Читать книгу Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas - Kertu Jukkum - Страница 4

Esimeseks vahemaandumiseks on New York, et seal mu sõber Kallega traditsiooniks saanud geibaaris paar drinki teha. Kalle on lennujaama ootesaalis kohal, aga meid ei ole. Lend hilineb paar tundi ja siis ei lasta meid veel paar tundi lennukist välja – ootamatu lumetorm on olukorra ameeriklaste jaoks keeruliseks muutnud.

Aeg tiksub ja varsti tekib hirm, et võime oma järgmisest lennust Buenos Airesesse maha jääda. Kalle ootab lennuterminalis teisel pool seina, kuid kokku ei õnnestu meil saada. „Mul on sulle Vana Tallinna liköör kaasas. Võtan siis nüüd sinu terviseks,“ teatan talle telefonis lõkerdades ja trimpan otse pudelist. Ka David võtab mõned sõõmud, enne kui turvakontrolli läheme.

Nüüd lunime vasikasilmil turvatöötajaid, et nad meid järjekordades ette laseksid. Õnnestub napilt õigeks ajaks väravas olla ja siis selgub, et seegi lend on tunni võrra edasi lükatud. Ja siis lükkub veel tunni. Ja veel tunni. Lõpuks magame rampväsinutena risti-rästi lennujaama värviliste pinkide peal. Saame lõpuks lennukisse alles kella kahe paiku öösel kohaliku aja järgi, mis on ligi viis tundi plaanitust hiljem.

Kümme tundi hiljem maandume Buenos Aireses. Oleme 32 tundi järjest reisinud ja surmani väsinud, kuid fantastilisest Argentina lihast ja punasest veinist ei suuda me loobuda. Keerame endid tänulikult magama alles siis, kui õhtusöök söödud.

Argentina jääb hilisemaks avastamiseks, sest tuleme Buenos Airesesse tagasi reisi lõpuperioodil.

Alustame hoopis Uruguayst. Enne sadamast laevale astumist avastame linna keskmes toimuva geiparaadi ja mulle tundub hädavajalik sündmusest osa saada. David filmib, mina pildistan. „Make love, not war,“ sõnan lõbustatult kõigile, kellega kontakt tekib. Mulle tõtt-öelda meeldib see vikerkaarevärviline rikkus! Vahepeal tuletab David mulle häälekalt meelde, et meie praam Coloniasse on peagi sadamast lahkumas. Võtan teda kuulda alles päris viimasel minutil ja nii tuleb meil praamile jõudmiseks lausa joosta.

Uruguay linn Colonia del Sacramento on ühetunnise praamisõidu kaugusel, kuid ometi jõuame sinna alles öö eel. Broneeritud Airbnb kontakt ei vasta ja korraks juba tundub, et oleme kodutud. Võõrad olud, pilkane pimedus ja väsimus võtavad võimust. Otsustame, et üle ei jää muud kui esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna.

Järgmine hommik on helgem ja me läheme päeva alustamiseks sörkjooksule – see saab meil linnade avastamise lemmikviisiks. Colonia on üks Uruguay vanimaid linnu ning oma 17. sajandist säilinud varemete ja ajalooliste hoonetega UNESCO kaitse all. Mereäärne munakivitänavatega vanalinn on maaliline nagu terve linn, mille arhitektuuris on nii Hispaania kui Portugali stiili. Coloniast tahame rendiauto võtta ja sellega ookeaniäärset idakallast mööda sõita. Autorent osutub aga ületamatult keeruliseks. Meie krediitkaardid toimivad küll makse sooritamiseks, kuid mitte tagatise kindlustamiseks. Istume tunde salongis ja lahendust ei paista kusagilt. Lisaks näib keelebarjäär ületamatu probleemina. Otsustame auto broneeringu tühistada ja loodame, et kunagi saame ka rendiraha tagasi. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda ei juhtu ja esimesed sajad eurod tuleb korstnasse kirjutada. Linnas on veel vaid üks autorendisalong ja seal on saadaval vaid üks auto – pisike KIA. See on auto, millega saab lennata, naerame endamisi. Alles kella kaheksa ajal õnnestub meil Coloniast La Pedrera suunas liikuma saada.

Kõige keerulisem on ööbimisega, sest pole kindel, kas me öösel kuskilt sealt džunglist oma järjekordse Airbnb majutuse üles leiame. Esimesed sajad kilomeetrid sõidab David ja mina magan, hiljem teeme vahetust. Kiirtee on üsna korralik ja liiklus ka väike, tänu millele saan veidi kiiremini sõita. Natuke ehk liigagi. Minu sõidulusti peatab kiirtee lõpus ootav politseipatrull. Kolm autot, neli meest. Kardan, et nüüd on vangi minek.

Ülisõbralik politseinik palub mu dokumente näidata ja neid otsides meenub, et mul ei ole kohapeal toimivat rahvusvahelist luba. Selle muretses endale vaid David ja me lootsime mõlemad tema omaga toime tulla. Pealegi tundus, et ehk saan ka koduse loaga hakkama, kui hästi alandlik olen. Siis aga avastan, et mul pole sedagi – ununes koju kapi peale rahakotti.

David avab silmad. Tal on fenomenaalne võime jääda ka kõige täbaramas olukorras rahulikuks ja see vähendab nüüdki minu sekunditega tekkinud ärevust. Samal ajal vaatab karmi olekuga ametnik mulle sügavalt silma ja sõnab ootamatult:

„Kõik hästi ja head teed teil minna.“

Kui need pole maapealsed inglid ise, siis igal juhul olen tänasest veelgi veendunum, et keegi mu üle valvab. Muutun nahaalseks ja palun ühispilti – nii me seal Uruguay politseinikega keset ööd kiirtee äärel sõbralikke jäädvustusi klõpsime. Minul seljas pusa, millel suur kiri „Tallinn“. Tundus, et lõpp hea, kõik hea, kuni …

Läheneme ööbimispaigale. Saadud juhtnöörid on arusaamatud ja ööpimeduses džunglis pildi järgi õiget maja otsida on sama, kui heinakuhjast nõela otsida. Majutusasutuse pereproua ise on Prantsusmaa avarustes ja meil viimase õlekõrrena kasutada kellegi Gonzalese kontakt.

Kell on pool kaks öösel, kui David talle kõne teeb ja püüab inglise keeles seletada, et oleme eksinud, ning palub meile vastu tulla. Gonzales vastab midagi hispaania keeles ja kuigi me seda ei mõista, jääme samasse kohta ootama. Ehk keegi päästab meid. Minutid lähevad ja varsti hakkab „tunneli lõpus“ tuli paistma. Väike vaevumärgatav tuluke keset maanteed liigub aina lähemale.

Keelan Davidil autost väljuda, sest mulle tundub, et Ladina-Ameerika teedel võib kohata igasuguseid gangstereid, elundidoonorlusega tegelevaid pätte või kurat teab, keda. Ta muidugi ei kuula mind ja hüppab arutult teele, et uurida võhivõõralt ratturilt, kas tema näol võib ehk tegemist olla kellegi Gonzalesega? Ja siis hõikab mees:

„Gonzales! Gonzales me!“

Kuidas ta meid leidis, on seni lahendamata müsteerium, aga oleme päästetud. Laia naeratusega tõmmu mees lubab siis: „I kill you!“

Ilmselt selle eest, et sundisime teda öösel kodust välja tulema. Sümpaatne algus meie müstilisele kohtumisele pilkases pimeduses ja tundmatul maal. Mõistame kohe, et ühist keelt meil Gonzalesega ei ole, sest tema inglise keel on olematu ja meil pole hispaania keele alal neidki teadmisi. Üks on aga kindel, ta on koerasõber ja sellest mulle piisab.

La Pedrera, kuhu oleme jõudnud, on pikkadest inimtühjadest randadest ümbritsetud hipide ja surfarite paradiis. Oleme tänulikud, et kohale saime, ja keerame endid kohe kotile, et uus päev rannas logeleda ning end päikesel kõrvetada lasta. Ja mõtlen, et ühel hetkel, kui olen veendunud, et sel päeval sel rannal tõepoolest hingelistki ei kohta, võtan särgi seljast, bikiinid ka ja püüan Uruguay päikest topless. Kus siis veel, kui mitte inimtühjal paradiisirannal.

Järgmisel pärastlõunal satume lähedal asuvas savannis ringi sõitma. Lopsakas looduses kasvavad kariloomad ja linnud tunduvad siin kõik elujõulised ja õnnelikud olevat. Juhuslikult viib me valitud tee kuulsa Rocha laguuni äärde. Tegemist on kaitsealaga, mis on koduks enam kui 220 linnuliigile. Nende seas flamingodele, kes on Uruguays üldiselt haruldased. Samal ajal on musta kaelaga luikede arv selle laguuni ääres üks maailma suurimaid. Ornitoloogide paradiisis on linnulaul lõppematu, kuid kõrvadele siiski väsitav.

Linnuvaatluse asemel jääme jutustama argentiinlasest prouaga, kes istub koerakesega vee ääres ja maalib ajaviiteks.

„See on üks mu paljudest koertest, kes Argentina pealt päästetud, siin on hull olukord,“ teatab ta vastuseks, kui koera kohta pärin. Selgub, et naise suur süda on viinud ta selleni, et ta kodus elab kolmkümmend koera ja üheksa kassi.

„Ei suuda kodutute kasside ja koerte kannatusi niisama pealt vaadata,“ toob ta põhjenduseks. Minul on veel arenguruumi. Kõvasti.

Järgmiseks satume nägema, kuidas kalamehed oma saagiga randuvad, linnuparved ähvardavalt ümber. Ostame mõned tundmatud kalad ja David teeb õhtuks sellise kalaprae, et hõrgud lõhnad hoiavad Gonzalese koerad truult meie kämpingu uksel.

Uuel päeval külastame Brasiilia piiri ääres asuvat Punta del Diablot, kus suvitushooaeg ei ole veel alanud ja selles selle rannakuurordi võlu tundubki olevat. Vaikus ja rahu sunnivad mõneks ajaks kohale jääma ning lihtsalt olema. See on veider tunne, kui kohustusi pole ja keegi midagi ei nõua. Oleme lihtsalt hetkes ja naudime seda täiel rinnal.

Siis võtame suuna rohelise hipiküla Cabo Polonio poole. See on paik, mida mitmed uruguailased nimetavad parimaks paigaks mitte ainult Uruguays, vaid kogu maailmas. Omamoodi eriliseks teeb Cabo Polonio asjaolu, et niisama sinna ei pääse. Auto tuleb linna väravasse jätta ja kuue kilomeetri kaugusel asuvasse hipikülla veoautoga sõita. Kõike, mida kohalik elanik külas vajab, toodab ta ise kohapeal. Kogu tekkiva ülejäägi käitleb ta ümber või kasutab muul moel siinsamas ära. On selline omamoodi riik riigis.

Kohale jõudnud, valime ööbimiseks vikerkaarevärvilise hosteli, kus elu on nagu kommuunis. „Koos söömised, õhtune musitseerimine ja kunsti loomine,“ räägib isemajandava hosteli kunstnikust manager. Ta on kõige hipim hipi, keda olen kohanud. Ta veenab meid, et kasvuhoones kasvav kanep on medikamentide tootmiseks, endal pläru kogu aeg ees.

Hosteli seltskond on kirju – kes Portugalist, kes Brasiiliast, kõik omamoodi boheemid ja elukunstnikud. Arvestades, et Uruguay on suhteliselt kallis maa (umbes Eesti hinnatasemega), siis magame sealses tagasihoidlikus narivoodiga toas soodsa hinnaga: 20 eurot öö. See kokkuhoid paneb meid omakorda priiskama ja nii tellime ka toidud sealt. Õhtusöögiks pakutakse riisirooga, hommikuks kaerahelbeid kookosega ja saia salatiga ning lõunaks sojaga makarone. Soodsa hinnaga needki ja pealegi toetame sel viisil kohalikke kunstnikke, kes veinipudelitest seinu meisterdavad ja savist pitsaahjusid voolivad.

Küla peamine väärtus seisneb Ladina-Ameerika suurimas merilõvide reservaadis. Kokku on loetletud 18 000 looma, kelle magusat logelemist saab jälgida kümmekonna meetri kauguselt. Julgemad lähemaltki. Hommiku, lõuna ja õhtu veedame nende põnevate loomade seltsis neid lihtsalt jälgides.

Kahest päevast hipidega meile piisab ja järgmiseks ootab meid pealinn Montevideo, kuhu sõidame kohaliku bussiga pärast seda, kui oleme tagasiteel rendiauto tagastanud. Buss on mugav, wifi-ühendusega ja puha. Meile oli räägitud kõrghoonetest kubisevast ja inimtühjade tänavatega miljonilisest linnast Montevideost, aga see pole nii. Montevideo on euroopalik linn, millele lisavad rohelust mitmed kuulsad pargid. Koloniaalstiilis arhitektuur on väärikas ja kaunis. Iga maja võiks justkui rääkida oma loo, kui oleks rääkijat. Tegemist on kõrgeima elukvaliteediga linnaga kogu Ladina-Ameerikas. Ilmselt sellest tingituna on vastutulijad rõõmsad ja sõbralikud.

David kamandab mind ühe ja teise juurde, et see ja teine nurk fotole jäädvustada. Ise unistades, et ühel päeval kolime Montevideosse ja ta ostab mõne vana maja, et see uueks ehitada. Südalinnas asuval kunstiturul on oma maalide, ehete ja käsitöövidinate müügilauad üles sättinud erinevad kunstnikud. Oleme küll alles päris reisi alguses, aga juba ei suuda me vastu panna ja ostame ühelt mehelt maalid.

„Need tööd on pühendatud mu armastavale naisele,“ avaldab maalikunstnik ostetavatele abstraktsetele maalidele viidates. Kusjuures Davidile teeb ta kaks korda kehvema hinna kui hiljem mulle, kui küsima lähen. Siis taipab isegi, et näe, sama mees, kes tundus töödest väga huvitatud olevat, aga lõi käega ja müüs tükikese oma tööst meile.

Kõrval asetsevas klaasibutiigis on kõik klaasist ja väga-väga ilus. Meile jääb kohe silma üks värviline lamp, mis kujutab inimpead. Kaalutleme küll, et ostame kaasa, kuid siis mõistame, et seda pole kuhugi panna ja ilmselt reisi lõpuni see tervena vastu ka ei pea. Montevideost soetatud maalid ja viltkübar jäävad aga Uruguayd soojalt meenutama.

Õhtust sööme tõenäoliselt linna ühes parimas liharestoranis, kus meid võtab vastu laia naeratusega korpulentne daam – linnas hinnatud grillimeister, kes mängleva kergusega hästi valitud lihatükke tulele viskab. Toit laual, jälgib ta pingsalt, millise näo klient esimesi suutäisi võttes ette manab. On selgunud, et veganit minust ei saa. Uruguays ega Argentinas vähemalt mitte.

Ühes kohas me kaua püsida ei suuda, sest näha on palju. Öise bussiga sõidame edasi termaalvete rikkuse poolest tuntud linna Saltosse. Kohale jõudes avastame, et broneeritud majutus asub meil hoopiski teisel pool jõge, naaberriigi linnas Concordia. Hüppame taas bussi ja sõidame tagasi Argentinasse, et sealt siis öösel edasi põrutada. maalveed jäägu järgmiseks korraks.

Öösel kell pool neli peab väljuma meie buss Paraguay piiri ääres asuvasse linna Encarnacióni. Heidame varem magama, et veidigi sõba silmale saada. Südaöö paiku käratseb ukse taga meie Airbnb pakkuja koos oma mehega.

„Mis nüüd?“ küsin peaaegu pahaselt. Nemad püüavad midagi hispaania keeles selgitada, vist, et ööseks tellitud takso tuleb varem.

„Nad nagu ütleksid, et kolmveerand kolme ajal,“ pakub David detaile püüdes sõnumit aimata. Unesegasena ei saa me põhjustest aru, aga seame kellad veel varasemaks. Ärgates avastame, et ka pererahvas on end üles ajanud või pole magama jäänudki. Tundub, et nad katsuvad taas meile midagi olulist selgeks teha.

„Saan aru, et meie buss ei välju meile tuttavast terminalist, vaid kuskilt kaugelt kiirtee äärest,“ pakub David, kes taas tõlgiks püüab olla.

Heatahtlikud inimesed panevad meid tellitud takso peale ja saadavad teele. Suvalisse tanklasse jõudes proovib taksojuht meid sinna maha puistata, et me, suured seljakotid seljas, jalgsi liiklussõlme ületaksime ja edasi läheksime. Olen küll unine, aga minus on veel jõudu ja ma keeldun kategooriliselt:

„No way, go ahead,“ ütlen mehele lootes, et mõni sõnadest talle tuttav on. Siis seletan veel, et ma ei välju autost enne, kui näen õige bussi tulesid lähenemas. Ta sõidabki veidi maad edasi, kuid mitte grammigi rohkem ja juhatab meid viisakalt, aga sihikindlalt oma sõidukist välja. Viitab samal ajal tee ääres passivatele politseinikele, nagu nemad peaksid meid ära viskama.

Seisame otse politseiputka kõrval. Meil ei ole tegelikult aimu, kas see kiirtee nurk on ikka õige ja kas meie buss on üldse lähenemas. Passime seal lootusrikkalt umbes pool tundi ja siis näemegi üksiku bussi tulesid lähenemas. Politseinikud viipavad saabuvale sõidukile, et see peatuks, ja meie istume bussi, lootes, et õigesse. Keerame kohe magama, et ennelõunal sihtkohas Saltos ärgata ja sealt Paraguaysse liikuda. Avan silmad plaanitust varem, juba kella 9 paiku. David on juba ammu ärkvel ja teatab halva uudise:

„Mulle tundub, et meie buss seisab ja et see on üldse rohkem seisnud, kui edasi liikunud!“

Sisendan endale, et kannatlikkus on voorus ja kindlasti on mõni hea lahendus meie poole teel. Lootus on naiivne, sest neli bussi lähedal passivat meest, bussijuht nende seas, ei kavatsegi endid liigutada. Tundub, et nemadki on kaotanud lootuse ja sinna me jäämegi.

Tunnid venivad kui tatt ja ühel heal hetkel keerame otsa sootuks tagasi, et sõita lähimasse tanklasse. See on üks kurb koht, kui hinnata ees ootavate nälginud koerte ja kasside hulga järgi. Üleüldse on pilt Argentinast trööstitum ja kurvem kui seljataha jäänud Uruguayst. Tanklas kulub tunde meie bussi saatust oodates, sest kuigi remondimees on viimaks kohal, puudub ikka mingi vajalik jupp – nii me aru saame.

Vahelduseks satub üks argentiinlane inglise keelt oskama ja teatab uhkelt, et tema teab Eestit! Tema pastorist sõber kolis mõni aeg tagasi Tallinna elama. Rooma paavsti külastuse ajal olnud lausa ametlikuks tõlgiks. Nii väike see maailm ongi. Jutud jutustatud, saame bensiinijaamast lõuna paiku liikuma.

Paraguay piiri äärde jõuame ligi kaheksa tundi plaanitust hiljem. Viimane rong piiri ületamiseks on selleks ajaks lahkunud ja pimedus maha laskunud. Võtame bussijaamast takso ja palume taksojuhti, et see meid piirini viiks. Saame ta nõusse! Järgmiseks palume, et äkki ta viskab siis meid juba üle piiri ka. Mehel pole küll passi kaasas, aga lisatasu haistes nõustubki.

David on piiriametnikega dokumente vormistamas, kui mina saan samal ajal nägusate piirivalvuritega jutule. Inglise keele oskus on neil minimaalne, aga kehakeelest aiman, et tegu on heade poistega. Nad pakuvad mulle nende traditsioonilist matelehtedest teed, mis on karmilt kange, aga hea viimaks ära maitsta. Mehed käivad siin kõik oma kanistrimõõtu termostega ringi ja rüüpavad sõõm sõõmu järel, kui hetke leiavad. Enne lahkumist teevad mehed mulle veel selgeks, et tegemist ei olegi Uruguay, vaid Paraguay traditsioonilise joogiga.

Vajalikud paberid käes, palume taksojuhil meid edasi sõidutada.

„See aadress, meie hotell,“ ütlen talle inglise keeles. Ilmselt mõistab ta, et ainus viis meist lahti saada on meid võimalikult kaugele ära viia.