Читать книгу Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu - Katrin Pauts - Страница 6

„Ühel pool on Suur ja teisel Väike väin...“ (Laulust „Muhumaa“)

Muhust teavad mu pealinna tuttavad hämmastavalt vähe ja esitavad uskumatult lolle küsimusi. „Kas teil seal mingeid teid ka on või?“ tahtis teada Tartu diskor, kellega tudengipäevil ühel peol tutvusin. See ei olnud ülbus. Ta arvaski täiesti siiralt, et Muhus pääseb ühest kohast teise mööda karjamaal looklevaid jalgradu, sest kui palju on siis mõne üksiku talu ühendamiseks vaja? Palju saab sellisel mättal majapidamisi olla?

„Miks sul seda veel vaja on – raha pole kuhugi paremasse kohta panna või?“ imestas tuttav, kui nurisesin, et ilma autota ei saa saarel enam kuidagi hakkama. Muhus autoga sõitmine tundub mandri võhikule nagu liftiga teisele korrusele minek ehk taunimist väärt lodevus. Autot ei ole ma ikka veel ostnud, peamiselt seepärast, et mul ei ole aega autokoolis käia. Aga autota oled Muhus abitu, kui sa just keskuses poe taga ei ela.

Viis maja, pood ja kirik – mis see saar siis ikka rohkemat olla saab? (2018. aasta andmetel on saarel ligi 2000 elanikku, seejuures mehi on imekombel rohkem kui naisi.)

Muide, paljud on suutnud Saaremaal ja Kuressaares ära käia nii, et Muhut polevat nad enda sõnul ihusilmaga näinud. Kui neile öelda, et Saaremaale sõites peab igal juhul enne Muhu läbima (kui just Hiiumaa kaudu ei minda), ollakse siiralt üllatatud. Muhu on märkamatu.

Kõik räägivad Saaremaa praamist, aga keegi ei ole kuulnud mandri ja Muhu vahelisest parvlaevaühendusest. Kuivastu sadam on lihtsalt üks märk kaardil, paljudel läheb see Heltermaa ja Rohukülaga sassi. Mõni ei ole ka päris kindel, kummal pool väina see asub.

Saarlaste tögav tiitel Muhule – porimatt – paistab selles valguses igati kohane. Praam vaevu randunud, kimavad autod sadamast edasi – võimalikult kiiresti, tehes pead pööritama panevaid möödasõite. Suurem osa saare liiklusõnnetustest juhtub just neil möödasõitudel ning liikluspolitseil on pühade ja nädalavahetuste tipptundidel pidevalt kiirusmõõdikud huugamas. Kui Muhus jalgrattaga poodi lähen, katsun praamide saabumisaega vältida. Muidu on saart läbiv suur maantee jumala tühi, aga praamilt tulevaid kolonne ma kardan.

Muhu on nagu anonüümne transiitjaam. Samasugune nagu Veneetsia eeskoda Mestre või Tallinna eeslinnad Saku ja Saue.

Praegu, kui seda raamatut kirjutan, on jälle kuum Saaremaa silla teema – just nimelt „Saaremaa silla“, taas muhulaste suureks meelepahaks. „Tehkugi siis saarlased oma sild, kui neil seda nii väga vaja on, aga jätku meid sealt vahelt välja,“ porisevad muhulased. Saarlased paistavad olevat valdavalt silla poolt, aga enamik muhulastest on sellele kategooriliselt vastu. Ka ehitusplaane pidav ärimees ise on saarlane. Ettevõtjad, kes silda kõige rohkem ihkavad, on enamikus saarlased. Muhulastelt ei küsivat keegi. Naljakas on aga, et kui riigikogulane Igor Gräzin, kelle poliitikust abikaasa Maret Maripuu on muhulane, Facebookis sillateemalise referendumi korraldamist propageerib, tuhisevad põlismuhulased talle kallale – Igor, sina pole ju sündinud muhulane, nii et ära kaaguta. Isegi siis ära kaaguta, kui sa meie poolt oled! (Gräzinil on muuseas teooria, et muhulased ei ole üldse eestlased, vaid ajalooliselt kuuluvat pigem Liivimaa juurde. Seepärast polevat muhulastel vaja üldse muretseda, kuidas mingisugused eestlased nende saarele pääsevad. Lennaku või tulgu oma paadiga, mis see meie asi on?!)

Kui Muhus mõni uudisväärtusega sündmus juhtub, helistavad meediakolleegid tihtilugu mulle, lootuses otseallikast infot ammutada: „Mida sellest asjast küla peal räägitakse ka? Mis jutt see on, et sa pole midagi kuulnud?“

Aga ma ei tea. Päriselt ei tea. Mul pole mingit ettekujutust, kus elavad Muhus tuntud inimesed, kellel on siin suvekodu – nendegi kohta küsitakse pidevalt. Kust peaksin mina teadma, mida tuntud näitleja või spordikommentaator saare teises otsas teeb või et ta üldse seal suvitab? Miks see minu asi peaks olema ja miks me peaksime üldse suhtlema?

„Kirjuta Muhu muttidest,“ soovitab kirjastaja Epp. Ta peab silmas mu jutukesi Facebookis, kus vahel mõne anekdootliku seiga postitan. Ma ei suuda vist tallegi veenvalt selgeks teha, et need lood on fiktsioon. Mulle meeldib haarata kinni mõnest oma ema suust lipsanud naljakast lausest ja sellest terve stseen leiutada. Ma olen ju kirjanik. Selle poolest ei erine ma Juhan Smuulist.

Kolleegid muidugi ei jää uskuma, et ma päriselt ka ei tea. Toru pannakse ära pahaselt, arvates, et minus on kollegiaalse lojaalsuse asemel välja löönud muhulane ja tahan meelega tõde varjata. Aga enamasti ma tõesti pole kõne saabumise ajal sündmusest veel ööd ega mütsigi kuulnud – eriti kui see juhtub saare teises otsas. Mul on väga raske inimestele selgeks teha, et Muhus olen omaette. Ma ei suhtle siin peaaegu kellegagi, suhtlusringkond ehk sõbrad ja kolleegid on mul Tallinnas. Suhtlus muhulastega piirdub kooli lõpetamisest ja mandrile kolimisest alates mõne juhusliku „terega“. Muhulaste hulgas ei ole mul ühtegi sõpra, side lapsepõlve- ja koolikaaslastega on jäänud hõredaks, et mitte öelda olematuks. Mõnega neist „läigime“ Facebookis üksteise postitusi ja kogu moos.

Kui Muhusse saabun, lähen bussi pealt kohe koju ja jäängi sinna. Naljalt ei lahku ma oma hoovistki, jalutuskäike teen hilistel õhtutundidel. Ma ei taha mitte kedagi näha, mitte midagi kuulda ei Muhu ega muu maailma uudistest. Just sellisena on Muhu minu jaoks kõige ilusam – minu oma turvalises kapslis, kus oleme ainult meie kahekesi. Mina ja saar ilma inimesteta.

Kuna mul oma autot ei ole ja Muhu-sisene ühistransport on peaaegu olematu, ei ole ma oma kodu lähiümbrusest kunagi eriti kaugemale sattunudki. Mis üldse asub saare teises servas, tean vaid juttude järgi. Nii veidralt, kui see ühe Muhus sündinud ja siin rohkem kui poole oma täiskasvanuelust elanud inimese suust ka ei kõla, ei ole ma paljudes Muhu paikades kunagi käinud. Lapsepõlves sai veidi ringi sõidetud naabrite Volgaga, mina olin kaasas kui nende peretütre mängukaaslane, kes oleks muidu üksi koju jäänud. Üks eksootiline retk viis Koguva kanti seenele, sealt tõime ämbrite kaupa pisikesi pruune riisikanööbikesi. Paar korda olen emaga käinud Orissaare kultuurimajas mingeid etendusi vaatamas.

Pealegi, miks peakski kohalikud oma elust ja tegemistest rääkima mulle, ainult poolenisti omale? Kui omade vahel levivadki Muhus kõlakad nagu kulutuli, siis võõraste ees ollakse vait. „Äi meie ei tea midagi, me’p käi ju üldse väljaski,“ kuuleb iga ajakirjanik, kes siin lugu taga ajada üritab. „Nagu oleks ma mingi röövel olnud!“ imestab Saaremaa ajakirjanik, kes tuleb mu koduküla veidratest talunimedest lugu tegema ja kelle ees kas uks üldse kinni lüüakse või tullakse korraks aknale ja jõllitatakse sealt umbusklikult.

On vale öelda, et muhulane ei taha end naabrite asjusse segada – oh, küll tahab, ja kuidas veel! Muhulane ei taha, et tema või naabrite asjust teataks kusagil kaugemal. See on häbiasi. Kord tegin Õhtulehte loo Igor Volkelt kuuldud Rässa küla fenomenist – müstilisest tulekerast, mis hüplevat pimedatel augustiöödel sealsetel kiviaedadel. Mõistatuslik Muhu lõkits sai kiiresti üle Eesti kuulsaks, aga minuni jõudis hoopis mõne muhulase viha, et ma laskvat ilmarahval kodusaare üle irvitada. Noh, said midagi teada – tore. Aga miks oli vaja seda kogu vabariigile kuulutada?

Õnneks on nooremad ja ettevõtlikumad muhulased lõkitsa turunduse nimel tööle pannud – sellist nime kannab kohalik käsitööõlle sort. (Mis issanda asi see lõkits ülepea on, ei tea keegi – Volke oletab, et tegemist pole siiski millegi paranormaalse, vaid loodusnähtusega. Ta usub lõkitsa olevat midagi keravälgu-laadset. Miks külastab imenähtus kõigist Eestimaa küladest just Rässat, pole aimu ühelgi inimesel.)