Читать книгу Hundirada - Katrin Johanson - Страница 5

Kaks nädalat paduvihma sulatas jääd sedavõrd, et omanik pääses lõpuks paadiga ligi. Mitte küll jõuludeks, vaid kolmekuningapäevaks. Setu juurtega Teppole tähendas see sama hästi kui jõule. Linnamees tõi uue generaatori, vastupidavama akuga telefoni, patareisid raadiole ning paremat söögikraami. Koos palgalisega ta pidulauda istuda ei mallanud, tegi tiiru valdustes ja tõdes rahulolevalt, et saarevaht pole oma võimupiire üheski asjas ületanud – härrastemaja ja tolle kütteks määratud puuriit olid puutumata, parem paat kenasti kaldal presentkatte all, kange alkoholi pudeleid taara hulgas ei leidunud. Pisut piinlikkust tundes tabas Teppo teise seiravast pilgust iga säärase tähelepaneku, kuid ta katsus ennast veenda, et selles pole midagi alandavat. Polnud nad ju teab mis sõbrad. Liiatigi oli vastutustundetuid joodikuid ehitusplatsilt läbi käinud enam kui küll. Teppo oli ammu mõistnud, et tema magistrikraad ei tähendanud enam midagi, et targad tsitaadid ja huvitavad vähe teada faktid moonduvad tema huultel allakäinud veidriku targutusteks. Nii oli ta viimastel aastatel olnud kinnine. Uus tutvuskond ei teadnud temast õieti midagi.

Omaniku külaskäik muutis Teppo meele ärevaks. Inimeste ja maailma hingus kandus temani ning äratas igatsust. Alates sellest, kui jäässe oli tekkinud tume lahvandus kohas, kus jõevool end veel järveski tunda andis ja hoovusi lõi, oli mees paaril korral asulasse sõitnud. Ta oli paadi alla poldrile jätnud ning poolteist kilomeetrit eemale tanklasse vantsinud. Kütusekriis näis ettevõttele hämaral viisil kasuks tulevat. See oli huvitav koht, mille sarnaseid oli ta näinud vaid roadmovie’des.

Teeäärne osa majast kujutas endast silikaattellistest isikupäratut bensiinijaama jäätise ja ajalehtedega, külmikus karastusjoogid, vitriinis lõhnakuused. Plastikust narmaskardina tagant avanes aga uks sootuks teise maailma. Seal selgus, et moodsam osa oli üksnes kohatu kasvaja vana palktare otsaseina küljes. Kunagises rehealuses peitis ennast ehe kõrts kohalike ruudulistes flanellsärkides külameestega, keda teenindas mahlaka kõnepruugiga baarimatroon. Sealt sai alati pisut juba hapuks läinud kartulisalatit, pruuniks tõmbunud äärtega praemuna ja ülekeenud kartuleid vorstikuubikutega paksu jahusousti sees. Gurmee huvitas väheseid. Kõrtsi tuldi ikka pigem odava liisunud vaadiõlle ja kogu kupatusel hinge sees hoidva salaviina pärast.

Teppol oli kombeks seal peale kütusekanistri täitmist süüa ja õlut juua. Mitte rohkem kui üks klaas. Ta kartis langeda tagasi seisu, millest ta alles kolm aastat tagasi oli vaevu välja roninud, ning seega ohjas ta ennast rangelt. Kohalikud suhtusid temasse tögava võõristusega, siiski pigem sallivalt kui pahatahtlikult. Inimigatsuse leevendamiseks kõlbasid need omamoodi ütlemise ja huumoriga mehed küll. Nõnda tõmbaski Teppo ka sel nädalal oma Pella mootori käima ja sõitis, paadinina varakult tõusnud täiskuu poole koonuna püsti, jõesuudmes asuvasse sadamasse.

Kohe, kui ta kõrtsiuksest sisse astus, adus mees, et midagi oli teisiti. Püsiklientuur oli küll sama, ent nende hääletoon reetis erilist olukorda. Baari-Piia pilku järgides avastas Teppo põhjuse: tagumise laua juures hämaras istus, pigemini küll lösutas ebamäärases vanuses võõras naine. Kõhnemapoolne, ronkmustaks värvitud juustega. Silmanähtavalt purjus. Tema vastas sonkis kartulisalatit suurte silmadega tumm laps, paksu kulunud jope kapuuts ikka veel tihedalt ümber näo kokku tõmmatud. Arvatavasti umbes kolmeaastane poiss.

„Tulid neljase bussiga. Salu Milvi nägi. Sadas sisse, ütles, et rohkem raha piletiks polnud. Juba siis oli purjus. Rohkem ma talle ei müü. Ütles, et linnast pidi talle keegi järele tulema,” sosistas baaridaam sisenduslikult, häält õieti summutamata.

„Noh, kas teeme ühe sellesamuse…?” hõikas neljandat aastat töötu Käärak leti äärest taganurga poole. Käärakul oli alati raha, teenistust mitte. Meeste naerust kostis nilbe alatoon.

„Sinuga mitte sittagi,” ei jäänud naine võlgu. Tema diktsioon oli hämmastavalt selge, ent kui naine end määrdunudvalgete saabaste kõrgetel kontsadel püsti ajas, varises ta korraks tagasi istuma, enne kui ebakindlal kõnnakul leti juurde loivas.

„Luba, kaunitar, ma veel korra helistan,” anus ta Piiat.

Baaridaam kahtles. Mullu kevadel oli nende väike ettevõte Eestis üks esimesi, kes endale mobiiltelefoni soetas. Ehkki need uued aparaadid olid kiiresti popiks saanud, tundis Piia riistapuu ees alles harrast aukartust ega täinud seda klientidele loovutada. Siis aga riivas ta pilguga last ja soostus.

„Ootand, ma ise valin numbri, ütle vaid.”

Kaks pakutud varianti ei osutunud õigeks, kolmas vastas.

Naine taarus telefoniga eemale. Oli kuulda üksikuid vihaseid kõnekatkeid.

„Persse, ma ootan tee ääres, näed küll!” võttis ta viimaks loo kokku, naasis laua juurde, asis lapsel käest kinni ning vankus välja.

Elevus rauges. Naine, mitte küll selles sotsiaalpornoga harjunud kandis eksootiline, vaid lihtsalt paljutõotavalt värske verega isend, oli lahkunud. Elu läks endistviisi edasi.

Pool kilomeetrit eemal poe ja bussipeatuse juures käänas tee metsa vahele. Poldrile minnes tuli siit ära keerata. Teppo oli juba suurel maanteel süüdanud ereda tulega taskulambi, et hämaras autojuhtidele nähtav olla. Siin tihedas okasmetsas poleks ta aga valgusvihuta teedki näinud. Tuul oli tõusnud ning ladvad kohisesid. Viieliitrine kanister venitas valutavat õlga, seljakotis soonis miski vastu turja – arvatavasti halvasti paigutatud virsikukonservi metalläär. Teppo manas ennast, et oli täna tavalisest kauem aega viitnud. Meenusid nii hundid kui vana kalme vasemal. Otsekui neid ebamehelikke mõtteid osatades kostis pahemalt midagi nõrga ulgumise laadset. Teppo peatus kuulatama. Paadini oli kilomeeter. Ta seiras kuupaistel metsaalust. Taskulambiga käsi tegi tahtmatu kaare. Ei midagi. Siis kostis sama heli taas, nüüd juba valjemalt. Mees pööras pilgu otse hääle suunas ning nägi midagi madalate kadakate vahel vilksatamas. Valgusvihk peatus heledal laigul – need osutusid kõrgekontsalisteks saabasteks. Veidi kõrgemal kiirgas vastu silmapaar.

„Otsekui metsloomal,” imestas Teppo, ehkki taipas kohe, et tegu on kõrtsis nähtud lapsega.

***

„Issand, oli siis nüüd seda vaja!” kirus mees märjal samblal lebavat naist jalule upitades. Kümned korrad, mil ta ise oli purjuspäi juhuslikes kohtades vedelenud, tuletasid end nüüd solidaarsusena meelde. Lapsele mõtles mees vähem.

Naine toibus üle ootuste kiiresti. „Oot’ ma ise,” sõnas ta nüüdki samasuguse kummalise selgusega, mis Teppot juba kõrtsis oli imestama pannud.

„Istu puu najale.”

„Sul viina ei ole vä? Külm on.”

„Mis kuradi viina sulle vaja! Peaks kellegi kutsuma. Ütle number.”

„Palun ära helista! Ma teen ükskõik mida, palun ära helista. Võta mind enda poole! Näe, laps jääb muidu haigeks,” mangus naine.

„Kaasa saab vihaseks, ei lase,” valetas Teppo saamatult.

„Ei ole sul naist, kohe näha,” naeris teine peaaegu et kaine inimese kombel ja pigem lõbusalt kui nöökavalt.

„Ei, ma tõesti ei saa, ma elan saarel, see pole minu kodugi. Teeme nii, et ma viin su tagasi tankla juurde, see on kogu öö lahti, saad soojas olla. Ma ise räägin peremehega. Annan bussiraha.”

Naine oli tähelepanelikuks muutunud ning näis pakkumist kaaluvat. Siis kaotas ta aga jälle keskendumisvõime ning langes tagasi masinlikku mangumisse:

„Ei, võta mind kaasa! Palun-palun! Ma olen hea. Ma oskan hea olla. Ma võin kõike teha.”

Teppol oli juba üsna külm. Laps ta kõrval nuttis nüüd suure häälega.

„Olgu, aga ise pead kõndima. Kui sul kark all ei püsi, kutsun politsei. Lähed platele ja kõik,” tegi ta asja teisele arusaadavas vormis selgeks. Kakskümmend aastat tagasi oli Teppo rääkinud suure auditooriumi ees galaktikate salapärasest tumeainest, ennast ise korrastavast universumist ja soojussurmast. Tema ja ta vastu naalduva naise kehatemperatuurid ühtlustusid sedamööda, mida ligemale nad paadile jõudsid. Kaose tunne aga aina kasvas. Seda ei leevendanud isegi Teppo eksistentsi säsiks olev veendumus, et kuskil kaugetes sfäärides elab – peab elama! – tähekogude muusika. Naine astus talle oma terava kontsaga taas varbale.

Teppo ärkas tundega, et keegi jälgib teda. Põrandale laotatud tekkide hunnikule tehtud asemelt voodi poole kiigates nägi ta last. Eri paarist sokkides jalad ei ulatanud põrandale, pinev pilk oskamatult kärbitud tuka all libises kõrvale niipea, kui laps teise ärkvelolekut märkas.

„Mis su nimi on?” küsis mees vastust õieti lootmata, pigem selleks, et oma madalast vaatenurgast välja jäävat naist virgutada. Ent tollest sängi varjatud servast kostis vaid õrna nasaalset norinat, mille rütmigi mehe küsimus ei muutnud.

Laps kaevus teki alla.

Teppo tõusis istukile. Naine, mustad rasvased juuksed nägu katmas ja hingeõhust veidi liikumas, magas toa jahedusest hoolimata vaid poolenisti teki all. Ta oli litritega sünteetilisest riidest pluusi seljast võtnud. Odav väljaveninud punasest pitsist rinnahoidja oli kohalt nihkunud, paljastades kahvatu kummise niiske ihu. Teppo tundis ühtaegu nii vastikust kui erutust. Mees ajas end viimasest pääsemiseks püsti ning läks rohkem voodi poole pilku heitmata kööki hommikueinet valmistama.

Kolme inimese kehasoojus oli toas oma töö teinud, nii et hõreda hurtsiku teised ruumid näisid täna sedavõrd veelgi kõledamad. Ämbris seisev vesi oli kirmetavalt jäine. Halva aimduse sunnil lõi Teppo välisukse vallale. Selge südatalvine päike kallas ta üle oma hääbunud soojusega, mis oli kui lahkusetu viisakusavaldus. Teppo hirm osutus tõeks: järv oli jääviiruline, paadisõiduks kõlbmatu. Tumeda vee lahvandused laiusid silmile hakkava sätenduse vahel. Hiljutisest vihmast ja pehmest pilvevinast polnud jälgegi, kahvatu hallikaskollane laotus tõotas nädalaks püsima jääda.

„Nii… Sääraste kraadide juures järv veel kolm päeva ei kanna. Jumal küll, ma olen nendega lõksus,” käis läbi mehe pea.

Just selle mõtte juures kuulis Teppo selja tagant rotiraudade tugevat plaksatust. Ümber pöördudes silmas ta last, kes oli hääletult kööki libisenud ja istus nüüd lõksu kõrval põrandal, hoides oma pisikeste kangete sõrmedega turja pidi peos ebatavaliselt rohekat suurt rotti – suurimat, keda Teppo iial näinud. Looma vaade oli õel, ent rahulik. Otse kui transis jõllitas ta Teppot ning sellesse seiresse tahtmatult kinni jäädes tajus mees, et kaader on kaheplaaniline. Suutmata end roti silmadest lahti kiskuda nägi Teppo fookuse ähmastunud alal veel üht silmapaari – rahulikku selget lapsepilku.

Ma jätkan…

Mõnedki korrad on mu liikumist võrreldud kasside omaga. Selles olevat midagi kiskjalikku. Tegelikult on ju ka koerlased kiskjad, kuid iial ei ole mu tantsust kõneldes tõmmatud paralleele nendega. Isegi fokstrotti, seltskonnatantsudest mu lemmikut, pole nimetatud, ehkki ma tihti kasutan pöördnurkset sammu.

Ben, minu – oh, meie kõigi! – vana hea Benjamin, saab suvel viisteist. See on koera kohta kõrge vanus. Ma käin nüüd nädalavahetustel harva Rannal, kus ta mind ootab. See võib julm tunduda, sest ta tõesti ootab, ent ma ei suuda näha Beni niisket pruuni poolpimedat pilku – häbenevat, et on esmalt ekslikult minu kui võõra peale haukuma hakanud. Igaüks, kes vana koeraga on kokku puutunud, teab seda vaadet ega mõista mind hukka. Vana Beni hääl on juba nõrk ja katkev, kuid milline ulatus oli sel, kui ta veel noor koer oli – anduvalt peenikesest niutsumisest tõrrepõhjase ähvarduseni.

Koer on lihtne ja üheselt mõistetav, alati pisut rabe käitumiselt ja usaldav südames, aastaid ja aastaid.

Võrdlus loomaga on mulle külge kleebitud identiteedi osa. Seltskonnaajakirjanduses ilmus mõne aasta eest persoonilugu, mille pealkirjas nimetati mind lausa hobulausujaks. Käsin siis iga nädal ratsutamas, sellest piisas. Hiljem tõi keegi fantaasiavaene kriitik mängu kassid. Mul olla sama orgaanika. Kujutate ette! Tegelikult on mul tantsija kohta halb koordinatsioon. Seetõttu ongi mu liikumine mõnikord etteaimamatu, paari sekundi võrra muusikast maas, hoiakud pisut vale nurga all, poos lõpuni välja võtmata, et tagasi takti jõuda. Tehnika lonkab, kuid kui seda orgaanikaks nimetada, siis mis mul saab selle vastu olla! See on mu leib.

Ajakirjanikud ei tea, et mu esimene loom oli hoopiski rott. Ma ei kipu seda ütlema ka. Ei teagi, miks. Võib­olla on see kogemata külge hakanud hobulausuja värk mind ettevaatlikuks teinud. Ometigi oli too olend minu elus kauem, kui Ben on meil olnud. Roti tavaline eluiga on kaks kuni kolm aastat. Too aga elas paarkümmend. Mitte keegi ei usuks. Ehk ma sellepärast eelistangi temast vaikida. Aga võib­olla polnudki see üks ja sama rott, vaid hoopiski ühe suure klanni eri põlvkondade äravahetamiseni sarnased isendid, kes oma salapärasel moel tulid ja läksid katkematu jadana, nii et ma vahetust ei märganudki? See oleks veelgi suurem mõistatus. Võimalik, et mu rott elab veel praegugi. Ma pole küll müstik, kuid ei imestaks sugugi selle üle. Loom oli ühel päeval kadunud. Lihtsalt haihtus. Ta ju ei pruugi surnud olla. Imelik, et kõik need aastad olin ma valmis, et ta lahkub. Ma ei pannud talle isegi nime – polnud mõtet, sest ta näis nii üürike. Teisalt ma ei osanud panna. Rott oli mu elus juba siis, kui ma vaevalt rääkisin. Küllap polnud mul tema jaoks õigel ajal sõnu. Ka praegu, kui minult küsitaks, kuidas võinuks toda elajat hüüda – õnneks ei küsita –, ei oskaks ma vastata. Pole isegi häälikukombinatsiooni, mis passiks kokku tolle inimestes hirmu tekitanud volaskiga. Nüüd ma kasutasin sõna „volask” – jah, see kajastab tema ebatavaliselt suurt kogu ja haardest sujuvalt välja valguvat loidu liikumist – sugugi mitte vilgast, ent ometi sellist, mis ei lasknud teda tabada. Kuid tegelikult on volaskki kohatu sõna – liiga pehme. Ses rotis oli selge ähvardus. Vaikne, ent sada korda hullem kui Beni bassihäälne haukumine. Inimesed kartsid rotti isegi rohkem kui suurt saksa lambakoera. Võimalik, et ka mina oleksin peljanud, kui rott poleks minuga aegade algusest saadik koos olnud. Ma hakkasin ennast mäletama koos temaga: oli kahvatu talvine valgus, mis muutis looma karvade tipud läbikumavaks. Ta justkui auras. Sooniline vonkslev kere mu peos tundus tuline.

Teised tulid. Ma jätkan hiljem. Homme või ülehomme.

„Sa raisk! Ta võib marus olla. Näe, see raisk hammustas mind!” raevutses naine. Ta oli Teppo flanellsärgi valesti kinni nööpinud. Pükste jalga tõmbamisega polnud teine end vaevanud. Kõhnadel reitel paistsid mõned sinikad.

Laps oli nurka tõmbunud ning hoidis rotti süles. Poisi käed lebasid rüpes, loom istus lõdvalt ülespoole pööratud määrdunud peopesade vahel ega kavatsenudki plehku pista. Teppot läbis külmavärin.

„Tavaliselt nad ikka hammustavad,” pomises ta, „kui end vangi aetuna tunnevad.”

„Oooo… ma tean vägagi hästi, mida nad tunnevad!”

Naise hääles kõlas teatraalsust ja edvistamist. Ta vaatas, kuidas parema käe pöidla ja nimetissõrme vahelisest haavast veri vasakusse peopesasse tilkus. Hajameelselt tõmbas ta selle nüüd kiiva kiskuvasse särgihõlma kuivaks.

„Mina ka hammustan,” hakkas naine korraga leebunult ja nukralt naerma. Teppo ei mõistnud, kas teise ootamatus resignatsioonis peitus teesklust või tuli see ehtsalt.

„Süsti tegema me igal juhul ei pääse. Puhastame ja seome kinni,” proovis mees asjalik olla.

Kapist – medikamentidega oli ta igaks juhuks hästi varustatud – marlit otsides pidi Teppo küünitama end üle põrandal istuva poisi. Laps vaatas tema poole üles ning nihutas end siis vaikselt ruumi tegemiseks eemale. Rott volksas korraks põrandale, Teppo tundis teda oma jalga riivamas. Naise suust kostis sumbunud häälitsus, ent juba samal hetkel ronis loom taas lapsele sülle ning asus seal ennast rahulikult kõhvitsema.

Mõlemad täiskasvanud teesklesid, et ei märka seda. Siis sai haav seotud. Naise kaelusest Teppo sõõrmeisse tõusnud ihulõhn, mis teda siiani oli poolenisti vastikuse ja poolenisti ihaga täitnud, muutus ühtäkki millekski emalikult turvaliseks. Soov nägu naise rinnale langetada ei kätkenud kübetki seksuaalsust, oli vaid tahtmine pageda. Ent pääsu polnud. Teppo tõstis pilgu ülearu pingule tõmmatud sidemelt ning vaatas naisele otsa. Too oli kuidagi ehmunud ning nägi hoolimata peentest kortsudest vidukil silmade all välja lapselik ja isegi armas. Sugugi mitte bravuurikas, pigem abitu. Mees tajus, et teine ootab temalt olukorra lahendamist.