Читать книгу Igavesti sõbrad - Ketlin Priilinn - Страница 6

Nüüd selle kooliaasta alguses tulid muidugi paljud õnnetuse kohta küsima ja korra ma isegi mõtlesin, et ehk õnnestub jäädagi mõnega tihedamalt suhtlema. Paraku ei, alguses küll ohiti ja ahhetati ja haletseti mind ema pärast, aga juba mõne nädala pärast oli see kõigi jaoks vana uudis ja kõik jätkus nii nagu ikka. Ütlesin teistele hommikuti ja koju minnes tšau ja aitasin mõnda eesti või inglise keeles (eriti Kristina oli viimases suur hädaline) või laenasin oma pastakat või joonlauda või mis iganes muud taolised pisisuhtlused. Lihtsalt niisama teistega rääkima minna oli mul raske. Ma ei kuulunud ühtegi kampa ja kogu aeg oli tunne, nagu trügiksin sinna, kus ma tegelikult oodatud ei ole. Vahel proovisin küll, aga enamasti kukkus see kuidagi tobedalt ja pingutatult välja ja nii ma lõpuks ei näinudki enam vaeva. Keegi mind ju tegelikult ei kiusanud ega mõnitanud, selles mõttes oli kõik okei. Olin lihtsalt üksi, ja kõik.

„Stella?” Bioloogiaõpsi hääl kõlas üsna pahaselt. „Kas hilinemisest oli veel vähe, nüüd ei suvatse sa tunnis kaasa ka töötada?”

Tõstsin ehmunult pea ja tundsin, et punastan jälle.Ajasin selja sirgu ja manasin näole kõige tublima koolilapse ilme.Vaatasin hetke õpsi kandiliste prillide tagant paistvatesse tumedatesse silmadesse ja talusin kannatlikult tema laitvat peavangutust minu suunas. „Palun tee õpik lahti kahesaja seitsmeteistkümnendalt leheküljelt,” lausus ta siis, keeras mulle selja ja hakkas tahvlile mingit joonist kritseldama.

Vastumeelselt hakkasin siis „kaasa töötama”, vähemalt üritasin seda teha. Ma ei ole eriline bioloogiafänn, kuigi nii hull see tund siiski pole, nagu näiteks matemaatika või keemia. Neid aineid ma lausa vihkan ja üle kolme pole ma neis seni veel kordagi kokku venitanud. Miks ei võiks kõik õpilased saada ise valida, milliseid aineid nad õpivad ja milliseid mitte? Nagunii saab ju igaüks aru, milles tal on annet ja milles ei ole üleüldse. Mina valiksin siis kohe eesti keele ja kirjanduse ja inglise keele ja kunstiõpetuse ja… võib-olla ajaloo ja muusikaõpetuse samuti. Ehk saaks ka vene keelega hakkama.Aga niinimetatud reaalaineid mitte iialgi.

Ülejäänud päev oli üsna tavaline, kui välja arvata viimane tund, milleks oli kehaline kasvatus – ja see kuulub kohe kindlasti samuti mu vihatuimate ainete esikolmikusse. Ma olen lausa äärmuslikult kohmakas ja ebasportlik, ma ei paindu, ma ei saa kunagi palli kätte ega üle kitse hüpatud. Õnneks on minutaolisi tüdrukuid paar tükki veel, aga ega see mind selle tunni osas end paremini tundma ei pane. Eriti haige asi on see, kui me peame mingi ülesande jaoks kõik paaridesse võtma või kui rahvastepalli jaoks võistkondi valitakse. Esimesel juhul on kõik oma pinginaabriga paaris, teisel juhul aga valitakse mind enamasti kõige viimasena. Ma ju ei kuulu kellegi sõpruskonda, ja pealekauba ei oska mängida kah.

Seekord oligi jälle see rahvastepalli teema. Lisette ja Mia-Liisa olid kaptenid ja valisid oma meeskondadesse ühe teise järel, mina aga seisin jälle nagu lollakas oma musta-valgekirjutes dressides ja jõllitasin võimla lage, üritades teha nägu, justkui ei läheks mulle üldse korda, kas ja mitmendana mind valitakse. See oli aga päris raske, eriti kui nii mõnigi päris koba juba üsna alguses välja kutsuti. Jäingi kõige viimaseks. Jälle. Lisette pidi mu paratamatult oma meeskonda võtma ja ma nägin, kuidas ta minu nime hüüdes silmi pööritas.Vastik. Jube vastik. Suutsin selle tunni üle elada ainult nii, et korrutasin omale kogu aeg: „See on viimane tund, kohe saab koju!”

Nii oli see enam-vähem iga päev. Hakkasin alati juba esimestest tundidest peale koju igatsema, välja arvatud ehk kirjanduse ja ka inglise keele tundide ajal, sest siis oli tõesti huvitav kuulata. Ma tahaksin ise ka kunagi kirjanikuks saada, sellepärast ongi nii põnev saada teada kirjanike eludest ja sellest, millised on nende kõige paremad ja kuulsamad raamatud. Mulle oleks meeldinud, kui oleksime kirjandustundides rohkem rääkinud raamatutest – sellest, mida keegi on viimasel ajal lugenud ja mis on lemmikraamatud jne. Sellistest asjadest rääkisin vanasti Beritiga ja ka oma emaga, aga nüüd… Noh, nüüd olin ju nendest mõlemast põhimõtteliselt ilma jäänud. Küllap sellepärast oligi minust saanud selline foorumisõltlane.

Koju jõudes lülitasin alati käbedasti arvuti sisse ja võisin vabalt jääda tundideks selle taha klõbistama – seda muidugi siis, kui mõnda eriti põnevat raamatut parajasti käsil ei olnud. Raamatud ja arvuti, need olidki viimasel ajal kogu minu elu.

Ema näis olevat natuke krapsakam, kui ma lõpuks väsinult koju jõudsin.Ta oli mulle isegi pannkooke praadinud, ehkki ilmselt kiirustades, sest mitmed neist olid keskelt natuke tooreks jäänud.Aga sellest polnud hullu, sest terve elamine oli mõnusat pannkoogilõhna täis, ja see tekitas peaaegu sellise tunde, nagu oleks kõik nii nagu vanasti. Kui silmad sulgeda ja ema poole mitte vaadata, võis natuke aega selles roosas unistuses elada.

„Miks sa silmi kinni hoiad, Stella?”

Avasin kähku silmad. Ema oli laua taha minu vastu istunud. „Niisama,” naeratasin vabandavalt, „lihtsalt nii mõnus lõhn on korteris, ma kohe nautisin seda.”

Ema noogutas. „Mõtlesin, et pole ammu kooke teinud. Kuidas sul koolis läks?”

„Normaalselt,” vastasin nagu ikka. Ema oli küll ikka oma erklillas hommikumantlis, nagu viimasel ajal kogu aeg, aga vähemalt pea oli ta ära kamminud ja tundus, et ka duši all käinud.

Aga ma teadsin, et need märgid ei tähenda midagi, ma pidin temaga rääkides ikka jube ettevaatlik olema. Näiteks ei tasunud temalt kunagi pärida, mis ta ise päeva jooksul oli teinud. Selle peale tõmbusid tema silmad alati niiskeks ja vastuseks tuli midagi sellesarnast, et: „No mis mul siin ikka teha on, kõik mu päevad on ju ühesugused.”Tegelikult oleks ema saanud vabalt karkudega õues ka käia, me elasime esimesel korrusel ja tal tulnuks ainult ühest trepist alla minna.Aga ta ei tahtnud.Ta häbenes iseennast sellisena, nagu ta nüüd oli.

Ma sõin kiirelt, sest ema kõrval istuda oli ebamugav. Nii imelik on sellist asja mõelda, arvestades, kui hästi me vanasti läbi saime! Paraku oli see tõsi.Teadsin, et ta võib täiesti suvalise asja peale nutma puhkeda, ja see oli nii õudne, tekitas alati nii vastiku ja abitu tunde, et tahaks teda ju aidata, aga ma ei saa, ma ei oska…

Oma toas istusin otsekohe arvuti taha. Mul käib seal tegutsemine alati kindlas järjekorras: kõigepealt vaatan meili, siis kiikan ühe noortelehe uudiseid ja siis foorumisse. See on üks noortefoorum, kus juba viimased paar aastat pidevalt olen lugemas ja aeg-ajalt ise kah sõna sekka ütlemas käinud. Seal on hästi palju eraldi teemasid, näiteks muusika, filmid, kirjandus, kool, suhted… Ühesõnaga saab seal põhimõtteliselt kõigest rääkida. Minu lemmik oli kirjanduse foorum – ainuke koht ju nüüd, kus loetu üle kellegagi arutada sain.

Foorumis oli uskumatult palju teisigi, kellele meeldib lugeda ja päris paljudel on samad lemmikud, mis minulgi. Mul olid seal välja kujunenud kindlad kasutajad, kellega oli palju räägitud ja keda võis peaaegu et sõpradeks pidada, mis sest et ma neist kedagi ealeski näinud ei olnud. Minu lemmiksõbraks oli juba pikemat aega crazygirl12, minuvanune tüdruk, kes istus ilmselt arvuti taga sama palju kui minagi, sest iga päev oli ta midagi kirjutanud. Ka tema võttis kõige rohkem sõna just kirjanduse teemade all ja tihtipeale olid meil loetud raamatute kohta peaaegu täpselt ühesugused arvamused. Ka temale meeldisid vanad klassikalised tüdrukuteraamatud rohkem kui tänapäevased noorteromaanid. Ema oli mulle kunagi andnud terve hunniku oma vanu raamatuid ja tänaseks on need mul täitsa kapsaks loetud. „Väikesed naised”, „Heidi”, „Salaaed” ja „Kadri. Kasuema” on mul kindlalt lemmikute hulgas, aga kõige-kõige parem raamat on ikkagi „Väike printsess”. Pealkiri kõlab titekalt, aga titekas see raamat kohe kindlasti ei ole. See räägib ühest tüdrukust, Sarast, kelle rikas isa viib ta internaatkooli õppima. Isa kaotab kogu oma varanduse ja sureb, Sara aga pannakse koolis teenijaks, ta peab elama pööningukambris, kannatama külma ja nälga.

See raamat oli mulle alati meeldinud, aga just viimasel ajal mõtlesin Sara peale eriti tihti, ja peamiselt just siis, kui asjad olid väga halvasti. Kui ema jälle mingi tühise asja peale nuttis ja kui Kaisa jonnis kõrvulukustavalt ja Marko ühe õlle teise järel kummutas ja kui ma koolis ihuüksi koridori aknalaua peal konutasin… siis mõtlesin ma väga sageli, et mida Sara minu asemel teeks ja kuidas käituks.Temal oli ju tegelikult palju raskem kui minul, aga ometi ei virisenud ta kunagi, vaid üritas ikka jääda väärikaks ja vähemalt kujutleda asju paremaks, kui need tegelikult olid. Seda viimast oskasin minagi, arvuti taga istudes kujutasin väga tihti ette, et ema on terve ja rõõmus ja mängib parajasti teises toas Kaisaga või lobiseb telefoni teel vanaemaga või siis mõne oma sõbrannaga.Tegelikkuses ei tahtnud ta ju enam mitte kellegagi suhelda ja Kaisa eest hoolitsemine oli ka peaaegu täielikult minu ja Marko kanda. Ka süüa tegin viimasel ajal järjest sagedamalt mina. Ema armastas lebada kerratõmbunult magamistoas või elutoa diivanil ning kas tukkuda, lugeda raamatut või vaadata telekast mingit filmi.Tihtipeale istus ta ka köögis akna all taburetil ja lihtsalt vahtis tühja pilguga aknast välja. Niimoodi omas maailmas olles ta enamasti ei kuulnudki, kui keegi meist talle midagi ütles, tuli ikka mitu korda hüüda, enne kui ta võpatas ja ennast ümber pööras.

Emast ma foorumis eriti kirjutada ei tahtnud, ehkki paljud teised kurtsid küll ikka päris põhjalikult oma pere asjade üle. Näiteks üks poiss, kes kirjutas Starlighti nime all, küsis tihtipeale nõu, mida teha kiusaka vennaga.Vend olevat temast kaks aastat vanem, aga palju suurem ja tugevam, ja muudkui mõnitavat teda kogu aeg, sageli ka koos oma sõpradekambaga.

Paljud kurtsid ka koolikiusamise üle, mõnel oli vastik kasuisa ja mõnel õiendav ema. Just crazygirl12 kirus oma ema kõige sagedamini, see olevat loll, ahistav ja õudne kontrollifriik.

Tänagi, alles mõned minutid tagasi oli temalt pere rubriigis jälle uus ahastav postitus tulnud, pealkirjaks „MA VIHKAN OMA EMA!!!” Klõpsasin sellele ja hakkasin lugema.

„See on täiesti õudne, ma ei suuda enam niimoodi elada! Mu ema on nagu mingi lausmaniakk, muudkui nuhib mu järele, kogu aeg on mingi teema, kuhu ma lähen ja kellega! Nagu ma oleks mingi täielik imik! Eile õhtul oli räme kisma, ta ütles, et ma ei tohi õhtul välja minna, sest kell olevat palju ja üleüldse peaksin rohkem õppima, mitte iga päev mingite kahtlaste tüüpidega väljas käima… Kahtlastega? Misasja tema teab, kuidas ta julgeb mu sõprade kohta selliseid asju öelda?! Ta ei tunnegi neid! Passisingi eile terve õhtu kodus siis, ma ei tea, mis täna saab. Saadan ta perse, kui jälle midagi õiendama hakkab. Tulin koolist, siis tegi küll head nägu, nagu oleksime mingi happy family. Hahaa! Ma ei taha teda nähagi tegelt, absoluutselt. Iga jumala päev muudkui anna aru iga asja kohta. Nii kuradimoodi tüdinud olen sellest kõigest :( ”

Omale olin kasutajanimeks võtnud silvermoon, see tundus lihtsalt jube ilus – hõbedane kuu. Logisin end sisse, mõtlesin hetke ja hakkasin crazygirl12-le vastust kirjutama. „Ma saan kusjuures väga hästi aru sinust,” trükkisin. „Mul on oma emaga ka suured jamad praegu, ta on hoopis-hoopis teine inimene, kui mõned kuud tagasi… Ma ei saa temaga enam millestki rääkida.Vahel on mul tunne, et mul polegi enam ema. Samas on niimoodi jube mõelda, sest ma tean, et ta pole ise selles süüdi. Kas sul on oma emaga alati nii olnud või saite kunagi paremini läbi?”

Saatsin vastuse ära ja hakkasin oma kooliasju kotist välja harutama.Ajaloos oli homme suur töö tulemas, kolme peatüki peale. Peaks õppima… Ohkasin.Viitsimist polnud selleks mitte mingisugust.Tegin küll õpiku õige koha pealt lahti, kuid õppimise asemel istusin uuesti arvuti taha. Ja täitsa lõpp, aga crazygirl12 oli juba, selle paari minuti jooksul jõudnud vastuse kirjutada. Seekord oli see üsna lühike. „Eks ta on kogu aeg õudne kanaemataja olnud, aga kui ma väike olin, siis ei tundunud see nii hull.Viimasel ajal on küll täiesti võimatu :( Ei taha üldse kodus ollagi enam. Mis mõttes sinu ema ei ole selles ise süüdi, et sa temaga enam rääkida ei saa?”

Kõhklesin. Crazygirl12 meeldis mulle, ta oli omamoodi peaaegu sõbrannaks saanud, aga ma tõesti ei tahtnud kogu seda ema lugu foorumisse kõigile lugemiseks üles riputada. „See on üks pikem lugu,” kirjutasin. „Ma siin parem ei räägiks sellest, see on suht isiklik asi. Kui tahad, võin sulle meili saata?”

Olin vaevu jõudnud oma postituse ära saata, kui juba tuli temalt taas vastus ja seekord veel eriti lühike: „Jaaaaaaaa!”

Nojah siis. Kuna ma õppida niikuinii ei viitsinud, vähemalt mitte hetkel, siis võisin kirja kirjutada ju küll. Otsisin crazygirl12 meiliaadressi välja ja asusin klõbistama. Mul oli umbes pool kirja valmis, kui hakkasin mõtlema, et ma polegi oma ema masendusest kellelegi rääkinud. Ei Beritile ega üleüldse mitte kellelegi. Jah, peaaegu kõik teadsid, et oli õnnetus ja et mu ema jäi poolest jalast ilma, aga milliseks ta pärast seda muutus… Ma ei saanud ise ka aru, mispärast ma nüüd praegu täiesti võõrale tüdrukule sellest kõigest kirjutasin. Aga võib-olla oligi kõige kergem rääkida sellistest asjadest just võõraga? Igatahes oli mul järsku tekkinud kange tahtmine oma muresid kellegagi jagada.

Ja kedagi teist mul ju nagunii polnud. Miskipärast oli mul tunne, et crazygirl12 võiks olla selline tüdruk, keda saab usaldada. Mis sest, et ma polnud teda kunagi näinudki.

Kiri tuli päris pikk ja endalegi ootamatult rääkisin seal vist küll kõigest, mis mu elus viimasel ajal on juhtunud. Ka Beritist, ka sellest, kuidas ma koolis üksi jäin. Olin ka sellest teemast foorumis kõrvale hoidnud, ehkki paljud teised kirjutasid seal küll sellest, kuidas neid koolis kiusatakse või et sõpru ei ole. Minus istus kogu aeg mingi häbi selle kõige pärast, see tunne, et olen ise kõiges süüdi. Oleks ma ise asjalikum, parem suhtleja, siis oleks mul kindlasti hunnikute viisi sõpru või vähemasti selliseid, kellega koolis niisama lobiseda.

Nüüd aga kirjutasin seda kirja võõrale tüdrukule justkui omaenda päevikut, kus kõik mõtted ja tunded ausalt üles said tunnistatud. Saatsin selle pihtimuse siis teele ja juba enam-vähem sekund hiljem hakkasin mõtlema, et… mis ma nüüd küll tegin? See tüdruk mõtleb nüüd raudselt, et olen mingi eriliselt hale äpu.Vaevalt ta minusugusega enam suhelda viitsib.