Читать книгу Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas - Kertu Jukkum - Страница 3

„Elu on liiga lühike, et unistused täitmata jätta,“ on üks mu lemmikmõtetest, mida endaga kannan. Viimasel ajal tunnen, et ühe-kahe nädala pikkustest reisidest mu hinge täitmiseks ei piisa. Tahaksin mõneks ajaks jätta kõik ja rännata nii nagu homset ei oleks!

Mul on alati suur reisikirg olnud. Selle alge on vist lapsepõlves võimaluste puudumises. Täisealiseks saamiseni elasin paarisaja elanikuga külas ning olin käinud vaid Soomes, Rootsis ja Leedus. Unistasin alati, et kui kord suureks kasvan, lähen rändama. 18-aastaseks saades tundus mulle, et nüüd olengi suur, pakkisin oma kohvri ja lendasin Ameerikasse lapsehoidjaks. Aasta hiljem naasin ainult sel põhjusel, et kõrgharidust soovisin omandada kodumaal. „Kui ülikooli sisse ei saa, lendan kohe tagasi USAsse,“ lubasin endale pisarsilmil Lasnamäe lõpus asunud urgast meenutavat ühikat külastades. Sain ülikooli sisse. Kõiki koolivaheaegu kasutasin oma teise perekonna külastamiseks Missouris, Ameerikas. Rändasin nii sõpradega kui üksi kõikjal seal mandril ja mujalgi. Tänaseks olen külastanud enam kui 50 riiki ja öelge vaid asukoht, ma tulen! Kuniks mul lapsi ja kodust loomaaeda pole, on võimalus ära olla süümepiinadeta.

Minu soovist kuuldes pajatab äsja ümbermaailmareisilt naasnud sõbranna Margit programmist, mis temal võimaldas maakerale tiiru peale teha. Vaimustun võimalusest ja haaran härjal sarvist – panen ennastki sinna kirja. Aastaga maailmale tiir peale? Mis saakski põnevam olla?

Olen äsja kohtunud kaaslasega, kes on mu järele lausa pöörane. Olen kindel, et kui ta mul üksi minna ei lase, on ta valmis kaasa tulema. Ta ongi esialgu nõus. Kui aga süveneb linnadesse ja riikidesse, mida programm ette näeb külastada, muudab meelt. Samas tunneb ta mind juba piisavalt hästi ja teab, et kui olen midagi pähe võtnud, siis selle ka ära teen! Kompromissettepanekuna pakub ta välja seljakotireisi Ladina-Ameerikat avastades, millest ta on kaua unistanud.

„Olen alati tahtnud seda teha, aga ei ole kaaslast leidnud, lähme,“ veenab ta mind.

Tegelikult ma ei vajagi veenmist, sest minu reisikirg on sedavõrd suur, et öelge vaid sihtkoht ja juba ma tulen! Pealegi, ma olen elanud Põhja-Ameerikas ja seal palju ringi reisinud, kuid Lõuna-Ameerika on avastamata piirkond.

Ostame kaheotsapileti Argentina pealinna Buenos Airesesse. Mainin meie suurt plaani vaid paarile lähemale sõbrale ja poetan sellest põgusalt oma isale. Mõistan küll, et pika palgata puhkuse taotlus võib tähendada töö kaotust, kuid homse pärast ma täna ei muretse. Rendile antud kodu võib sattuda ka halbadesse kätesse ja olla naasmise ajaks maha lammutatud, kuid seegi ei sunni mind ümber mõtlema. Tunnen, et pean minema – nüüd ja kohe. Kaaslasega koos näib see maailma parima viisina suhe proovile panna. Kui sellelt reisilt tuleme tagasi koos, siis ehk jäämegi kokku.

Alles viimasel hetkel julgen hommikuse jalutuskäigu ajal oma ülemusele oma pikast reisiplaanist rääkida.

„Uhh, ma kartsin, et tahad lahkumisavaldust anda,“ tunneb ta kergendust ja võimaldab mulle neljakuuse palgata puhkuse.

Kõik muu saab organiseeritud lennult. Mis enne reisi tegemata jääb, ei väärigi hetkel ajaraiskamist.

On novembrikuu viieteistkümnes päev. Jätame mu müüki pandud auto müügiplatsile ja elukaaslase Davidi isa viib meid lennujaama. Vihma sajab, on külm ja tatine – täpselt selline, mille eest põgenemine näib hea plaanina. Hing on täis ootusärevust, tunne õige ja rännak vajalik. Igal juhul jätame kodumaa seljataha naerusui. Lennukile astume käsikäes, et alustada neljakuust unistuste seiklust.