Читать книгу Kui ma su kaotasin - Kelly Rimmer - Страница 7

Leo – 2011

Tere, Leo!

Loodan, et seda kirja lugedes on sinuga kõik hästi. Olen su karjääril silma peal hoidnud – õnnitlused Pulitzeri ja kogu selle imelise edu puhul, mida oled saavutanud. Minu vend oleks sinu üle nii uhke olnud – ta ütles alati, et sina teed oma elus midagi suurt.

Olen kindel, et mäletad, et paari kuu eest oli Deci kümnes surma-aastapäev. Loodan, et leiad minu jaoks veidi aega, kui taas Sydneys oled, tahaksin rääkida tema viimastest päevadest. Saan aru, et palun sinult paljut, ent kui oled valmis veidikeseks maha istuma ja minuga vestlema, oleksin tänulik: arvan, et asjade veidi paremini mõistmine pakuks mulle lõpetatuse tunnet, mida vajan. Minu kontaktandmed on allpool – palun helista mulle, kui saad.

Siiralt

Molly

Olin Liibüas laatsaretis, kui nägin tema sõnumit oma kirjakastis esimeste meiliridade seas. Vaatasin viimati oma kirju kolme nädala eest. Nii palju e-kirju, nii vähe huvi – Molly kiri oli ainus, mida vaevusin enam kui 200 lugemata kirja seast avama. Istusin kanderaamil, vasak käsi kaelas ja kuul õlas. Mul oli vedanud: vigastus oli minimaalne – ilmselt. Siiski valutas see põrgulikult ning häiris tugevalt hetkeil, kui esimest korda oma satelliittelefoni ekraanilt Molly kirja lugesin – ent ma ei saatnud seda sellepärast prügikasti.

„Niisiis…“ Minu fotograafist lahingupartner Brad Norse oli mu kõrval istet võtnud: „Lähme koju?“

„Koju?“ kordasin ja ohkasin. „Brad…“

„Kui üks meist saab kuuli, läheme mõneks ajaks koju. See on üks hüvedest.“

„Palun…“ Lülitasin satelliittelefoni välja. „See vaevalt et „kuuli saamisena“ arvesse läheb. Kuul ei tabanud ühtegi olulist kohta.“

„Siin räägib morfiin.“

„Neil ei olnud morfiini. Arvan, et nad andsid mulle paratsetamooli.“ Või oli see olnud pigem mingit sorti suhkrutablett, sest mille iganes ma mitme tunni eest alla neelasin, polnud see karvavõrdki leevendanud õlas tuikavat valu. Oli tõsi, et ma peaaegu et isegi tahtsin koju minna: sõjaväemeedik oli pannud mulle diagnoosi parasjagu käepärast olnud vahendite abil, ent ma tahtsin siiski päris kindel olla, et see pole püsiv vigastus – ning ma tõesti vajasin valu vastu midagi kangemat. Ent me olime Liibüas olnud vaid paar nädalat ning ma ei olnud üldse rahul tulemustega, mida olin oma uurimistöös teinud. Pealegi peaksin nüüd, kui lähen tagasi Sydneysse kosuma, silmitsi seisma Molly Torringtoni ja tema ebamugavate küsimustega ta venna surma kohta.

„Me läheme koju, Leo,“ ütles Brad korraga. Raputasin pead ja siis krimpsutasin nägu, kui see liigutus kogemata mu vigastatud õlalihases valusööstu valla päästis.

„Siin on veel tegemist,“ vastasin, kui olin saanud hinge tõmmata.

„Siin on alati tegemist. Mina lähen – kas koos sinuga või üksi. Sinu psüühika võib olla terasest, ent minul ei ole – see kuul oleks võinud ükskõik kumma meist tappa. Ma vajan võimalust end koguda.“

Lõpuks ei olnud mul aga mingit valikut. Kui kirjeldasin meie toimetajale Kisani Hughesile toimunud intsidenti, kasutasin esmalt väljendit „lihashaav“, ent kui Brad talle samal päeval veidi hiljem helistas ja olukorrale pisut teistsuguse hinnangu andis, kutsus Kisani meid Sydneysse tagasi. Ma torisesin selle üle, ent kui meie lennuk maandus, oli mul tõusnud palavik, andes märku tekkinud põletikust. Seega pidin vastumeelselt tunnistama, et Kisani oli teinud õige otsuse.

Siiski ei nõustunud ma haiguspuhkusega, mida arst soovitas. Mitu nädalat pealesunnitud puhkust oli minu nägemuses õudusunenägu. Olin juba paari päevaga üdini tüdinud. Ma ei saanud trenni teha, koeraga jalutada ega mootorrattaga sõita. Ma ei saanud isegi karatetrenne läbi viia, nagu tavaliselt määramiste vahepeal Sydneys olles tegin. Lugesin palju ja mõtlesin, ent mil iganes ma proovisin keskenduda mõnele raamatule või kohmakalt üht kätt kasutades hommikusööki valmistada, kandusid mu mõtted järjepidevalt Molly Torringtonile.

Olin talle alati kaasa tundnud, ent teadsin ka, et mis tahes vestlus tema venna surmast oleks meie mõlema jaoks valus. Ma poleks kunagi saanud talle anda seda lõpetatuse tunnet, mida ta otsis – kui asi puudutas Declan Torringtoni, polnud kunagi olnud lihtsaid vastuseid.

Ma polnud teda kunagi väga hästi tundnud. Ulpisin küll aastaid nende pereelu äärealadel, ent parimatelgi aegadel olin nagu kutsumata külaline. Mollyt nägin viimati silmast silma Declani matustel, kui ta vaatas alla hauda peaaegu silmagi pilgutamata – see šokeeritud ilme oli tema näol püsinud kogu teenistuse vältel. Kõigil teistel kordadel, kui olin Mollyt näinud, oli ta alati naernud või naeratanud – sedasorti rõõmus ja privilegeeritud laps, kes võttis iga olukorda vastu laia helde naeratusega. Declan tavatses naljatada, et õe rõõmsalt mäslev naer jõudis alati kohale enne kui tüdruk ise, andes nõnda teada tema saabumisest – nagu heerold oleks teatanud õukonna saabumisest.

Declani matusel nägin Mollyt esimest korda õnnetuna ning valu intensiivsus tema silmis tol päeval pani mind mõtlema, kas see ootamatu sügav lein võiks teda muuta: ehk ei naerata ta enam kunagi nii särava kergusega? Ning tema aastaid hiljem saadetud ootamatust e-kirjast hõllanduv lein andis märku, et mul oli olnud õigus.

Olin Molly Torringtoni meedias aeg-ajalt näinud – kaasa arvatud rahandusajakirja kaanel aasta või paari eest, kui ta oli edutatud vist Torrington Media asepresidendiks. Mäletan, et märkasin ajakirja Dubai lennujaamas ajalehekioskis ning jahmusin hetkeks – kas polnud tüdruk liiga noor, et oma isa heaks töötada? Aastaid loendades taipasin aga, et ta oli lähenemas kolmekümnendale eluaastale. Minu jaoks näis hoomamatu, et lõbus Molly Torrington võiks ühel päeval meediaimpeeriumi juhtida, ent artiklis oli ta juba oma isa ilmseks mantlipärijaks kuulutatud.

Molly tegi seda, mida Declan ei suutnud – rajas endale lapsepõlvest täiskasvanuikka teed Laith Torringtoni ootuste ja pärandi üüratu varju all. Otsustades stuudios tehtud kaanefoto järgi, oli muretu laps, keda kunagi tundnud olin, tänaseks siiski kadunud. Naine oli oma karamellitooni kunagi vööni ulatunud juuksed lühikeseks lõiganud, ning praegu olid need täiesti blondid. Ta naeratas fotol, ent naeratus tema huulil oli elutu. Molly sinised silmad olid rasked ning kaamerasse vaatav pilk terav, justkui esitades väljakutse – kas tahad minuga jamada? Kui ma ei oleks tema uut välimust meedia vahendusel näinud, ei oleks ma teda ära tundnud – Molly oli muundunud lõbujanusest lapsest täiskasvanud korporatsioonihaiks.

Mõtisklesin, kui suur osa selles muundumises oli tema venna surmal. Seejärel püüdsin aimata, mida Declan oleks kõigest sellest arvanud ning mida tema oleks minu asemel teinud. Ma polnud kunagi armastanud surnuid rahule jätta – see läks vastuollu minu loomuse ja isegi mu väljaõppega –, ent olin ka õppinud mitte viljelema seda filosoofiat isiklikes asjades. Sügaval hoitud hetkedel tuli lasta ajaloohõlma vajuda. Siiski mõistsin, et Molly eest ei saa ma seda otsust teha ning tõstsin tema kirja prügikastist välja. Valisin naise mobiilinumbri, eirates oma kõhus olevat kõhedustunnet. See ei saa olema meeldiv telefonikõne, ent olin siiski küllaltki kindel, et teen õiget asja.

„Molly Torrington.“ Tervitus oli järsk.

„Tere… Molly… siin Leo.“ Kui ta ei vastanud, selgitasin ettevaatlikult. „Leo Stephens.“

„Ma tean, vabandust… ma lihtsalt… Ma ei arvanud, et sa helistad,“ ütles ta. Heitsin pilgu e-kirjale ja taipasin, et ta oli saatnud selle enam kui kuu aega tagasi.

„Anna andeks, et nii kaua aega läks,“ sõnasin. „Olin lähetuses ja sain seal vigastada.“

„Kas sinuga on kõik korras?“

„Oh, jah, minuga on kombes. See pole midagi erilist.“

„Muidugi, jah…“ ta vakatas veidi kohmetult. „Jumal küll, Leo, seda on tõepoolest kurb kuulda…“

Toksisin varvastega vastu vaipa, et maandada seda kummalist närvilist energiat, mida tundsin. Viisakuste vahetamine ei tundunud enam loomulik ning ma vaid lükkasin vältimatut edasi. „Sa tahtsid Declanist rääkida?“ küsisin.

„Jah, tõesti tahtsin… tahan. Kas me võiksime kohtuda?“

„Kohtuda?“ See oli ootamatu, ent niipea kui Molly oli need sõnad lausunud, taipasin, et poleks pidanud olema.

„Oh, ma…“

„Palun,“ ütles ta vaikselt. Mu varvaste rütmiline koputamine vastu vaipa peatus. „Ma ei palu palju aega, luban.“

„Olgu.“

„Millal sobib?“

„Olen haiguspuhkusel. Võin tulla, millal iganes sa tahad.“

„Kohe praegu?“

„Kohe praegu? Aga…“

„Täna hiljem siis?“

„Ei, praegu sobib ka.“ Ohkasin ja hoiatasin: „Ma ei tea, mida sa arvad, et võiksin sulle rääkida, Molly.“

„Aga sina ju leidsid ta, kas pole?“

Selle mälestuse peale tundsin rinda kokku tõmbuvat. Võisin teda ikka veel oma vaimusilmas näha – Declan lamamas lõdvalt mu nõo maja keldris asuva panipaiga räpasel viledal vaibal.

„Jah.“

„Siis…“ ta jättis mõtte õhku rippuma.

Ootasin, et ta oma mõtte lõpetaks, ent kui oli selge, et ta ei kavatse seda teha, ütlesin: „Olgu, kus me kohtume?“

Kohtusime Declaniga 1990. aastate keskel – esimese kursuse esimestel nädalatel – Sydney ülikoolis. Sattusime ühte õpperühma, et lõpetada koos üks kodutöö. Tagantjärele tundub too ühine kodutöö küll pigem professorite õela naljana: poiss, kes elas ikka veel koos töötu emaga sotsiaalkorteris, sattus partneriks miljardäri pojale, kes oli kasvanud Sydney sadamapiirkonna häärberites.

Teadsin, et olin toona üsna tahumatu. Mäletan, et võtsin Declani kõrval istet ning tundsin end nii heitununa, et suutsin end vaevu rääkima sundida. Õnneks mõistsin peagi, et mina polnud siin ainus, kes omas elemendis pole: Declan näis oma upsaka riietuse ja väljapeetud kõnemaneeriga esmapilgul väga enesekindel, kuid see fassaad ei püsinud kaua – ühe õppeperioodiga oli mulle üsna selge, et temal oli kodutööde tegemiseks mind rohkem vaja kui minul teda.

Dec ja mina kiindusime kiiresti ja tugevasti, nagu ainult noorena suudetakse, vaevates koos pead meist kummagi olukorra ebaõigluse üle. Noore aborigeenimehena meie kursuse peamiselt valgete õpilaste seas olin autsaider, olles siia sattunud vaid tänu erilisele sisseastumisprogrammile ja oskusele kirjutada veenvaid esseid. Ent isegi äärmiselt jõuka valge poisina ei sobitunud Declangi valgete õpilaste punti – keskkoolis oli ta lõpueksamitel haledalt põrunud. Kui poleks olnud tema isa põhjatuid taskuid, ei oleks Declan kunagi ülikooli pääsenud, rääkimata nii populaarsest erialast Sydney ülikooli suguses prestiižses asutuses.

Nende kergelt saavutatud privileegide tõttu olnuks mul lihtne Declanit vihata, ning mõnikord vihkasingi. Ent Declanil oli üks andeksandmist hõlbustav omadus: ta ei märganud raha ega selle puudumist, samuti nahavärvi ega rassi või ühtegi teist kategooriat, mille järgi enamik inimesi maailma lahterdas. Kohe algusest peale ei olnud ma midagi vähemat ega enamat kui sõber; tundus, et talle ei torganud kunagi pähe ühtegi põhjust, miks me ei peaks seda olema. Kui ma ta lõpuks, vastu tahtmist, endale külla kutsusin, astus ta meie väikesesse rõskesse korterisse, kus koos emaga elasime, ja vaatas ringi.

„Persse, Leo!“ ütles ta, ilmselgelt segaduses ja šokeerituna. „Sa oled vaene?“

„Jah.“

„Ma ei pannud tähelegi,“ ütles ta õlgu kehitades ning avas siis külmkapi ukse, et midagi hamba alla leida.

Declan oli eriline – üks headest poistest.

Umbes tund aega pärast meie telefonikõnet ootasin Mollyt The Rocksi kohvikus. Hirmust tingitud tuim tukslemine mu kõhus polnud lakanud. Oli ilmne, et Torringtonide perekond oli Declani surma pärast piinlikkust tundnud – pidev kinnimätsimine, mida nad meedias viljelesid, enam kui tõestas seda. Mõtlesin, kas midagigi, mida oskan talle rääkida, võiks Mollyt lohutada.

„Anna andeks, et ma hilinesin…“

Ma polnud Molly saabumist märganud, ent nüüd seisis ta minu kõrval, nii et kargasin püsti. Vaatasime hetke teineteisele otsa ning siis ajas ta käed laiali ning – kallistas mind. Me polnud tegelikult kunagi varem teineteist puudutanud, isegi mitte matustel. Declani ja Molly isa oli hoolitsenud selle eest, et mind hoitaks kenasti eemal.

Ma vastasin embusele, pöörates kaelaseotud käe temast eemale ning emmates ettevaatlikult vastu. Molly oli palju pikem, kui mäletasin – peaaegu minu pikkune –, ent nagu olin arvanudki, õhkus temast tuntavalt rikkale naisele omast väljapeetud ja kaalutlevat olekut. Ta oli tugevasti jumestatud – minu silmis liiga tugevasti – ja väga intensiivselt lõhnastatud. Kui teineteisest lahti lasksime ning Molly minu vastas istet võttis, näppis ta kohmetult oma kleidivööd ning silus käega juukseid. Tema lumivalged juuksed olid ülilühikesed – isegi lühemad kui minul – ning kogu soengule andis pehmust vaid pisut pikem ettepoole kammitud ning üle otsmiku põse poole kaarduv tukk.

„Ma ei oska sind tuleku eest piisavalt tänada,“ ütles ta.

„Nagu ma ütlesin – loodan, et sa ei oota, et mul oleks sulle anda mingeid põhjapanevaid vastuseid. Saan rääkida vaid seda, mida tean.“

„Kas tellime kohvi?“ Ta viipas juba kelnerile, kes pidi naist tervitama tõtates peaaegu ninali lendama. Olin unustanud, mida tähendas viibimine koos Torringtonidega avalikus kohas – Molly ja Declan polnud tegelikult kunagi kuulsad olnud, ent liigagi paljud teadsid neid nende isa pärast. Millal iganes me Declaniga ülikoolipäevil baarides aega veetsime, kostitati meid alati tasuta jookidega – minu jaoks oli see boonus, sest muidu ei oleks ma kunagi saanud neid jooke endale lubada, hämmastas aga Declanit, kellel oli juba teismeeas peaaegu piiramatu ligipääs oma usaldusfondile.

Tellinud kohvi, jäime Mollyga kuidagi kinni äraootavasse mustrisse – mõlemad ootel, et teine alustaks. Pärast ebamugavaks veninud pausi leidsin end ühel hetkel talle märku andmas, et ta alustaks vestlust, mida ma ei tahtnud pidada.

„Niisiis, mida sa teada tahad?“

„Ma tean, et see on veider,“ tunnistas ta. „Olen sinuga ühenduse võtmisest juba väga ammu mõelnud, eriti kohe pärast seda, kui see juhtus. Ent siis valitses kõiges suur segadus ja tohutu šokk. Ning mul oli piinlik selle pärast, kuidas isa sind matustel kohtles. Ma ei teadnud, mida sulle öelda või kuidas vabandada.“

„Ei olnud sinu asi vabandada. Ei ole endiselt,“ ütlesin talle.

Molly ohkas raskelt. „Noh, igatahes mul on kahju. Sa olid ära teeninud, et sel päeval koos meiega leinata. Keegi ei tundnud Declanit nii nagu sina.“

„Sinu vend oli väga eriline poiss,“ vastasin vaikselt. Mõtlesin endiselt Declanist üsna sageli, ent polnud temast kellegagi aastaid rääkinud. Tundsin end veidralt – enam kui ebamugavalt.

„Isal oli eelmisel aastal südamerabandus,“ ütles Molly ootamatult.

„Seda on kahju kuulda,“ kortsutasin kulmu. Olin ka üllatunud, et polnud sellest varem kuulnud, arvestades, et tema isa oli omal alal tuntumaid nimesid.

„Jah. See oli omavahel öeldud. Isa ei tahtnud, et aktsionärid sellest teada saaksid, nii et…“ Molly ohkas väsinult ja hõõrus otsmikku, siis vaatas ta mulle otse silma. „Asi on selles, et isa sai südamerabanduse ja Declan suri oletatavasti varem diagnoosimata südamehaiguse tagajärjel. Oleks ehk loogiline arvata, et isa laskis arstidel Declani haiguse tagamaid täpsemalt uurida, olemaks kindel, et see pole pärilik, eks ole?“

Vastust oodates vaatas ta mulle otsa, niisiis avasin suu, et midagi öelda, ent ühtegi sõna ei tulnud kuuldavale. Molly tundus minu varjamatust šokist kummalisel kombel rahuldust tundvat. Ta pani käed rinnal risti ning vaatas mulle otsa, jätkates vaikselt: „Millal iganes ma selle teema jutuks võtsin või Declani nime mainisin, hakkas isa karjuma ja ema nutma. Miski siin ei ole kunagi tundunud loogiline olevat, ent – kuigi mul on piinlik seda tunnistada – kuni isa südamerabanduseni oli mul lihtsam teeselda, et ma pole seda tähele pannud. Kas Dec tappis end ära, Leo?“

Molly tõi selle viimase julma küsimuse kuuldavale justkui täiesti emotsioonitult, ent talle otsa vaadates nägin, kuidas ta end minu vastust oodates halvimaks valmis pani.

„Ei… taeva pärast, ei! Ei tapnud.“

Molly jäik kehahoiak lõdvenes, ent vaid õige pisut.

„Nii? Ilmselgelt ei olnud see mingi suvaline südamehäda. Nii et millest ma siis aru ei saa?“

„Lihtsalt…“ Hingasin sügavalt sisse ja põrnitsesin lauda. „Anna mulle lihtsalt hetk aega, eks?“ Mõtlesin hetkeks, et mind päästis kohvi saabumine, ent avastasin peagi, et mul on aega vaid nii palju, et korraks oma latet vaadata, sellal kui üritasin välja mõelda, mida öelda.

Teadsin, et Laith ja Danielle Torrington olid kogu maailmale Declani surma kohta valetanud – ja ma sain isegi peaaegu aru, miks. Teadsin ka, et Molly ei teadnud venna eluajal tema haigusest midagi. Declan oli meil kõigil palunud seda õe eest varjata – ja sain ka sellest aru. Declan tundis hirmu sellepärast, et Molly võiks temast seetõttu halvasti mõelda.

Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et Molly kaitsmiseks mõeldud valed võiksid jätkuda ka pärast Declani surma. Põlgasin Laith Torringtoni ja kõike, mida ta esindas, ent ma polnud hetkekski arvanud, et ta võiks nii madalale langeda.

„Leo?“ Molly viipas mulle kergelt. Ta üritas mind kohelda õrnalt, oletades, et sõbra kaotus tegi mulle ikka veel haiget. Ent ei teinud – mitte päriselt. Kümme aastat oli mööda läinud ning olin nende aastate jooksul näinud hulganisti muid õudusi, mis olid mind tugevamaks muutnud. Kõhklesin vaid seetõttu, et olin sattunud olukorda, millest oleksin oodanud esile kerkivat kurbust, avastasin aga hoopis eetilise miinivälja. Ma ei joonud tavaliselt kohvi suhkruga, ent nüüd sirutasin aja võitmiseks käe suhkrutoosi järele ning panin kohvitassi pool lusikatäit, seejärel segasin aeglaselt, enne kui taas pilgu tõstsin ja talle otsa vaatasin.

„Mul pole aimugi, mida sulle öelda, Molly,“ tunnistasin.

„Aga kas sa tead midagi, mida mina ei tea? Kas sa tead, et ta oli haige?“

Segasin taas kohvi, sest pidin mujale vaatama – midagi turvalist, mitte tema anuvaid siniseid silmi. „Jah,“ pomisesin. Sel korral oli see lihtne sõna tõest kantud. Jah, ma teadsin, et Declan oli haige – ta oli haige, koletu sõltuvuse haardes, mis võitles vastu igasugusele ravile, mida keegi meist sai sellele pakkuda. Olin oodanud, et Molly küsib minult üksikasju tema sõltuvusse langemise ja allakäigutee kohta, mis juba iseenesest oleks piisavalt raske olnud, praegune stsenaarium oli keerukuselt aga hoopis teine tase. Köhatasin kurgu puhtaks.

„Sa peaksid neid küsimusi Laithile ja Danielle’ile esitama, Molly.“

„Ma ei saa – ma olen proovinud, ausalt – olen neile nii kõvasti peale käinud, kui olen suutnud. Nad ei taha – või ei saa – sellest rääkida. Nad ei taha temast üldse rääkida.“

Minu hirm oli kasvanud tormiks. Lükkasin kohvi endast eemale, laua keskele, enne kui tooli tagasi lükkasin ja püsti tõusin. „Vaata, mul on väga kahju, et ei saa sind aidata, ent peaksid neid asju arutama oma vanemate, mitte minuga.“ Tõmbasin rahakoti taskust välja. Pärast piinlikku kotirihmaga kohmitsemist, viskasin lauale rahatähe, mis katnuks mõlema kohvi hinna; seejärel julgesin Mollyle veel viimast korda otsa vaadata. Ta silmad olid kissis ja huuled kokku surutud – Molly Torringtoni kannatus oli katkenud. See polnud esimene kord, kui ühe Torringtonide pere liikme sellises seisus endast maha jätsin, ent seekord tundsin siiski kahetsusetorget.

Molly tõusis samuti, vaadates mulle pingsalt otsa. „Leo,“ teatas ta rahulikult, ent tuntava otsustavusega. „Mul on õigus teada, ent mitte keegi peale sinu ei räägiks sellest mulle.“

Mõtlesin viimasele vaidlusele, mis meil Laithiga haiglas olnud oli. Mäletan, kuidas Declani keha haiglavoodil jahtus, Danielle oli üle selle viskunud ja ulgus. Mäletan, et tundsin enda näol Laithi hingeõhku ja siis ta süljepritsmeid nahal – kui ta lõpuks oma emotsioonide üle kontrolli kaotas. Mäletan, millist lahingut pidasin ka mina iseendaga, võideldes vastupandamatu kihuga oma viha tema peale välja valada – oleksin temast jagu saanud. Ühe rusikaobaduse või hästi sihitud jalalöögiga oleksin saanud vaigistada need julmad sõnad, mis tungisid ogadena minu ehedatesse, leinast kantud emotsioonidesse.

„Sa igavene saast! Sina tegid seda talle! Ta poleks iialgi teadnud, kust seda paska osta, kui poleks olnud sinu värdjatest aborigeeniperet!“

Aga see polnud minu probleem. Ei olnud minu asi Mollyle rääkida. See teadmine ei oleks teda kuidagi aidanud. Tundsin kiusatust lihtsalt välja marssida ja ta sinna seisma jätta. Ent siis vaatasin Mollyle otsa ja nägin tema silmis torkavat meeleheidet. Ohkasin. „See ei ole kohvikujutt.“

Molly krimpsutas nägu, ent see oli vaid põgus emotsioon – ta viipas kiiresti kelnerile.

„Kas saaksime need kohvid kaasa võtta?“