. 1992. Päevad hakkasid lõpuks ometigi kröömikese kaupa pikemaks minema. Viis võttis vormi.