Читать книгу Heategu, mis muutis kõike - Kevin Alan Milne - Страница 6

Kas salatsemise ja saladuse hoidmise vahel on vahe? Mina olen alati arvanud, et on. Esimene lehkab pettuse ja petmise järele, samal ajal kui viimase puhul on asi pigem usalduses ja usaldamises. Aga ma kahtlen, kas mu naine hindaks sedasorti semantikat, kui ta teaks, kellelt ma täna e-kirja sain.

Öeldakse, et siin, Texases, on kõik suur. Kui minu saladus oleks mõõdupuuks, peaksin vist sellega nõustuma.

„Kas sa kasutasid täna kõik kivikesed ära, kallis?“ küsib Halley magamistoa teisest otsast.

See küsimus oli loogiline vaid minu ja mu laste jaoks. „Jah,“ ütlen talle, teen lipsu ja päevasärgi ülemise nööbi lahti. „Aga ei midagi märkimisväärset. Mõned väikesed asjad siin-seal, aga vähemalt sain kõik ühest taskust teise tõstetud, mitte nagu eile.“

Ma pistan käe paremasse püksitaskusse ja võtan välja kuus tillukest kivi, igaüks pisut erinevat tooni punane. Panen nad peopessa ja raputan neid õrnalt, mõeldes päeva sündmustele, seejärel panen need kummutil olevasse väikesesse kaussi ning sean ennast voodisse minekuks valmis.

„No kuule,“ urgitseb Halley. „Ära ole nii tagasihoidlik. Sa ju tead, et mulle meeldib sellest kuulda.“

Jah, ma tean. Ja sina tead, et mulle meeldib sind õrritada. „Mis see sinu jaoks väärt on? Suudluse?“

Ta naerab pilkavalt. „Teeme hoopis nii, et sa ei saa suudlust, kui sa vähemalt tipphetki minuga ei jaga.“

„Hea küll,“ ütlen naerdes. „Vaatame... Ma viisin Martini lõunale ja ajasin temaga põhjalikult juttu. Kas ma rääkisin, et ta kaotas eelmisel kuul töökoha? Tema naisel pole ka tööd, nii et ta on üsna suures masenduses. Arvan, et ta oli vähemalt väga rõõmus, et sai kodust välja. Andsin talle ka paar vihjet uue töökoha leidmiseks, nii et loodetavasti ta leiab varsti midagi.“ Ma vaikin, et pidžaamapluus üle pea tõmmata.

Halley paneb samuti pidžaama selga. „Räägi edasi,“ utsitab ta.

„Hea küll, ee... Ma andsin ettekandjale väga priske jootraha – ilmselt liiga priske, kui nüüd järele mõelda. Ta ei teenindanud meid eriti hästi, aga tundus, et talle kuluks raha ära. Siis veel paar väiksemat asja töö juures. Üks praktikant kukkus advokatuuri eksamil läbi ja ta vajas tuju tõstmist, ühel õigusnõunikul oli arvutiga probleeme ning too vajas abi, sedasorti pisemad asjad. Ja lõpetuseks viisin koduteel Dave’ile ja Theresale süüa.“

„Ahaa, ja mina mõtlesin, et pakkusid end vabatahtlikult Hiina toitu tooma, et ma ei peaks täna õhtul süüa tegema.“

„See võib olla number seitse,“ ütlen ma talle silma pilgutades. „Aga mul on Theresast tõesti väga kahju. Soovin, et nad laseksid meil end rohkem aidata, kui nende tervis on selline, nagu see on.“

Ma heidan kiire pilgu peeglis oma profiilile. Kas mul hakkab õllekõht tekkima? Püüan kõhu sisse tõmmata, aga tervenisti see ei kaogi. Ilmselt olen liiga palju tunde kohtusaalis istunud ja liiga vähe jõusaalis veetnud. Nojah, elus on tähtsamaid asju kui vormis keha. Halley tuleb selja tagant minu juurde ja mähib oma käed mu paisuva vöökoha ümber. „Sa oled hea mees, Nathan Steen. Sina ja sinu naljakad väikesed kivid. Maailm vajab rohkem sinusuguseid mehi.“

„Maailm vajab väikeste kividega naljakaid mehi?“

Ta laseb minust lahti ja suskab mind sõrmega küljele. „Ma ei öelnud seda.“

Ma tõmban ta kiire liigutusega tagasi ja annan talle põsele musi. „Aitab minust. Kuidas sinu päev läks?“ Sa olid õhtusöögi ajal vaikne.“

„Olin või? Noh, võib-olla oli lastel sulle nii palju rääkida, et ma ei tahtnud vahele segada.“

„Ei, selle taga oli midagi enamat. Ma saan aru, kui sind miski painab. Kas poes juhtus täna midagi?“

Halley toob kuuldavale pika ohke ja vajub selili voodile. „Kas ma olen nii läbinähtav?“

„Pärast kõiki neid aastaid oled sa minu jaoks nagu avatud raamat. Lase tulla.“ Tema arvab ilmselt, et ka mina olen nagu avatud raamat, ja eks vist olengi. Ainult et minu raamatust on puudu paar peatükki, millest tema midagi ei tea.“

„Noh... üks klient...“

„Oh, oota,“ katkestan teda, „las ma proovin arvata. Keegi suri ära, matusele oli lilli vaja ja sina sidusid end sellega emotsionaalselt. On mul õigus?“

Halley võtab oma pea juurest väikese padja ja lennutab selle minu poole, tabades mu põlve. „Ei surnud mitte lihtsalt üks inimene. See mees oli noor ja tal olid lapsed. Sinust noorem. Tal oli täiesti ootamatult südamerabandus. Tema vaesel naisel ei aita keegi matuseid korraldada, nii et ta tuli täna lõuna ajal täiesti üksi poodi. Kujutad sa ette? Ta pidi lapsed hoidjaga jätma, et saaks minuga ­kirstule panda­vast lilleseadest rääkida.“

Ma korjan padja üles, viin selle voodi juurde ja ulatan tagasi ­Halleyle, seejärel heidan päevatekile tema kõrvale. Sekundi või paar ei lausu ma sõnagi. Vaatan teda lihtsalt ainiti imetlevalt. „Kas ma julgen küsida, kas sa talle allahindlust tegid?“

Ta ütleb vaikselt itsitades: „Viiskümmend protsenti. Põhimõtteliselt sai ta kõik omahinnast odavamalt.“

„Oled ikka pehmeke.“ Enne kui ta jõuab vastu vaielda, lisan ma: „Seetõttu oledki sa nii uskumatu. Tõenäoliselt liiga õrna hingega, et edukas florist olla, aga mina armastan sind selle pärast veel rohkem.“ Ma kummardun ja kingin talle veel ühe kiire musi.

„Aga on ju kurb? Vaene perekond. Kui ta mulle oma loo rääkis, suutsin vaid mõelda, et elu on nii habras. Mis siis, kui sina sured või mina, Nathan? Mis siis? Mul hakkab pelgalt sellele mõeldes kõik sees keerama. Muide sellest rääkides, millal sa viimati oma vererõhku lasid kontrollida? Või üldse arsti juures käisid?“

„Kas ma olen sinu meelest paks?“

Ta suskab mind jälle sõrmega. „Ei, sa oled minu meelest täiuslik, aga tahaksin ka teise inimese arvamust kuulda. Eelistatult arsti. Ma helistan kohe homme ja panen sulle aja kinni. Ma ei saa lasta sul surra.“

„No ma palun, olen terve nagu purikas. Igal juhul kui jumala meelest on mu aeg läbi, siis on see läbi.“

„Ikkagi, sa lähed arsti juurde kontrolli. Varsti. Teen kõik, mida vaja, et sa mul veel kaua alles oleksid.“

„Sinu heaks, hea küll. Aga ma luban, et ei kavatse kuhugi kaduda.“

Halley paneb mulle käe pihku ja pigistab seda tugevasti. „Tore. Sest sinuta ei ole ma suurt midagi.“

„See ei ole tõsi ja sa tead seda. Aga kujuta ette mind sinuta. Oleksin lihtsalt mingi hull mees, tasku kive täis.“

Ta sulgeb silmad ja sosistab: „Sa oled hull mees, tasku kive täis, nii minuga kui minuta, kallis.“

Ma naeran, aga ei vasta midagi. Aeg on hiline ja ma olen väsinud. Mul on pikk päev olnud ja nüüd on aeg jutuajamise asemel korralikult magada. Kuid tal on õigus: ma kandsin neid kivikesi taskus juba ammu enne Halleyga kohtumist, ja kui temaga midagi juhtub, kannan neid taskus ka kaua aega pärast teda.

Kuni kivid on siledaks kulunud või oma surmapäevani. Sellise lubaduse ma andsin ning varem või hiljem ma ka täidan selle.

Lubadusele mõeldes lähevad mu mõtted kolmkümmend kaks aastat ajas tagasi ning peatuvad kiitsakal, räsitud moega ja mõnikord haisval heidikul, kes oli kohmakas, kuid tark – Maddy ­McFadde­nil, põhikooli kõige ebapopulaarsemal inimesel.

Kunagi ammu, kui me veel kohtamas käisime, rääkisin Halleyle laias laastus ära loo, miks ma seitsmendast klassist saadik iga päev neid kive taskus olen kandnud. Kartsin, et ta ei saa sellest aru või peab mind täiesti segaseks. Aga õnneks arvas ta, et see on omal veidral kombel väga armas. Kuid ma ei rääkinud talle kõike. Jätsin ära mõned asjad, mis suures plaanis ilmselt ei omanudki tähtsust, ja teised, mis olid ilmselt väga tähtsad.

See ütlus peab paika – saatan on peidus pisiasjades.

Aga kui ma Halleyle nüüd Maddyst räägiksin? Kui ta teaks, et Maddy hoiab endiselt ühendust? Kui ma ütleksin, millest ta mulle täna kirjutas? Ei, see ei lõpeks hästi. Igatahes, on asju, millest ma ei saa kunagi rääkida. Lubadus on lubadus.

Halley keerab end ringi ja paneb käe üle mu rinna ning see toob mind järsku tagasi olevikku. „Sa vahid lakke, musi,“ ütleb ta. „Mis sul mõttes on?“

„Ei midagi,“ vastan. „Mõtlen lihtsalt, kui kiire päev mul homme tuleb.“ Ma kummardun tema poole ja annan viimase head-ööd-musi, siis panen öökapil lambi kustu ja silmad kinni.

Suikudes on mu kõhus tuttavalt raske tunne. See tekib alati, kui ma minevikule mõtlen. Selle süvenedes kuulen peaaegu, kuidas mu isa – pastor – mind lapsepõlves õpetas: „Ausus ei ole mitte ainult parim valik, Nathan, see on ainuke valik.“

Kas on? Mitte mingit muud valikut ei ole? Kas kõik on must-valge või on mõnikord olukordi, mil õilsamad eesmärgid õigustavad teatud halle toone? Ma tõesti ei tea. Ehk oli isal õigus. Äkki sellepärast ma ei rääkinudki talle kunagi, mis juhtus. Ja võib-olla sellepärast mu kõht valutabki endiselt, kui ma sellele mõtlen, sest tõde teeb sõna otseses mõttes haiget. Ja tõde on see, et parim asi, mida ma teinud olen – ainus heategu, mis tõepoolest midagi on tähendanud –, oli vale.