Miraculum

Оглавление

Ketlin Priilinn. Miraculum

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

Отрывок из книги

Mäletan nii hästi päeva, mil nägin oma ema viimast korda elavana. See oli peaaegu täpselt kaks kuud tagasi, ühel kõrvetavalt kuumal ja lämbel pühapäeval juuni alguses. Britt-Marii seitsmendal sünnipäeval.

Näen vaimusilmas uskumatult täpselt kõiki detaile. Hallikast pehkinud puidust krägisevat aiaväravat ja ammugi niitmist vajava muru sees aelevat vana kassi, kes mind nähes ennast püsti ajab ja küüru ähvardavalt selga tõmbab. Maja kõrval kasvava madala kase oksi, mis kuuma suvise tuule käes tasakesi liiguvad. Mööda õue laiali pillutatud mänguasju ja trepile kahte ritta laotud õllepudeleid. Uks avaneb, väike tume peanupp piilub välja ja kaob kohe. „Mimmi tuli!” kuulen peenikest häält rõõmsalt hüüdmas. Selleks ajaks, kui trepini jõuan, kistakse uks uuesti pärani ning kaks pisikest kogu viskuvad hämmastava jõuga mu embusesse. „Rahu nüüd, lömastate lilled ära,” püüan pööraseid veidike ohjeldada. „Lähme sisse!”

.....

Nagunii on tõsi, et olen püüdnud alati neist külaskäikudest kõrvale hiilida ja sageli möödub mitmeid kuid, enne kui neid jälle vaatama lähen. Oma perele mõeldes tabavad mind alati kohutavalt kahetised tunded – ühelt poolt haletsus, kurbus ja kaastunne, teisalt kohutav tülgastus, tüdimus ja vastumeelsus. Viimased kipuvad enamasti domineerima, seda enam, et sealt lahkudes olen iga kord justkui tühjakspigistatud sidrun. Klišeelik väljend, jah, aga paraku iseloomustab just see mu emotsioone kõige täpsemalt. Sidrun, millesse pole enam midagi alles jäänud … See tunne on nii neetult kurnav ja väsitav.

Olen palju mõelnud ja üritanud oma tundeid analüüsida. Ma ju ei vihka tegelikult otseselt neist kedagi, enam mitte. Mul on lihtsalt nii sügavalt kõrini. Ja ükskõik kui palju ma ka ei püüaks, ei suuda ma mõista oma ema. Miks on ta lasknud oma elul selliseks muutuda, miks on ta oma lastele niimoodi teinud? Miks on ta meie kõigi lapsepõlve ära rikkunud?

.....