Читать книгу Kõik, mida me alles hoiame - Kerry Lonsdale - Страница 8

Kui restoranist koju jõudsin, olid minu majas Nadia ja Kristen. Kristen tormas minu juurde. „Me kasutasime su tagavaravõtit. Su ema helistas ja ütles, et sul oleks seltsi vaja.” Ta peatus ja tõmbas hinge. „Ta rääkis meile Kitsest. Mul on nii kahju.”

Noogutasin, suu kinni pigistatud, ning viskasin võtmed ja käekoti puhvetkapile.

Ta uuris mind ettevaatliku pilguga. „Kuidas sa end tunned?”

Kehitasin õlgu. Pärast Kitsest lahkumist olin linnas sihitult ringi sõitnud, mõeldes restoranile, ja seejärel mõtlesin Jamesile. Kojutuleku asemel läksin surnuaeda tema hauale. Ta oli maetud Donatode perekonna hauasamba juurde isa Edgar Donato kõrvale, kes oli tänavu surnud kopsuvähki. Jamesi hauakohta tähistas graniittahvel: James Charles Donato. Tema nime all oli sünni- ja surmaaeg. Kuna Thomas ja Claire täpset surmaaega ei teadnud, määras kohtuarst selleks kaks kuni viis päeva pärast Jamesi kadumist. Nad olid leppinud kokku 20. mai. Kena ümmargune number.

Olin lamanud tund aega märjas rohus, põsk surutud vastu hauaplaati, mõeldes päevadele enne ta kadumist. Ta oli järeleandmatult tahtnud Mehhikosse sõita. See pidi olema tema ja mitte Thomas. Ma ei soovinud, et ta sõidab. Pulmad olid liiga lähedal. Meil oli väga palju vaja plaane ja ettevalmistusi teha. Aga ta kinnitas mulle nii sõnade kui suudlustega, et ta ei lähe kauaks. Pärast tagasitulekut lahkub ta Donato Ettevõtteist ja pühendub kunstile. Maalimine oli tema kirg, seepärast andsin järele. Tagasi vaadates mõistsin, et oleksin pidanud olema sama järeleandmatu kui tema ja nõudma ta kojujäämist. Siis ta poleks surnud. Me oleksime abielus ja veedaksime mesinädalaid Saint Barti saarel.

Mu mõte kandus esimestesse päevadesse pärast Jamesi kadumist. Külastasin Claire’i, lootes veeta aega koos inimesega, kes kurvastab Jamesi kadumise üle sama palju kui mina. Oleksin pidanud teadma, et ootan temalt liiga palju. Claire’i huvitasid rohkem juba väljasaadetud pulmakutsed kui võimalus, et meie halvimad kartused võivad tõeks osutuda. Ta tahtis, et teataksin külalistele, et pulmad võivad ära jääda.

Kahvatasin, istudes tema vastas Donatode esinduslikus elutoas. Ma polnud põrmugi valmis loobuma Jamesist ega meie tulevikust. Sohva siidkate mu reite all tundus isegi läbi seeliku külm ja jäik. Moodne toasisustus oli hangitud Donato Ettevõtete impordi-ekspordifirma kaudu. Kõigil mööbliesemetel olid teravad nurgad nagu Claire’i näoluud. Neis polnud midagi pehmet.

„Ma ei saa inimestele helistada. Veel mitte.” Mulle oli talumatu meie külalistele öelda, et laulatus võidakse edasi lükata või koguni ära jätta. See oleks teinud Jamesi hukkumise liiga reaalseks.

Claire kangestus. „Aga sa pead…”

Mu tähelepanu köitis liikumine uksel. Tuppa astus Phil, pilk suunatud mulle, nagu jahimees vaatab läbi püssisihiku. Vaikides istus ta tädi kõrvale. Ta pani Claire’ile käe ümber õlgade, näides end liiga mõnusalt tundvat inimese kohta, kes on võib-olla kaotanud oma onupoja.

Claire silitas ta reit. Ta jättis käe sinna lebama ja suudles Phili põsele.

Mu kõht kiskus krampi.

„Tere, Aimée.” Phil langetas lõua.

Nihelesin rahutult sohval. Ma ei olnud teda eelmisest suvest saadik näinud ega teadnud, et ta viibib külas.