Читать книгу Kõik, mida me alles hoiame - Kerry Lonsdale - Страница 7

„Mida sa siin teed?”

Isa bariton kõmises mu kõrvus. Võpatasin ja jäin talle otsa vahtima. Ta vaatas mulle silma. Tema tedretähnilised käsivarred olid laia rindkere kõrval rippu. Vana Iiri Kitse kööki ja söögisaali lahutav uks kõikus kriiksuvatel hingedel ta selja taga.

Oli esmaspäev kaks päeva pärast Jamesi matust ja nagu igal hommikul alates sellest, kui ma vanemate pubis tööle hakkasin, olin tõusnud kell viis. Ja nagu igal hommikul pärast Jamesi kadumist veeretasin end voodist välja ja vedasin suuri vaevu vannituppa. Valasin kohvi aparaadist, mille täitmist eelmisel õhtul ma ei mäletanud, läksin jalgu lohistades oma auto, põletatud oranži värvi New Beetle’i juurde ja sõitsin Vanasse Iiri Kitse, elegantsesse pubisse, mille vanemad olid ostnud juba enne mu sündi. Kasvasin selles restoranis üles, pühkides põrandaid ja pannes kaupa riiulitele. Lõpuks võeti mind kööki, kus töötasin koos emaga, kes oli peakokk, ja Dale’iga, kes oli abikokk. Dale õpetas mu välja pagariks. Minu erialaks olid saiakesed. Kui olin lõpetanud San Francisco kokandusakadeemia, sai minust ema abikokk, samal ajal kui Dale võttis vastu peakoka koha Massachusettsis ühes Cambridge’i vanimas söögikohas. See oli talle elu võimalus, ütles ta mulle kord.

Kui ma hakkasin vähehaaval enda ümber märkama Kitse interjööri, roostevabast terasest kaubanduslikke ahje ja pliite, külmikut, kuhu mahtus sisse astuma, ning selle juurde kuuluvat sügavkülmikut, käeulatuses olevaid keedunõusid ja vaagnaid, oli mul tunne, nagu oleksin sel päeval teist korda ärganud.

Luminestsentslambid sumisesid pea kohal nagu mesilaspere. Lähedal asuvast vaikseks keeratud raadiost tuli sosinal kohaliku saatejaama hommikuprogramm. Sain saatejuhi sõnadest vaevu aru, aga ta häälekõla oli sujuv ja sügav. Kõik oli tuttav. Nagu tüüpiline hommik, mis ei olnud põrmugi tüüpiline.

Isa vaatas mind teravalt, muutudes mu vaikimise pärast valvsaks. Seisin pagariosakonnas keset kerkivaid tainapätse, rusikad vajutatud jaheda jahuga üleriputatud aine kuhja. Kogu tööpind oli valge jahuga üle puistatud.

„Mis kell on?” kraaksatasin ma.

Isa sammus kaugemale kööki. „Üheksa.”

Mu kodunt lahkumisest oli möödas kolm tundi.

Pildid sähvisid mu silme ees. Auto parkimine, restorani häiresignaali väljalülitamine, ainete kogumine ja segamine. Need mälestused võinuksid pärineda ükskõik millisest tuhandetest hommikutest.

Tõmbasin käed tainast välja. Need naksatasid valjult. Pehmed tainatükid jäid sõrmede külge ja küünte alla kinni. Hõõrusin peopesi tugevasti kokku, aga kleepjas segu ei tahtnud küljest ära tulla.

Harilikult meeldisid mulle need üksildased hommikud – ma isegi igatsesin nende järele –, kui sõtkusin päeva tainakogust. See oli rütmiline tegevus, mida olin tundnud juba alates lapsepõlvest, kui ema õpetas mind kodu jaoks küpsetama. Korduvad liigutused andsid mõtetele vabaduse, ma plaanisin päevasündmusi, tegin tulevikuplaane, mõtlesin minevikule. Aga mitte täna. Tainas kleepus mu külge nagu nätsutükk kingatalla alla. Ärritavalt. See oli soovimatu ka sellepärast, et meenutas kõiki neid tunde, mil ma tarbetult olin tulevikuplaane teinud. Tulevikku ei olnud enam.

Pühkisin käsi veel tugevamini ja kraapisin tainast küüntega maha.

Isa ilmus mu kõrvale koos märja nõuderätikuga. Ta hakkas mu käsi puhastama. Liigutused oli hellad ja täis isalikku muret. Ta tegi seda ettevaatlikult, et nahka mitte veel rohkem ärritada, tupsutas pehmelt kriimustusi, mis küüntest olid jäänud. Tema hellus ajas mind veel rohkem vihale. Ma ei tahtnud, et mind koheldakse, nagu hakkaksin katki minema. Kiskusin käed tema käte vahelt lahti ja haarasin rätiku. Hõõrusin nahka tugevasti.

„Mine koju, Aimée.”

„Mis ma seal teen?” Viskasin rätiku tööpinnale.

Isa ei lausunud enam midagi. Ta vaatas, kuidas ma tainast rullisin, ja tõstis mitu pätsi suurele metallplaadile. Lükkasin plaadi käru peale ja veeretasin pätsid ning saiakesed kõrvale, et neid hiljem küpsetada.

Ema tuli kööki, käes kaks pruunist paberist ostukotti. Ta hallisegused tumedad juuksed olid šikilt kinnitatud, nii et kõrvalestade külge kruvitud hõberõngad jäid paistma. Ta vaatas korraks kiiresti isa poole, enne kui mulle naeratas. „Ma nägin väljas su autot. Miks sa siin oled?”

„Küpsetan leiba. Nagu igal hommikul, viis päeva nädalas.” Mind ehmatas mu hammustav hääletoon.

„Ma juba soovitasin tal koju minna,” ütles isa.

„Tal on õigus. Sa vajad puhkust.”

„Ma vajan töötamist,” ütlesin puulusikat haarates. „Teie vajate mu abi ning tänaseks lõuna- ja õhtusöögiks vajame leiba.”

Nad vahetasid pilke.

„Mis on?” küsisin ma.

„Ma helistasin Margiele.” Ema naeratas pingutatult, nii et ühtaegu paistsid ülemised ja alumised hambad. Margie abi kasutas ta ainult hädaolukorras, näiteks siis, kui ma olin haige või kui meil tuli võõrustada suurt seltskonda. Margiele kuulus pagaritöökoda kõrvaltänaval ja ta varustas paljusid ümbruskonna restorane.

Hingasin sisse ja tundsin värskelt küpsetatud leibade sooja niisket lõhna. Leibade, mida ei olnud mina küpsetanud. Mu silmad tõmbusid kissi, kui lugesin kirja ema käes olevatelt paberkottidelt. MARGIE PAGARITÖÖKODA JA KÄSITÖÖLEIVAD.

„Meie külastajatele maitseb minu leib,” nuuksatasin ma. „Te ei või seda asendada. Ega ka mind!”

„Me ei asenda… sind,” kogeles isa.

Lõin endale puulusikaga vastu kintsu. Ma ei tahtnud viimast mõtet välja öelda.

Ema astus kähku minu juurde. „Asi pole üldse selles. Me sõlmisime Margiega kokkuleppe, sest arvasime, et sul on vaja veidi aega rahus olla.”

„Aga ma ei vaja niisugust aega!” Ema pigistas suu kokku ja ma oigasin. „Kui kaua?”

Nad vahetasid jälle omavahel salapäraselt pilke ja ema silitas mu käsivart. „Nii kaua, kui sul on vaja.”

„Meil tuleb teha muudatusi…”

„Mitte praegu, Hugh,” katkestas teda ema.

„Mis muudatusi?” Vaatasin isale otsa. Ta kratsis põske ja vaatas põrandale. „Mida sa mulle ei räägi?”

„See pole midagi tähtsat, kallis,” vastas ema.

„Ütle talle, Cathy. Varem või hiljem saab ta niikuinii teada.”

Ema vaatas nüüd isale pikalt otsa. „Isa ja mina kavatseme töötamise lõpetada.”

Pigistasin lusikat. „Te jääte pensionile? Juba?”

Vahtisin neid vihaselt. „Taevake, ma matsin alles äsja Jamesi. Ma ei ole valmis teid välja ostma. Ma ei suuda ise Kitse juhatada.”

„Sa ei peagi seda tegema. Me müüsime restorani ära,” ütles isa.

Lusikas kukkus kolinal põrandale. „Mida?”

Ema oiatas ja saatis mulle andekspaluva pilgu.

„Leping jõustub kolme kuu pärast,” lisas isa.

Ema laksas endale vastu otsmikku. „Hugh!”

„Mida ma ütlesin?”

„Mida sa ei öelnud? Me leppisime kokku, et teatame talle seda ettevaatlikult.”

Mu pilk pendeldas nende kahe vahel, sest ootasin, et üks neist ütleb mulle, et see on nali. Nad mõlemad vaatasid mulle vastu, näoilmeis vabandus ja mure.

„Miks te seda minuga ei arutanud?” küsisin ma.

Ema ohkas. „Sa tead, et meil on juba mõnda aega raskusi restorani käigushoidmisega. Ilmus ostja ja pakkus, et võtab restorani meilt üle. Tal on selle kohaga suured plaanid.”

„Ka minul olid selle kohaga suured plaanid. Miks te ei… Kuradi kurat.” Hõõrusin meelekohti. „Miks te ei lasknud minul seda ära osta?”

„Ja oleksime sind koormanud meie võlgadega?” Ema raputas pead. „Me ei saanud sulle seda teha.”

„Kui halb võib olukord olla? Ma oleksin sellega toime tulnud.” Mõtted keerlesid mu peas. Mul ei olnud palju sääste ning ainus ühine konto, mis meil Jamesiga oli, oli minu maja hüpoteegi ja jooksvate kulude katmiseks. Tema maksed sinna lõppesid, kui ta surnuks kuulutati. Ta isiklikel pangakontodel olev raha läks Thomasele, kes andis Jamesi matustel mulle kogu summa peale tšeki. Tšeki, mida mul ei olnud südant rahaks teha. Mulle ei tundunud, et see on minu raha, mida ma võin kulutada.

Ehk võiksin majalaenu refinantseerida. Või maja müüa, kolida ajutiselt tagasi vanemate juurde.

„Kitsega on asi läinud liiga kaugele, et seda päästa.” Mu mõtted seiskusid, kui isa hakkas südant puistama. Ta langetas pea ja hingas sügavalt sisse. Mõtlesin, et ta on pettunud, kuni ta tõstis näo ja ma taipasin, et tal on häbi. „Sa hakkaksid penne kokku kraapima, et leiba küpsetada. Viimane asi, mida me emaga näha tahaksime, on vaadata, kuidas sa annad sisse pankrotiavalduse.”

„Pankroti?” hüüatasin ma.

Ema noogutas. Ta silmad lõid läikima. „Me võtsime selle maja peale laenu ja kodumaja peale teise ega tulnud ikkagi ots otsaga kokku. Me oleme ka mõnele tarnijale võlgu. Nad olid nii vastutulelikud, et jätsid intressitrahvid ära, kuid me peame neile ikkagi maksma. Uus omanik nõustus meie võlad enda kanda võtta, välja arvatud kodu hüpoteegi.”

„Ma ei kujutlenud, et lugu on nii halb,” sõnasin ma.

Isa pani emale käe ümber. „Pärast seda, kui üle tee olev ostukeskus uuendati ja seal kaks frantsiisirestorani avati, tõmmati kõik meie kliendid ära.”

„Mul oli ideid, kuidas neid tagasi tuua. Ma tahtsin meie lõunamenüüd laiendada, söögisaali rõõmsamaks muuta, panna neljapäeva ja laupäeva õhtutel mängima elava muusika…”

„Me kaalusime neidsamu mõtteid, kuid neist ei oleks piisanud laenude tagasimaksmiseks ja kasumi teenimiseks.”

Näppisin oma põlle. Oli ilmne kahtlus, et ostja on arendaja, kes teeb praeguse hoone maatasa. Pidi olema mingi võimalus Kits alles hoida. Jamesi olin ma juba kaotanud. Ma ei suutnud ka seda siin kaotada. Nende seinte vahel elas nii palju mälestusi, mis olid segunenud rosmariiniga küpsetaud kartulite lõhnaga ja viskiga glasuuritud soolvees keedetud veiselihaga. „Soovin, et ma oleksin seda varem teadnud. ma oleksin saanud aidata.”

„Me kavatsesime midagi öelda, aga…” Isa kratsis pead. „James suri ja tundus, et praegu ei ole hea aeg kõike seletada. Ükski vanem ei taha oma lastele koormaks olla. Sa olid niigi…”

Emotsionaalselt segi löödud.

Lasin põllest lahti ja silusin kortsus riiet pikkade mõõdetud liigutustega. Tundsin, et olen närvis, ilma tegevussuunata ja eesmärgita. Täiesti segaduses. „Mida ma peaksin nüüd tegema? Kits on kõik, mida ma tunnen.” Mu häält rusus hirm tundmatuse ees.

Ema haaras mul kätest. „Mõtle sellest kui põnevast uuest võimalusest. Sa võid proovida hoopis midagi muud.”

„Näiteks mida?” Tõmbasin käed tema omadest lahti ja võtsin põlle eest. Nende uudis hakkas mulle pärale jõudma.

Ema vaatas vargsi isa poole. „Su isa ja minu meelest on sul praegu parim aeg hakata mõtlema, kes sa oled ja mida sa soovid teha.”

Mu silmad läksid pärani. „Mida te mõtlete sellega, et nüüd on parim aeg? Kas seda, et Kits on müüdud või et Jamesi ei ole enam?”

Isa köhatas. „Nii seda kui teist.”

Mu suu vajus ammuli.

„Te olite Jamesiga koos sellest ajast, kui olite kaheksa-aastased? Te olite lahutamatud.”

„Kas te süüdistate mind, et olin Jamesist liiga sõltuv?”

„Ei, mitte just seda,” tõrjus isa.

„Jah,” kostis ema lihtsalt.

Vahtisin vanemaid pärani silmi.

„Vaata, Aimée, me kõik tunneme Jamesist suurt puudust. Su isal ja minul on tunne, nagu oleksime kaotanud poja. Aga sa oled oma täiskasvanuelu ajal esimest korda üksi. Sul on haridus ja kogemused teha, mida sa ise tahad. Ava oma restoran, kui tahad tõesti restorani pidada.”

Kuidas ma suudaksin mõeldagi restorani asutamisest tühjalt kohalt, kui ma vaevu jaksasin taluda uudist Kitse kohta? Võtsin põlle eest ja viskasin töölauale. Sealt kerkis jahupilv ja hõljus ruumis laiali. Valged ebemed katsid põranda. Haarasin käekoti ja võtmed. Isa kulmud tõmbusid lauba keskele kokku. „Kuhu sa lähed?”

„Välja. Koju.” Raputasin pead. Minu sees möllas segadus. Ma ei suutnud järjekindlalt mõelda. Mu rinda pressis tohutu raskus ja hingata oli valus. Seinad tõmbusid kokku. Ma lahkusin köögist.

Ema järgnes mulle parklasse. Jändasin võtmetega. Need kukkusid maha ja mu lõug vajus rinnale. Hingasin katkendlikult. Mu õlad värisesid, rinda pigistasid nuuksed, mis püüdsid väljuda.

Ema käsi embas mu selga. Ta tõmbas mu oma rinnale. Vajutasin näo ta kaelakõverusse ja nutsin. Mu sõrmed klammerdusid ta selja külge, kuni ma lõpuks lahti lasin. Ta õõtsutas meid tasakesi ja silitas mu pead, veendes mind lohutava häälega, et laseksin mure endast välja. Laseksin sel lihtsalt minna.

„Ma ei tea, kuidas.”

„Sa leiad võimaluse,” ütles ta.

„Ma ei tea, mida teha.”

„Sulle tuleb mingi mõte.”

„Ma olen täiesti üksi.”

Ta taandus veidi, haaras mu näo pihkude vahele ja pühkis pisarad pöialdega ära. „Sa ei ole üksi. Me oleme sinu jaoks olemas, kullake. Helista meile. Me aitame, kas soovitustega uue töökoha leidmiseks või pakume lihtsalt õlga, mille najal nutta.”

Ma olin ta pakkumise eest tänulik, kuid see ei olnud see, mida tahtnuksin kuulda. Veel mitte.

Jamesiga tutvudes olin kaheksa-aastane. Ta oli Los Gatosesse kolinud New Yorgist ning oli Nicki uus naaber, kahe kvartali kaugusel rantšomajast, kus mina oma vanemate Catherine ja Hugh Tierney juures kasvasin. Ühel südasuvisel laupäeva hommikul tõid Nick ja Kristen Jamesi meile, et teda tutvustada. Mäletan seda päeva üksikasjalikumalt kui teisi sama vanana, alates sellest, kuidas James lehvitades naeratas, näidates, et ta on minuga tutvumise pärast niisama närvis kui täis soovi uusi sõpru leida. Tema juuksed olid pikemad kui poistel meie koolis ja ma ei suutnud rebida pilku paksudelt pruunidelt lainetelt ta kõrvade ümber New York Jetsi mütsi serva all. Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste, justkui püüdes tõrksaid salke siluda.

Nagu meie ümbruskonnas laupäeviti enamasti, oli õhk paks värskelt niidetud rohu lõhnast. Naabrite muruniidukid surisesid edasi, see oli ebamäärane taustamüra. Kuulsin tasast lauluüminat iga kord, kui isa muruniiduki mootori käima pani. Nagu paljudel suvistel laupäevadel panin üles limonaadileti, et teenida raha. Säästsin, et osta südalinna mänguasjakauplusest kotitäis maagilist mälupulbrit. Müüja ütles mulle, et kui õhtul enne magamaheitmist riputan seda näpuotsatäie pähe, siis ma ei unusta, kuhu panin kingad või millal pean oma kodutöid tegema. Kui olin seda kuulnud, teadsin, et pean endale kindlasti seda pulbrit saama.

Aga see laupäevahommik erines teistest ja mitte seepärast, et Nick ja Kristen pidid tulema meile koos uue sõbraga. Robbie, vastasmajas elav poiss ja tema nõbu Frankie olid näinud, et ma panin leti üles. Robbie oli ka üksi paras kiusaja, aga kui nad olid kahekesi koos, siis tähendas see juustest sikutamist, sõimunimesid, rikutud mänguasju ja vihaseid pisaraid.

Nad olid just norinud minult topsitäie limonaadi ja pakkusid säravaid veeranddollarisi, mida ma tahtsin rohkem kui seda, et nad oleksid mu rahule jätnud, kui tulid Kristen ja Nick.

„Tere, Aimée,” ütles Kristen. Ta osutas uuele poisile, kes seisis Nicki kõval. „See on James.”

Valasin Robbiele limonaadi ja naeratasin Jamesile. „Tere.”

Ta nägu läks naerule ja ta lehvitas korraks kätt.

„Vaata, kes siia on tulnud,” torkis Robbie. „Köki-Niki ja Kräsupea. Kas tema on su uus sõbranna?” Ta osutas lõuaga Jamesi poole.

James jäigastus. Nick astus ähvardavalt sammu Robbie poole. „Tõmba uttu, luuser.”

„Huu!” oigas Frankie. Ta pillas topsi käest. haaras siis mõlema käega kõrist kinni ja tuikus. „Ta mürgitas mu ära. Ma suren.”

„Jäta jama!” Piinlikkust tundes heitsin Jamesi poole paanilise pilgu. Ta vahtis Frankiet kortsus kulmul.

„Las mina maitsen.” Robbie kulistas limonaadi alla ja viskas topsi suure kaarega minema. „Õudne! See on mürgitatud.” Ta vajus otseti lauale. Plasttopsid lendasid maha. „Ta tappis meid, Frankie!”

„Ei. Ma ei teinud seda!” Tõukasin Robbiet. Ta ei liigutanudki. „Kao minema!”

„Mine siit ära!” Kristen sikutas Robbiet käest.

„Hüvasti, julm maailm.” Robbie veeres külili maha, tirides Kristeni kaasa. Tüdruk sai vastu kõnniteed kukkudes haiget ja hakkas nutma. Kui ta tahtis püsti tõusta, tõukas Frankie ta uuesti maha. Kahe tolli kaugusel Frankie ninast peksis Nick rusikatega õhku. „Käi minema!” Frankie tegi suured silmad ja jooksis üle tänava Robbie garaaži lahtisest uksest sisse.

Laud vajus Robbie raskuse all kokku. Ta haaras mu pluusist kinni, tiris seda kukkumise ajal ning vajus mulle peale. Mu roided hõõgusid ja selg tuikas valust. James tiris Robbie ära, too tõusis rusikatega vehkides. Ta lõi Jamesi vastu suud, lõhkudes poisi huule. James urahtas ja lõi vasaku rusikaga Robbie paremasse silma. Robbie purskas nutma ja jooksis koju.

Tõusin aeglaselt püsti, kusjuures James aitas mind, ja kloppisin riietelt tolmu. Ta silmad vaatasid mind keskendunult.

„Sul on hea vasakhaak,” ütles isa hääl mu selja tagant. „See peaks hoidma Robbie ja ta kiskleva onupoja mõni aeg teisel pool tänavat.”

Vaatasin õnnetuspaika kõnniteel ja mu kopsud vajusid õhust tühjaks. Kristen pühkis nina ja tihkus nutta. Ta põlved olid kriimustatud ja mööda säärt jooksis verenire. „Mul on su limonaadiletist kahju,” ütles ta.

Mu lõug vabises. „Nüüd ei saa ma kunagi maagilist mälupulbrit.”

James vaatas mind veidralt.

„Kristen, tule sisse, proua Tierney teeb su põlved korda,” pakkus isa.

„Ma tahan koju minna,” virises tüdruk, puudutades ettevaatlikult vigastatud nahka.

„Ma viin ta koju.” Nick haaras Kristeni küünarnukist. „Pärast saame sinuga kokku,” lausus ta Jamesile.

Kui nad eemaldusid, vaatas isa Jamesi. „Mis su nimi on, poja?”

„James, söör.” Ta pühkis peopesi vastu särki ja ulatas käe. „James Donato.”

Isa surus ta kätt. „Meeldiv sinuga tutvuda, James. Tule sisse, et saaksime sind puhastada.”

James vaatas kiiresti minu poole. „Jah, söör.”

„Aimée, vii James kööki. Ma ütlen su emale, et ta tooks plaastreid.”

Selleks ajaks kui ema tõi sidemed ja salvi, ei jooksnud Jamesi huul enam verd. Ta suu oli paistes, seepärast istus ta mu kõrval köögitaburetil ja hoidis külmutatud hernepakki vastu nägu.

Vuristasin küsimusi. Tahtsin tema kohta kõike teda. Jah, ta hakkab käima minuga ühes koolis. Jah, ta armastab jalgpalli mängida. Ei, ta pole kunagi varem teist poissi rusikaga löönud. Jah, ta käsi valutab.

Kui küsisin ta vanust, tõstis ta kaks korda viis sõrme üles ja siis veel ühe, et näidata ühtteist aastat.

„Kas sul õdesid on?”

Ta raputas pead.

„Vendi?”

Ta tõstis üles kaks sõrme, raputas siis kõvasti pead ja vahetas kaks sõrme ühe vastu.

Hakkasin naerma. „Robbie pidi sulle kõvasti virutama, kui sa ei mäleta, mitu venda sul on.”

Ta nägu läks pahaseks. „Mul on üks vend. Ja Robbie vehib rusikatega nagu imik.”

Naersin veel kõvemini ja panin kaks kätt suu peale, et naeru maha suruda, kartes, et ta arvab, et ma naeran tema üle, mitte näo peale, mille tegi Robbie, kui James oli teda klobinud. Ma ei ole kunagi näinud Robbiet nii kiiresti koju jooksmas.

James vaatas köögis ringi. Emal küpses tema kaardimänguseltskonna tulekuks ahjus õunapirukas. Raadiost, mille isa oli õue viinud, voolas tuppa klassikaline muusika. James nihutas end istmel. „Mulle meeldib siin.”

„Ma tahaksin sinu maja näha.” Lootsin, et ta tahab olla mu sõber, sest ta meeldis mulle tõesti. Tal oli kena naeratus ja ta oli väga vapper. Ta oli Robbiet rusikaga löönud, ma olin ise seda juba ammu teha tahtnud, aga ei julgenud. Robbie oli minust palju suurem.

„Sinu oma on parem.” Ta pilk suundus jälle minule „Mis asi on maagiline mälupulber? See kõlab priimalt.”

Mu põsed lõid õhetama, kui mulle meenus Jamesi nägu, kui ma enne pulbri pärast virisesin. Rääkisin talle sellest, nägu laua kohale langetatud. Ma imestasin, kui tume oli tema käsivarre nahk minu oma kõrval. Kehitasin õlgu. „Pulber ei ole enam tähtis. Mu limonaadilett on katki ja ma ei kogu iialgi raha, mis selle ostmiseks vaja läheb.”

James sirutas käe ja tõmbas suhkrutoosi lähemale. Ta võttis peoga suhkrut ja tõstis käe mu pea kohale.

Vaatasin üles. „Mis sa teed?”

„Pane silmad kinni.”

„Miks?”

„Kuula mind. Sule silmad.”

Tegin nii ja kuulsin pea kohal krabinat. Mu juuksed liikusid ja peanahk kiheles. Nina tundis kõdi ja põskedele oleks nagu vihma sadanud, kuid nad ei saanud märjaks. Pilgutasin silmi ja vaatasin üles. Mulle sadas näkku suhkrukristalle.

„Mis see oli? küsisin, kui ta lõpetas ja käsi pühkis.

„Jamesi maagiline mälupulber.” Ta vigastamata suunurk kerkis. „Nüüd ei lähe sul meelest, et me oleme tuttavad.”

Mu silmad läksid ümmarguseks ja tema nägu lõi õhetama. Ta surus herned vastu põske ja krimpsutas nägu.

„Ma ei unusta sind kunagi,” tõotasin ja tegin südame kohal risti.

Aastate jooksul oli ka James mulle palju tõotusi andnud. Me jääme alati kahekesi kokku. Kunagi ei tule kedagi teist; me armastasime teineteist nii väga. Me olime koos üles kasvanud ja tõotanud koos vanaks saada.

Ma ei kujutanud ette, et sooviksin midagi muud kui elu, milleks me olime koos plaane teinud.