Читать книгу Unistuste seiklus Ladina-Ameerikas - Kertu Jukkum - Страница 5

Oleme oma reisi teise nädalaga jõudnud Ladina-Ameerika südamesse – Paraguaysse. Riik, mida kirjeldatakse kui väga korrumpeerunut ja kõrge kuritegevuse tõttu ohtlikku.

Paraguay lõunapiiri ääres asuvasse Encarnacióni saabudes avastame kõigepealt linnas toimuva jooksumaratoni. Jälgime väsinud higiseid kehasid ja oleme pettunud, et võistluse kohta eelinfot ei õnnestunud leida. Muidu oleksin isegi jooksma läinud. Võimalus käest lastud, lööme käega ja lähme selle asemel sööma. Peagi avastame, et midagi peale pitsa, võileiva ja muude saialaadsete toodete saada ei ole. Nii oleme varsti ise ka kui kohevad saiad, olen nii ennast kui Davidit korduvalt hoiatanud.

Tänavapildis on rohkelt turvamehi, kõikvõimalikke turvavõresid ja putkasid. Sinna sekka lõpmata palju omamoodi ilukliinikuid, kus kirjade järgi saab korraga kõike teha: hambad korda, silikoonrinnad, Botoxi süstid ja lihtsamadki iluprotseduurid. Tänavatel ei ole aga ülesvuntsituid ega ka ilulõigatuid mitte näha. Ehk on turist peamine tarbija.

Rahavahetus Paraguays kujuneb arvatust keerulisemaks. Dollar, millel murdejälg, lükatakse korralikus pangas tagasi. Dokumendina esitatud ID-kaart ei sobi. Seejärel nõutakse passinumbrit, aga siis selgub, et sellest ei piisa – toogu ma pass ja siis uuritakse komisjoniga seda põhjalikult. Kulub pea tund, et mõnisada dollarit kohaliku raha vastu välja vahetada.

Rahadega on üleüldse keeruline, sest igas riigis on oma raha. Kohalik kurss kõigub riigiti 8 ja 7000 vahel. Osturetk on paras ettevõtmine. Pangakaardid toimivad pigem harva. Sama keeruline on telefoniga – ühendus ei toimi ei Uruguays ega Paraguays. Vaid minu sünnipäeval, mil ilmselt mõni kohalik kassijumal abiks oli, tulid olulised kõned läbi. Teineteisele saadetud SMSid sisuga „Kus oled?“ jõuavad kohale päevi hiljem, kui üldse.

Encarnaciónis võtame esimese päeva logelemiseks. Linna peetakse üheks parimaks ostlemise paigaks maailmas, aga nagu selgub, mitte pühapäeval. Sel päeval kõik puhkavad ning enamik poode ja ka restorane on suletud. Kui aus olla, siis vahelduseks sobib mitte midagi tegemine ehk hotelli katusel päikesevõtt ja õlle libistamine hästi.

Meil on plaan järgmisel päeval sõita paarikümne kilomeetri kaugusele, kus asuvad 17. sajandil jesuiitide poolt põliselanike ristiusku pööramiseks rajatud hoonete võrdlemisi hästi säilinud varemed. Kuulu järgi on tegemist maailma kõige harvemini külastatava UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva objektiga. Sõidame kohale taksoga ja leiame eest hästi hooldatud varemed. Linnulaulu saatel jalutame selles inimtühjas paigas peaaegu üksinda, vaid paaril korral ilmutab end vilksamisi turvamees.

Edasi liigume põhja poole, lähemale Iguaçu jugadele. Jookseme, keeled vestil, bussijaama ja leiame valges triiksärgis koguka bussijuhi, kes jälgib pingsalt, jalg pingil, kuidas ta lakk-king nooruki käe all läikima saab löödud. Panen kaamera käima, mille peale mees silmanähtavalt elavneb ja laseb kingad korra veel üle käia. Bussijuht korda sätitud, saab sõit peldikut meenutava bussiga alata. Aga nagu ikka, harjub inimene kõigega ja nii ka meie sealse räpase keskkonnaga.

Encarnaciónist loksume bussiga Ciudad del Estesse viis tundi. Tee kulgeb läbi päris Paraguay elu ja kohati on pilt väga trööstitu. Ka loodus ega loomad pole enam hoitud ja elujõulised nagu Uruguays.

Hilisõhtul suurlinna jõudes võtame kohe takso, et läbi Brasiilia Argentinasse Iguaçule põrutada. Sinna maagilisse paika on David mu sünnipäeva ajaks erilise hotelli broneerinud. Hotelli sõidame läbi võimsa džungli. Teede ääres on hoiatavad sildid: ettevaatust, jaaguarid teel. Taksojuht räägib, et tema on siin palju puumasid ja jaaguare näinud. Loodan, et minu unistus neid suuri kasse looduses kohata saab nüüd teoks. Oleks see alles tore sünnipäevakink!

Sünnipäevahommik algab lillede ja šampusega, mida naudime keset džunglit asuva imelise hotelli terrassil, loodusest kostvad põnevad hääled kõrvus. Päeva veedame vaatemängulistel ja võimsatel Iguaçu koskedel, kus kuluks vabalt terve päev – näha on palju ja jalutusdistantsid on pikad. Kes ise ennast liigutada ei viitsi, see saab muidugi ka rongiga sõita ja ühe otsa veel paadiga edasi. Meie eelistame liikuda kondimootori jõul ja kohtame tänu sellele suuri, natuke hirmsaid sisalikke, kilpkonni ja toiduröövleid pesukarulasi. Viimased on ohtlikud ja nende toitmine on rangelt keelatud, loeme infotahvlitelt. Peaaegu kogemata rändab siiski mu lõunaks soetatud võileib karvaste käppade vahele ja kaob kiirelt. Õhtuks on Davidil planeeritud sünnipäevaõhtusöök, pärast mida saabub üllatusena küünlaga lehmakommi-maitselise karamelliga tort. See dulce de leche nimeline lehmakommikreem on meie siinne absoluutne lemmik! Teenindajate alustatud hispaaniakeelse sünnipäevalauluga tulevad kaasa kõik laudkonnad ja see hetk on nii liigutav, et pisarad jooksevad peatumatult üle mu põskede. Peagi on märjad ka Davidi silmad.

Hommikul jalutame paari kilomeetri kaugusel džunglis asuva pärismaalaste külani. Seal saame sümboolse tasu eest ringkäigule kaasa indiaanlasest giidi, kes tutvustab põliselanike majapidamisi ja elulaadi. Lapsed tuulega võidu jooksmas, naised järves pesu pesemas, samal ajal ümbritseb ühisel majandamisel püsivat küla tänapäevane prügi. Beebidel on jalas mähkmed ja suurematel käes nutitelefonid. Pärismaalane võitleb kõige uue vastu, kuid samas on tükike sellest tal kogu aeg kaasas. Õhtul kihutame üle riikide piiri, et jõuda Paraguay pealinna Asuncióni viivale bussile, kuid jooksmisele vaatamata jääme siiski maha.

„Kui palju peab reisiks aega olema, et me kogu aeg ei peaks jooksma ja maha jääma?“ küsin nüüd Davidilt.

„Palju rohkem kui neli kuud,“ pakub tema.

Õnneks on teinegi külavahebuss minekul ja kuna meil valikut pole, hüppame peale. Kaasteelised bussis on eranditult kohalikud inimesed, veidi tumedama naha ja juustega. Tundub, et turiste ei satu siia riiki tihti ja seetõttu oleme tähelepanu keskpunktis. Kohati tekitab see kõhedust ja mõtlen, et hoolimata hulljulgusest ma naisterahvana Paraguays üksinda reisida ei tahaks. Õnneks ei olegi ma üksi ja hirmumõtetest loobunud, keeran magama. Transpordivahendites magamisest on saanud mu meelistegevus. Kuidagi iseenesest vajub silm kinni kohe, kui buss või rong liikuma hakkab. Kui Tallinnas peaksin trammi sattuma, jään ilmselt kohe tuttu ja võimalik, et isegi norisen vaikselt.

Enam kui seitse tundi hiljem, kell pool kaks öösel, oleme Paraguay jõe ääres asuvas pealinnas Asunción. Tegemist on ühe Ladina-Ameerika vanima linnaga, mis on täna turisti jaoks väidetavalt üks maailma odavaimaid. Ilmselt liiga palju turiste siia ei satu, seega on madal nõudlus hinnad all hoidnud. Pilt, mis saabudes tervitab, on trööstitu ja kurb: inimesed magavad perekonniti tänavatel. Ka bussijaama kõrval on mitmed kehad pikali maas, tekid peale tõmmatud. Peab pidevalt jalge ette vaatama, et kellelegi mitte otsa komistada. Silmakriipivast nälginud kodutust kassist on siinjuures liig kirjutada, aga mainin temagi ära. Sõidame otsejoones ajaloolisesse koloniaalstiilis hotelli.

Hommik on õnneks helgem. Tänavad on kohati väga tänapäevased – värvilised ja selgelt Hispaania mõjutusega. San Jerónimo nimelisest linnaosast leiame iga maja ise värvi ja omamoodi boheemlasliku olemise. See on ilus osa, mida külastada ja jagada. Linna tumedam pool on seotud mässavate põliselanikega, kes püüavad oma kohta päikese all kätte võidelda. Varem hõivatud jõeäärsed alad on veetaseme tõusu tõttu ebasobilikuks muutunud. Kümned tuhanded indiaaniperekonnad on oma kodudega liikunud otse Asuncióni südalinna parkidesse ja promenaadi äärde.