Читать книгу Kui ma su kaotasin - Kelly Rimmer - Страница 8

Molly – juuli 2015

Leo ärkab uuesti pärastlõunal ning sel korral on hetkest, mil ta silmad avanevad, ilmselge, et ta on palju ärksam. Talle prille ette libistades meie käed kohtuvad ning see puudutus tundub kummaliselt piinlik. Saan aru, et ta tahab oma prille ilma kõrvalise abita sättida ning naeratan endamisi: see jonnakas ja iseseisev mees on Leo, mees, keda ma olen tundnud ja armastanud.

„Hei, Leo!“ pomisen õrnalt.

„Tere!“ ütleb ta ning olen sellest kähedast ja kummaliselt formaalsest sõnast veidi ehmunud. Leo hingab sügavalt välja ning hetkeks tema silmad sulguvad. Ta käed langevad näolt kõrile ning uuesti silmi avades ta kraaksatab: „Kurk kuivab. Vett?“

„Ma ei tea,“ ütlen ning vajutan palavikuliselt nuppu, et kutsuda õde. Kuulen kohe samme ning nähtavale ilmub Alda, õdedest üks nooremaid. Alda räägib inglise keelt väga vähe, aga ta tumedad kulmud kerkivad Leod nähes, ta lööb käsi kokku ja ütleb mulle naeratades: „Ta ärkas!“

Neil nädalatel Roomas olen õppinud veidi kõige elementaarsemat itaalia keelt, ent olen muutunud eksperdiks, tuvastades tugeva aktsendiga öeldud ingliskeelseid sõnu. „Ja ta räägib,“ ütlen. Korraga mõistan, kui hämmastav ja imeline see on, ning tunnen, kuidas pisar mööda mu põske alla veereb. Pühin selle käeseljaga ära, ent poleks pidanud vaevuma: enda emotsioonide suhtes on Leo küll abitu, ent pisarad ei ole temas kunagi ebamugavust tekitanud. Veetnud suurema osa oma täiskasvanueast rindeajakirjanikuna, on ta kannatustega liiga harjunud.

„Kas ma saaksin vett?“ küsib Leo.

Alda noogutab entusiastlikult. „Oh, härra Stephens… uurin järele. See on väga hea!“ ütleb ta ning kaob siis ukselävelt.

„Kus ma olen?“ Leo vaatab mulle taas otsa.

„Me oleme Roomas, Leo.“

„Ei,“ vastab ta kohe. „Liibüas.“

„Liibüas? Sa jäid Süürias lõksu. Sind evakueeriti pärast autoõnnetust siia. Kas sa ei mäleta?“

„Ei, ei…“ raputab Leo pead, kuid see liigutus teeb talle ilmselgelt haiget – ta nägu tõmbub krimpsu ning käsi tõuseb pea poole. Vaatan kella ja saan aru, et tal on aeg ravimeid saada.

„See on üsna tõsine vigastus… sellest pole midagi, et sa segaduses oled,“ pomisen, ent olen juba mobiili haaranud ning saadan grupisõnumi meie sõpradele ja kodustele.

Leo on ärkvel ja räägib. Ta on segaduses, aga ärkvel!! Ja räägib!!

Kui vajutan saatmisnuppu, tunnen võidurõõmu. Ma tean, et temaga saab kõik korda – lihtsalt tean seda. Leo Stephens on mees, kes on alati teiste inimeste ootused välja naernud.

„Ma ei ole segaduses. Ma tunnen end hästi… kui peavalu välja arvata,“ ütleb ta ning vaatab mind kulmu kortsutades. Ta nihutab end voodis ja teeb parema õlaga ringe. Ta sai sinna kuuli, ent see oli nelja aasta eest ja imestan, miks see vigastus peaks talle praegu tunda andma. „Ma olin Liibüas. Tean, et olin.“

„Praegu pole sel niikuinii tähtsust,“ ütlen nii õrnalt, kui suudan. Sydneys on praegu aeg väga hiline, ent mu telefoni ekraan lööb särama, kui inimesed heale uudisele Leo edusammudest kiirelt reageerivad. Leo ohkab korraga ärritunult ning tema pahuruse peale mu võidurõõm kahvatub veidi.

Ma ei peaks üllatuma, et Leo, olles just tõsisest peavigastusest tulenenud koomast ärganud, eeldab ikkagi, et tema teab paremini, kuidas ta viga sai. Tegelikult oli isepäisus ju üks esimesi asju, mis mind tema juures võlus. Seesama iseloomujoon on mind meie abielu ajal aga ka peaaegu hulluks ajanud.

„Miks sa üldse siin oled?“ küsib ta ja ma ei saa sinna midagi parata, et teda jõllitan.

„Tõsiselt, Leo?“

Ta kirtsutab nägu ja raputab pead ning tõmbab siis valust näo taas tugevasti kipra. Üritan oma masendust alla suruda. See on küll ebaoluline küsimus, aga – jumal küll –, kas ta poleks võinud kuskile siia vahele torgata „tänan, et tulid“?

„Ma ei mõelnud…“ ta köhatab. „Anna andeks.“

„Ei tundunud õige, et sa peaksid siin üksinda olema,“ ütlen hetke pärast. „Ma võin ära minna, kui tahad.“

„Kas sa elad nüüd siin?“

„Mida sa silmas pead?“ Poetan telefoni käekotti ja nõjatun talle lähemale, kui mulle kohale jõuab: „Kas ma elan Roomas? Ei, muidugi mitte. Ma elan endiselt Sydneys.“

„Niisiis,“ Leo köhatab kurgu puhtaks ning ma märkan kohmakust viisis, kuidas ta mu pilku väldib. Ta vahib mõnda aega lakke, siis vaatab mulle otsa ja ütleb ettevaatlikult: „Ma mõtlen, et aitäh… aga…“

„Anne ei saanud tulla, Leo,“ ütlen õrnalt. Ta ema kardab paaniliselt lendamist ning isegi siis kui näis, et Leo ei tule sellest välja, ei suutnud ma veenda teda lennukisse astuma. Ma ei taha Leole sellest rääkida – see teeks talle kindlasti haiget, niisiis valetan talle ema puudumise kohta. „Ta tahtis tulla, aga Teresa tõesti vajab teda – tal on praegu poistega väga rasked ajad ning me ei teadnud, kui kauaks sa siia jääd. Ja Andrew… tal on keskuses nii palju tegemist ning tal on minu äraolekul ka Tobiasega nii palju tegemist, et… Niisiis ei saanud me kahtlemata mõlemad korraga ära olla…“

Ma puterdan, kuni vaatan Leole otsa ning näen, et tema silmad on pärani lahti ning ta jõllitab mind, nagu oleksin teda millegagi šokeerinud. Käin mõttes kiiresti öeldud sõnad taas läbi ja olen segaduses – kuigi olen kindel, et ta on pettunud, et mina olen ainus, kes siin on, ei tohiks ta sedavõrd üllatunud olla. Tema pere on küll tore ja abivalmis, ent kellelgi selle liikmeist pole töökohta, mille nad saaksid hetkega sinnapaika jätta ja siin tema kõrval istuda.

„Leo? Kas sinuga on kõik korras?“ kummardun voodi poole, et ta kätt puudutada, ning ta tõmbub silmapilk tagasi. Tean, et see on loogiline, ent see mõjub endiselt piitsalöögina. Ajan selja sirgu ja vaatan kõrvale, lootes, et Leo ei näe, kui palju tema reaktsioon mulle haiget teeb.

„Kas sa kutsuksid õe?“ küsib ta jäigalt. Oletan, et midagi on meditsiiniliselt valesti, nii küünitan kellanupu poole ning vajutan seda tungivalt.

„Mis on, Leo? Kas sa saad mulle öelda, mis viga on?“

Leo vaatab ukse poole ja tunneb ilmselgelt kergendust, kui õde nähtavale ilmub. Ka mina tunnen kergendust, sest see on Edmondo, kelle inglise keel on suurepärane. Tal on käes Leo valuvaigisti ja suur klaas veega.

„Vabandan viivituse pärast, härra Stephens – me pidime arstidega üle kontrollima, kas võite juba suukaudseid medikamente võtma hakata. Kas kõik on korras?“

„Jah, tänan… ja palun…“ Leo vaatab mulle otsa ja köhatab. „Kas ma saaksin õega omavahel rääkida?“

Ma saan aru, et see on loogiline, ning tuletan endale meelde, et Leol on õigus privaatsusele. Minu sisekõnest pole kasu – olen endiselt solvunud ja nüüd veel ka pahane. Olen peaaegu kaks nädalat tema voodi kõrval istunud ja selsamal hetkel kui ta üles ärkab, palub ta mul lahkuda? Tõbras!

„Olgu,“ ütlen ja tõusen püsti, ent enne kui jõuan sammugi teha, heidan talle terava pilgu juhuks, kui ta ei pannud mu sarkastilist hääletooni tähele. Kui olen jõudnud ukse juurde, heidab Edmondo omakorda mulle uudishimuliku pilgu. Mõtlen, mida ta sellest kõigest küll arvata võib – kui veider see kindlasti talle tundub.

Tunnen piinlikkust, et minu ja Leo isiklikud suhted võiksid siinse personali seas avalikuks saladuseks muutuda. Leo ütleks, et sel pole tähtsust ning et mulle läheb see korda vaid seetõttu, et mul on krooniline vajadus heakskiidu järele. Ja ilmselt on tal selles osas õigus – tunnen piinlikkust personali oletatava hukkamõistu pärast juba enne, kui nad millestki üldse kuulnud on!

Lähen palatist välja, ent seisan ukse lähedal, nii et saaksin pealt kuulata. Leo võib ju arvata, et vajab privaatsust, aga tal on tõsine peavigastus ning tahab ta seda või mitte, olen ma siiski endiselt tema abikaasa – ja ainus, kes tal siin Roomas toeks on. Kuni ma pole kindel, et temaga on kõik korras, ei lähe ma kuhugi.

„Kuidas te end tunnete, härra Stephens?“ Kuulen askeldamise helisid ning surinat, kui Leo voodit paremasse asendisse seatakse.

„Minuga on kõik korras.“ Hetkeks valitseb vaikus ja kuulen, kuidas Leo vett rüüpab. „Kui kaua ma olen siin olnud?“

„Peaaegu kaks nädalat,“ ütleb Edmondo ning seejärel kostab klahviklõbinat, kui ta värskendab arvutis Leo andmeid.

„Kas mul on peavigastus?“

„Teil on koljuluumurd.“

„Ja miks mul kurk valus on?“

„Hingamisaparaadist. See läheb ajapikku paremaks.“

„Rääkida on raske.“

„See oli üsna tähelepanuväärne vigastus, härra Stephens. Olen rabatud, et te üleüldse rääkida saate.“

„Molly… kui kaua ta on siin olnud?“

Leo hääletooni jäisuse peale hammustan huulde. Kuidas on see kõik nii kaugele läinud? Olen lennanud ümber poole maakera, et koos temaga siin olla: kas pole ma selle eest pisutki soojust ära teeninud?

„Kogu aeg, sir. Ta saabus päev pärast teid.“

„Ja… kas te teate… miks?“

„Mis mõttes miks, härra Stephens?“

„Miks ta siin on?“ küsib Leo. Tema sõnu saadab kannatamatus. Kortsutan kulmu ja nõjatun uksele lähemale, mõeldes, kas võisin tema sõnadest valesti aru saada. Loomulikult saab ta vähemasti aru, miks ma tulin. Hoolimata kõigest tean, et tema oleks sedasama teinud, kui olukord olnuks vastupidine.

„Kas te teate, kes ta on?“ küsib Edmondo.

„Muidugi ma tean, ta on Molly Torrington,“ ütleb Leo. Märkan, et ta on minu perekonnanimest Stephensi välja jätnud, ning punastan. Vaene Edmondo, oleksin pidanud teda vähemasti hoiatama. „Ma tean, kes ta on, ma ei saa lihtsalt aru, miks ta siin on.“

„Mis teie nimi on, härra Stephens?“

„Ma tean enda nime.“

„Tehke mulle seda rõõmu?“

„Leonardo David Stephens.“

„Ja teie sünniaeg?“

„10. märts 1975.“

„Ja kas te teate, mis kuupäev täna on?“

„Mis te ütlesitegi – kui kaua ma koomas olin?“

„Poolteist nädalat, sir.“

Leo ei kõhkle. Ta vastab õele väga enesekindlalt. „Siis on praegu veebruar.“

Ma peaaegu kahtlen endas, kui seda vastust kuulen. Olen väsinud ja olen ehk veidikeseks ajataju kaotanud… aga ma tean, et praegu ei ole veebruar!

„Ja aasta?“

Valitseb pingeline vaikus ning mida pikemaks see venib, seda rahutumalt end tunnen. Mõne hetke pärast tuletab Edmondo küsimust Leole leebelt meelde.

„Palun, tehke mulle seda headmeelt, härra Stephens. See on lihtsalt üks tavaprotseduur, mida tehakse, kui keegi ärkab tõsise peavigastuse tagajärjel koomast.“

„Kaks tuhat üksteist,“ ütleb Leo kannatamatult ohates. Ootan, et Edmondo teda parandaks, ent kostab vaid trükkimise klõbinat ning seejärel klaviatuurisahtli kriuksumist, kui see lükatakse oma kohale arvuti alla.

„Te võiksite nüüd puhata,“ ütleb Edmondo. „Arst tuleb varsti.“

„Ma olen lihtsalt segaduses, miks ta üldse siin on,“ ütleb Leo. „Ma vaevu tunnen teda. Ta rääkis ka minu perekonnast. Miski ei ole siin õige.“

„Ma palun tal väljas oodata, kuni uurime välja, mis siin toimub.“

Mu süda taob, kui Edmondo uksele ilmub, ning selleks ajaks kui ta minu juurde koridori astub, värisen juba üle kere.

„Kas te kuulasite?“ noomib ta mind vaikselt, kui enda järel ukse sulgeb.

„Mis see oli. Millest ta ometi rääkis?“

„Tema vigastus on tõsine; ta on segaduses. See on normaalne.“

„Normaalne?“ kordan seda sõna uskmatult.

„Olgu, võib-olla mitte normaalne,“ möönab Edmondo. „Aga see ei ole midagi ootamatut. Arst vaatab ta üle.“

Edmondo rahulikkus ärritab mind. Suudan vaevu paigal püsida – tunnen närvipinget kogu kehas, varvasteni välja.

„Kas kohe praegu?“

„Ma arvan, et Craig Walker on siin, Molly. Palun tal teha kognitiivse läbivaatuse niipea kui võimalik, sobib? Aga kuna Leo on nii suures segaduses, on parem, kui ootate siin väljas nii kaua, kuni arst on lõpetanud.“

Craig Walker, emigreerunud ameerika intensiivravispetsialist, on siin minu jaoks olnud tõeline jumala kingitus. Ta on Leod sageli läbi vaadanud ning isegi mõnikord pärast oma vahetuse lõppu minu juurest läbi astunud ja mulle tehtud protseduure selgitanud. Kõnnin oodates mööda koridori edasi-tagasi ning kui Walker nähtavale ilmub, tervitan teda nagu ammukadunud sugulast.

„Kas Edmondo rääkis teile?“

„Muidugi,“ vastab ta. Tal on märkmetahvel kaenla all ning ta tõmbab selle välja, et mulle küsimustikku näidata. „Teen Leole nüüd kognitiivse hindamise ning teie võtate ette jalutuskäigu, et midagi süüa ja värsket õhku saada. Sellega siin läheb aega.“

Läheb üle tunni, enne kui Craig Leo palatist välja tuleb. Ma ei läinud välja sööma ega värske õhu kätte – selle asemel istun koridoris pingil ja muretsen. Kui Craig enda järel ukse suleb, on ta nägu morn. Ta võtab minu kõrval istet ja küsib õrnalt: „Kuidas te vastu peate, Molly?“

„Hästi. Minuga on kõik hästi, muidugi. Kas temaga on kombes? Kas temaga saab kõik korda?“

„Noh, loodetavasti, ma arvan. Mõned asjad ei tööta veel päris nii, nagu peaksid. Kõigepealt on tal alakehaga mõned motoorikaprobleemid. Ta läks sellest küll pisut endast välja, aga mina ei oleks üleliia murelik – kõik on alles alguses.“

„Ta ei saa kõndida?“

„Kardan, et ta on kõndimisest veel väga kaugel,“ selgitab Craig. „Tegin alles mõned eeluuringud – et aru saada, mis seal päriselt toimub, läheb veel veidi aega. Ta tunneb alajäsemeid, ent kontroll lihaste üle on kahjustada saanud – põhimõtteliselt on tema liikumisulatus piiratud. Ma ei tahaks teid liiga palju muretsema panna enne, kui oleme rohkem teada saanud. On palju häid märke ning kõik tema ülejäänud füüsilised võimed on korras. Pisut taastusravi ning on suur tõenäosus see probleem lahendada.“

„Kas see tähendab, et ta jääb ratastooli?“

„Mõneks ajaks, jah.“

Mõtlen selle üle ja raputan siis pead – nagu see oleks mingi ettepanek, millest saan Leo asemel keelduda. Nagu – tänan, ei, Leole ei meeldi munapuder, või tänan, ei, ta ei loe kollaseid ajalehti, kas saaksime kvaliteetlehe? Selle asemel on lihtsalt – tänan, ei, Leo ei tuleks eluga ratastoolis toime, kas saaksite ta selle asemel lihtsalt kokku lappida? Leo on välisajakirjanik, kes on spetsialiseerunud tööle sõjalistes kriisipiirkondades; ta ei saa seda tööd ratastoolist teha. Ning vabal ajal on ta fitnessifanaatik ja karatetreener, kes elab kolmekorruselises terrassiga majas – tema armastatud kabinet on kolmandal korrusel, magamistuba teisel. Kuidas ta saaks üldse oma kodus elada, kui ratastoolis on? Miski ei toimiks. Ei ole ühtegi lahendust, mille saaksin välja käia ning mis võiks selle uudise millekski vähemaks kui muserdavaks muuta – vähemasti Leo jaoks.

„Ta kohaneb, Molly,“ ütleb Craig vaikselt. „Niisamuti teie. Ja nagu ma ütlesin, on üsna suur tõenäosus, et õige teraapia ja kõva tööga saab ta sellest üle. Palun, ärge sattuge veel paanikasse.“

„Kui see oleksin mina, võiksin täisväärtuslikku elu elada. Aga Leo ei saaks sellega hakkama.“

„Te mõlemad leiate sellele lahenduse. Ning sel teel on teil võimalik leida väga palju abi.“

Hõõrun rusikatega silmi ja ohkan, ning siis meenub mulle, et see ei ole veel kõik. Krimpsutan nägu: „Ja ülejäänu? Miks ta arvab, et praegu on 2011. aasta?“

„See tundub olevat seisund, mida me nimetame osaliseks retrograadseks amneesiaks. Kas Leod tulistati Liibüa kodusõja ajal?“

„Jah, õlga.“

„Tegelikult on see viimane asi, mida ta mäletab. Talle tundub, nagu oleks see juhtunud täna hommikul, ja ta just ärkas koomast,“ ütleb Craig. „Ilmselgelt te ei tundnud Leod 2011. aastal?“

Tundsin teda juba lapsena, ent mul ei olnud praegu energiat, et seda selgitada, niisiis ainult noogutan.

„Tegelikult kohtusime vahetult pärast seda,“ üritasin välja mõelda, mis võiks olla Leo viimane mälestus minust, ning taipan, et see on Declani matustelt. Pole siis ime, et ta sattus hämmingusse, kui mind nägi. „Kas te ütlesite talle?“

„Jah.“

„Mis ta ütles?“

Craig naeratas kaastundlikult. „Ta ei uskunud mind. Pidin guugeldama, et näidata talle teist kahest mõnd paparatsode tehtud fotot. Ta ütles, et peab selle üle mõtlema. Olen üsna kindel, et ta arvab, et teeme tema kulul nalja.“

„Jumal küll!“ oigan ja hõõrun otsmikku. „Kas see ei muuda kõike veelgi keerulisemaks? Nii et ma olen tema jaoks võhivõõras?“

„Proovige mitte paanikasse sattuda,“ ütleb Craig vaikselt ning soovin korraga teada, kui palju kordi on ta neid sõnu mulle lausunud sest saati, kui esimest korda kohtusime. Kahtlustan, et see number peaks praeguseks sadadesse ulatuma. „Ta on ootenimekirjas, et spetsialistid annaksid talle täieliku neuroloogiaalase hinnangu – homme või millalgi, ent üritan asju kiirendada. Igal juhul on üsna ebatõenäoline, et selline amneesia oleks püsiv. Loodetavasti taastub tema mälu kiiresti ning senikaua anname endast parima, et ta oleks rahulik ja paranemisele keskendunud, eks ole?“

„Kui palju ma peaksin talle rääkima?“

„Ta võib veel mõnda aega üsna unine olla, nii et arvan, et te ei peaks liiga palju muretsema tema takkakiirustamise pärast. Kui ta esitab spetsiifilisi küsimusi, vastake neile – ent ärge arvake, et peaksite talle mälestusi silme ette maalima. Hoidke kõike piisavalt ebamäärasena, andmaks talle võimalust kõike taas ise mäletada.“

„Olgu,“ ohkan. Nii palju siis Leo kojusaamisest ning oma eluga edasiminemisest. „Arvasin, et asjad ei saa enam hullemaks minna.“

„Oh, Molly,“ naerab Craig ja patsutab mind pisut üleolevalt seljale. „Uskuge mind, asjad võiksid veel palju hullemad olla. Loodetavasti on see viimane raskusteseeria.“

Nagu soovitatud, püüan mitte paanitseda, ent põrun sajaga, ning minu energiahulk on jõudnud läbi aegade kõige madalamale tasemele. Sunnin end Leo palatisse naasma ning tunnen kergendust, nähes, et ta on juba uinunud.

Mul pole aimugi, mida peaksin talle ütlema. Mida on üldse öelda sellist, mis võiks anda vastused küsimustele, mis tal tekkida võivad, ning aidata tal sama ajal rahulikuks jääda? Leo teab, kes mina olen, aga mitte seda, kes meie oleme. Kuidas valgustada kedagi kogu suhtest – eriti nii komplitseeritust nagu meie oma? Niisiis – me kohtusime, armusime ülepeakaela, abiellusime ja siis…

Ning siis tuleb kõige hullem osa – meie viimase kooseluaasta segased kuud. Seda on liiga palju, et sellest isegi mõelda, ning pärast kogu seda pinget ja stressi tundub Leo mälukaotus nagu veel üks hoop minu elu juba niigi kõige hullemal eluperioodil.

Kui Leo teaks, kui kahju mul endast on, nähvaks ta mulle: „Hangi endale mingi perspektiiv, Molly! Süürias surevad lapsed nälga, nii et sina suudad siin koos minuga kindlasti paar kummalist nädalat üle elada.“ Üritan end kokku võtta ja kahe jalaga maa peale jääda ning suudan lõpuks end ka pisut rahustada, sest… olukorral on ju tegelikult ka väga positiivseid külgi: hoolimata vastupidistest arvamustest, on Leo elus. Ta suudab end liigutada – noh, peaaegu – ja rääkida. Sellel õnnetusel oleksid võinud olla palju hullemad tagajärjed.

Olen Leo voodi kõrval vististi tukkuma jäänud ning ärkan liikumise peale. Avan kõhklevalt silmad ning näen Aldat Leo kõrval seismas ja liikuvale lauale kandikut valmis panemas.

„Tunnen end aina paremini iga kord, kui üles ärkan,“ kuulen Leod vaikselt pomisemas.

„See hea, härra Stephens.“

„Palun, kutsuge mind Leoks. Teie olete Alda, eks ole.“

„Si, jah, Leo,“ kinnitab Alda.

Istun oma toolis ja vaatan toimuvat eemalt ega tea üldse, mida tegema peaksin. Kas voodi juurde minema või tahab Leo privaatsust? Viimastel nädalatel ei olnud abis, mida ta vajas, mingisugust väärikust, ent ta polnud sellest ju ka teadlik. Nüüd on tema teadvus jõudnud uuele tundlikkuse tasemele, milles pean alles ettevaatlikult orienteeruma õppima.

„Ma olen uskumatult näljane ja janus,“ ütleb ta nüüd ja Alda naerab vaikselt.

„Teie mitte süüa ja juua kaks nädalat – ma pole üllatunud!“ itsitab õde. Kuulen, kuidas ta söögipakendit lahti tirib. „Ma toidan teid?“

„Ei, jumal küll, ei!“ hüüab Leo ja võtab õe käest lusika. „Kuigi ma ei suuda oma jalgu liigutada ega meenutada, mis aasta praegu on, suudan ma kahtlemata ise süüa.“

Sel hetkel vaatab ta minu poole ning meie pilgud kohtuvad ja jäävad teineteisel pidama. Olen kulutanud lugematul hulgal tunde oma elust, vaadates neisse ilusatesse pruunidesse silmadesse. Mäletan ähmaselt ebamäärast ärevustunnet meie kohtamaskäimiste algusajast, ärevustunnet, et võiksin need miskil moel kaotada. Sellist põhjavajumise ja uppumise aistingut, tundes samas end nii õndsalt rahulolevana, minnes koos temaga ja läbi tema silmade mõnda hoopis teistsugusesse paika. Leo silmad olid näinud maailma viisil, mida ma enne temaga kohtumist ei suutnud ettegi kujutada, ning kõigil neil intiimsete silmavaatamiste täiuslikel hetkedel jagas ta osa sellest ka minuga.

Praegu ei ole üks neist hetkedest. Tegelikult on juba kogu viimase aasta jooksul sellised hetked meie elust täielikult kadunud olnud. Ma ei suuda isegi meenutada, millal viimati päriselt teineteisele otsa vaatasime – noil päevil oli meie silmside taandunud põgusateks pilkudeks ja üleolevaks altkulmu põrnitsemiseks. Nähes Leo silmis avatust ja uudishimu, tunnen tugevat kiusatust kas või ainult üheks hetkeks ka iseenda jaoks teeselda, et kõik on nii, nagu oli olnud varem. Seda mõtet saadab kohe süütunne, nagu kasutaksin Leod ära sellal, kui ta on haavatav – kasutades teda ära juba ainuüksi sellegagi, mil viisil teda vaatan. Rebin oma pilgu tema omast lahti ja vaatan põrandale, enne kui teda tervitan.

„Hei.“

„Tere, Molly,“ ütleb ta vaikselt. Vaikime sellal, kui Alda lükkab väikese voodilaua Leo süle kohale ning naeratab siis mulle säravalt toast lahkudes. Siis olen oma abikaasaga kahekesi ning ei saa enam salata – olen isegi lihtsaima mõtte vormimiseks liiga närvis ning mul pole aimugi, mida üleüldse tegema peaksin. Tõusen püsti, ent kahetsen seda kohe, sest ei taha voodi poole astuda ning Leole veel rohkem ebamugavust valmistada. Pärast hetkelist ettepoole sirutust – nagu võiksin tema juurde minna –, seejärel kõhklemist ja sammukest tagasi jään kangelt seisma, rusikas käed vastu reisi surutud. Ootan, et Leo astuks esimese sammu.

„Mul on tõesti kahju,“ ütleb ta korraga. „Varasema pärast. Oli see täna varem või oli see eile?“

„Paari tunni eest. Ja palun, sa ei pea vabandama, tõesti.“ Takerdun sõnadesse, kui soovin teda rutakalt lohutada. „Kas sa ei mäleta meist mitte midagi?“ Ta raputab pead. „Meist kuulda pidi sinu jaoks küll üsna hämmastav olema.“

„Ma olen endiselt hämmeldunud,“ ütleb ta vaikselt. Kuulen tema hääles ebakindlust – ta ei ole endiselt veendunud, et talle tõtt räägime. Astun Leo voodi kõrval oleva väikese öökapi juurde ning tõmban oma käekoti välja, seejärel otsin sealt passi, löön selle lahti ning istun voodile, tema reie kõrvale.

„Näed? Molly Torrington-Stephens.“ Näitan talle nime kohustusliku stampfoto kõrval, seejärel tõstan tema poole vasaku käe, et ta tähelepanu oma sõrmusele tõmmata. „Ja see – olen kindel, et sa seda mäletad – oli sinu vanaema kihlasõrmus. Sa lasid siia uued kivid panna, sest vanad olid purunenud, ent disain peaks tuttav olema.“

Ta põrnitseb vaikselt mu sõrmes olevaid sõrmuseid. Me pole sellest kunagi rääkinud, sest Leo ei nuta ega räägi nutmisest – aga olen kindel, et nägin ta silmis pisaraid, kui ta selle sõrmuse meie laulatusel mulle sõrme libistas. Tegime teineteist õnnelikuks, vähemasti tol päeval. See oli sedasorti õnnelikkus, mis kasvab inimesest või paarist suuremaks ning neelab enda alla igaühe, kes selle tunnistajaks on. See oli mu elu parim päev.

Hoolimata kõigest, mis sellele järgnes, tundub uskumatuna mõte, et mälestused sellest, kes me koos olime, võivad tema jaoks igavesti kadunud olla. Olime teineteise vastu head… sobisime teineteisega… vähemasti mõnda aega. See paneb mind Leole taas otsa vaatama ning näen, et ta vaatab endiselt passi, tema ilmest ei suuda ma aga välja lugeda kõige vähimatki.

„Kui see on tõsi,“ küsib ta korraga. „Miks siis minul sõrmust pole?“

„See on kodus,“ vastan. Tema sõrmus on hõbedast nagu minulgi, sile, kui keskel olev graveeritud joon välja arvata. „Lõputa joon,“ oli ta täheldanud, kui vaatasime mõned tunnid pärast pulmi õndsalt väsinuna oma käsi. Ent see mälestus puruneb kiiresti kildudeks ning selle asemele ilmub mu pähe mõte viimasest korrast, kui ma Leo sõrmust nägin. Olin astunud vannituppa, et otsida kapist jumestustarbeid, mille olin unustanud pakkida. Sõrmuse nägemine oli nagu rusikahoop kõhtu ning see võttis mind täiesti hingetuks. See seisis vannitoa valatud tööpinnal väikesel seebialusel – otsapidi väikeses, ent endiselt vahutavas seebiveelombis. Tol ööl olin veetnud tunde, üritades end veenda, et ehk oli Leo sõrmuse lihtsalt kogemata sinna unustanud – tundus võimatuna, et ta oli tahtnud selle nii kiiresti sõrmest võtta.

„Nii, järelikult võtsin selle sõrmest enne, kui läksin Liibüasse,“ ütleb Leo. Ta vaikib ja parandab end hoolikalt: „Süüriasse – et seda turvalises kohas hoida?“

Tean, et pean talle tõtt rääkima ning praegu tundub selleks õige hetk olevat – ma pole lihtsalt kindel, kuidas ta sellele reageerib. Kõhklen, ning kuni selle üle juurdlen, jätkab Leo minu vastust ootamata.

„Ei,“ ütleb ta ning raputab raevukalt pead. Näen, kuidas seda tehes valu ta näolt vastu peegeldab, siis tõstab ta pilgu ning tema pilk esitab mulle otsusekindlalt väljakutse. „Ma ei usu seda. See pole loogiline. Mis siin tegelikult toimub?“

Köhatan ja istun kangelt voodil, pass kõrval teki peal. Nii Leo lähedal, ent samas hoolikalt tema puudutamist vältides. Üritan oma tormlevaid mõtteid maha rahustada, nii et saaksin parima vastuse välja valida. Siin ma siis olen – muretsedes, kuidas oma mehele öelda, et meie abielu on põhimõtteliselt läbi, samas kui tema ei usu, et seda kunagi üldse olnudki on.

„See on pikk jutt,“ ütlen. „Aga luban, et see kõlab loogiliselt, kui sulle ükskord vahepealsed aastad meelde tulevad. Ja miks peaksin ma üleüldse selle kohta valetama? Miks muidu ma siin olen? Ja tegelikult saan ma sulle ka tõestada, mis aasta praegu on. Või, ma mõtlen…“ Võtan taas passi kätte ning näitan seda talle. „Sa arvad, et on aasta 2011, eks? Aga vaata, see pass anti välja aastal 2014.“

„Asi pole selles, et ma ei suudaks kuupäeva uskuda,“ ütleb ta kannatamatult, peaaegu et mulle nähvates. Ta žestikuleerib meie vahel kätega. „Asi on selles: ma tean, et ma poleks sinuga abiellunud!“

Leo veendunud hääletoon teeb haiget ning kuigi olin kindlalt otsustanud, et ei hakka temaga vaidlema, ei olnud mingit võimalust, et lasen tal endaga niiviisi rääkida. „Ja mida see peaks tähendama?“ küsin tema väitele osutades. Leo krimpsutab pisut nägu.

„Ilmselgelt oleme me liiga erinevad. Kui ma oleksin kellegagi abiellunud – ja ma ei teinud seda –, siis mitte sinuga.“

„Kui sa ei mäleta alates 2011. aastast midagi, siis sa ju isegi ei tunne mind,“ kergitan tema poole vaadates kulmu. „Pealegi, praegu on liiga hilja seda teemat tõstatada. Sest isegi kui sa seda ei mäleta, oleme tänaseks peaaegu kolm aastat abielus olnud.“

„Ma ei pea sind tundma, teadmaks, et me ei sobi kokku. Sina oled Torrington. Muud mul polegi vaja teada. Ma poleks Torringtonidega kohtunud.“

„Leo, sa oled üks ülbe tõbras,“ ütlen. Need sõnad ei ole pingestatud sellepärast, et minu stereotüüpimine mind solvas, vaid olen tema ülbusest marru aetud ning võitlen tugevasti, et hoida tagasi oma loomulikku kalduvust talle nähvata.

„Ma ei tahtnud sind solvata…“ alustab ta, ent tema hääletoon on nii üleolev, et ma nähvan lõpuks. Virutan passi kinni ja viskan selle oma käekotti voodi peal.

„Kui sa tõesti ei taha mind solvata, siis lõpeta eeldamine, et tead, kes ma olen, pelgalt selle põhjal, et tead minu neiupõlvenime. See on siis kõik, mis sul minust meeles on, jah? Kuidas sa julged mulle öelda, et kellelgi sinusugusel on võimatu abielluda kellegi minusugusega lihtsalt selle pärast, kes on minu perekond. Kujutle, kui meie rollid oleksid vastupidised ning mina ütleksin seda sulle!“

Leo suu on endiselt lahti. Ta paneb selle aeglaselt kinni ning vaatab oma sööki. Ma hingan välja ja hõõrun väsinult otsmikku, eeldades, et see vestlus on nüüd lõppenud – kuni ta pomiseb: „Ma olen sinu jaoks kaugelt liiga vana.“

„Leo!“ oigan. „Jumal küll! Kõigest kümme aastat ning see ei ole kunagi probleemiks olnud.“

„Mis meil üldse ühist on? Kuidas me üleüldse kohtusime?“ Ta lükkab tühja õunapüreetopsi eemale ning kortsutab mulle taas kulmu. „Ma isegi ei taha abielluda.“

Naeran selle peale pisut, sest tean, et ta muretses alati sellepärast, kuidas abikaasa peaks tema pingelise töögraafikuga sobituma – ja praegu, tagantjärele tarkusena näen, et tal oli täielikult õigus. Ta kergitab kulme, kui minu poole vaatab, ja ma kinnitan talle: „Ma tean, et sa ei tahtnud. Ent ilmselgelt muutsid sa meelt, sest palusid mu kätt ning läksid siis veelgi kaugemale – abiellusid minuga.“

„Aga kuidas? Miks ma oleksin pidanud meelt muutma?“ Leo žestid on kannatamatud ja mu naer vaibub. Näen, et ta on jälle väsinud, ning jätan endale mõtteis meeldetuletuse, et pean Craig Walkeriga üle vaatama, kui palju peaksin Leod stressi eest kaitsma. Kui ta vajaks pigem täielikku rahu, siis pean oma töö siin ära lõpetama. Hingan paar korda sügavalt sisse, libistan end siis voodilt maha ning istun uuesti tema kõrvale toolile. Leo lihtsalt peab sellega leppima, sest ma olen ainus, kes tal siin Roomas on. Siin pole kedagi teist ning kedagi ei ole ka tulemas, liiati pole mul aimugi, millal meil on võimalik siit lahkuda või mis võiks Leod üldse Sydneys ees oodata.

Esimese asjana pean aga suutma talle selgeks teha, et ta saab mind usaldada – et ta tavatses mind usaldada –, ning ilmselt saab seda teha vaid ühel viisil. Kui uuesti rääkima hakkan, õnnestub mul teha seda väga õrnalt, teades, kui delikaatsetele asjadele pean viitama.

„Tean, et kuni kolmeteistkümnenda või neljateistkümnenda eluaastani arvasid sa, et lõpetad vältimatult nagu Mike.“

Kui me Leo perekonnast rääkisime, ei kasutanud me kunagi kahte sõna. Esimene sõna on „kasu-” – kuigi põhimõtteliselt on Teresa tema kasuõde ja Andrew kasuisa. Leo jaoks on nad lihtsalt perekond ning neil harvadel kordadel, kui olen kogemata „kasu“-eesliidet kasutanud, on ta mind alati kohe parandanud. Teine sõna, mida me ei kasuta, on „Mike“ – see on Leo bioloogilise isa nimi. Nelja aasta jooksul on meil Mike’ist täpselt kolm vestlust olnud ning needki puhtalt minu algatusel. Leo ei triivi oma õnnetusse lapsepõlveaega ning eelistab sellest vaikida. Ent mina olen veendunud, et need ajad on talle oma jälje jätnud viisil, mis on niisama reaalne nagu tätoveeringud tema käsivartel ja õlgadel.

Nüüd, kui mainin Mike’i nime, on Leo šokk käega katsutav – teadsin, et nii juhtub. Selle üheainsa sõnaga tõestasin talle, et ta oli usaldanud mind oma hinge põhjani. Väliselt ta isegi ei tunnista Mike’i olemasolu.

„Sa olid täielikul eksiarvamusel sellest, kes sa olid, kuni olid maailma natukene rohkem tundma õppinud, veidi teise nurga alt,“ ütlen vaikselt. „Kui meie kohtusime, saime umbes samasuguse ilmutuse.“ Püüdsin leida viisi, kuidas seda sõnastada. Enne Leoga kohtumist ei olnud ma mõistnud tõelise armastuse ulatust ega sügavust. Uskusin, et olin oma varasemaid kavalere armastanud, ent tagantjärele tarkusena võin öelda, et need tunded olid pinnapealsed ja haprad. Armastus, mida ma Leo vastu tundsin, oli midagi unikaalset ja erilist – midagi täiesti teistsugust, kuigi praegu on mul isegi endale seda valus tunnistada. Ohkan ja vaatan taas Leole otsa. Tema pilk on valvas, ent ta silmitseb mind tähelepanelikumalt.

„Tundus, nagu varem oleksid minu tunded vaid must-valged olnud ning sinusse armumine oli minu esimene värvikirev kogemus. Ja ma tean, et ka sina tundsid midagi sarnast. Me armusime ülepeakaela ja väga tugevalt ning pidime kõik oma tulevikuplaanid uuesti üle vaatama, sest maailm oli korraga teistsugune paik.“ Kirtsutan nina, nagu otsiksin õiget sõna. „See oli lihtsalt nii hea – saad aru?“