Читать книгу Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu - Katrin Pauts - Страница 5

Laman, käed kukla taga, pilk pilvedes. Keegi ei näe mind, keegi ei tea, et olen siin. Ainult taevas teab – ainult sealt saaks mind märgata. Kuigi olen nähtamatu, tunnen end kõikvõimsa ja kõikjalolevana. Olen osa päratust maailmaruumist, millel – nagu olen hiljuti emalt kuulnud – ei olegi lõppu. Kuidas saab üldse miski olla lõputu? Kõik ometi lõpeb ju seal, kus algab meri. Või ei?

Taevas liigub väike hõbedane täpp, valge joon selle taga venib aina pikemaks – nagu oleks mu kohal hiigelsuur koolitahvel ja sel liiguks jumala sõrmed. „Mida need taevatahvlil ristuvad jooned tähendavad, laps?“ küsin neid ridu kirjutades väikeselt endalt – olin toona umbes kuueaastane niitjate ämblikujalgadega oma vanuse kohta üüratu pikk vibalik, kel tumepruunide silmade kontrastiks liiga hele pea. Olin juba siis eksootiline, teistmoodi, kuigi ma seda ise veel ei tajunud. Millalgi enne teismeiga hakkasid mu juuksed järk-järgult tumedamaks minema, kuni blondist lapsest oli saanud brünett. Ema sõnul pärisin juuksed ja peaaegu mustad silmad oma isapoolselt vanaemalt Elenalt. Vanaema rongasulgede karva juustest olevat pimedas toas sädemeid lennanud. Kust tema need sai – eks ikka kunagi Saaremaale randunud Hispaania piraatidelt. Piraadilaeva kohta käivat legendi kuulsin juba lapsena ja mulle meeldib uskuda, et see on tõsi. Paljudel saarlastel on tumedad silmad ja juuksed ning jumekas nahk.

Vaatan jälle lennukeid ja suitsu, terve taevas on nagu salakiri. See pealtnäha juhuslike joonte rägastik on vabaduse valem. Reaktiivmootorite sume unelev ümin, mis jumala kriiditõmbeid saadab, on vabaduse hääl. Seda teadsin ammu enne, kui Eesti taevasse tulid NATO „kotkad“. Olen kuueaastane osa universumist, päratu suurest kõiksusest. Leban sel väikesel maalapil ja samal ajal olen ma igal pool. Fakti, et inimesed ei ole tegelikult võrdsed ja igal meist on suurde kõiksusse saabudes erinev stardipakett ja erinevad võimalused, ma siis ka veel ei tea. Lapsepõlve süütu lootus on ilus asi, kaotan selle varsti. Aga õnneks ei tea ma sedagi. Leban Muhumaa pinnal ja pean maad osaks enesest, aga mul pole aimugi, et paljude siinsete inimeste meelest ei kuulugi see maa minule. Olen võõras. Vale seeme.

Sest mul puudub sünniõigus. Ma pole „Muhu tüdrik“ ega saa selleks ealeski. Mitte kunagi ei ole ma neile päris oma. Olen küll sel Läänemerest kerkival maakühmukesel sündinud, aga ma ei kuulu siia. Mul on vale veri. Seda Muhus ei andestata.

Vale veri toob mulle palju piina, aga see teeb mind ka vabaks. Pärand nimelt kohustab. Aga minul ei ole Muhu ees kohustusi. Miski ei rõhu raskelt mu õlgadel. Ma ei pea ühelt põlvkonnalt teisele edasi kandma roositud pättide tegemise õpetust ega hapuroka retsepti. Ei pea abielluma muhulasega. Ma ei pea põliste muhulaste moodi põlgama ja tõrjuma kõike, mis tuleb väljast, hirm hinges võbelemas, kas see on vaenlane, kes võtab minult midagi ära. Maailm, kuhu mina kuulun, on piiritu. Olen igal pool, hingelt kosmopoliit. Identiteet võib olla ka väga ahistav.

Olen võimeline vaatama sellele maakillule distantsilt, kogu armastusega ja ka ilma armastuseta. Mu tunded Muhu vastu on sama vastuolulised nagu see saar ise.

Millalgi 2017. aasta kevadel Tallinnas