Читать книгу Heategu, mis muutis kõike - Kevin Alan Milne - Страница 12

Kui keegi oleks piisavalt loll, et vaadata staadioni prožektoreid kauem kui mõne silmapilgu, kas selleks piisaks pimedaks jäämiseks? See on Texase suurim koolistaadion... seal üleval on kindlasti piisavalt vatte, et mingit kahjustust põhjustada? Mul pole isegi püsivat nägemiskaotust vaja. Ainult mõneminutilisest pimedusest piisaks.

Nii ma mõtlen, kui marsin mööda väljakut, püüdes mängu päästa. Soovin, et kaitsjad vaataksid lihtsalt sekundi või kaks prožektoritesse, et nende nägemine hägusaks muutuks. Kas kaitse­mängijad selleks mitte piisavalt lollid pole?

Ajalehtede sõnul olen ma võimsa Mesquite’i jalgpallimeeskonna süda ja hing, aga mina pole selles nii kindel. Kõik poisid siin annavad iga kord endast kõik, kui me vormiriided selga ajame. Mina olen lihtsalt juhtumisi kapten ja algrivistuse mängujuht, nii et minust on kohalikel ajakirjanikel lihtne kirjutada – vaieldamatult kangelane, kui me võidame, kuulsusetu patuoinas, kui kaotame.

Kahjuks täna nii ongi. See tähendab, me kaotame. Ja veel koduväljakul meie suurima rivaali North Mesquite’i vastu. Nimetage mulle jäse ja ma loobun sellest hea meelega selle nimel, et kaotus­seisust välja tulla ja võita. Mitte minu enda, vaid meeskonna pärast. Ja fännide, kes tulid täna siia ja ootasid, et ma toon võidu koju. Ja isale. Ma tean, sõnumis ütles ta, et on igal juhul minu üle uhke, aga ma olen näinud tema silmis sära, kui mul hästi läheb.

Piilun kiiresti väljaku nurka, kus talle tavaliselt koos emaga istuda meeldib. Tavaliselt leian ta rahva seast üles, aga täna ei ole ma teda märganud.

Neljandast veerandist on veel ainult umbes minut mängida. Oleme kolme punktiga maas, kuid oleme saanud järjestikku ­neliteist punkti ning kuna pall on kaheksateistkümnendal jardil, oleme kiirelt lähenemas touchdown’ile, millega rebiksime ette.

„See mäng on meie!“ hüüan kampa kogunenud meeskonnakaaslastele. „Me teeme neile ära! Tekitame neis veel kahtlusi järgmise pettemanöövriga. Nende tagumised kaitsjad on liialt keskosale keskendunud, nii et teie, püüdjad, peate neile otse peale tormama, nagu jookseksite värava suunas, siis tehke järsk haak sisse ja jookske nurkade poole. Leian teid sealt üles. Kõik teised jookske täpselt samamoodi nagu eelmises mänguplaanis, aga mina lähen palliga vasakult, kui olen kolmeni lugenud.“ Vaatan otsa lineman’idele, lootes, et nad saavad aru, kui olulised nad on selles, mida kohe ette võtame. „Teie hoidke teisi piisavalt kaua kinni, et ma saaksin söödu anda, siis on kuus punkti meie. Selge?“

Dillon, kes mängib tight end’i positsioonil, köhatab hääle puhtaks, et rääkida. Tavaliselt mulle ei meeldi kobaras koos olles eriti pikalt lobiseda, aga ta on abikapten, nii et on selle ära teeninud. Aga ma hoian siiski pöialt, et ta ütleks midagi inspireerivamat kui eelmisel nädalal, kui ta lajatas poistele: „Olge mehed, daamid ju vaatavad.“ „Ee, kuule kutt,“ ütleb ta. „Miks su ema Rawlinsiga räägib?“

Ma vaatasin tema pilgu suunas, lootes, et Dilloni silmad petavad teda. Aga seal ta on, seisab vihmasabinas jopeta ja lobiseb minu jalgpallurikarjääri kõige kriitilisemal hetkel peatreeneriga. Ta ei ole kunagi tema ega ühegi teise treeneriga mängu ajal rääkinud, miks siis nüüd?

Kuigi ema sekkumine ajab mind närvi, põrnitsen Dilloni poole, nagu oleks see kõik tema süü. „Kes teab? Tõenäoliselt arvab, et teine meeskond ei tohiks mind nii kõvasti lüüa.“ Enne kui lineman’ide seast keegi naerma jõudis hakata, pööran end taas nende poole ja käratan: „Mida nad teha ei saaks, kui teie oma positsioonidel püsiksite, raisk! Niisiis, kas me võidame selle mängu või ei?“

Kobar rõkkab hõisetest ja ebamäärastest uratustest, siis lähevad kõik laiali ja võtavad joonel oma koha sisse. Pilti emast ja treenerist on raske peast visata, aga mulle meenub see, mida isa mulle pinge­olukorraga toimetulekuks õpetas kunagi ammu, kui ma lasteliigas palli loopisin: Sinu suurim tugevus väljakul ja ka elus, ei ole sinu käsi, vaid mõtteviis. Et võita, peab peaga mängu juures olema. Kui sa ei keskendu, on kõik läbi.

Ühe rahustava hingetõmbega hüüan mängu alustamiseks kombi­natsiooni välja.

Palli maandumine minu kätes toob tähelepanu täielikult tagasi. Nagu ma olen tuhandeid kordi varem teinud, pööran vasakule ja teesklen, et annan palli kõrvale, siis astun kolm sammu tagasi ja otsin, kellele eestpoolt võiks anda söödu. Kuid selle asemel näen vaid valge särgiga vastasmeeskonna kaitsemängijat, kes nagu tank läbi rivi tormab.

Mida...?

Ma põikan instinktiivselt paremale ja suundun vabasse ruumi veidi lähemale küljejoonele, kust ma äkki saan puhta söödu anda või vähemalt järgmise jooneni jõuda.

Siin näen uuesti ema.

Ainult ta ei räägi treeneriga, vaid kallistab teda. Jumala ja kõigi pealtvaatajate ees.

Püha müristus!

Ma aeglustan hajevil olles vaid korraks sammu, kuid sellest piisab.

Ootamatu hoop on nii tugev, et mu pea hakkab ringi käima. Mõrtsukahakatise näol on tegu hirmkiire cornerback’iga, sellega ma ei olnud arvestanud, kuigi vannun, et oleksin teda vältida suutnud, kui poleks ema ja treeneri etendust näinud. Samal ajal kui ma tagurpidi kunstmurule lendan, olles käte ja kaitsmete rägastikku takerdunud, püüan endiselt mõista, mis mu vanematega lahti on. Miks mu ema treenerit kallistab ega vaata mängu? Ja kus pagan on isa? See kõik on ebaloogiline.

Meie saatuse otsustab see, kui pall mu käest vahetult enne maandumist välja lipsab. Järgneva madina käigus korjab kaitsja, kes läbi mu ründajate rivi tungis, palli üles ja jookseb kaheksakümmend kaks jardi teises suunas ning teeb touchdown’i, mille tõttu pole võimalik enam mängu päästa.

Ülejäänud ründajad kõnnivad aeglaselt küljejoone juurde, pead maas. Mina ei liiguta ühtegi lihast. Võiksin seda teha, kuid ei taha. Ma lihtsalt laman selili ega taha end niiskelt väljakult üles ajada. Ma ei taha näha oma meeskonnakaaslaste pettunud nägusid, nad lootsid, et viin nad võidule. Samuti ei taha ma näha publikut, kelle varasemalt lärmakate hõigete asemel on haudvaikus. Aga eelkõige ei ole mul mingit soovi näha, kas mu ema käed on endiselt treener Rawlinsi ümber.

Dillon tuleb viimaks, tõmbab mu püsti ja laksab mulle vastu kiivri tagaosa, nagu ikka. „Ära noruta, mees. Igaüks oleks sellise hoobi tagajärjel palli käest pillanud. Sind tõmmati maha.“

„Jah, noh, ilmselt ei näe suurem osa viieteistkümnest tuhandest inimesest seda nii. Oot, pigem neljateistkümne tuhande üheksasaja üheksakümne kaheksast. Mu ema ja Rawlins vist ei näinud üldse, mis toimus.“

Dillon muigab kohmetult. „Ei tea midagi. Treener oleks nagu jalaga munadesse saanud. Mine parem kiiresti sinna. Ta tahab sinuga rääkida.“