Читать книгу Kui ma su kaotasin - Kelly Rimmer - Страница 6

Molly – juuli 2015

Olen aru saanud, et võid kedagi samaaegselt nii kogu südamest armastada kui kirglikult vihata. Need emotsioonid justkui võistlevad teineteisega, jättes lõppeks väsinult tühja tunde. Olen veetnud viimased kümme päeva, istudes siin selle haiglavoodi ääres ja vahtides oma abikaasat. Olen üha uuesti ja uuesti mõelnud sellele, kuidas me küll siiani jõudsime. Ei, mitte sellest, kuidas tema nii kohutavas seisus siia, sellesse intensiivravipalatisse sattus – see oli peaaegu et vältimatu –, minu praeguses mõttekäigus tähendab „siin“ üllatuslikult hoopis minu kahetisi tundeid selles voodis lebava mehe vastu. Leo oli – on – minu eluarmastus. Armastan teda surmani. Ja endiselt tundub võimatu, et võin teda ühtaegu ka vihata, aga – siin me nüüd oleme.

Isegi praegu, koomas, on Leo nägus, hoolimata kergest habemetüükast ja peasidemest, mis tal vigastada saamisest saadik ümber olnud on. Kuigi kahvatu ja teadvuseta, näeb Leo endiselt ohtlik välja… ta ongi ohtlik. Leo on alati suhtunud oma füüsilisse kehasse – ja ellu –, nagu need oleks pelgalt annid, mida ohverdada oma tööle. Linade ja haiglaöösärgi all on ta keha kaetud armidega – nii praegusest õnnetusest kui lõputul hulgal kahvatumatega paljudest varasematest intsidentidest.

Mu abikaasal on kombeks inimesi endaga teekonnale kaasa vedada – isegi siis kui… tee kuhugi ei vii. Tema õnnetusest möödunud päevade jooksul olen muutunud elavaks surnuks – lahkun ta haigevoodi kõrvalt – magama – ainult siis, kui mu keha seda nõuab, saates seega ka enda päevi mööda omamoodi koomas. Erinevalt Leost olen mina muidugi teadvusel, ent kõik ebaolulised elufunktsioonid on ootele pandud.

Olen viimastel päevadel tegelnud vaid sellest olukorrast johtuva emotsioonidespektri täie tunnetamisega. Viimastel aastatel olin mõelnud endast kui üksinduse eksperdist, ent neil haiglapäevadel siin olen mõistnud, et vaatamata kogu Leost eemal oldud ajale, olin seni siiski vaid üksinduse varju kogenud. Nelja aasta jooksul, küll tõusude ja mõõnade, raskete perioodide ja heade aegadega, on Leo olnud minu… inimene. Viimastel aegadel olin tahtnud rohkem kui ühel korral haarata telefoni, ütlemaks, kui hirmunud ma olen ja kui eksinuna end tunnen – ning praegu mõistan täie selgusega, et iga väikseimgi osa sellest tundespektrist mu elus on Leo süü.

Olin rabatud, kui arstid ütlesid, et on aeg vähendada rahustite koguseid, mis on toetanud Leo koomat. Esimesed paar tundi allkirjastasin organidoonorluse blankette ning arutasin Leoga tegelevate spetsialistidega, mis maani on kangelaslikkus veel kohane. Tegin isegi kohutava kõne Leo vanematele ja tema toimetajale Sydneys, et arutada võimalikke matuseid. Isegi kui Leo stabiliseeriti, oli tema arstide eesmärk hoida minu ootused realistlikena, ning iga kord kui olen näidanud oma harjumuspärast optimistlikku loomust, parandatakse mind kiiresti paraja annuse realismiga. Juba algusest peale on täieliku paranemise võimalused olnud imeväikesed ning mida päev edasi, seda vähemreaalsed need näivad. Isegi kui Leo ärkab, ei ole peaaegu mingit võimalust, et ta oleks jälle selline mees nagu varem.

Mingil hetkel hakkasid arstid katseliselt hapnikuaparaati kinni keerama ning nägin, kuidas Leo taas ise lühikeste perioodide kaupa hingab. Ma vihkasin selle paganama masina heli – lakkamatu pffff, kui aparaat täitis ta kopsud õhuga, ja sarnane šhhhh, kui see õhu taas välja imes. Kakskümmend neli tundi iga päev oli hingamisaparaat taustaheliks mu pidevale ootamisele ja hirmule, mängides üha mu närvidel ning pannes mind end ühtaegu ka kummaliselt tänamatuna tundma, millal iganes unustasin aktsepteerida turvavõrku, mida seadeldis tegelikult Leole pakkus. Ühel õhtul läksin hotelli, et duši all käia ja veidi magada, ning kui ma järgmisel hommikul tagasi tulin, olid torud ta kõrist välja võetud. Vaadates teda nii järjekindlalt iseseisvalt hingamas, tundsin end täitumas lootusega, mida nii meeleheitlikult vajasin. Hoolimata kõigest, mis viimase kaheteistkümne kuu jooksul meie vahel juhtunud oli, ning viimaste nädalate meeleheiteookeanist, ei suutnud ma endiselt lakata lootmast. tahan, et Leo-sugused inimesed oleksid maailmas olemas – olgu siis minu maailmas või mitte.

On möödunud üksteist päeva ajast, kui Rooma saabusin – ning täna ärkan ma Leo köhimise ja ähkimise peale. Magasin akna all tugitoolis, pea ühel pool tooli käsitoel ja jalad kõlkumas üle teise.

„Olen siin, Leo!“ hüüan. Ma ei ole kindel, kas ta saab pead pöörata, nii et kummardun voodi kohale, kui selleni jõuan. Loen Leo kipras kulmudest välja masendust ning sirutan käe ta prillide järele. On ääretu kergendus need talle lõpuks ette libistada. Nüüd kui paistetus ja marrastused on kahvatumad, paistis ta ausalt öeldes üsna veider ilma oma kaubamärgiks kujunenud ovaalsete prilliraamideta. Näen, kuidas mu mehe pupillid tõmbuvad kokku ja laienevad taas, kui ta kohaneb jälle läbi läätsede vaatamisega, ning siis peatub tema pilk minul. Ma naeratan talle, ent see on nõrk ja värelev, sest olen isegi hingamiseks liiga hirmunud. Alguses ei reageeri Leo üldse ning hetkeks tunnen rinnus pettumuse rõhuvat raskust – mis siis, kui nii jääbki? Mis siis, kui ta on nüüd küll ärkvel, ent ei räägi enam kunagi ega reageeri minu kohalolule?

Mu puusad ja jalad on kanged. Ma ei saa lõputult kummargil tema kohal seista, nii vajun aeglaselt voodi kõrval olevale toolile. Korraga kõiguvad mu emotsioonid taas – nüüd olen ma elevil, sest Leo pööras pead, et mind pilguga saata. Ta põrnitseb mind – tugevalt keskendunud, ent siis tõmbuvad ta silmad ootamatult kissi ja olen kindel, et näen neis mingit süüdistust. Olen hetkega kaitseseisundis – kas ta seab kahtluse alla minu õiguse siin olla? Mida ta siis ootas, et ma teen – jään Sydneysse ja jätan oma abikaasa üksinda siia? Taas kord ei ole tal aimugi, mida ma olen pidanud tema pärast läbi elama. Selle mehe mõtteis peituv on mõistatus.

Ent ma ei saa talle nähvata – jumal küll, ta taastub koomast! Just siis kui see mõte mu peast läbi libiseb, vajuvad Leo silmad taas kinni.

Arstid olid mind hoiatanud, et see võib aega võtta ning ei ole muud valikut, kui kannatlik olla – ent ma olen juba liigagi kaua kannatlik olnud, tegelikult olen selle vooruse arendamisest juba tõeliselt väsinud. Tunnen äkitsi peapööritust ning taipan kõrri tungivat kibedat maitset tundes hilinenult, et olen enneolematult näljane. Tõusen ja lähen kohvikusse. Leo palatist lahkudes küsin endalt, mida ma paarilt järgmiselt päevalt õieti ootan. Vastus ootab minu mõistuse eeskojas ja kohe, kui seda tunnistan, hakkab süütunne kohuma.

Ma tahan, et Leo ärkaks üles nii kiiresti kui võimalik ning et kuidagiviisi oleks temaga kõik korras. Siis tahan ma aga koju sõita ning lõpuks oma eluga edasi minna.