Читать книгу Tallinna tume - Katrin Pauts - Страница 4
Kajakas
ОглавлениеLegend ütleb, et Lühikese jala lõpus on Tallinna kõige kummitusrikkam maja. Mulle ei jää küll eales meelde, kummas neist siis kummitab. Kas selles kohvikuga siin või tolles seal teisel pool? Turist, ruudulises särgis, millel naba kohal nööp lahti, niheleb trepi kõige ülemisel astmel, telefon näppude vahel õieli. Ta tahab Insta-vaadet, aga olen tal ees. Naeratan lollakalt ja venin nagu tigu. Teesklen lonkamist. Turist hoiab end vaos. Santidega ei kurjustata, pole midagi parata. Võtan endale aega, et teda vaadelda. Kas tal on raha? Tagatasku ehk pungis? Kus ta seda siis hoiab?
„Tundsid siin seda külma õhku, millest giid eile rääkis?” küsib üks soomlane teiselt. Nad ähivad mu selja taga. „Anteeksi,” pomiseb üks ja togib mind abaluude vahele.
Tõmbun kõrvale. Nad on noored siledad poisid, kleenukesed, treenimata, veidike purjus, võivad vabalt homopaar olla. Pole midagi, mulle sobivad nad kõik. Kallid tossud, head teksased, surtsuke tsitruselõhna. Paistab paljutõotav.
„Hurjuh, jah! On ikka jube koht küll, midagi pole öelda. Tea, kus siin õlut müüakse? Hirmus palav, huh!” ohib see noorem, see valge peaga.
„Me ei osta siit õlut, Jussi. Ega see mingi Praha ole. Maksab nagu lennuk,” vastab see sutike vanem, see siilikaga, kel, paistab, on särgi all vöökott.
„Joo-joo. Vitun Tallinn.”
Vitun Tallinn. Ega täpsemini saakski öelda.
Nemadki jäävad seisma seal üleval, kus kõik muudkui tahavad vaadet pildistada, aga olen neil ees. On augustikuu, kuumalainest läppunud õhk on kui raskelt langev, sihuke läbimärg kopitama kippuv kardin. Eilses ilmateates lubatud vihmast pole haisugi. Seisatan, pühin varrukaga laubalt higi. Oh, kus voolab! Mul on pikkade käistega pluus, sest töö nõuab seda. Siin treppidel Instagrami-vaate ees on ainuke koht maailmas, kus ma korraks silma torkan. Sest olen kellelgi ees.
Soomlased ei pea palavuses vastu ja keeravad vaateplatvormilt põgusalt alla kiiganult otsa ringi. Imetlevad enne veel müüri ääres koogutavat munka, teevad hoopis temaga pilti. Riivan munka käeseljaga, tema kuub on kõrvetav.
„Küll keskajal ikka osati teha,” tunnustab Jussi mungakuju musta kivirüü volte silitades. „See on ikka õige kunst, mitte mingi täydellinen jura, on ju, Matti?”
Ma ei hakka sellesse illusiooni sekkuma. Kui keskaeg, siis keskaeg.
„Õlut tahaks. Jussi, palav on.”
„Joo vett ja ära jaura.”
Jõuan puu varju, passin seal selle varjuga üheks liibudes ja ootan kannatlikult, kuni plats viivuks tühjeneb. Vahin vanalinna punaseid katuseid ja Viru hotelli, kus ma väidetavalt olen eostatud. Mul pole halli aimu, kas mu isa nimi on Jussi või Matti, Pekka või kurat teab mis. Ema sai temalt sada marka ja minu, paar pudelit Mehukattit ehk kauba pealegi. Polnud vist paha diil. Ta pole nurisenud ja ostan talle igal sügisel koormatäie ahjupuid. Ju läks asja ette, nagu öeldakse.
Lõpuks saabub sobiv hetk. Rooman neljakäpakil tihedate tumeroheliste põõsaste vahele, mis on just parasjagu kõrged, et mu väikest kõhna keret varjata. Kehaehituse olen igatahes emalt pärinud. Muld lõhnab hommikul sadanud paduka järele ja määrib ära mu dressid, aga pole lugu, sest keegi ei näe – ma ei kavatse siit enne välja ronida kui hilja õhtul.
Põõsaste äärde madalale pingile istub eesti paarike, pihus Viru ringi burksiputkast ostetud friikad. Lõhn ajab mul soolikad korisema ja tõmban kõhulihased pingule. Oh, kuidas tahaks süüa! Rasvane paber krõbiseb ahvatlevalt, pekilõhn paisutab sõõrmeid.
„Kas ma ütlesin juba, et vihkan feministe?” piiksub naisehääl. „Ma ei suuda uskuda, et Veiko nii väikese asja pärast lahti lasti.”
„Veiko katsus oma assistendi perset,” uriseb mehehääl. Selle omanik tundub Veiko peale mingil põhjusel kade olevat. Hääle järgi otsustades on see mees kiilakas, kuid ma ei julge vaadata, muidu reedaksin oma peidupaiga. Küllap on nad kõik kolleegid, nii see naine, kelle punased juuksed ripuvad peaaegu vastu mu ninaotsa, see kiilakas ja Veiko. Küllap on Veiko nende mõlema ülemus. Küllap on kiilakas mitu korda tunda saanud, mida tähendab salaja armuda naiskolleegidesse, kel jätkub silmi ainult veikodele. Kuulen siin põõsaste vahel igasugu asju, inimloomus on õudne.
„Kah nüüd asi. Mis selle maailmaga küll lahti on?”
Kiilakas ei vasta. Mugib kartuleid ja rüüpab mineraalvett peale. Röhatab. Kui ta pudeli pingile asetab, kuulen õrna visinat. Ta pole korki korralikult kinni keeranud. Oi, kuidas mind ärritavad sellised asjad, sihukesed mõttetud väikesed lohakused. Kui ma poleks ajukirurgi täpsete liigutustega pedant, ei oleks ma ju üldse edukas selles, mida teen.
Nad leiavad uue teema – naine on pahane kellegi Karini peale, kes olevat tema pojale mänguväljakul nähvanud. Nad vaidlevad, kas võõraste asi on teiste inimeste lapsi kasvatada või mitte.
„Mis sa torised? Ma oleks ise täpselt sama öelnud,” põrutab mees, kes on Veiko mainimise pärast ikka veel tusane.
„Sa ei saa aru. Sa ei olnud seal. Katsu ise üksikema olla.”
„Sul on kõigele õigustus.”
„Kõigele ongi õigustus. Ole natuke sallivam.”
Sirutan käe. See liigutus käib mul vilunult. Naise märsist leian punnis rahakoti, mis ei pruugi veel head noosi tähendada, sest kogemus ütleb, et naised topivad rahakotti pesukaitsmeid ja nätsupakke, peeglikesi ja ninapuuderdamise pabereid. Naised on salaja räpased.
Oih.
Mu varrukaserv riivab burksiputka paberkotti. Kuramuse palavus. Naine hüppab jalgele.
„Issand! Nägid seda?! See liikus!”
„Äh?”
„Kott! See lii-ii-iikus! Saad aru?”
„Tuul. Või kajakas.”
„Pole mingit tuult. Kuule, mul on kõhe. Lähme siit minema.”
„No siis oli kajakas. Ma söön oma friikad lõpuni. Tead, siin elab üks lege kajakas. Jaak. Räägitakse, et ta on kummitus.”
„Ära räägi mulle praegu kummitustest!”
„Räägitakse, et üks noor mees hüppas kusagilt siitkandist alla. Pakun, et bastionilt seal tagapool, näed? Kohe ei saanudki surma, piinles ja väänles. Ikka hea tükk aega. Pärast seda ilmus siia sihuke hästi suur kajakas, kes hakkas inimese häälega rääkima.”
„Õudne. Miks sa mulle selliseid asju räägid? Ma söön praegu.”
„Sulatõsi. Nii oli.”
„Ole vait!”
„Näed, seal ta patseeribki. Anna üks friikas! Jaak, tule siia. Aja meiega juttu. Kes on tubli poiss? Näe, mis ma ütlesin? Saab eesti keelest aru küll.”
„Küll sa võid vahel vihale ajada!”
Naine eemaldub. Mees jääb veel veidikeseks istuma. Kuulen teda omaette naermas. Oletan, et naine on kõnealuse Pepu-Veiko üks kunagistest silmarõõmudest, kellesse mees on mõnda aega salaja armunud olnud, julgemata teda välja kutsuda. Enam ta muidugi armunud ei ole, aga ette kujutatud tõrjumisest on viha hingesopis igritsema jäänud.
„Jaak, tule onu juurde. Friikat tahad? Kes on hea poiss? Ma pean nüüd minema hakkama. Eks teine kord jälle jutustame. Hea, et ikka täna trehvasime, on ju.”
„Jah-jah. Issand jumal, nüüd sa rääkisid mulle sellise jubeda loo. Mul poiss käib siin sõpradega rattaga sõitmas, mõtle, mis kõik juhtuda võib.”
„Ära hakka kokku mõtlema. Ei juhtu temaga midagi. Davai siis.”
Naine teeb mehele märkuse, kui too rasvase paberi kokku kägardab ja jätab selle pingile, kuigi prügikast on kahe sammu kaugusel.
„Sul oli tarvis ta ainult välja kutsuda. Ta ei taha Veikot. Sa oled argpüks. Kardad pikalt saatmist ja ajad oma arguse Veiko kaela,” ütlen niimoodi rahulikult, oma tavalise häälega. Just samasuguse tooniga küsin turul müüjalt kaks kilo seeni.
Mehe samm tardub. Muhelen endamisi. Ta on segaduses, vahib ringi. Olen kunagi poisipõlves seenemetsas ekselnud ja tean, kui keeruline on pihta saada, kust mingi heli lähtub. Näen põõsaste alt piiludes tema Converse’i tennistes jalgu. Valged sokid, ühel äär alla keeratud, ärritav ebasümmeetria. Ta pöörab end minu poole, aga ei näe midagi – mitte midagi peale kajaka.
Nad kõik on alati segaduses, iga kord täpselt sama, kui nad kuulevad seda täiesti tavalist häält, kes räägib nendega nagu suvaline inimene kusagil turul. Keegi neist ei ütle midagi vastu, ei hüüa nagu filmis, et uu, on siin keegi. Nad ei taha riskida, et neid napakaiks peetakse. Põõsad on liiga madalad. Raske ongi ju selle peale tulla, et üks elus inimene võib nii väike ja kerge olla nagu mina. Olin märkamatu tookord ammu ja olen märkamatu ka nüüd.
„Palavus. Meelepete,” sosistan. „Sa hakkad hulluks minema.”
Võib-olla ta kuuleb mind, võib-olla ka mitte. Pigem vist kuuleb, aga arvab, et hääl tuleb tema peast. Jajah, eks neist enamik arvabki lõpuks just seda.
Jõuan koju veidi enne südaööd, olles pool tunnikest loksunud krematooriumiahju meenutavas kuumas trammis ja kõmpinud Paljassaare poole kinnisvaraarendajatest puutumata maale. Õunad on palavuses üle küpsenud ja käärivad puu otsas. Siin kuuleb metstuvi, vahel koguni rukkirääku. Elame Eeviga siin linnukaitseala servas niimoodi vaikselt, tasahilju. Meil on siin kena idüll, armas pesake.
„Kuidas sul täna läks? See uus masin töökojas, millest sa rääkisid. Oled sellega siis nüüd ära harjunud?”
Eevi on samasugune eeterlik olend nagu mina. Ei näeks teda keegi, kui mina ei vaataks; ta elab ainult mu silmade kaudu. Läbipaistvad juuksekarvad, mida mõned peavad blondiks, mõned halliks. See teeb ta eatuks. Tema vesihallidest silmadest ei loe midagi välja. Mul oli lihtne armuda tema häälde. Eevi häälel on hilissuve või varasügise värv – soe merevaigupruun. Lasen sel voolata just sellises sängis, nagu ta tahab.
„Mul pole midagi häda. Masin töötab vinks-vonks. Hästi läks,” ütlen toidukotti lauale tõstes.
Kui põõsastest välja olin roninud, vahetasin avalikus kemmergus riided ja käisin supermarketist läbi, ostsin seljankat ja hapukoort, suure pätsi musta leiba. Šokolaadi jaoks ei jätkunud. Eevi tundub pisut pettunud.
„Mul on nii kahju, et ma ei saa midagi teha. Et sa pead seal vabrikus nõnda rügama. Sellise ilmaga.”
Seda juttu räägib Eevi nagu automaatvastaja – juba kümme aastat. Alates oma emakavähist ja varajasest menopausist. Ta ei saanud sellest üle. Ma ei sekku. Las ta voolab nagu augustiaeg, leebe-kuldselt.
„Sellest ei ole midagi,” vastan nagu iga kord sõnadega, mida ta kuulda tahab.
Eevi kaabib seljanka purgist valgete täppidega punasesse emailpotti ja me sööme kõhud täis. Pärast läheme õue, oma rohtukasvanud aeda, mis selles linnajaos kedagi ei häiri. Meil on kahe kase vahel parajalt lai võrkkiik, et mõlemad sinna ära mahuksime. Seal on mõnus õõtsuda ja ette kujutada, et puutüvesid, mis kiike hoiavad, ei ole olemas. Et me oleme taevasse läinud.
„Veel kakskümmend aastat ja siis on see kõik läbi. Me haihtume. Maa peale ei jää meist alles mitte midagi,” lausub Eevi monotoonselt, nagu loeks raamatut ette. Tal on jälle see tume tuju. „Kas sa usud saatusse?”
Täna küsib ta saatuse kohta. Eile kõneles jumalast. Ma ei sekku. Pole südant midagi öelda. Taevas on augustiöödele omaselt hõõguvalt must nagu äsja kustunud süsi, mille peidetud südames hingitseb veel leek. Keegi kuulus kirjanik ütles, et see on kõige hirmsam asi maailmas.
Me jääme teineteisest kõvasti kinni hoides tukkuma.
Ja varahommikune taevas on just nagu siis. Nagu tol hommikul – mis kell siis olla võiski, umbes pool seitse? Jään suveõhtutel tihti võrkkiiges magama, et näha seda just samamoodi nagu tookord.