Читать книгу Röövitud tüdruk - Kendra Elliot - Страница 5

Mason Callahan polnud Josiet näinud kolm kuud. Tema nägu oli nii kõhn ja augud tema rangluude kohal olid mehele osutanud, et Josie on alla võtnud. Halval viisil. Aeg polnud naise vastu lahke olnud ja korbad tema näol vihjasid, et tema uueks elu armastuseks on saanud metamfetamiin. Oli olnud aeg, mil ta oli võidelnud mõningase külgetõmbega selle naise vastu. Too oli olnud armas ja aldis teisi rõõmustama, kena naine, nagu välja astunud otse elutervest kantrilaulust. Nii Josiel kui ka Masonil oli ühine taust – mõlemad olid üles kasvanud maal. Neil oli ka sarnane muusikamaitse, ja see kõik oli muutnud tema seltskonna nauditavamaks kui teiste koputajate oma.

Aga enam kunagi ei tee ta selle naisega koostööd. Mehe sõrmed pigistasid kõvemini serva kauboikaabul, mida ta käes hoidis, ja ta neelatas kõvasti, nähes naise moondunud keha tema kitsa korteri vannitoa põrandal. Järsku hakkas tal viha pärast silme ees virvendama. Keegi oli pesapallikurikaga naise kolpa rünnanud. Mõrvarelv oli dušinurka jäetud, selle küljes oli juukseid ja verd.

„Püha jumalaema,” pomises tema partner, Ray Lusco. Kaks uurijat olid hulk aastaid tegelnud brutaalsete kuritegudega, kuuludes Oregoni politsei tõsiste kuritegude üksusse. Aga see oli esimene juhtum, kui nad mõlemad ohvrit tundsid. Josie mõrv ei jäänud nende lahendada. Nende seersant oli andnud selle teisele uurijale, teades, et Mason oli korduvalt Josiega koostööd teinud, saanud temalt prostituutide mõrvajuhtumite lahendamiseks infot.

Uurijad Duff Morales ja Steve Hunsinger olid valitud selleks meeskonnaks, kes pidi Josie asjus õigluse jalule seadma.

Mason kavatses kogu aeg üle nende õla piiluda ja neil seljas elada.

„Noh, said vaadata. Kao nüüd mu kuriteopaigalt,” kamandas Morales koridorist.

Mason vaatas üle õla tema poole, aga ei liikunud paigast. Tema ja Ray alles uurisid kuriteopaika. Josie sõrmed olid murdunud. Ta oli püüdnud ennast kurika vastu kaitsta, ehk koguni proovinud kurikat ründajalt enda kätte saada. Kui ta oli vannitoa põrandale kukkunud, oli ründaja jätkanud tema peksmist. Veri oli jätnud uueks hoobiks hoogsalt üles vibutatud kurika küljest seinale pritsides laeni ulatuvaid veriseid kaari.

„Mis rohelised katkised metallitükid need tema pea juures on?” küsis Lusco.

„Kõrvarõngad. Jõulukaunistused,” vastas Morales.

Mason vandus mõttes. Kas Josie pere ootas teda järgmisel nädalal jõuluks koju? Kas tal oli perekond? Ta oli näinud elutoas plastmassist jõulupuud ehituna. Mõned kingid olid selle alla torgatud, ootama käsi, mis need kärsitult lahti kisuvad.

Mason sulges silmad ja meenutas viimast korda, kui ta oli Josiega kohtunud nelja kvartali kaugusel asuvas Starbucksis. Naine oli tellinud kõige suurema, kõige magusama frappuccino, mis neil pakkuda oli, ja rääkinud ülimalt kiiresti. Kas ta oli juba siis metamfetamiini peal? Mees oli oletanud, et ta on kohviga üle pingutanud ja üksildane. Isegi prostituudid tunnevad igatsust vestluse järele, tunnevad ennast üksildastena. Nad olid veider paar. Krapsakas prostituut ja kauboist politseinik. Ta oli saatnud Josie tagasi tolle tibatillukesse korterisse, sest naisel olid mõned kahekümnesed kliendilt, kes oli seotud hiljutise suure narkoreidiga. Mason tahtis Josiele öelda, et rahatähtedel pole ilmselt sõrmejälgi ega ole neist üldse uurimisel kasu, aga ta läks kaasa, sest Josie tahtis aidata ja paistis vajavat seltskonda.

Tema kodus viibida oli olnud veidi kummaline. Ta oli olnud ülimalt teadlik, et juba teise naiselikus ruumis viibimine on intiimne. Too oli mehele pakkunud gaseeritud vett, millest ta keeldus, aga võttis vastu naise pakkumise võtta külmikust tee peale üks pudel vett kaasa. Naise külmkapis oli vett, gaseeritud vett ja piima. Muud midagi. Mida ta sõi? Ta oleks pidanud siis taipama, et naine kasutab funktsioneerimiseks narkootikume, mitte kaloreid. Ta oli nende rahatähtede vastu andnud mõned omast taskust ja pakkunud naisele lisaks kuuskümmend dollarit. Too oli viisakalt keeldunud, aga ta oli torganud rahatähed köögi tööpinnal oleva soolatopsi alla ja naine oli teeselnud, et ei märganud seda.

Mason oli Josie verd piisavalt näinud. Ta pöördus ja rüsis Luscost ja teistest uurijatest silmsidet vältides mööda. Ta marssis naise pisikesse kööki. See oli vastikult haisev urgas täis pesemata nõusid ja kiirtoidutopse. Kui ta siin eelmine kord käis, oli see ruum laitmatult puhas.

Soolatoos oli alles – osa hõbedaste kasside komplektist –, aga raha oli läinud. Ta uuris seda trööstitut ruumi. See polnud isegi ruum, pigem nagu suur kapp vannitoa ja väikese mikrolaineahjuga. Ta tahtis külmkappi avada, et näha, kas naine oli lõpuks siia ka toitu toonud, aga teadis, et ei tohi midagi puudutada, kuni laboriinimesed on korteris oma töö teinud. Köögipindadel oli aja ja intensiivse kasutamise tõttu tekkinud mõrad. Umbes niisuguse mulje oli Josie ise kogu aeg jätnud. Tema mõradeks olid olnud murekortsud silmade ja suu ümber. Jooned, mida poleks tohtinud olla alla kolmekümneaastase naise näol.

Kes su pragudest läbi lipsas, Josie?

Ta ütles Masonile, et polnud kunagi kliente oma korterisse toonud. Ta oli hoidnud töö ja elukoha vahel hoolikalt piiri. Kas ta oli oma reeglit rikkunud? Või oli keegi teda jälitanud?

„Lihtsalt üks järjekordne surnud libu,” kostis hääl Masoni selja taga.

Ta keeras vuhinal ümber ja leidis enda eest talle tundmatu Portlandi politseiniku, kes teda teraselt silmitses.

„Veidike lugupidamist,” nähvas Mason.

Politseinik irvitas ja Mason oleks tahtnud verise kurikaga vastu tema pead virutada.

„Patrull on ta viimase kuu jooksul kolm korda üles korjanud. Kaks korda avalikus kohas joobes olemise eest ja üks kord mingite teiste libudega kaklemise eest. Mul on raske teda leinata,” teatas politseinik.

See lõi Masoni pahviks. See ei olnud selle Josie moodi, keda tema tundis. Miks ei olnud ta teda üles otsinud, kui tal oli probleeme? Ta oli naise varemgi tupikteedelt välja aidanud. Kas too oli sattunud millegi niisuguse sisse, millest ta ei tahtnud Masonile rääkida?

„Lähme siit minema,” ütles Ray. Masoni partner oli vaikselt kapisuuruse köögi uksele ilmunud ja arvatavasti näinud viha Masoni ilmes.

Mason surus kaabu pähe ja möödus vormiriietust kandvast võmmist. Politseinik liigutas ennast vaevu nii palju, et ta mööda pääseks.

„Kena kaabu,” pomises politseinik Masoni kaugenevale seljale järele.

Mason ei teinud temast välja. Teda ei häirinud aeg-ajalt ettetulevad torked tema kaabu kohta. Või tema kauboisaabaste kohta. Talle meeldisid tema riided. Kauboikaabud olid lääne pool Kaskaadide mägesid haruldased, aga kui ta läks tagasi kodulinna Pendletoni osariigi idaosas, oli neid kõik kohad täis.

Praegu oli ta pahane, et ei olnud kontrollinud, kuidas Josiel läheb. Tavaliselt võttis naine temaga umbes kord kuus ühendust, pakkudes infot, mida ta tahtis müüa. Ta polnud Josiest kolm kuud piuksugi kuulnud, aga talle polnud tulnud pähe sellele mõelda.

Süü.

Ta läks Ray järel korterist välja, alla tumedatest treppidest. Nad vältisid vanade kortermajade lifte. Trepikojad võisid haiseda kuse järele, aga see oli parem, kui jääda mõneks tunniks lõksu vanasse krigisevasse lifti. Seda oli kaks korda juhtunud teiste uurijatega, teistes majades. Mason ei tahtnud seda kogemust.

Ta tungis maja uksest välja ereda päikesevalguse kätte ja tõmbas kopsud jäist õhku täis. See oli üks neist haruldastest talvenädalatest Vaikse ookeani kirdeosas, kui inimesed otsisid välja oma päikeseprillid ja teesklesid, et ei vaja pakse mantleid. Masoni nahk imas päikest, mis oli kuid peitunud tumehallide vihmapilvede taha. Ta oli peaaegu unustanud, et taevasinine võib olla nii kirgas.

Mõni punt inimesi olid kogunenud kõnniteele, nad kissitasid päikese käes silmi ja tegid oletusi, uurides nelja paariti pargitud politseiautot. Portlandi ümbruskond koosnes tosinatest väikestest korterelamutest ja vanadest majadest kitsaste tänavate ääres. See kant oli tuntud tudengitest ja lühiajaliselt siin elavatest täiskasvanutest koosnevate asunike poolest. Keegi ei jäänud siia väga kauaks. Ray vaatas oma kella.

„Peaaegu lõuna. Otsime midagi süüa?”

Mason pomises, et ei ole näljane ja tõmbas taskust välja vaikseks pandud mobiili. Tal oli viis vastamata kõnet eksabikaasalt.

Pask. Jake.

Tema süda hakkas kiiremini lööma ja ta helistas järsku külmaks tõmbunud sõrmedega tagasi. „Jake’iga on miski lahti,” ütles ta Rayle. „Robin on viimase poole tunni jooksul viis korda helistanud.”

„Kas ta on tulnud kolledžist koju talvevaheajale?” küsis Ray.

„Robin võttis ta kaks päeva tagasi lennujaama juurest peale. Ma pole Jake’ilt sõnagi kuulnud, ta vastas ainult mu SMSile, kus ma küsisin, kas ta lend läks hästi.” Tema poeg elas tema eksnaise juures, tolle uue abikaasa ja nende ühiste noorte tütardega. Mason oli kavatsenud pojaga sel nädalavahetusel ühendust võtta, et küsida, kas ta tahab minna vaatama järgmist Trail Blazersi korvpallimängu.

Just kui ta hakkas arvama, et kõne läheb postkasti, võttis Robin lõpuks vastu. „Mason?” küsis ta.

Peaaegu kümme aastat oli möödunud nende lahutusest, aga mees teadis naise toonist, et ta on hirmul.

„Mis juhtunud on? Kas Jake’iga on kõik korras?” haukus ta telefoni.

„Jake on kombes.” Robini hääl murdus. „Asi on Henleys. Ta on kadunud.” Ta hakkas nuuksuma.

Masoni mõistus ei hakanud tööle. Henley? Kes...

„Lucas on omadega läbi,” nuuksus Robin.

Ahhaa. Henley oli Robini kasutütar. Mason ei suutnud meenutada, kui vana see tüdruk on. Napilt teismeline? Jake mainis teda harva, ja Mason oli tüdrukut ainult kord või paar näinud. Ta elas suurema osa ajast oma emaga.

„Millal teda viimati nähti? Kas te olete politseisse helistanud? Kui kaua ta kadunud on olnud?” Mason tulistas oma eksile küsimusi.

„Muidugi helistasime me politseisse. Clackamas County šerifile. Ta on kadunud tänasest hommikust. Ta hakkas kooli minema, aga nad ütlevad, et ta ei ole sinna jõudnud.” Robini hääl oli nüüd kindlam.

„Kas ei ole juba koolivaheaeg?”

„Täna on viimane päev.”

„Hüva. Ma helistan Clackamas Countysse ja viin ennast kurssi. Kui vana ta on?”

„Üksteist,” sosistas Robin.

Pask. Mason pani silmad kinni. „Me leiame ta üles.”

Oodates, et Lucas Fairbanks ta oma majja juhataks, kandis Mason keharaskust ühelt jalalt teisele. Sissepääs raamatupidaja äärelinnamajja oli tohutu, raske puidust ja rauast uksega, mis sobinuks kindlusele. Ja maja nägi välja täpselt nagu ülejäänud viiskümmend maja äärelinna kõrgema keskklassi allüksuses. Mason polnud kunagi olnud Lucase fänn, aga ta tunnustas meest selle eest, et ta aitas tõsiselt Jake’i kasvatamisel. Pärast raamatupidajaga abiellumist oli Robin paistnud alati õnnelikuna.

Lucas oli saanud hakkama sellega, milles Mason läbi kukkus. Robin teadis Masoniga abielludes, et abiellub võmmiga, aga ta ei olnud mõistnud, kui raske on olla alati töö järel tähtsuselt teine. Mason oli püüdnud igal õhtul mõistlikul ajal koju jõuda, aga see õnnestus tal harva. Kuritegusid ei sooritatud üheksast viieni ja tema ei piirdunud neid lahendades selle ajaga. Lahutuse ajal tunnistas Robin, et oli aastaid mõelnud endast kui üksikvanemast, et mõistusel püsida. See oli ainus viis, kuidas ta suutis vaimselt mehe puuduolemisega leppida. Kui ta ei mõelnud nii, siis ta muudkui ootas ja ootas. Tema peas oli loogilisem meest mitte kunagi oodata, siis ei olnud ta iialgi pettunud. Kui Mason leidis aega lõunaks koju tulla, oli see meeldiv üllatus.

Mason läks Lucase järel tema ametlikku söögituppa ja pingutas, et mitte jääda jõllitama maitsetut lühtrit. Tuba oli täiskasvanuid täis. Maja ees oli olnud kolm Lake Oswego politseijaoskonna autot, kaks Clackamas County masinat, üks erimärgistuseta politseiauto ja kolm tavalist Ameerika sedaani, mis viitas, et saabunud on FBI. Mason vaatas toa tuttavaid nägusid otsides üle. Ta ei tundnud ühtki politseinikku. Robin istus laua ääres ja pigistas ühe ülikondi kandvate meestega rääkiva naise kätt. Mõlema naise ees oli hunnik kasutatud paberrätikuid. Mason järeldas, et see naine on Henley ema, Lilian.

Mason polnud kunagi näinud, et Lucas oleks kössis. Tema tavaline särtsakas tervitus oli olnud väga summutatud ja ta nägi välja, nagu oleks juba nädalaid haige olnud. „FBI saadab rohkem inimesi,” ütles Lucas vaikselt. „Paistab, et neil on mingi spetsiaalne meeskond, mille nad lääneranniku kontoritest kokku panevad, kui on vaja reageerida lapseröövidele.”

„CARD tiim,” vastas Mason. „Child Abduction rapid deployment – Lapseröövide kohene positsioneerimine. Nad võtavad seda värki tõsiselt. Me kõik võtame seda tõsiselt.” Ta neelatas raskelt ja tänas taas taevast, et kadunud ei olnud tema laps. Ta vaatas Lucast ja tundis ennast kohe süüdi olevat. Mees jõllitas Masoni endist naist ja enda endist naist, kes Robini õla najal nuttis.

Mason ei teadnud, kuidas oli purunenud nende abielu. Ta polnud seda kunagi küsinud ja nüüd polnud sellel tähtsust. Nad pidid üles otsima väikese tüdruku. Oregoni osariigi politsei pakub vajalikke inimesi, aga Mason ei ole üks nendest. Pereliikmena ei saanud ta olla juurdlusega ametlikult seotud. Aga ta oli käigu pealt leiutanud plaani, kuidas sellest reeglist kõrvale hiilida. Ta oli juba mõne päeva vabaks küsinud. Ja kaitsku jumal igaüht, kes püüaks talle öelda, et tema abi ei ole vaja.

„Räägi mulle, mis juhtus,” ütles ta vaikselt Lucasele.

Lucas vaatas kaht naist ja nõksatas siis peaga, et Mason järgneks talle läbipääsu köögi ja söögitoa vahel.

„Henley oli sel nädalal meie juures. Tavaliselt saan ma ta üheks nädalaks kahest talvevaheaja nädalast, aga tema ema palus mul võtta üks nädal lisaks, kuni ta saab mingi töö tehtud. Henley läks nagu alati umbes pool kaheksa bussipeatusse. Robin saatis ta uksest välja. Paar tundi hiljem helistas tema ema, küsis, kas Henley jäi haiguse pärast koju, sest ta sai koolist automaat-teate, et Henley ei ole koolis.”

„Kool võtab teiega ühendust, kui teie laps kohale ei ilmu?” päris Mason.

Lucas noogutas. „Kui laps sel päeval kasvõi mõnest tunnist puudub, peab lapsevanem spetsiaalsel numbril helistama. Me unustasime seda kord või paar teha, kui Jake haiguse tõttu koju jäi, ja me saime hunniku teateid. See on hea süsteem.”

„Aga andmete töötlemisele kulub ikkagi paar tundi.”

„Nojah, nad peavad võrdlema kohalolijate nimekirja puudujate nimekirjaga. See sisestatakse käsitsi. Erinevused käivitavad telefonikõned ja meilid.”

„Mis juhtus, kui Lilian teile helistas?”

„Robin kinnitas talle, et Henley läks kooli ja helistas kohe kooli saamaks kinnitust, et Henley on kohal. Ma usun, et Lilian helistas neile ka. Henley klassijuhataja ütles, et ta pole kooli tulnud.”

„Aga koolibussi juht? Ja teised lapsed, kes bussis olid? Kas keegi on Henley sõpradega rääkinud?” Mason viskas ühe küsimuse teise järel.

Lucas paistis veel rohkem kokku vajuvat. „Nad tegelevad selle kõigega.”

„Pea nüüd. Kuidas saab Henley bussiga minna, kui ta tavaliselt teie juures ei ela?”

„Me elame sama kooli piirkonnas ja siit lähevad lapsed samasse põhikooli.”

„Ma ei teadnud, et sa oma eksile nii lähedal elad. Kas see on kogu aeg nii olnud?”

„Jah, Lilian elab siit umbes viie minuti kaugusel. See on Henleyle väga mugav. Ma saan Lilianiga üsna hästi läbi.”

„Kas ta on uuesti abiellunud? Kas neil on veel lapsi?”

Lucas raputas pead ja tema pilk hakkas sihtima üle Masoni õla, kuna hääled söögitoas valjenesid. Mason pööras ringi ja nägi, et liitus veel tulijaid – ilmetute ülikondade järgi otsustades olid need FBI agendid. Hea. Mitte keegi ei tea lapseröövidest rohkem ja erilised oskused, mida FBI sai kohalikule politseile pakkuda, olid kuldaväärt. Sõltuvalt suurusest võis politseijaoskond kokku puutuda ühe tõsisema lapserööviga kümne aasta kohta. FBI tegeles nendega iga kuu. Mason polnud kunagi näinud CARD tiimi tegutsemas, aga oli nende kohta head kuulnud.

Mason pöördus tagasi Lucase poole. „Ametlikult ei saa ma osaleda ükskõik millises operatiivgrupis, mille nad kokku panevad, aga ma saan aidata pereliikmena. Ma olen perekonna esindaja meedia jaoks ja politsei ning FBI kontaktisik. Las ma teen seda teie heaks. Ma olen juba töö juurde teatanud, et võtan vabad päevad. Kui tahes kaua Henley leidmiseks ka ei kuluks.”

Lucas valmistus keelduma, aga Mason pani talle käe õlale ja raputas meest kergelt. „Kuula mind. Sinu naine ja su eksnaine vajavad sinu tuge. Sul pole aega tegelda selle olukorra välise küljega. Ma tean, kuidas nad töötavad. Las ma tegelen sellega. Kõik, mis ma teada saan, räägin teile kohe edasi. Robin, Lilian ja sina tahate olla juurdluse keskmes ja see ei tule kasuks.”

Lucase pilk oli sünge. „Kas nad lasevad sul seda teha?”

„Kui te mind toetate. Öelge neile, et hoiate veidi eemale ja nad võivad olla veidi leplikumad.”

Lucase silmist paistis meeleheide, ta suunas oma pilgu Masoni ühte silma ja siis teise.

„Ma ei tea, mida teha,” sosistas ta. „Ma pean aitama. Ma pean teadma, mis toimub. Taeva päralt, ta on minu tütar. Ma ei saa lihtsalt eemale hoida ja mitte midagi teha.”

„Sa ei istu jõude. Nad küsitlevad teid kõiki nõrkemiseni. Ikka ja jälle. Kõik, mida te võite neile öelda, on abiks, aga nad ei lase teil juhtimiskeskuses oma selja taga piiluda. Seda teen mina ja kannan teile ette.”

„Juhtimiskeskus?” Lucase hääl murdus. „Kas arvad, et neil läheb vaja...”

„Olen kindel, et nad seavad midagi sellist lähema tunni jooksul sisse. Te peate laskma neil oma tööd teha. See on teie kõige raskem ülesanne.” Mason kortsutas kulmu ja vaatas üle õla kasvava rahvasumma poole.

Ta oli alguses Lucast kirglikult vihanud, sellest hetkest saadik, mil kuulis esimest korda Jake’i temast vaimustusega kõnelevat. Lucas oli kõike, mida Mason ei olnud. Ta oskas juhendada kõiki olemasolevaid mehelikke spordialasid ja Mason polnud selle mehe suust kunagi halba sõna kuulnud. Lucase naeratus oli alati lai. Kuni tänaseni. Esimesel paaril kohtumisel oli Mason võidelnud tungiga pühkida naeratus Lucase näolt, kuna ta uskus, et teine pilkas. Aga selgus, et ta oli üks nendest alati õnnelikest inimestest. Lucas polnud teeskleja. Masonil oli kulunud aastaid, enne kui ta suutis leppida, et teine oli päriselt selline.

Ta ei oleks võinud loota, et tema poega kasvataks Lucasest parem mees.

See ei tähendanud, et nad oleks pidanud olema parimad sõbrad.

Süütunne tulvas temast taas üle, kui talle meenus kogu vastumeelsus, mida ta teise mehe suhtes tundnud oli. Osalt oli Mason armukade, et ei olnud ise loonud Robiniga sellist väikekodanlikku perekonda, mis naisel Lucasega oli. Nüüd ei tahtnud ta mingil juhul selle mehega kohti vahetada.

„Kus Jake on?” päris Mason. Tema poeg polnud oma nägu näidanud.

„Oma toas. Ta oli mõnda aega siin all, aga näha, kuidas ta ema enesevalitsust kaotab, oli tema jaoks liig. Ma ei heida seda talle ette,” ütles Lucas oma naisele pilku heites. Robin ja Lilian pigistasid endiselt teineteise kätt, aga kuulasid väga tähelepanelikult meest, kes nendega vaikselt rääkis.

Masonit valdas uimasekstegev vajadus näha oma poega. „Ma tulen kohe tagasi.”

Ta jättis Lucase sinnapaika ja suundus trepi poole.