Читать книгу Röövitud tüdruk - Kendra Elliot - Страница 7

Mason peatus korraks oma poja magamistoa suletud ukse taga. Ta teadis selle maja ruumide paigutust, aga ei saanud lahti tundest, et siin omapäi ringi käia on vale. Ta oli möödunud väikese tüdruku magamistoast, mida otsisid läbi kaks ülikondades agenti, ja astus koridoris eest kolmel agendil, kes möödusid, käed täis arvuteid. FBI ei raisanud aega.

Ta juurdles, kas äkiline riistvara kaotamine mõjutab Lucase raamatupidamisäri. Ta teadis, et Lucasel oli kontor Lake Oswego juures, kus agendid ilmselt juba koputasid uksele, küsitlesid kaastöötajaid ja nõudsid kõvakettaid. Kui palju tööd tõi Lucas endaga koju? Mason oletas, et raamatupidajal olid failidest tehtud varukoopiad kuskil andmebaasis, aga on kohutav piin töö tehtud saada, kui riistvara on läinud. Asi seegi, et oli detsember, mitte aprill.

Ta koputas Jake’i uksele ja ootas.

Vaikus.

Ta koputas kõvemini ja viimaks uks avanes. Tema pojal olid kaela ümber kõrvaklapid mikrofoniga ja käes mängu juhtpult.

„Tere, isa.” Jake astus tahapoole ja hoidis ust lahti kutsena oma tuppa astuda. Mason tõmbas ninaga lõhnu. Jake’i tuba lõhnas kergelt pitsa järele ja ta nägi paari allesjäänud servatükki taldrikul poja laual. Mason tundis kerget tuttavlikkuse lainet; tema poeg ei söönud ikka veel pitsaservi.

Mõnel päeval tundus Masonile, et ta ei tundnud oma poega. Jake elas peamiselt oma ema juures ja Mason oli kümme aastat olnud iga-teise-nädalavahetuse isa. Aga nüüd nägi ta väikest poissi, keda ta alati tundnud oli. Jake’i silmad olid nutmisest punased. Ta oli alati olnud empaatiline laps.

Mason osutas peakomplektile. „Mängid kellegagi?”

Jake tõmbas selle kaela ümbert. „Mitte enam. Ma mõtlesin, et see on hea moodus mitte mõelda Henleyle, aga kõik mu sõbrad küsivad küsimusi ja ma ei taha sellest rääkida.” Ta viskas isa pilku vältides peakomplekti voodile. Tema längus õlad murdsid Masoni südame.

„Nad leiavad ta üles, Jake. FBI on paisu avanud. Peaaegu kõik Portlandi agendid trambivad ringi, et teda leida.”

Poeg pöördus tema poole ja Mason tahtis sassis juuksed tema märgade silmade eest ära pühkida. „Ta on ainult laps. Väike tüdruk. Kas sa tead, missugune haige tõbras röövib väikseid tüdrukuid?” Tema hääl murdus.

„Ära vannu,” parandas Mason teda automaatselt. „Ma ei tea, kes need sitapead on. Mitte keegi ei tea kõiki neid haigeid inimesi paremini kui mina. Aga ei tohi lasta oma mõttel minna halvima võimaluse juurde. See ainult masendab sind.”

„Keegi ei lase mul midagi teha.” Jake pillas puldi oma voodile sülearvuti kõrvale. „Ma tahtsin minna ja rääkida tema kooli lastega, aga võmmid ütlesid, et ma pean siia jääma.”

„Neil on täiesti õigus. Nemad tegelevad sellega. Neil pole vaja, et sa neil jalus sebiksid. Kas politsei või FBI on sinuga juba rääkinud? Nad tahavad iga pereliikmega põhjalikult rääkida. Tõenäoliselt rohkem kui üks kord.”

Jake raputas pead. „Mitte päriselt. Üks tüüp rääkis minuga umbes kümme minutit, küsis, kas mul on mõni mõte, kuhu ta võiks läinud olla, või kas ma olen näinud kedagi viimastel päevadel maja juures passimas. Ma polnud veel üleski tõusnud, kui ta kooli läks. Ma ei teadnud, et miski on valesti, enne kui ema tuli üles ja küsis, kas ma olen Henleyst midagi kuulnud.” Ta istus oma voodiotsale, tema käed olid surutud reite vahele.

Jake’i vaadates kerkisid Masoni silme ette mälestuspildid oma isast. Pikk, sale, tohutute käte ja laiade õlgadega. Kaheksateistkümneaastasena polnud Jake veel oma kasvu täis kasvanud. Tema rangluud tungisid läbi T-särgi esile ja ta ei teadnud, mida oma pikkade kätega peale hakata. Ta nägi välja, nagu peaks kuus kilo juurde võtma, et oma keha korralikult täita.

Jake osutas oma sülearvutile. „Ma vaatasin järele. Seitsekümmend viis protsenti lastest, kes lähevad kaduma, tapetakse kolme esimese tunni jooksul. Seitsme päeva jooksul kasvab see tõenäosus üheksakümne seitsme protsendini.” Tema silmad vaatasid isa paluvalt. „Sa pead neil aitama ta leida. Kas sa ei saa kellelegi helistada? Mingile superotsijale? Kas sa tunned kedagi, nagu näiteks mõnda palgasõdurit, kes võiks sellest bürokraatlikust pasast mööda minna? Ma tean, et Lucas maksaks nii palju kui küsitakse.”

Mason ei hakanud vandesõna parandama. Ta vahtis oma poega. Kelleks ta oma isa pidas? Mingit sorti salaoperatsioonide meeskonna juhiks, kes töötas osariigi politseis ainult kattevarjuna? Kas Jake’i mõtlemine oli filmide ja videomängude mõjul nii väärastunud, et ta mõtles tõemeeli, et see on võimalik? Mason raputas aegamisi pead ja vaatas, kuidas piin Jake’i silmis süvenes.

Mason istus Jake’i kõrvale, tundis, nagu oleks tema jalad kummist ja süda lõhkemas. „Mul on kahju, poeg. See pole päris maailm. Meie parim võimalus on lasta FBI-l teha seda, mida nad oskavad. Nad teavad, kuidas vaadata iga kivi alla. Ma tean, et tundub, nagu ei tehtaks midagi, aga kuni meie siin istume ja räägime, töötab selle kallal sada agenti, nad klopivad ustele ja otsivad igalt poolt.”

„Aga nad ei leidnud iialgi seda Portlandi poissi. Last, kes läks kaduma, kui kasuema ta kooli viis. Sellest on neli aastat!”

„Ei saa võrrelda Henleyd teiste juhtumitega. Iga olukord on isemoodi. Need inimesed allkorrusel ei anna alla ja neil on parimad ressursid sedasorti juurdluse jaoks. Su enda vaimse tervise nimel, sa pead positiivselt mõtlema. Möödas pole veel isegi päeva. Ära rutta sündmustest ette.”

„Kuidas saab keegi aastateks positiivseks jääda?”

„Mõtle nendele kolmele Clevelandi tüdrukule, kes vangistati kümneks aastaks. Või Elizabeth Smartile, kes oli üheksa kuud kadunud. Alati on lootust, kuni nad ei leia...” Mason neelatas raskelt. Ta oli ütlemas „surnukeha”.

Jake vahtis teda selliste silmadega nagu laps, kellele oli just öeldud, et jõuluvana pole olemas.

Tema poeg oli peaaegu täiskasvanu, aga tal oli endiselt lapse hing. Teda olid alati juhtinud emotsioonid. „Järgmisel nädalal on jõulud,” sosistas Jake. „Ma ostsin talle ühe neist padjakujulistest mänguasjadest. Tead, mänguloom, mida saab padjaks voltida. Tal on neid juba viis, aga tahab rohkem.”

„Me leiame Henley üles, ma luban sulle. Me toome ta jõuludeks tagasi,” vandus Mason oma pojale. Ta ei andnud kunagi lubadusi, mida ta pidada ei suutnud. Mitte kunagi. Aga ta oli just andnud lubaduse, mille täitumist polnud tal mingit võimalust kontrollida.

Ta tundis ennast valetajana.

Jake sukeldus Masoni käte vahele ja tõmbas sügavate hingetõmmetega õhku sisse, tema rind tõusis ja Mason tundis, et poisi kuumad pisarad leotavad tema särgi õlani läbi. Ta pilgutas silmi, et mitte ka ise nutma hakata, ja andis endale mõttes jalaga selle eest, et alahindas oma poja kiindumust oma kasuõe vastu. Mason tahtis, et oleks olnud tähelepanelikum neil mõnel korral, kui tema tee oli Henley omaga ristunud. Aga tüdruk oli väike laps, temale nähtamatu ja ta oli temast mööda vaadanud.

Nüüd oli tüdrukul tema täielik tähelepanu.

Mason peatus alumise korruse koridoris, et ennast veidi koguda, enne kui liitub uuesti inimestega söögitoas. Tema jutuajamine Jake’iga oli lahti kiskunud temas mingid sügavused, mille olemasolust ta ei teadnudki. Jake oli alati olnud armastusväärne laps, tal polnud olnud probleeme ei kiusajate ega spordiga ja Masonil polnud kunagi olnud vajadust oma poega kaitsta, see oli tema jaoks uus kogemus. Jake oli ka lahutust hästi talunud. Aga viis minutit tagasi nägi Mason oma poja selliseid emotsioone, mis olid talle haiget teinud nagu ei miski muu. Mingi osa temast tahtis Henleyd leida lihtsalt selleks, et ravida oma poja murtud südant.

Koridori seintel olid reas perepildid. Mason otsis neist selle, mis tundus olevat kõige värskem, ja astus lähemale, et seda uurida, tema pilk langes oma pojale. Jake paistis olevat pikk ja tugev, Mason tundis endas uhkust tärkamas, aga see asendus otsekohe tuttava ebaaususe tundega. Kes oli teinud Jake’ist selle peaaegu-mehe, kes ta täna on? Lucas? Mason teadis, et osa aust kuulus sellele mehele, aga kui suur osa?

Kaks väikest tumedajuukselist tüdrukut õnnelikul perepildil olid mini-Robinid. Nad olid Masoni silmis haigettegevalt noored, üks umbes kolme ja teine umbes viieaastane. Mason ei suutnud meenutada, kumb on Kylie ja kumb Kindy.

Jumal küll, ta on paras perse.

Ta ei suutnud tüdrukutel vahet teha, sest oli olnud imelik näha Robinit teise mehe last ootamas. Seega ta tõrjus seda mõistmist, ei kuulanud kunagi päriselt, mida Jake talle oma nooremate õdede kohta rääkis. Sel hommikul olid Robini vanemad võtnud tüdrukud oma koju nii kauaks kui tarvis ja Mason oli uurinud, kas Clackamas County šerifijaoskond neid kaitseb. Kui üks tüdruk oli sihikule võetud, siis võib see juhtuda ka teistega.

County oli juba oma esindaja vanavanemate maja ette parkinud.

Kas Jake on väljaspool ohtu?

Mason oli talle öelnud, et püsigu majas. Inimene, kes oli röövinud üheteistkümneaastase tüdruku, ei olnud ilmselt huvitatud kaheksateistaastasest kiitsakast noormehest, kes käitub veel nagu poiss, aga Mason ei kavatsenud oletamisega riskida. Keegi ei teadnud, mis motiiv lapseröövi taga oli.

Kui Lucas Fairbanks oli välja vihastanud kliendi, kes nüüd kättemaksu otsis, polnud keegi perekonnast kaitstud.

Mason ei suutnud kujutleda, et Lucas võiks kellegi vihale ajada. Ta oli liiga kena. Aga kuni FBI ei teadnud, miks Henley kadunud on, hoiavad jõustruktuuride esindajad kõigil pereliikmetel silma peal.

Ta läks söögituppa. Vormis ja ülikondades inimeste lakkamatu vool lõi rahustava rütmi, mis aitas tal uuesti töömeeleolu saavutada. Töö oli Masoni mugavustsoon. Mitte teismelise poisi lohutamine tolle toas. Ülakorrusel, poeg tema käte vahel nutmas, tundis ta ennast eksinu ja abituna, ta ei olnud kindel, kas ütles neid asju, mida Jake’il oli vaja kuulda. Siin all võis Mason midagi saavutada.

Lucas püüdis tema pilgu ja osutas toolile enda kõrval. Mason ruttas sinna ja tõmbas tooli välja, takseerides kaht laua ääres istuvat FBI agenti. Talle noogutas toa kaugemas nurgas seisev ASACi Ben Duncan, kelle tähelepanu oli keskendatud ühele teisele agendile. Mason teadis Duncanit varasematest juhtumitest. Ta mõtles, kas Lucas on juba maininud Masoni soovi tegutseda kontaktisikuna. Kui Lucas ei olnud seda teinud, oletas Mason, et Duncan on sellest isegi aru saanud. Tema varasemad kokkupuuted ASACiga olid andnud Masonile arusaamise, et nad olid samast puust. Tal oli hea meel, et Duncan oli ASAC, kellele määrati see juhtum.

Kaht laua ääres istuvat agenti Mason ei teadnud. Mees oli hästi riietatud, aga kõhn, tema hoiak teatas valjult, et tegemist on arvutifriigiga, sõltumata sellest, et ta tegi märkmeid paberil. Naine oli noorem, aga temast kiirgas siin lauas autoriteeti. Mason oli ruumis viibinud piisavalt kaua, et mõista – see naine küsis küsimusi ja suunas Liliani, Robinit ja Lucast nende esmasel küsitlusel. Tema selged sinised silmad uurisid teda, kui ta Lucase kõrvale istus. Temast paistnud kaitseseisundit, mida Mason oli oodanud vastusena sellele, et ta naise küsitluse segi paiskas.

„See on Mason Callahan, osariigi politseiuurija, kes pakkus, et võiks olla meie esindaja,” ütles Lucas naisele.

Naine kergitas ennast toolilt, kummardus üle laua ning sirutas Masonile käe. „Mina olen eriagent McLane. See siin on eriagent Wells. Täname teid, et pakkusite abi.”

Tema hääl oli madal ja mahlakas, Mason unustas peaaegu vastu võtta käe, mida talle pakuti. Ta tõusis, surus naise kätt ja siis Wellsi kätt. Mason vaatas, kuidas Wells tema nime korraliku käekirjaga märkmete hulka lisas.

„Te olete saanud oma ülemalt mõned vabad päevad, uurija Callahan?” kontrollis McLane.

See hääl. Kuni selle hetkeni olid Masoni tähelepanu pälvinud ainult hääled, mis laulsid kantrimuusikat. Eriagent McLane’i hääl kõlas, nagu peaks ta laulma bluusilikku souli hämaras baaris, hoides käes klaasi hea viskiga. Ta silmitses naise triigitud valget pluusi, sirget rühti, korralikku tumedat hobusesaba ja imestas, kas too oskab laulda. Või kas ta on kunagi sattunud suitsusesse baari. McLane paistis olevat rohkem selline, kes käib trennis. Või raamatukogus.

Mason vajus tagasi oma toolile ja märkas, et kõik vaatavad teda küsivalt.

Mida ta küsinud oli?

„Ma saatsin ülemusele e-kirja. Pole veel vastust saanud. Ma ei usu, et sellega tuleb probleeme. Palun jätkake.” Ta viipas pereliikmete suunas. „Ärge laske mul oma küsitlust segada.”