Читать книгу Tallinna tume - Katrin Pauts - Страница 3

VANALINN on salatsev. Pealt lastemuinasjutuks võõbatud, pastelne, malbe, soe ja sile nagu pühademuna. Paekivist koore ja kihtide all miski aga aina huugab, hingitseb, pakitseb, urgitseb, kompab, otsib pragu, kust välja immitseda – vaata siin ette, hea jalutaja! Kunagi ajaloo lõpus ehk purunevad needsamad kihid, mida ei leia majade seest ega seintest, vaid majade vahelt, õhust, hingeaurust, räägitud, mitte kroonikatesse kirja pandud nähtamatust ajaloost; needsamad kihid, mis salvestuvad jalutajasse siin sisse hingatud õhust, ja siis alles saame näha, mis koht see siin tegelikult on. Mida ta inimestega on teinud. Kust tulevad kõik need kummitused.