Читать книгу Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu - Katrin Pauts - Страница 8

Pooleldi põrandaalune Aljava küünikontsert toimus igal suvel minu naabruses vana pullilauda heinahoidlas. Selle ürituse üks võlusid oli tohutu salapära. Peavoolumeediast ei leidnud selle kohta kunagi mingit infot, aga kuidagimoodi leiti see üritus ikka üles. Et küün ei ole enam eikellegi- ega tühermaa, pole kindel, kas küünikontserte seal veel kunagi peetakse.

Ilmselt oli see sihilik turundus, et küünipidu ei üritanud kunagi kedagi ise kutsuda ega teinud suurt reklaami, vaid tema juurde pidi igaüks ise minema. Rahvast kogunes iga kord ülearu. Kaugemalt tulnud muusikahuvilised, kes olid midagi ähmast kuulnud ja saanud sama ähmased teejuhised, eksisid GPSi abil kruusateede rägastikus seigeldes lootusetult ära ja jõudsid peole alles viis minutit enne lõppu. „Me ei otsi pulli! Me tahame kontserti!“ pahutsesid kord ühed, kui neid lahkelt lauda poole juhatada püüdsin.

Kontserdi õhtul muutus meie vaikne ja rahulik kruusatee äkki pööraseks – autosid, sealhulgas peeneid Lexuseid ja BMW džiipe, vooris nagu praami peale ja need keerutasid üles metsikut tolmu, mis kruusateelt meie aiamaale pahises. Järgmisel päeval sõstraid suhu pistes krigises liiv hamba all.

Mitte kunagi varem pole Eesti tipplauljad ega nii suur rahvamass mu tagasihoidlikule majakesele nii lähedale sattunud. Kuigi ma ei armasta suuremaid rahvaüritusi, olen küünipeol mõned korrad käinud, sest olgugi et publikut oli seal alati palju, puudus sel massiürituse õhustik. Küünipidu oli intiimne kontsert, kus ka staarid end vabalt tundsid. Alati olid esinejad väga nimekad, kõik tulid hea meelega, mis oli peoareeni ja atmosfääri silmas pidades üllatav – kontserdi toimumispaik oli puutumata tühermaa männimetsa külje all, kus vohasid nõgesed ja roomasid rästikud. Tõsilugu, just seal kandis olen igal aastal maanteel rästikuid näinud, see on tõeline ussipesa. Küllap nad peo ajaks põgenesid.

Heinamaale improviseeriti kiiresti parkla ja tee äärde pargitud autode rivi ulatus küüni juurest vaat et meie majani välja. Küün ise oli omamoodi nähtus – pirakas nõukaaegne eterniitehitis, kuhu oli istmeteks toodud tohutu hunnik heinapakke. Muidugi oli selline saal äärmiselt tuleohtlik ja seepärast passisid pritsumehed ukseaugu kõrval alati valvel. Mina ei näinud sel peol iialgi purjus ega nõmedalt käituvaid inimesi, sel oli unenäoliselt helge ja tüüne õhustik, midagi müütilise Kungla sarnast, kus rahvas kuldses auras rõõmsalt üheskoos tantsis ja laulis.

Peost ei kirjutatud üleriigilises meedias ka tagantjärele suurt midagi, kui paar mu enese tehtud lugu välja arvata, ja mulle tundub, et sellega rüvetasin tegelikult pühadust. „Ma ei teadnud, kui suur see küün on. Publikut tuli ligi tuhat inimest. Uskumatu, kuidas kaugele Muhu saarele nii palju rahvast kontserti kuulama tuli,“ muljetas 2013. aasta küünikontserdi staar Lenna Kuurmaa Õhtulehes. Ühte varasemat kontserti kajastades kirjeldasin, kuidas üks Muhu naisterahvas pahaselt põrnitses, kui Heidy Tamme tema mehe tantsule tiris. See naisterahvas ei öelnud mu emale pärast mitu kuud tere vastu.

Olen sada protsenti kindel, et Muhus toimub üritusi, millest ma midagi ei tea. Mida salajasem ja mida kitsamale ringile, seda mõnusam.