Jenny Dahlgren
Описание книги
Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata.
„Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“
„Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“
Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“
Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017).
Отрывок из книги
Külm tuul puhus talle otse näkku ja lõi kohati lausa hinge kinni. Lucy ahmis õhku, surus oma liiga õhukestes sõrmkinnastes käed sügavale taskupõhja ja kirus ennast, et oli üldse siia tulnud. Mida ta oli õigupoolest lootnud näha ja kuulda sedasi ootamatult siia sõites? Siiski, kole kahju, et kedagi kodus ei olnud. Igatahes ei suutnud ta kauem siin ukse taga passida ja külmetada. Tuli uuesti takso kutsuda, et siit pärapõrgust minema saada. Trollipeatuseni ei jaksanud ta selle tuule käes küll marssida.
Lucy valis numbri, aga miskipärast ei võtnud taksofirmas keegi kõnet vastu. Ta ohkas, valis uuesti ja lasi pikalt kutsuda, ent ikka ei miskit. Ümberringi näis tõmbuvat järjest hämaramaks ja ta lihtsalt ei suutnud siin ühe koha peal enam passida. Lucy hakkas kiire sammuga järve poole kõndima, telefon endiselt peos, et kohe momendi pärast uuesti taksot proovida.
.....
Ukse juures jäi Martin korraks veel Rebeccale otsa vaatama, nagu tahaks midagi öelda. Lõpuks ei teinud ta seda siiski, vaid kallistas teda kergelt, soovis kõike head ja lubas ühendust hoida. Siis oli ta läinud ning Rebecca jäi taas üksi. Tunne oli siiski endiselt teine. Justkui oleks elu jälle värvi juurde saanud. Ta lootis väga, et Martin peab oma sõna ja hoiab teda sündmustega kursis. Nüüd, kus tal oli ka muud, millele mõelda, läks ta üsna rõõmsal meelel oma magamistuppa uue valge kummuti juurde, mille hiljuti oli soetanud, ja hakkas sellesse paigutatud beebiriideid sorteerima.
„Tere, mina olen Säde-Liis,“ ütles ta, kui Annika ta Maria kabineti uksest sisse saatis, ja lisas siis üsna tarbetult: „mina helistasingi enne.“
.....