Читать книгу Tallinna tume - Katrin Pauts - Страница 5

„Siin pole midagi teha. Ta on läinud,” lausus autoriteetselt madala tämbriga mees, kes mõõtis pilguga kivimüüri meetreid. „Päris kõrgelt tuli. Tea, mis tal seal üleval juhtus?”

Tahtsin vaielda, aga mu hääl sulas õhuga ühte, läbipaistmatuks. Tahtsin rääkida turistidest, keda Viru juurest üles korjasin, nagu olin emalt õppinud. Käisin nendega kogu aeg ühes kindlas pargisopis, kus tõenäosus, et keegi peale satub, polnud kuigi suur. Vahel jäi mulle ette mõni, kes pärast ei tahtnud raha ära maksta. Tahtsin neile meestele sellest rääkida, aga ei suutnud. Huuled ei liikunud, keel ei tahtnud häälikuid vormida. Tahtsin neile öelda, et tema, see eileõhtune, lehkas nagu metssiga, salapärane ja ohtlik loom, keda koolipoisina Saaremaal vanaema juures põõsastes alati ainult aimasin ja mitte kunagi oma silmaga ei näinud.

„Lähme nüüd. Helistame pärast kuskilt. Mine neid mente tea. Arvavad veel, et meie tegime.”

Ja pärast seda, kui nende sammud olid pehmesse hommikuvalgusse sumbunud, nägin ma ainult roosakalt helkivaid pilvekahlusid ning imelist suurt valget pead, mis koogutas mu kohal ja uuris mind teraselt. Need kollased linnusilmad olidki ainukesed, mis olid võimelised mind veel vastu nägema. Imeline pilt. Suur kollane ring, keskel must täpp, see viirastus, mis tuleb, kui liiga kaua päikesesse vaadata.