Читать книгу Igavesti sõbrad - Ketlin Priilinn - Страница 5

Emal oli jälle halb päev. Seekord aga polnud ta ainus. Ma ei tea, kuidas, aga olin unustanud omal seekord kella helisema panna ning see oli üks suur õnnelik juhus, et ma veerand kaheksast ise üles ärkasin. Kargasin voodist üles ja hakkasin mööda tuba uniselt ringi tuuseldama. Kuhu ma oma sinise kampsuni olin pannud, miks see mul kapis omal kohal polnud? Ja mis mul õhtul arus oli olnud, et oma teksad niimoodi suvaliselt kokku kägardasin ja tooli peale viskasin? Need olid nüüd täiesti kortsus.

Marko oli juba üles tõusnud, kui lõpuks kööki tormasin, et vähemalt paar ampsugi midagi jõuaks haugata.Teadsin, kui vastik on esimestes tundides istuda, kui pole üldse hommikul söönud.Tühi kõht võis vabalt korisema ka hakata, mis olnuks eriti piinlik.

„Ma mõtlesin, et lähed täna hiljem,” ütles Marko, kui ma maisihelbeid kaussi kühveldasin ja neile piima sellise kiiruga otsa kallasin, et terve laud ujus. Kirusin endamisi, surusin suure köögipaberituustaka loiku ja patsutasin paar korda – käis küll!

Raputasin pead, suu maisihelbeid ja piima täis. Neelatasin paar korda ja pomisesin: „Ei, ma magasin sisse. Unustasin kella äratama panna.”

Kiirusele vaatamata märkasin, et Marko näeb väsinud välja. Vahel näis mulle, et ta muutub iga päevaga järjest vanemaks. Alles mõned kuud tagasi oli ta täiesti teine inimene, ükskord poes pidas üks tädike meid isegi õeks ja vennaks. Nüüd oli sedasama Markot selles habetunud ja punaste silmadega onklis pea võimatu ära tunda.

Esikust kostis rütmilist kopsimist ja raskeid samme. Emast oli näha vaid vilksamisi tema sassis tumedaid juukseid ja valgehallikirjut pidžaamat, enne kui ta vetsu ukse taha kadus. Meie poole ei heitnud ta pilkugi.

„Okei, nüüd ma pean küll jooksma.” Tõstsin maisihelbekausi laualt kraanikaussi ja kiirustasin esikusse, kus ema parajasti vetsust vaevaliselt välja komberdas. Mul oli parajasti nii suur hoog sees, et põrkasin temaga kokku ja puudus vähe, et oleksin ta pikali tõuganud.Viimasel hetkel õnnestus mul talle käsi ümber panna ja hoida teda kukkumast. See polnud õnneks raske, sest ma olen emast juba tublisti pikem ja kehaehituselt samuti tugevam.

Üks ema karkudest pudenes aga siiski kolksatusega esikupõrandale. Kahmasin selle kähku üles ja surusin talle kaenla alla, kuid juba võis ema silmis näha pisaraid. „Ära nuta, palun,” anusin. „Ma olen nii kohmakas, tean küll.”

Juba oli ka Marko esikusse jõudnud ja tahtis teada, mis juhtus. „Koperdasin emale otsa,” ütlesin, nüüd juba omal ka nutt kurgus. „Kogemata…”

„Ära muretse, mine kooli,” kostis Marko ja võttis emal õlgade ümbert kinni. „Kõik on hästi, Stella ei tahtnud sulle haiget teha. Tal on lihtsalt hirmus kiire, ta magas sisse,” seletas ta vaikselt. Ema ei vastanud, vaid pööras oma pea ära ja rapsas end mehe haardest lahti. Raskelt kahele kargule toetudes lonkas ta magamistoa poole tagasi.

Kiirustamistuhin oli kadunud, tundsin, et mul on hilinemisest järsku nii ükskõik. Seisin seal esikus, justkui oleks mind põranda külge liimitud, ja lihtsalt vahtisin magamistoa ust, mille taha ema oli kadunud. Mu prillid olid uduseks tõmbunud ja ma ei näinud enam hästi.

„Stella?” Marko hääl tõi mu sellest tardumusest välja. „Rutturuttu nüüd, mine kooli!”

Kõhklesin. „Aga ema ju… äkki ma võiks täna koju jääda?”

„Jäta selline jutt, sa ei saa tema pärast kooli minemata jätta. Kõik need kolm kuud on ta päeval üksinda hakkama saanud, saab ka täna. Ise ta ju seda soovis.”

See oli tõsi. Marko oli tahtnud paluda meie pensionärist naabritädi, et see päeval emale abiks käiks, muidugi tasu eest ja puha. Ma usun, et tädi oleks sellega vabalt nõus olnud, aga ema keelas Markol sellise jutugi ära.Ta tahtis ise toime tulla. „Mul pole vaja siia mingit võõrast inimest,” oli ta öelnud. „Ma pole mingi äpu ega nõdrameelne, keda kõik peavad poputama!”

Marko ütles mulle hiljem, et tema meelest on see emale eneseväärikuse küsimus. Et iseseisvus on emale alati tähtis olnud ja seda ei tohi temalt ka nüüd ära võtta. Nii loobuski ta naabritädi palkamisest, ja ema oli tööpäeviti üksi kodus.

Võtsin oma toast koolikoti ja heitsin kiirustamata pilgu peeglisse. Kell oli nüüd juba nii palju, et hilinemisest polnud pääsu niikuinii, seega ei mänginud minut ees või taga enam erilist rolli.

Alles nüüd märkasin, kui sassis mu juuksed olid, justkui mingil nõiaellal. Kuidas ma niimoodi kooli oleksin läinud? Lisettel oleks jälle olnud põhjust itsitada ja minu poole vahtides Mariale ja teistele mingeid lollakaid kommentaare kõrva sosistada. Ei, seda rõõmu ei kavatsenud ma neile kinkida. Harjasin juuksed korralikult läbi ja surusin pähe peenikese peavõru, et neid vähe viisakamalt koos hoida. Mu juuksed on pruunid ja lainelised, üsna samasugused nagu emal. Ema… Ei. Ma teadsin, et kui tahan täna ikkagi enam-vähemgi esimeseks tunniks kohale jõuda, ei tohi ma praegu ema peale mõelda. Ja ometi ei saanud ma midagi parata, et kolm kuud tagasi juhtunu mulle jälle, vist vähemalt sajandat korda täiesti elavalt silme ette ujus.

Oli augusti algus, päikeseline ja tohutult palav päev. Me tulime vanaema sünnipäevalt Haapsalust. Mäletan, et autos oli kuumus veel eriti tappev ja seepärast olid meil kõik aknad lahti. Rooli taga istus ema, nad olid Markoga kokku leppinud, et Haapsallu sõidab Marko ja tagasi ema. „Tööjaotus,” nagu ema naljaga pooleks ütles. Mina ja Kaisa istusime taga, nii et kõik oli just nii nagu tavaliselt ikka. Kaisa oli heas tujus, ta siputas oma turvatoolis jalgu ja jorises omaette laulda.Vahepeal tüütas mind kah, näidates õhinal aknast ühte või teist asja: „Stella, vaata…!”

Olime jõudnud omadega umbes poolele teele Haapsalust Tallinna, kui päike pilve taha kadus ja ema hakkas muret tundma, et peaks vähemalt tagant aknad kinni panema. „Stella, saad sa seda teha?” palus ta. „Kaisa võib tuuletõmbusest haigeks jääda muidu.”

„Ei jää haigeks,” protesteeris Kaisa tuliselt. „Tahan tuult!” Kolmeaastasega on täiesti mõttetu vaielda, see viib tavaliselt ainult suure kisa ja jonnini ja seda poleks ma sel ilusal päeval küll tahtnud, eriti kuna istusin parajasti tema kõrval autos ja seega polnud mul võimalik tema kisa eest kusagile eemale minna. Seepärast asusin õe poolele: „Las olla siis see aken lahti, pole tal häda midagi!” Ema aga ei jäänud rahule. „Sa tead ju küll, kui kergesti ta külmetab,” pahandas ta. „Kohe aken kinni!” Kaisa hakkas valjusti protestima ja ema kiikas pahaselt selja taha tema poole ning üritas talle selgeks teha, et jonnil pole mingit mõtet ja siis… ühel hetkel karjatas Marko „Vaata ette!” ja haaras roolist kinni ja tõmbas täie jõuga, aga sellest polnud kasu, sest vastassuunast tuli teine auto otse meile otsa ja käis õudne pauk ja Kaisa röökis ja mina röökisin ja siis ma ei mäletanudki enam midagi, enne kui järsku olid igal pool meie ümber inimesed ja keegi tõstis mu autost välja ja ma kuulsin kusagil kaugemal kellegi häält, mis ütles: „Mõlemad lapsed paistavad terved olevat…” Ma tahtsin hüüda, et aga ema, mis emast on saanud, ainult et häält ei tulnud ja ma jäin hoopis magama.

Teise auto juht oli saanud vaid paar tühist kriimustust. Meie Kaisaga olime mõned päevad haiglas, sest kardeti peapõrutust.Tuli aga välja, et seda polnud meil kummalgi, minul oli ainult suur sinikas otsa ees, Kaisa aga oli pääsenud täiesti ühegi marrastuseta. Markol nii hästi ei vedanud, temal oli mitu ribi murdunud. Ja ema… emast ma kuulsin alguses ainult niipalju, et tal oli jalg viga saanud. Mõtlesin, et siis polegi hullu, küllap see jalg tal terveks saab.

Tervekssaamisest oli asi aga kaugel. Ema parem jalg sai õnnetuses nii kõvasti viga, et arstidel ei jäänud muud üle, kui see põlvest saadik maha lõigata ehk amputeerida. Liikuda sai ta nüüdsest ainult kahe kargu abil, ehkki midagi olevat talle räägitud ka mingist proteesist, mida millalgi ehk saab jala asemele paigaldada.

Sellest ajast oligi ema nagu täiesti teine inimene.Ta ei saanud enam tööl käia, kuna karkudega vaevaliselt komberdades polnuks ju kuidagi võimalik restoranis praade ette kanda või jooke serveerida. Ja selles itaalia restoranis oli ta töötanud juba kaua-kaua, mitu aastat enne Kaisa sündi. Möödunud sügisest oligi ta just pärast oma lapsepuhkust tööle tagasi läinud, sest Kaisa hakkas lasteaias käima. Ema armastas väga oma tööd, ma teadsin seda. See oli ka ilmselt üks peamisi põhjuseid, miks ta pärast seda õnnetust nii suurde masendusse langes… Ta ei teadnud ju enam, mida oma eluga üldse peale hakata.

Minust ega Markost polnud ema lohutamisel mingit kasu, vanaemast, kes pea iga päev helistas, samuti mitte.Vanaema oli samuti tahtnud meie juurde abiks sõita, aga ema keelas sellegi ära.Tal polevat midagi ega kedagi tarvis, ta tahab ainult, et ta rahule jäetaks. Pealegi oli vanaema tööinimene, tal olnuks väga raske kõik lihtsalt sinnapaika jätta ja meile sõita.

Uksest väljudes kuulsin, kuidas Marko üritab Kaisat üles ajada. „Ma saan aru, et sa oled unine, aga kell on palju, sa pead ju lasteaeda minema!” Selline trall käis meil igal hommikul. Kaisa lihtsalt keeldus tõusmast ja Marko nägi temaga väga suurt vaeva. Ema oli õe äratamisega paremini hakkama saanud ja mõnikord tegi ta seda veel nüüdki, kuid enamikel päevadest magas ta nüüd poole lõunani. Marko viis Kaisa lasteaeda ja järele läks ka üldjuhul tema, ehkki vahel tegin seda mina kah, kui tal töö juures midagi ees oli.

Bussis kesklinna poole loksudes ja pead vastu akent toetades mõtlesin ema peale, nagu ta enne õnnetust oli olnud. Kuidas me olime kõigest, vist tõesti absoluutselt kõigest saanud omavahel rääkida – ema tuli tihtipeale õhtuti minu tuppa, pärast seda kui Kaisa oli magama pandud, ja me lobisesime asjadest, mis päeva jooksul olid juhtunud, mis parajasti muret või meele rõõmsaks tegid.Vahel käisime koos poodides uusi riideid valimas ja andsime üksteisele nõu, millised teksad või topp või kingad kõige ägedamad tundusid. Nädalavahetustel küpsetasime sageli midagi kahekesi, ja vahel tuli Kaisagi meile appi, torkides oma väikeste sõrmedega tainast või limpsides lusikaid puhtaks. Marko hoidis söögitegemisest enamasti kõrvale, tema sõnul ei tulevat ta õieti muna praadimisegagi toime ja seepärast jätvat ta kokkamise parimate, ehk siis minu ja ema hooleks…

Nüüd ei saanud emaga enam üldse millestki rääkida, ilma et ta nutma puhkeks või mingitesse oma mõtetesse vajuks. Viimasel juhul oli kohe näha, et ta ei kuula absoluutselt. Ja pikapeale polnudki enam mingit tahtmist temaga midagi jagada. Ütlesin koolist koju jõudes, et päev läks hästi ja sain kontrolltöö eest viie ja üleüldse on kõik okei. Seda isegi siis, kui tegelikkuses oli päeva jooksul kaks tööd täielikult metsa läinud ja vahetunnis olin jälle kusagil koridoris akna najal üksipäini konutanud, oodates pikisilmi, et see tund juba ükskord peale hakkaks, kuna nii kohutavalt hale ja nõme oli niimoodi ihuüksi passida…

Esimene tund hakkas meil kaheksa viisteist, sel õnnetul hilinemisepäeval lähenes kell aga juba poole üheksale, kui ma lõpuks koolimajja tuhisesin ja trepist üles, teisele korrusele bioloogiaklassi suunas tormasin.All valvelauas istuv üle pea kammitud heledate juustega tädike vangutas mind nähes laitvalt pead, ent vähemalt ei hakanud õiendama.

Vaikselt, väga vaikselt avasin klassiukse ja libisesin sisse. Ma vihkan tegelikult hilinemist, sest siis kõik passivad sind täiega, ja see on niiiiii vastik ja piinlik. Bioloogiaõps on suhteliselt range ka, ta kipub hilinejatele alati loengut pidama ja muidugi ei jäta ta seda jubedat kuritegu ka klassipäevikusse märkimata.

Seekord pääsesin ma veel isegi lihtsalt. Olles mind pika pilguga oma kandiliste prilliraamide tagant põrnitsenud, käskis ta mul oma kohale minna. Seda ma kiiresti ka tegin, kuuldes selja tagant Lisette kihistamist, just nagu ma enne olin juba mõelda jõudnud.Tundsin, kuidas mu jooksmisest niigi punane nägu veel tumedamaks tõmbub. Õnneks käsutas õps klassi vaikseks, kuna tahtis just uut osa edasi võtma hakata. Ma sättisin ennast oma laua taha ja koukisin asjad tasakesi kotist välja. Mul oli oma laua taga hea laiutada, kedagi ju minu kõrval ei istunud. See oli mul juba teine aasta ilma pinginaabrita.Teine aasta ilma Beritita.

Berit oli mu pinginaaber ja parim sõbranna juba esimesest klassist saati.Ta oli täiesti super tore, hästi lõbus ja sõbralik ja armas – selline tüdruk, kes nägi kõiges ja kõigis ainult head. Talle meeldis ka väga lugeda, nagu minulegi, ja lemmikraamatud olid meil ka enam-vähem samad, eks sellepärast, et me pidevalt laenasime üksteise raamatuid ja pärast arutasime, mis ühes või teises oli meeldinud ja mis mitte. Me olime vist välimuselt natuke sarnased ka, Beriti juuksed olid samuti pruunid ja ta kandis prille, ja seepärast peeti meid sageli õdedeks.

Aasta tagasi sai aga Beriti isa Hispaanias tööd ja kogu nende pere kolis sinna. Leppisime kokku, et jääme igal juhul meili teel suhtlema ja saadame teineteisele aeg-ajalt ka posti teel päris kirju, ja seda oleme need rohkem kui aasta aega ikka ka teinud, aga… See pole enam see. Beritil on seal kaugel nüüd uus elu ja uus kool ja uued sõbrad. Alles sel suvel saatis ta mulle pilte endast ja oma perest rannas palmide all lebotamas, ja oma meilides kirjutab ta õhinal põnevatest kohtadest, kus nad on käinud ja toredatest koolikaaslastest, kellega ta sõpradeks on saanud. Minul pole justkui midagi talle vastu kirjutada. Õnnetusest lühidalt rääkisin, aga seda, mis emast on saanud, ei ole mul olnud mingit tahtmist Beritiga jagada. Beriti elu on totaalselt muutunud, ja minu oma samuti.

Meil ei ole mingi eriliselt ühtehoidev klass. Põhiliselt suhtlevad kõik oma pinginaabritega, ja siis mingil määral mõnede teistega ka, nii et on kindlad grupid, kes omavahel läbi käivad. Mina olen alati suht tagasihoidlik olnud, ja kui Berit ära läks, ei osanud ma normaalselt edasi suhelda ka nendega, kellega varem üheskoos rohkem olime rääkinud ja kellega koos oli tegelikult tore olnud.Vahel, jah, muidugi sai mõned laused vahetatud, aga mingist sõprusest oli asi ikka väga kaugel. Suurema osa vahetundidest olin lihtsalt omaette ja lugesin raamatut või kuulasin kõrvaklappidest muusikat.

Ma ei tea, miks see kõik nii läks. Küllap olin ise selles süüdi. Olnuks ma samasugune mõnusalt ja loomulikult lobiseja nagu Berit, siis oleksin kindlasti ilma temata palju paremini toime tulnud, mis sest et pinginaabritult. Ja võib-olla oli üheks põhjuseks ka Lisette.

Lisette on meie klassis üks kõige targemaid tüdrukuid, selline pisikest kasvu, punakate juuste ja peenikese hiirenäoga.Tal on peaaegu kõik viied, välja arvatud muusika- ja kunstiõpetus, kus ta üldiselt üle nelja ei venita. Lisettel on pinginaabriks Maria, ja just nemad kaks olid ühed, kellega me Beritiga vanasti küllalt hästi läbi saime.

Ilmselt aga talusid nad mind üksnes Beriti pärast, sest kui ma möödunud aasta alguses ise üritasin nendega juttu ajada, haaras Lisette iga kord Marial kohe käisest ja vedas ta minema, öeldes ise, et neil mingid omad asjad arutada. Ja mis kõige hullem, mitu korda tabasin ma ta itsitades minu poole vahtimas ja Mariale midagi kõrva sosistamas. Ma ei tea, mida ta võis küll öelda või mille üle naerda, küsima minna mul igatahes tahtmist ei olnud. Rohkem nendega suhtlemist samuti mitte. Edaspidi hoidsin neist mõlemast eemale.