Читать книгу Eluterve kärgpere käsiraamat - Katrin Saali Saul - Страница 11

Kuna lõviosa tänastest kärgperedest sünnib lahkumineku^[5.] tagajärjel, heidame pilgu paarisuhte dünaamikasse. See annab meile aimu suhtest lahkunud partnerit puudutanud psühholoogilisest valust, mis tihti kandub tema kaudu kärgpere ellu. Ka uuel partneril, kel puudub lahkumineku kogemus, tasub teada, mida tema partner on läbi elanud. See annab loodetavasti materjali oma partneri mõistmiseks.

Kirjutades mõtlesin kaua, kas tasub kärgpere-eelset aega – eelmise kooselu faase ja lahkuminekut – nii pikalt käsitleda. Paraku pigem sageli kui harva kohtun teraapias inimestega, kes pole neile teemadele üldse mõelnud ja kellele ülevaade suhtefaasidest on andnud võimaluse teadvustada oma eelmises suhtes toimunut. See info on andnud neile ka teistsuguse teadlikkuse oma uue suhte rajamisel, sest kärgpere elugi kulgeb või hakkab kulgema samu faase pidi. Lootuses, et sedapuhku jõutakse oma suhtega kaugemale – rahuldustpakkuva, emotsionaalselt tugeva kiindumussuhteni. Tihti jõutaksegi, sest inimesed on oma valikuis küpsemad ja tahavad vältida eelmise suhte eksimusi. (Või siis mitte…)

Need, kes on suhtefaaside ja nende õnnetu lõppmänguga – lahkuminekuga – juba hästi kursis, võivad sellest peatükist sujuvalt üle libiseda. Kohtume uuesti peatüki „Tänapäevasem selgitus ehk faktid, miks siis ikkagi kurja võõrasema stereotüüp reaalelus nii levinud on” juures, et vaadata otsa reaalsetele asjaoludele, mitte enam muinasjuttudele, miks kärgpere kui suhtevorm kultiveerib tänapäeval pigem vastiku võõrasema kui -isa kuvandit.

Romantiline faas

Tavaliselt algab suhe romantilise faasiga, kus ollakse armunud, teineteise peale mõeldakse palju, püütakse arvestada partneri vajadustega, enda vajadused lükatakse mõneti tagaplaanile, tehakse vastastikku heameelt ja võetakse ette toredaid asju. Soovist partnerile meeldida näidatakse end (alateadlikult) kenamana, hoolivamana, väiksemate erivajadustega ja psühholoogilisest tervemana, ühesõnaga eksponeerides enda parimat osa. Püütakse sobituda partneri ootustega või vähemalt oma ettekujutusega partneri ootustest.

Kehaline kontakt on suur, keha toodab mõnuhormoone. Nii mõnigi kord varjutab seksuaalne kirg, mida partneri suhtes tuntakse, inimese võimet aru saada, kas teine ikka temast tõeliselt hoolib. Iha on ju alguses silmipimestav. Pole harvad juhtumid, kus just iha peetakse ekslikult emotsionaalseks sidemeks. Emotsionaalne kiindumus, mida me kõik suhtest otsime ning mis tagab pikaajalise vastastikuse hoidmise nii heas kui halvas, tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses, on aga sügavam mõiste kui vaid seksuaalne sobivus. Emotsionaalne side eeldab teineteise mõistmist, väärtustamist, tunnustamist, üksteise abistamist ja psühholoogilist toetamist nii headel kui rasketel hetkedel.

Inimene pole armunud mitte ainult oma partnerisse, vaid ka iseenda tundesse. See on nii erakordne kogemus, et partneri vigade suhtes, kui need ka silma üldse paistavad, ollakse pimedad. (See faas ei kehti pragmaatiliste liitude puhul, kus ollakse omakasu peal väljas.)

Argipäeva faas

Romantilisele faasile järgneb kainenemine – argipäeva faas. Enda vajadused, mis mõnedel romantilises faasis täiesti unuvad, muutuvad jälle oluliseks. Esmane uid hajub ning partneri pidupäevanägu asendub igapäevasega. Enda oma ka. Mugav on olla oma harjumuspärases rüüs. Heas mõttes tähendab argipäeva faas, et üksteist nähes ei lähe enam põlved nõrgaks ja vererõhk ei tõuse ja partnerid aktsepteerivad teineteist sellistena nagu nad on.

Sagedamini aga osutub argipäeva faas avamänguks võimuvõitluse faasile. Mõnedel juhtumitel on avamäng lühike, vaid mõne akordi pikkune, ja võimuvõitluse dramaatiline sümfoonia täidab paari suhtluse.

Sellisel juhul võib tekkida oht, et üks paarilistest (või mõlemad) ei oska luua ja/või hoida emotsionaalset sidet, mis tähendab häälestumist oma partneri vajadustele. Majandusterminites võiks seda faasi kirjeldada umbes selliselt: „Ma olen juba nii palju sellesse suhtesse investeerinud, on saabunud aeg lõdvestumiseks ja dividendide väljavõtmiseks. Nüüd on partneri kord pingutada ja kanda minu eest parimat hoolt.” See mõte iseenesest toob kurja kiiresti karja. Esile kerkivad esimesed lahkhelid, mis häirivad, kuna tundub, et paariline polegi ühtäkki enam nii ideaalne. Esimese hooga ei kiirustata neid veel kohe välja ütlema, sest tundub ju uskumatu, et kallim on muutunud. Eluline pisiasi, et inimene ise on oma hoolitsevat käitumist muutnud ega pinguta enam partneri heakskiidu nimel nii palju, jääb inimestel sageli kahe silma vahele.

Hea seks võib tugevdada partnerite emotsionaalset suhet, samas halb seks võib seda nõrgendada. Toredad sotsiaalsed sündmused võivad partnereid emotsionaalselt liita, samas mõru sotsiaalne elu võib teineteisest võõrandada. Materiaalsed väljakutsed võivad ärgitada koostööle, aga võivad ka hoopis tüli külvata.

Eriarvamuste lahendamisel on võtmeks soov üksteist mõista, mis tähendab aktsepteerimist, et partner võib mitmetes asjades mõelda teisiti ja „teisiti” ei pea just alati tähendama „valesti”. Igaühel aga seda võtit taskus pole.

Teine omadus, mis on hädavajalik, et hoida ära järgmise, juba palju hapuma suhtefaasi bakteriaalset vohamist, on oma partnerile just sellise toetuse pakkumine, mida ta vajab. Heaks suhteks on oluline, et partner oleks mitte lihtsalt kohal, vaid olemas ka just sellisel viisil, nagu mul vaja on. Just rasketel hetkedel ei vaja inimene oma niigi hapra enesetunde kõigutamiseks partneri kriitikat, tänitamist või muud emotsionaalset peapesu selle eest, et ta ei oska olla parem, targem, tugevam. Ja kõige vähem vajab inimene seda, et partner riidleks, et ta tunneb nii nagu tunneb, justkui tal poleks õigus tunda mingit negatiivset tunnet.

Kujutage ette olukorda, kus üks partnereist kardab. Näiteks lennukisõitu. Ta vajab sel hetkel, et partner ütleks, et kõik saab korda, oleks tema kõrval ja hoiaks kätt. Partner aga ütleb talle, et ära karda, pole hullu, lennukisõit on kordades ohutum kui autosõit, mida ju keegi ei pelga, et lennundus on üldse kõige turvalisem liiklusvorm, et lennuhirm on ebaratsionaalne ning et lõppude lõpuks oleks nüüd vaja ennast kokku võtta, sest selline käitumine on lapsik.

Või kui üks partner on kogemata autot mõlkinud ning vajab mõistmist ja lohutust, aga saab teiselt hoopis vihakõne: „Tüüpiline! See on nii sinu moodi, sa oled lohakas ega vaata ette! Kus olid su silmad! Kas sa kujutad ette, palju selle parandamine maksma läheb? Ja millega me niikaua sõidame?” Kui suur on tõenäosus, et esimene partner tunneb selles olukorras, et teine partner on tema jaoks olemas sel viisil, nagu tema seda vajab? Kui suur on tõenäosus, et emotsionaalne side nende kahe vahel saab selle vahejuhtumi käigus kahjustada? Suur, väga suur.

Pole mõtet öelda partnerile: „Mis sa teed tühjast tüli? Kuidas sa aru ei saa? Kui rumal sa oled!”, kui partner vajab tegelikult, et Sa ta mure lihtsalt ära kuulaksid ning mõistaksid. „Kallis, kõik saab korda, tule istu mu juurde ja räägi, mis juhtus!” mõjub tuhat korda paremini kui kriitika: „Sa mõtled üle! Mis sa ilmaasjata paanitsed!” või etteheide: „Miks sa ometi nii tegid? Mis sul viga on?!”

Rahulikuks jäämine ja partnerile vastamine, kes on sulle just käratanud: „Sa pead õppima oma emotsioone talitsema!”, et Sa ei vaja manitsust, vaid hoopis kallistust, nõuab suurt isiksuslikku küpsust. Sagedamini reageerivad inimesed endassetõmbumise ja solvumisega või siis tulise vasturünnakuga. Ja sama suurt küpsust nõuab teiselt partnerilt tunnistamine, et tema lähenemine ei arvestanud partneri vajaduste ja lainepikkusega.

Küsimus „Mida sa, kallis, praegu vajad?” aitab paremini kui partneri ignoreerimine või endale konstruktiivsena näiv parandusettepanek „Sa peaksid hoopis tegema…”. Tingimusel muidugi, et teine ise ka teab, millist toetust ta hetkel vajab. Kõige raskemad juhud partnerile taluda ongi sellised, kui teine teda kunagi ei vaja. Oma partneri jaoks olemas olemine on suurim emotsionaalne kink, mida üks partner teisele anda võib. Muidugi peab vajaduste puhul arvestama, et nad jääksid mõistlikkuse piiresse. Ei saa ju näiteks nõuda, et partner 24/7 Su jaoks olemas oleks või alati eelistaks Sinu vajadusi enda omadele.

Sarnane huumorimeel ning pisut kiitust ja tunnustust igasse päeva aitab argipäevafaasi mõnusale kulgemisele tugevalt kaasa.

Kui aga lahkhelid kõlavad kõvemini, kogunevad väljaütlematused ärrituseks, ärritus vormub solvumiseks ning illusioonid purunevad. Argipäeva faasis tekivad suhtevundamenti esimesed praod, mis hooldusvigade tõttu sageli kogu pealisehituse ebastabiilseks muudavad.

Võimuvõitluse faas

Tekkinud on soodne pinnas võimuvõitluse faasiks, algab kriitika teineteise suhtes. Paar jõuab võimuvõitluse faasi sageli just siis, kui nende esialgsesse muretusse ellu saabuvad raskused, elukorralduslikud muutused või … lapsed (vahet pole, kas ühised või partneri eelmisest suhtest).

Ühed kritiseerivad vaid oma peas, välja midagi ei ütle ja vastuseks partneri küsimusele „Mis viga on?” tuleb vaid: „Ei midagi, kõik on normaalne!”. Probleemidest ja lahkarvamustest ei räägita, püütakse siiski säilitada head nägu. Paraku ei tähista hea nägu ja naeratus alati sisemise rahulolematuse puudumist. Näiliselt harmooniline mask võib peita ärritust ja viha.

Teised kritiseerivad partnerit, väljendades oma pahameelt, millest tekivad tülid. Kriitika läheb sujuvalt süüdistamiseks üle. Tihti väljendatakse oma kriitikat armutult ka kõrvalseisjate ees. Siin võib salvata keel valusamalt saablist ja torgata sügavamale kui pistoda. Kriitika võib lähtuda loogikast, et kui valmistada partnerile piisavalt emotsionaalset valu, siis hakkab ta heaks. Et etteheited motiveerivad ja mobiliseerivad. See taktika toob võidu haruharva.

Frustratsioon keeb vihaks, välja elamata viha moondub kurbuseks. Oma emotsioonide välja elamine teise peal ei tööta siiski sama hästi kui mehaaniline aurukatel, kus surve vähendamine hoiab plahvatuse ära. Paratamatult saab enamik rünnakuid väärika vasturünnaku osaliseks ja nii aur mitte ainult ei välju vile näol, vaid katel saab ka uut hagu juurde, mis hoopistükkis suurendab plahvatuse võimalust. Inimesed kipuvad uskuma seda, mida nad kuulevad end välja ütlevat. Kui eelnevalt on inimesel ainult mõte, et partner on rahaplaneerimises käpard, paarisuhtes nartsissistlik või inimkäitumises puhas psühhopaat, siis olles kuulnud oma häält seda selgelt väljendamas, on ka inimese veendumus selles partneri puudujäägis oluliselt suurem. Ja pinge vähenemist ei ole kusagil…

Enamasti on kriitika ja süüdistused siiski omamoodi protest emotsionaalse sideme lõdvenemise või kärisemise vastu. Viha all, mida partnerile väljendatakse nõudmiste ja kriitika näol, on enamasti peidus hoopis hirm, et meie emotsionaalne side laguneb. Tekib valus lootusetuse tunne, et ma pole tähtis sinu jaoks ning et sind pole kohal minu jaoks siis, kui ma sind vajan ja just sellisel viisil, nagu ma sind vajan.

Valdav osa kriitikast on appihüüe: „Ma tahan, et mu vajadused sulle korda läheksid ning ma tahan tunda sinu mõistmist ja tuge!” Enamik negatiivsena tajutavast käitumisest – kurjustamine, kritiseerimine, näägutamine, kamandamine, kontrollimine, aga ka karistav vaikimine ja ignoreerimine – tuleb sellest, et me tahame, et juhtuks midagi või siis vastupidi, me tahame ära hoida millegi juhtumist. Soovides enesele head tagajärge inimene kas ründab sõnas aktiivselt või siis tõmbub endasse, vaikib ja väldib kontakti.

Kahjuks algab paaridel, kelle emotsionaalne side on nõrk, siinkohal tihti omamoodi tants – isegi kui üks partneritest ei taha enam vastastikku varvastel talluda ning otsib lepitust ja astub sammu lähemale, astub teine tahtlikult sammu kõrvale või keerab suisa selja. Partner pole teise partneri jaoks enam emotsionaalselt kohal. Süüdistamine vaheldub eemaletõmbumisega. See, keda süüdistatakse, võib hakata end tundma partneri jaoks väheväärtuslikuna. Paraku on pindu partneri käes lihtsam märgata kui palki enda silmas.

Partnerid ei suuda enam sageli teineteist rahulikult ära kuulata. Ühed funktsioneerivad üle, muutudes üliemotsionaalseks, närviliseks, nõudlikuks ja klammerduvaks, teised aga suruvad oma emotsioonid maha, muutudes vältivaks ning eemalduvad. Vahet pole, kumb taktika valida, partneri vastureaktsioon valab sageli õli tulle.

Kui üks partner nõuab teise tähelepanu valjuhäälse sõnavalinguga, võib teine reageerida endassetõmbumisega. Eemaldumine provotseerib esimest veel intensiivsemale sõnalisele rünnakule, mille tagajärjel teine soovib sündmuskoha tolmu oma jalgelt võimalikult kiiresti pühkida ja kaduda. Kasvõi ajalehe taha, kui füüsiline põgenemine võimalik pole.

Kui üks partner elab uskumuse järgi, et rääkimine on nõrkadele ning ta ei soovi midagi arutada, vaid eemaldub suhtest, tõukab ta paratamatult teise, kes tahab rääkida, hulluksajavasse teadmatusse ja saab enda kaela partneri (talle nii näiva) üliemotsionaalse reaktsiooni.

Paljud paarid aga elavad aastaid, ilma et nad räägiksid oma suhtest, sest nad arvavad, et kui nad hakkaksid rääkima, siis suhe puruneks. Nad ei oskaks seda ei parandada ega lõpetada ning seega valivad nad vaikimise.

Lähedus väheneb, sellega käsikäes väheneb enamasti ka usaldus ja turvatunne tuleviku suhtes. Aga lähedus, häälestatus teineteise vajadustele, usaldus ja turvatunne nii oleviku kui tulevikus suhtes moodustavad kokku ju mõnusa paarisuhte psühholoogilise vundamendi. Vundamendis on nüüdseks tülide ja kriitika tagajärjel praod otsekui maavärina järel.

Võõrandumise faas

Paar jõuab ummikusse. Mida rohkem emotsionaalne side nõrgeneb, seda kirglikumaks võib minna protest selle kärisemise peale, seda rohkem kõlab etteheiteid, nõudmisi ja süüdistusi. Iga nurjunud leppimine süvendab pragusid vundamendis veelgi. Pikaajalise kriitika ja võimuvõitluse tulemusena tekib neljas, võõrandumise faas ning emotsionaalne side partnerite vahel puruneb.

Mõnikord leiab vähemalt üks partnereist, et ta ei suuda enam tülitseda, ta sulgub justkui keskaegsesse linnusesse, kus lossi ümbritseb müür, müüri vallikraav. Jah, aeg-ajalt prõmmib partner küll veel suletud väravale. Kuni ühel päeval on ka kraavi ületav sild üles tõmmatud. Partner, kes esimeses suhte faasis oli sõber, on nüüd võõras, aga halvemal juhul hoopis vaenlane, keda peab tüssama, kelle eest peab peitma oma tegelikku nägu, kellele ei taha enam midagi oma sisemaailmast usaldada.

Sageli pole kaitsekindluses viibiv partner siiski ükskõikne oma partneri suhtes. Ta tunneb viha ja/või kurbust, et emotsionaalne side purunes, et ta on haiget saanud, võib-olla ta on hirmul. Näilise ükskõiksuse all peidab end tavaliselt valu. Mida vihasem ta on, seda suurema tõenäosusega kallab ta aeg-ajalt kõrgelt müürilt alla tünnitäie kuuma tõrva või lennutab vastase suunas põlevaid nooli, et maksta kätte enda valu eest. Ja oh häda, kui sellises faasis paari elus on lapsed, kes seda kõike pealt näevad. Nende turvatunne saab vanemate sõjast puudutatud.

Mõned paarid ei kuluta närve sõjapidamise peale, nad jätkavad teineteise kõrval, võib-olla mitte just keskaegse linnuse kõrguste müüride taga, aga siiski teineteisest eemale tõmbununa. Nad süvenevad millessegi muusse – töösse, lastesse, internetti, hobidesse, alkoholi, sporti, sudokudesse, ristsõnadesse, raamatutesse, pidutsemisesse, koristamisesse, kõrvalsuhtesse. Isegi kui nad on kodus, pole neid üksteise jaoks kohal.

Kui logisev paarisuhe on vähemalt ühes partneris tekitanud tunde, et jätkamine on võimatu, et erimeelsused on suured või et suhtesse jäämine toob endaga kaasa rohkem kahju kui kasu, tekib revolutsiooniline situatsioon, kus üks ei taha enam endistviisi jätkata ning temast johtuvalt teine enam ei saa.

Siit edasi on kolm valikut:

1. Teha otsus saada kokku uuel tasandil ehk pühenduda teineteisele uuesti

2. Minna lahku

3. Elada samamoodi edasi

Pühendumise faas

Tekkinud kriis viib ühed paarid läbimurdeni, kus suhtekriis raputab jäigastunud mustrid lahti. Tekkinud kildudest ehitatakse üles uus suhe justkui mosaiik, mis võib olla palju tugevam ja elujõulisem kui eelmine versioon. Sidusainena kasutatakse sedapuhku vastastikust huvi anda teineteisele võimalus taasluua suhe, kus mõlema vajadused on rahuldatud. Sillad lastakse alla, väljutakse kaitsvate müüride vahelt. Räägitakse läbi oma valud, mis tulid suhte vajakajäämistest. Kriitika asendatakse toetusega. Nii pühendutakse teineteisele uuesti. Pühendunud paare iseloomustab huvi üksteise suhtes. Nad leiavad peaaegu iga päev aega, et vestelda omavahel sellest, mis neil sel päeval toimub/toimus, mida nad mõtlevad, mida tunnevad ning mida vajavad.

Kui päevasündmuste kajastamine pole võõras ka võõrandunud partneritele, siis oma mõtete, tunnete ja vajaduste igapäevane rahumeelne teineteisega jagamine on siiski vaid pühendunud paaride pärusmaa. Pühendumise faas ei tähenda, et paar üldse ei tülitse ja et nende suhe on kirgas päikesepaiste 24/7. Nad nagistavad mõnikord rohkemgi kui võõrandumisest blaseerunud paarid. Aga nad lepivad.

Kuidas Sinu suhtes lood on – kas te räägite igapäevaselt oma tegemistest, mõtetest, tunnetest, vajadustest?

Põhimõtteliselt jagunevadki koos elavad paarid laias laastus kaheks – nad on kas pühendunud või elavad võõrandunult.