Читать книгу Kõik, mida me alles hoiame - Kerry Lonsdale - Страница 6

Juuli

Meie pulmapäeval saabus mu peigmees James kirikusse sargas.

Olin aastaid unistanud, kuidas ta mind altari ees ootab, näol naeratus, mida ta on hoidnud just minule. See pani mind alati seesmiselt võpatama. Aga selle asemel et sammuda mööda peakäiku oma parima sõbra, esimese ja ainsa armastuse poole, viibisin ma tema matustel.

Istusin oma vanemate kõrval pühakojas, mis oli täis sõpru ja sugulasi. Nad pidanuksid olema meie pulmakülalised. Selle asemel tulid nad avaldama austust mehele, kes oli surnud liiga noorelt ja liiga vara. Ta oli alles äsja saanud kahekümne üheksaseks.

Nüüd oli ta läinud. Igaveseks.

Pisar veeres mu põske mööda alla. Püüdsin selle kinni katkirebitud pabertaskurätiga, mille olin kokku pigistanud.

„Võta, Aimée.” Ema andis mulle puhta taskurätiku.

Kägardasin selle rusikas kokku. „T-tänan.” Mu hääl katkes nuuksatades.

„Kas see on tema?” sosistas hääl mu selja taga ja ma tõmbusin pingule.

„Jah, Jamesi pruut,” kostis tasane vastus.

„Vaene kullake. Ta paistab nii noor. Kui kaua nad kihlatud olid?”

„Ma ei ole kindel, aga nad tundsid teineteist lapsepõlvest saadik.”

Üllatunud ahhetus. „Lapsepõlvearmastus. Kui traagiline.”

„Ma kuulsin, et laipa otsiti nädalate kaupa. Kujutad sa ette? Olla teadmatuses.”

Oigasin. Mu alahuul värises tahtmatult.

„Hei! Käituge lugupidavamalt,” kähistas isa meie selja taga istuvatele daamidele. Ta tõusis püsti, trügis emast ja minust mööda, müksates meie põlvi, ning istus siis nii, et ma jäin tema ja ema vahele. Ta tõmbas mind enda vastu, et olla kaitsekilbiks sosinate ja uudishimulike pilkude eest.

Matusetseremoonia alates hakkas orel mürisema. Kõik tõusid püsti. Mina tõusin aeglaselt, kogu mu keha oli valus ja äkki vananenud, hoidsin eesmise kirikupingi seljatoest kõvasti kinni, et istmele mitte tagasi vajuda. Kõik pead pöördusid kiriku tagaosa poole, kus kirstu kandjad tõstsid Jamesi sarga õlgadele. Vaadates neid preestri selja taga lähemale liikumas, ei olnud abi mõttest, et nad kannavad midagi rohkemat kui Jamesi säilmed, kuna ta laip oli liiga lagunenud, et kirstukaant avada. Meie lootused ja unistused, tulevik, mida olime kavandanud, õõtsus samuti nende õlgadel. Jamesi kavatsus avada pärast perefirmast lahkumist südalinnas galerii. Minu unistus asutada oma restoran, kui vanemad jäävad enda omast vanaduspuhkusele. Väike poiss, keda ma kujutlesin seismas Jamesi ja minu vahel, pisikesed käed pistetud meie pihkudesse.

See kõik maetakse täna maha.

Mu kopsudest tungis välja veel üks nuuksatus, see kajas kirikuseintelt vastu, olles valjem vaibuvatest orelihelidest.

„Ma ei suuda seda,” oigasin poolsosinal.

Kaotada James. Tunda teises pingireas seistes oma seljal kõigi kaastundlikke pilke. Õhk oli lämmatav, segu higilehast ja viirukist koos magusa siirupise lõhnaga, mida levitasid kunstipäraselt ümber misjonistiilis kiriku paigutatud orhideekimbud. Lilled olid ostetud meie pulmadeks, kuid Jamesi ema Claire Donato lasi need matuste ajaks kohale tuua. Sama kirik. Samad lilled. Vale talitus.

Mu kõht kiskus kokku. Katsin käega suu ja püüdsin liikuda ümber isa vahekäigu poole. Ema haaras mul käest ja pigistas seda kõvasti. Ta võttis mul käe alt kinni ja ma lasin peal vajuda tema õlale. „Tss-tss,” sosistas ta lohutavalt. Pisarad voolasid tagasihoidmatult mööda mu nägu.

Kirstu kandjad langetasid sarga metallalusele ja läksid siis oma istekohtadele. Thomas, Jamesi vend, puges esimesse pinki Claire’i kõrvale, kes kandis musta kostüümi ning kelle hõbehallid juuksed olid keeratud kukla taha sama kõvasti ja jäigalt, nagu oli kogu tema rüht. Jamesi onupoeg Phil tuli seisma teisele poole Claire’i. Ta pöördus ja vaatas minu poole, langetades kaastundlikult pea. Neelatasin ja nihkusin vähehaaval tahapoole, kuni mu sääred olid kõvasti vastu puupinki surutud.

Claire pöördus selja taha. „Aimée.”

Pöörasin korraks tähelepanu temale. Sosistasin. „Claire.”

Pärast seda, kui tuli uudis Jamesi surmast, ei olnud me peaaegu sõnagi vahetanud.

Ta tegi mulle selgeks, et minu kohalolek meenutab talle liiga valusalt, mida ta on kaotanud, oma noorima poja. Hoidusin eemale meie mõlema huvides.

Matus jätkus ettenähtud rituaalide ja lauludega. Kuulasin kõnesid poole kõrvaga ja ettekandeid peaaegu üldse mitte. Kui talitus lõppes, lipsasin külguksest välja, enne kui keegi jõudis mind peatada. Olin kuulnud nii palju kaastundeavaldusi, et neist oleks jätkunud kaheks elueaks.

Külalised valgusid vähehaaval kirikuõuele. Nägin matuseautot, kui liikusin mööda hoonetevahelist katusega käiku kaugemale, lootes märkamatult lahkuda. Vaatasin üle õla tagasi ja mu pilk ristus Thomase omaga. Ta tuli läbi võlvkäigu ja võttis mu käte vahele. Ta kallistas mind kõvasti. Kare ülikonnariie kriipis mu põske. Ta oli Jamesiga ühte nägu: tumedad juuksed ja silmad, oliivjas nahk. Turskem ja vanem versioon, kuid ta tundus kuidagi teistsugune.

„Mul on hea meel, et sa siin oled.” Ta hingeõhk kandus läbi mu juuste.

„Ma pidin peaaegu tulemata jätma.”

„Ma tean.” Ta juhtis mu eemale meie ümber kogunevast inimsummast, kuni peatusime vahekäigu servas roniva trompetõie all. Lavendelsinised õied tantsisklesid juulikuises pärastlõunatuules. Rannikuudu, mis oli koidueelsetel tundidel Los Gatose endasse mähkinud, kadus tõusva päikese põletavates kiirtes. Päev oli juba liiga palav.

Thomas kallutas end minust eemale ja haaras mul õlgadest kinni. „Kuidas sa end tunned?”

Raputasin pead, surudes keele vastu suulage, et lämmatada nuukset, mis ähvardas kuuldavaks muutuda. Astusin Thomase kaisutusest välja. „Ma pean minema.”

„Me kõik peame. Tule, sõida minuga koos. Ma viin su matmispaika ja pärast peiedele.”

Raputasin jälle pead. Ta oli sõitnud kirikusse koos Claire’i ja Philiga.

Thomas ohkas raskelt. „Sa siis ei tule.”

„Ainult muldasängitamisele.” Väänasin sõrmi oma hõlmiklõikelise kleidi vöö vahel. Olin saabunud koos vanematega. Mul oli kavas nendega koos ka lahkuda. „Peied on su ema korraldatud. Tema sugulastele ja sõpradele.”

„Nad olid ka Jamesi ja sinu sõbrad.”

„Ma tean, aga…”

„Saan aru.” Ta pistis käe põue ja tõmbas välja kokkuvolditud paberilehe. „Ma ei tea, millal ma sind jälle näen.”

„Ma ei lahku kuhugi. Kuna James on…” Neelatasin ja uurisin oma musti kiilkontsaga kingi Need ei olnud valgest siidist lahtise nina ja tikk-kontsaga kingad, mida oleksin pidanud sel päeval kandma. „Sa võid mulle helistada. Või külla tulla,” pakkusin.

„Ma sõidan palju ringi.”

Tõstsin pea. „Jah?”

„Võta. See on sulle.”

Võtsin kokkupandud paberi lahti ja ahhetasin. See oli isiklik tšekk Thomaselt. Väga suurele summale. „Mida…?” Mu sõrmed värisesid, kui mõte püüdis summat seedida. 227 000 dollarit.

„James kavatses pärast pulmi oma testamenti uuendada, aga ta…” Thomas hõõrus lõuga ja lasi siis käe rippu. „Ma olen ikka alles peapärija. Ma ei ole veel saanud summasid tema pangaarvetelt, aga see on kõik, mida sa oleksid saanud, välja arvatud tema omanikuõigused Donato Ettevõtteis. Neid ta ei oleks saanud pärandada.”

„Ma ei saa sinult raha vastu võtta.” Ulatasin tšeki tagasi.

Ta pistis käed tasku. „Jah, saad küll. Te pidite täna abielluma, siis oleks see olnud sinu raha.”

Vaatasin tšekki uuesti. Nii suur summa.

„Su vanemad lõpetavad varsti töötamise, eks ole? Sa saad nende restorani ära osta või ise uue avada. James rääkis, et sa kavatsesid seda teha.”

„Mu otsus ei ole veel kindel.”

„Siis reisi, vaata maailma. Kui vana sa oled, kakskümmend kuus? Sul on terve elu ees. Tee seda, mis teeb sind õnnelikuks.” Ta naeratas jäigalt ja vaatas üle mu õlgade, pilk naelutunud kuhugi kirikuõuel. „Ma pean minema. Hoia end. Eks?” Ta suudles mind põsele.

Tundsin ta huulte pehmet puudutust, kuid sõnu tajusin vaevu. Lärm kirikuõuel oli paisunud ja mu mõtted olid sealt kaugel. Tee seda, mis teeb sind õnnelikuks. Mul polnud aimugi, mis see võis olla. Enam mitte.

Tõstsin pilgu, et öelda Thomasele hüvasti, aga ta oli juba läinud. Pöördusin ja nägin teda kirikuõuel koos ema ja onupojaga. Just nagu mu pilku tajudes kallutas Phil pead ja meie pilgud kohtusid. Ta kergitas kulmu. Neelatasin. Ta kummardus ja sosistas Claire’ile midagi kõrva ning hakkas siis minu poole tulema.

Õhk siras nagu õli praepannil. Kuulsin Jamesi häält. Ammust vastukaja. Lähme siit ära.

Pistsin tšeki käekotti ja pöördusin minekule, kõndides parkla poole. Eemaldusin oma minevikust, olles ebakindel tuleviku suhtes ja vähimagi ettekujutuseta, kuidas ma sealt minema saan. Mul ei olnud autot.

Seisatasin kõnniteeserval, mõeldes, kas peaksin minema tagasi kirikuõuele vanemaid otsima, kui mulle lähenes vanem naine blondide pixie-soengusse lõigatud juustega, „Proua Tierney?”

Andsin käeviipega märku, et ta lahkuks. Ma ei suutnud veel üht lohutust kuulata.

„Palun, see on tähtis.”

Tema kummalise häälekõla peale jäin kõhklema. „Kas me oleme tuttavad?”

„Ma olen sõber.”

„Jamesi sõber?”

„Teie sõber. Ma olen Lacy.” Ta sirutas käe.

Vaatasin meie vahel õhus hõljuvat kätt ja tõstsin siis pilgu, et talle otsa vaadata. „Andke andeks. Kas me oleme kohtunud?”

„Ma tulin siia Jamesi pärast.” Ta langetas käe ja heitis pilgu selja taha. „Ma tean üht-teist temaga juhtunud õnnetusest.”

Mu silmanurka ilmus pisar. Hingasin sügavalt sisse, kopsud viimaste nädalate kestel nutmisest valusad. James oli mulle öelnud: ainult neli päeva, kiire ärireis. Lennata Mehhikosse, viia klient kalale, arutada õhtusöögil äriplaane ja tulla koju. Paadi kapten oli öelnud, et James viskas õnge vette ja kui kapten tuli pärast mootori kontrollimist tagasi, siis oli James kadunud. Niisama lihtsalt. Kadunud.

See juhtus kahe kuu eest.

James oli nädalaid teadmata kadunud ja lõpuks peeti teda tõenäoliselt surnuks. Siis oli Jamesi laip Thomase jutu järgi kaldale uhutud. Lacy polnud vist kuulnud, et surnukeha leiti. Juhtum oli lõpetatud.

„Te tulete liiga hilja. Ta…”

„Elus. James on elus.”

Vahtisin teda tummaks löödult. Kelleks see naine end peab? Osutasin matuseautole. „Vaadake!”

Ta vaatas. Nägime, kuidas juht sulges tagaluugi ja kõndis ümber auto oma istme poole. Ta sulges ukse ja hakkas sõitma, suundudes parklast kalmistu poole.

Vaatasin seda naist vildaka rahuloluga. Aga tema pilk püsis mustal sedaanil ja ta ütles imetleval sosinal: „Ma murran pead, mis võib küll kirstus olla.”

„Oodake!” Lacy tõttas mul sabas, kui ma läbi parkla põiklesin. „Palun oodake!”

„Minge minema!”

Mu silmad olid pisarais. Keelele kogunes paksu sülge. Mul oli vaja oksendada, aga Lacy ei jätnud mind üksi. Vaatasin tänava poole. Mu kodu oli vähem kui miili kaugusel. Äkki lähen koju jalgsi.

Sapp kerkis kiiresti üles. Armas taevas.

„Lubage mul seletada,” palus Lacy.

„Mitte. Praegu.” Sulgesin kramplikult suu ja kummardusin suure kaubiku taha. Keha läbis kuumahoog. Kaenlaaugud ja rindadealune läksid higiseks. Sisikond tõmbus krampi ja pööritas. Tormasin edasi.

Kõik, mida olin tagasi hoidnud, purskas välja, valgudes päikesest kuumale sillutisele mu jalge ees. Jamesi häälsõnum, mida kunagi ei tulnud. Üksildased õhtud, oodates teadet, et ta on elus. Thomase telefonikõne, mida ma olin kartnud. Jamesi ei olnud enam.

Siis Claire, kes käis peale, et matused toimuksid meie pulmapäeval. Tema kirik oli juba tellitud ja tema sugulastel siiasõiduks piletid broneeritud. Miks nad pidid need tühistama või teisele ajale üle viima?

Mu keha vappus jälle. Oksendasin, kuni südames oli valu ja magu täiesti tühi. Siis hakkasin nutma. Mind raputasid sisikonda krampi kiskuvad tõmblused. Rasked pisarad kukkusid asfaldile, tilkudes happelise plöga sisse.

Kuskil kaugemas ajusopis taipasin, et olen jõudnud viimse piirini. Kui ma ometi oleksin kokku varisenud kodus, kallistades Jamesi patja. Mitte siin parklas, suur hulk inimesi mõnekümne meetri kaugusel ja üks võhivõõras tammumas mu kõrval.

Vajusin vastu kaubikut ja istusin põrkerauale. Lacy pakkus veepudelit. „See on tarvitamata.”

„Tänan.” Mu käed värisesid ja ma ei suutnud painutada sõrmi kitsa korgi ümber, seepärast võttis ta pudeli tagasi ja kruvis korgi pealt. Jõin ühe hingega kolmandiku pudelist tühjaks.

Lacy võttis õlakotist mitu pabertaskurätti. „Palun.” Ta vaatas, kuidas ma huuli puhastasin ja nina nuuskasin, ise samal ajal näppides kotirihma. „Kas nüüd on parem?”

„Ei.” Tõusin püsti, tahtes koju minna.

Lacy käsivars kadus jälle küünarnukini kotisuust sisse. Ta soris selle sisus ja võttis välja nimekaardi. „Mul on vaja teiega rääkida.”

„Ma ei ole huvitatud sellest, mida te müüte.”

Ta põsed lõid lõkendama. „Ma ei müü midagi. On miski…”

Ta katkestas, uurides pilguga parklat meie taga, enne kui vaatas jälle minu otsa.

Pilgutasin silmi, jahmunud ta lavendelsiniste silmade pilgu intensiivsusest. Instinkt andis signaali. Ta teab midagi.

„Ma ei müü midagi ja ma palun vabandust, kuidas ma ütlesin, mida ma ütlesin, aga see on tõsi. Külastage mind nii ruttu, kui saate.” Ta haaras mu vaba käe ja surus kaardi mulle pihku. Siis ta taganes ja kadus teisele poole kaubikut.

Kostsid lähenevad sammud, kontsaklõbin sillutisel. „Siin sa oledki,” lausus Nadia hingeldades. „Me oleme otsinud sind igalt poolt. Su vanemad tahavad teada, kus sa oled.” Ta õlgadel lainetasid punakaspruunid juuksed. Üleskammitud soeng oli lahti tulnud, võib-olla minu otsimise ajal.

Kristen seisatas ta kõrval, rind tõusmas ja vajumas. Säärel paistis mahajooksnud sukasilm.

Nemad pidid olema mu pruutneitsid.

„Mida sa siin teed?” küsis Kristen jooksmisest pingutunud kileda häälega.

„Ma…” Jäin vait, tahtmata selgitada, et ma põgenesin peitu, et läbi kogu parkla jälitas mind võõras ja et lõpuks oksendasin oma kingadele.

„Mida sa siin tegid?” ei jätnud ta järele. Nadia müksas teda küünarnukiga ja osutas pilguga maha mu jalgade juurde. Kristen tegi grimassi, nähes asitõendit, mis oli sillutisel laiali nagu ümberläinud värvipott. „Oh, Aimée,” oigas ta.

Mu põsed õhetasid ja ma langetasin pea. Lugesin enda käes olevat nimekaarti.

LACY SAUNDERS

SENSITIIVNE NÕUSTAJA, KONSULTANT JA KURITEGUDE LAHENDAJA

MÕRVAD, KADUNUD INIMESED JA LAHENDAMATA MÕISTATUSED

AITAN LEIDA VASTUSEID, MIDA OTSITE.

Mu sisemust läbis külmavärin. Pöörasin pea Lacy poole. Ta oli kadunud.

„Mis see on?” küsis Nadia.

Ulatasin talle nimekaardi ja ta pööritas silmi. „Jummel, sind ajavad juba hulluarstid taga?”

„Kes?” Kristen piilus üle Nadia õla.

Nadia voltis kaardi ruttu kokku ja pistis oma käekotti. „Ära ole naiivne, Aimée. Inimesed kasutavad sind ära.”

„Kes seda teha tahab?” küsis Kristen. „Mis sel kaardil on?”

„Mitte midagi, mis vääriks Aimée aega.”

Nadial on õigus, arutasin ma mõttes. Lacy on napakas. Milline jultumus mulle täna läheneda. Võib-olla luges ta ajalehest matuseteateid.

Kristen põimis oma käsivarre minu käe ümber. „Tule, kallis. Viime su kalmistule. Otsime su vanemad üles ja ütleme, et sa tuled koos meiega. Nick ootab auto juures.”

Nick. Kristeni mees. Jamesi parim sõber. James.

Lasin Kristenil end kaasa vedada. „Ma kavatsesin jalgsi koju minna.”

Ta silmitses mu kümne sentimeetri kõrgusi kiilkontsi ja kergitas piiratud kulme. „Muidugi oli sul see kavatsus.”

Pärast matuseid pani Nick meid minu maja juures maha. Kristen ja Nadia sisenesid minu kannul. Peatusin esiku ja meie kolme magamistoaga bangalo eestoa vahelisel lävel. Seal olid karamellivärvi nahktugitoolid ja pruunikashall šenillsohva. Lameda ekraaniga teler pähklipuust kapis, mille uksed olid lahti viimasest korrast, kui ma seda vaatasin, ei tea millal. Kolm Jamesi raamitud maali kaunistasid seina ukse kõrval seisva puhvetkapi kohal.

Kõik oli alles peale mehe, kes siin elas.

Viskasin võtmed ja väikese käekoti puhvetkapi peale.

Nadia läks läbi sööginurga kööki, kontsade klõbin parketil kaikus läbi maja. „Kas tahad midagi juua?”

„Teed palun.” Libistasin kingad jalast, sirutasin ja venitasin varbaid.

Nadia võttis välja kannmikseri. Ta kühveldas sügavkülma kandikult jääkuubikuid ja puistas kannu. Need ragisesid, puudutades kannu soojemat pinda.

„Aga midagi kangemat?”

Kehitasin õlgu. „Miks mitte. Ükskõik mida.”

Kristen vaatas üles kohvilauakese juurest, kus ta kingad jalast võttis, ning kortsutas kulmu. Ta vajus kaminale kõige lähemal seisvasse nahktooli ja keris jalad enda alla. Kui läksin oma magamistuppa, tundsin endal tema pilku.

Läksin otse seinakapi juurde, mida me Jamesiga ühiselt kasutasime, ja avasin nikerdatud uksed. Minu rõivad rippusid tema ülikondade kõrval. Kõik mustjashallid, mustad või tumesinised. Mõni peenetriibuline, kuid enamasti ühevärvilised. Võimuülikonnad – nii ta neid kutsus. Täiesti erinevad ruudulistest särkidest ja teksadest, mida ta kodus kandis.

Tema rõivaid üle vaadates oleks võinud arvata, et need kuulusid kahele eri inimesele. mõnikord oligi mul tunne, et ma elan kahe erineva mehega. Mees, kes töötas Donato Ettevõtteis, oli formaalne ja viisakas võrreldes vaba vaimuga kunstnikuga, kel olid käised üles kääritud ning küünarvarred täis värviplekke.

Armastasin neid mõlemaid.

Surusin nina ta sinise lemmiksärgi varruka vastu ja hingasin sisse. Sandlipuu ja rikkalik ambra, tema Kölni vesi, natuke tärpentinihõngu maalitarvete puhastamisest. Ta kandis seda särki viimasel korral, kui ta maalis, ja ma nägin teda suletud laugude tagant, õlalihased luitunud sinise puuvillriide all liikumas, kui ta pintslitõmbeid tegi.

„Kas tahad rääkida?” küsis Kristen tasakesi mu selja taga.

Raputasin pead, sidusin vöösõlme lahti ja võtsin kleidi seljast. See libises alla ja vajus ümber jalgade. Pistsin käe kappi, võtsin Jamesi särgi ja oma keskkooliaegsed dressipüksid ning tõmbasin need selga. Särgist õhkus minusse soojust. Nagu James kaisutaks mind, kui tundsin riidekangast seljal.

Ma ei unusta sind kunagi, Aimée.

Mu süda pragunes veel rohkem. Nuuksatus tõusis kurku.

Parkettpõrand mu selja taga kriuksus ja voodi kägises. Sulgesin kapiuksed ja vaatasin Kristenile otsa. Ta oli toetanud selja vastu voodi otsapaneeli ja tõmmanud ühe padja sülle. Jamesi padja.

Mu õlad vajusid longu. „Ma tunnen temast puudust.”

„Ma tean.” Ta patsutas enda kõrval olevat kohta.

Ronisin üle voodi ja panin pea ta õlale. Tema toetas põse mu pealaele. Olime nõnda istunud sellest ajast peale, kui ma olin viiene, liibunud teineteise vastu ja sosistanud saladusi. Ka viimasel kahel kuul olime palju nõnda istunud. Kristen oli minust kaks aastat vanem ja minu kui üksiku lapse elus täitis ta õe rolli. Ta pani mulle käe ümber õlgade. „Sul läheb kergemaks. Minu sõna selle peale.”

Pisarad hakkasid uuesti voolama. Kristen otsis öökapilt käsikaudu pabertaskurätte. Haarasin mitu tükki ja nuuskasin. Ta lükkas niisked lokid mu meelekohalt kõrvale ja võttis ka endale taskuräti, millega tupsutas oma silmanurki. Kostis vesine naerukõhin ja ta naeratas. „Me oleme täiesti jamas, eks ole?”

Varsti läksime Nadia juurde kööki ja jutustasime Margaritasid juues lugusid sellest, kuidas me koos Jamesiga üles kasvasime. Mitme tunni ja liiga paljude kokteilide järel vajus Nadia sohvale ning mõne sekundi pärast hakkas norskama. Kristen magas juba minu voodis. Tundsin end pimedas majas üksikuna, ainus valgus tuli küünaldest, mille Kristen oli varem süüdanud. Tõstsin Nadia jalgu ja heitsin samuti sohvale, võttes ta jalad oma sülle. Kell oli kümme ja ma oleksin pidanud olema Jamesi käte vahel pulmapeo tantsupõrandal, kus ta oleks mind õrnalt juhtinud meie lemmiklaulu „Meie kaks” helide saatel.

Nadia ümahtas, nihkudes sohval. Ta tõusis püsti ja läks külaliste magamistuppa, vedades pleedi enda järel.

Pöörasin end temast vabanenud kohale ja lasin mõtetel uidata. Mõtlesin Jamesist ja sellest, miks ta läks siis Mehhikosse. Miks ta ei võinud oodata või lasta Thomasel kliendiga tegelda? Thomas oli Donato Ettevõtete peadirektor ning firma mööbli impordi- ja ekspordioperatsioonid olid tema töö – Jamesi kui finantsdirektori kohuseks oli raamatupidamisel silm peal hoida, mitte lepingu üle läbirääkimisi pidada. Aga ta väitis, et on ainus, kes suudab selle kliendiga asju ajada. Ta lahkus samal päeval, kui olin meie pulmakutsed posti pannud.

Mu silmalaud läksid raskeks ja ma vajusin unne, mõtted ikka peas keerlemas. Nägin unes naist, kes oli parklas. Ta oli üleni musta rõivastatud ja ta silmad kiirgasid kummaliselt. Ta tõstis käed liikumatu kogu kohale ja liigutas huuli. Tema meloodiline loitsulaul pani õhu vibreerima, samuti ta jalge ees lamava keha. Nüüd hakkas see keha liikuma. Siis taipasin, et see polnud lihtsalt keegi mees. See oli James. Ja Lacy tõi ta surmast tagasi.