Читать книгу Eluterve kärgpere käsiraamat - Katrin Saali Saul - Страница 7

Miks räägivad muinas- ja muud jutud vaid võõrasemadest, aga peaaegu mitte kunagi võõrasisadest?

Muinasjutte võõras- ja kasuemadest, kes küll rohkem kahjuemadena end inimkonna arhetüüpsesse mällu on verminud, oleme kõik kuulnud. Lapsukese hea ema sureb, tema isa uueks väljavalituks osutub kasuahne kuri lesknaine. Moodustub kärgpere, kuhu kuulub mehe laps ning uue naise lapsed eelmisest suhtest (alternatiivsetes versioonides asenduvad nood abielupaari peagi ilmavalgust nägevate ühiste lastega, kes mehe lapse kiusamise oma südameasjaks võtavad). Mehe lapse kibedat käekäiku teame Tuhkatriinu loost ju hästi. Tema elu muutub võõrasema sepitsuste tõttu alul keeruliseks. Kui aga isa manalasse hellale emale järgneb, muutub selle lapse maine elu põrguks.

Võõrasema on ikka tõeline nõid, kiuslik mõrd. Keerab mehel ajud ümber oma kondise sõrme, nagu seda näiteks Hansukese ja Gretekese kasuema tegi, ning laseb laste lihasel isal armsad lapsukesed metsas hüljata.

Seda, kuidas kasuema oma mehe eelmisest suhtest pärit lapse suhtes armastav, hooliv ja hoidev oleks ning areneks harmooniline kärgpere, kus nii tema isiklikud, mehe kui nende ühised lapsed end rõõmsalt ja vabalt tunneksid, ei tule muinasjuttudes eriti ette. Nagu ei tule ette lugusid kasuisadest, kes abivalmilt üksiku naise ja isata jäänud lapsed oma hoole alla võtaksid. Tundub, et teised muinasmeeskangelased õppisid Tuhkatriinu isa loost nii mõndagi, näiteks kasvõi seda, et muinaslesed olid pigem huvitatud mehe varanduslikust seisundist, sotsiaalsest positsioonist ning oma isikliku elujärje parandamisest kui soojast armastussuhtest, veel vähem mehe lapsest. Igatahes hoiduvad mehed muinasjuttudes lastega naistest. Või kui nad lapsega naisi siiski ihalesid, oli selleks mingi suurem isiklik ambitsioon (nagu näiteks Hamleti kasuisal), mitte puhas armastus.

Sõltumata muinasjutukärgperede loomise põhjustest, näib nii, et see koosseis ei toonud muinasmaal õnne ühelegi osapoolele. Seega, kärgpere mudel on meie arhetüüpses kollektiivses mälus justkui häbimärgistatud. See on igal juhul seal kasvavatele lastele üks paha, arengut pärssiv, elurõõmu kahandav kooslus. Tõsi ta ju on – parim koht lapsel kasvamiseks asub kahe bioloogilise vanema armastavas, hoolivas ja rahumeelses suhtes. Just nimelt suhtes, sest isegi kui kumbki vanem eraldi last küll armastab ja temast hoolib, aga vanemate omavaheline suhe on külm või veel hullem – vaenulik, on see lapsele raske psühholoogiline koorem ja tulevaseks suhtemudeliks kehvapoolne eeskuju.

Olgem ausad – ükski täiearuline inimene ei unista oma „suhtekarjääri” alguses kärgpere loomisest, võimalusest, et tema laps(ed) kasvaksid mittebioloogilise vanemaga. Ning saatus, kus peaksid avama südame võõrale lapsele ning kohtlema teda kui enda oma, ei kuulu ka kindlasti inimese unelmatestsenaariumi.

Ent ometi nii läheb. Tänasel päeval rohkem kui varem.

Lahutused, mis toodavad materjali kärgperede tekkeks, on siiski uue aja sümbol. Ehkki vanad kreeklased ja roomlased said ebaõnnestunud kooslustest suhteliselt kergesti välja, tegi kirik oma võimu kasvades abielust püha sakramendi, kust kord sisse astununa praktiliselt enam välja ei pääsenud.

Üks esimesi uljaid lahutajaid, kes ei mallanud ära oodata, mil surm teda ära tüüdanud abikaasale järele tuleks, oli kurikuulus Inglise kuningas Henry VIII. Ta arendas lahutades ja naistel päid raiudes välja eriti markantse kärgpere mudeli, hüljates järjepanu viis seaduslikku abikaasat, kellest kolm esimest sünnitas talle igaüks ühe troonipärija. Ajast johtuvalt kasvasid need lapsed üles pigem õukonna intriigidest kubisevas kärjes, mitte tema isaliku hoole all. Henry oli lahutamisküsimuses oma aja silmatorkav kõmuline erand, ta eeskuju laiasid rahvamasse ei nakatanud ning lahutamine ei tulnud veel sajandeid kõne alla.

Lahutamisajastule eelnevail aegadel, kui tõotust – kuni surm meid lahutab – võeti tõsisemalt, oligi kärgpere ülekaalukaks tekkepõhjuseks ühe partneri surm.

Kui surijaks oli naine (ning seda juhtus ajal, kus rasestumisvastaste vahendite olematuse ja meditsiinilise abi puudumise tõttu rasestuti ja sünnitati sageli ning selle käigus või järgselt kahjuks ka tihti noorelt surdi), oli loomulik, et mees, kes vanadel aegadel stereotüüpselt end lapsekasvatusse ülemäära palju ei seganud, ei osanud oma elu ja süllekukkunud üksikvanemlusega midagi muud tarka peale hakata kui abielluda võimalikult kiiresti. Ja pole siin midagi väga imestada, et asendusema oli emotsionaalselt ehk mitte kõige paremini meelestatud mehe eelmisest kooselust sündinud laste suhtes. Tavaliselt nais mees uuesti ju veel lasteta naise, kel polnud emaduse altruistlikku kogemust.

Rasedus annab emadele aega harjuda ja kohaneda lapsega, esimesed väga lähedased kuud loovad ema-lapse sümbiootilise suhte. Kiindumussuhe aitab emal üle elada lapsega seonduvat frustratsiooni, alguspäevade nuttu, hilisemat jonni ning iseloomutsemist ja veel hilisemat vaidlemist ning vanemlikule heale sõnale mitte allumist. Kasuemal see hell periood, kus side lapsega ajapikku kasvab, puudub. Kasuvanemaks saadi sageli päevapealt ja üleöö. Saadi vanemaks lapsele, kes leinas oma ema ning elas läbi raskeid tundeid. Ja kelle teise peal siis laps neid heidutavaid tundeid veel välja oleks pidanud elama kui mitte kasuema peal?

Pealegi aegadel, kus varanatuke oli nii tähtis, tähendas eelmiste laste olemasolu ressursside – olgu selleks siis aeg, söök, energia, tähelepanu või vara – jagamist kõigi vahel. Ja ressursside jagamine võõraste lastega nõuab suurt südant, eriti siis, kui tundub, et neid ressursse eneselegi piisavalt ei jagu. Samas tähendas kasulaps ka pärijate ringi automaatset suurenemist. Aga oma veri on ju ikka paksem… Võõras laps oli seepärast kasuemale mehe kaasavarana nii mõnelgi juhul pinnuks silmas ja risuks jalus, kellest vabanemine oleks teinud elu oluliselt mugavamaks. Seepärast oligi vaja talvel kasutütreke maasikale saata. Poleks tarvis endal käsi määrida, aga vaevast saaks vabaks.

Kindlasti ei saanud kõikidele bioloogilise ema kaotuse tõttu moodustunud kärgperedele ja seal kasvavatele lastele osaks niinimetatud kurja võõrasema sündroomi, kus uus naine oleks peegli ees võõraslapsele mürgiõuna tinistanud. Lihtsalt neist headest võõrasemadest ei tehta eriti juttu.

Just nimelt stereotüüpsed mehe-naise rollid, kus mees ei tegelenud eriti lastega ning lapsed pigem kartsid oma isasid ning ei kiirustanud neile oma emotsionaalseid seisundeid (rõõmu, hirmu, viha, kurbust) peegeldama, on kindlasti üheks põhjuseks, miks kurja võõrasema lood nii kuulsaks on saanud. Lood kajastavad ehedalt ju vanade aegade reaalsust, kus laste tundeelu jättis paljud mehed täiesti külmaks. Õigupoolest olid asjalood veelgi karmimad – nii mõnigi mees ei omanud ettekujutustki, et lastel üldse mingi tundeelu eksisteeriks.

Et oma isa mõnikord ka rihma vöölt harutas, peeti nii loomulikuks, et sellest ei vaevutud (muinas)juttugi tegema. Mees tõi leiva lauale ja kodus käis ta ikkagi magamas ja söömas, mitte lastega mängimas. Lapsed olid naiste pärusmaa.

Naistel tekib aga kodus olemisest, suhtlemisvaegusest teiste täiskasvanutega, koduste ülesannete rutiinsest rohkusest ja laste lakkamatutest vajadustest, enda hormonaalsest seisundist või lihtsalt naiseks olemise tabamatust subjektiivsest raskusest tingituna paratamatult palju emotsioone. Mõnikord valgub frustratsioonist üleküllastunud karikas tühjaks esimese ettesattuja peale, tukast saab sugeda oma lapski, aga kasulaps võib pelgalt valel ajal vales kohas hingamise pärast kergesti nuhelda saada. Üldiselt pajatavad muinasjutud siiski võõrasemade psühholoogilisest vägivallast, mitte füüsilisest.

Kui aga surijaks osapooleks juhtus mees (ja sedagi juhtus patuselt palju – mehed langesid sõdades, raske füüsilise töö või mõne muu riskantse ettevõtmise tagajärjel), ootas naist mõneti raskem saatus kui samas olukorras olevat meest. Mõnedes kultuurides surmati mehe maise teekonna lõpu auks ka tema naine või naised, lähtudes loogikast, et mis mõtet sel naiselgi siin ilmas veel elada, kui mees juba läinud. Õnneks teab ajalugu vaid üksikuid selliseid kultuure.

Juba kord abielus olnud ja lapsed saanud naise väljavaated leida uus suhe olid oluliselt kehvemad kui mehel. Targad uurijad on korduvalt sõnastanud, et mehel pole isu teise mehe järeltulijat üles kasvatada.^[1.] Tema on huvitatud siiski omaenda soo jätkamisest. Ilmselt siit on pärit ka paljude naiste alateadvust siiani mõjutav mõte: „Kes mind, lapsega leske/lahutatud naist, enam ikka tahab!”

Loomamaailmas on asjad veelgi karmimad. Lõvid elavad haaremielu – üks, mõnel juhul kaks tugevat isast lõvi naudivad karja emaste lõvide seltskonda, kes kantseldavad lõvikutsikaid ning hangivad lõviisanda(te)le toitu. Kui silmapiirile ilmub aga veelgi tugevam isane, toimub lõvikuningate lahing elu ja surma peale, nõrgem on sunnitud lahkuma ning tugevam tapab tavaliselt armutult kõik eelmise isase kutsikad. Kutsikaga hõivatud emane ju ei indle. Uus karjajuhist isalõvi kärgpere mudelit ei harrasta. Plats puhtaks, emased ümber võidutestosteroonist pakatava isase indlema ja uuele lõviisandale poegi kandma! Lõvikuningas on surnud, elagu lõvikuningas! Oma geenid kandugu edasi, võõraid pole siin soovi ega mahti kellelgi üles kasvatada.

Inimmaailma elu õnneks nii julm pole, ehkki psühholoogid Daly ja Wilson väidavad, et kasuvanemad võivad palju suurema tõenäosusega olla kasulaste suhtes vägivaldsemad kui omad vanemad, selgitades seda just evolutsiooniteooriaga, mille kohaselt võõraste geenide eest hoolitsemine ei ole kõige mõistlikum investeering.^[2.] Kuigi taunitav, on see mingil (animalistlikul) tasandil mõistetav, et inimesel, kellele tundub, et energiat, aega ja rahalist ressurssi on endagi tarvis vähevõitu, ei jagu tahtmist või südant seda võõrale lapsele lahkelt jagada. Oma geenid eelkõige! Nagu lõvide puhul.