Читать книгу Heategu, mis muutis kõike - Kevin Alan Milne - Страница 8

Pea meeles, kes sa oled.

Juba enne seda, kui ma isa auto esiistmele ronin, tean, et ta ei vii mind kooli juurde ära, ilma et ta mulle seda vana nõuannet kordaks. See oli osa tema isalikust rutiinist – tema värk. Samade sõnadega on ta jätnud minuga kooli juures hüvasti nii kaua, kui ma seal käinud olen. Kui te arvutate nagu mina, siis teeb see kokku täpselt seitse aastat kaks kuud ja üheksateist päeva.

Isa on klassikaline harjumuste ohver. See meeldib mulle tema puhul – et ta on ette aimatav, et ma tean, mida ta ühel või teisel hetkel teeb, et tal on väikesed mantrad, mille järgi ta elab ja mida ta ei lase sul unustada, näiteks „pea meeles, kes sa oled“ või „ära murra pead tühiste asjade pärast“ või „me kõik oleme vaid veerevad kivid“ ja tema isiklik lemmik on „üks heategu viib järgmiseni“. Selline etteaimatavus loob usalduse – ma usun, et saan talle loota, kui ma tühiste asjade pärast muretsen, sest nendest rääkimine aitab mul aru saada, et võin tema poole pöörduda, kui mul on vaja tähtsates asjades selgust saada.

Viimasel ajal on mu elus ainult tähtsad asjad olnudki. Või vähemalt minu jaoks tähtsad, aga samal ajal ei ole ma eriti suur tüdruk, nii et võib-olla on küsimus perspektiivis.

Mis suurusesse puutub, siis ma olen küll kolmteist, aga näen välja nagu üheksa-, võib-olla kümneaastane. Ma olen klassi kõige pisem tüdruk. Ma ütlen „tüdruk“, sest üks poiss minu klassis on minust väiksemat kasvu, aga nii tema kui mõlemad ta vanemad on väikest kasvu. Mulle ei meeldi kasutada sõna „kääbus“, sest see pole poliitiliselt korrektne, aga kuna ta selline on, tundub väike kasv tema puhul lahe olevat. Aga minu puhul? Mind teeb see sihtmärgiks.

Kui isa pöörab auto kooli parklasse, asetan lauba akna jaheda klaasi vastu ja vaatan vihmamantlite, ninarõngaste ja ühesuguste süsimustaks värvitud juustega laste kampa. Nende nägemine paneb mind mõtlema, milliseid uusi põnevaid hetki pakub mulle mu seitsmes klass täna. Iga päev tuleb midagi ette. Enamalt jaolt draama ja teravad ütlused. Ma juba tean, milliseid inimesi peaksin vältima, aga see ei oma tähtsust, sest nad leiavad mu tõenäoliselt ikka üles. Nagu alati.

Ma mäletan siiani esimest lasteaiapäeva. Hiigelsuur kollane buss peatus meie maja ees, kui ema mu hobusesabale viimast lihvi andis.

„Niimoodi. Sa oled printsess,“ ütles ta. „Ja sa käitud lasteaias nagu printsess, eks ole?“

„Jah.“

„Tubli. Ma ootan siinsamas, kui buss su koju toob, eks?“

Ma noogutasin ja kallistasin ta jalga.

Siis astus ligi isa, näol lai naeratus, ja ütles võlusõnad. „Alice, sa teed veel suuri tegusid, ma näen seda. Pea vaid meeles, kes sa oled.“ Ta vaikis ja küsis siis: „Kes sa oled?“

„Ma olen Alice, totu,“ ütlesin itsitades.

Ta naeratas veel rohkem, seejärel kummardas ja suudles mind laubale. „Jah, kullake. Sa oled Alice. Aga sa oled veel midagi palju enamat.“

„Alice Steen?“

„Isegi sellest enamat, kullake. Aga bussijuht ootab, nii et räägime sellest hiljem. Mine ja lõbutse koolis ja ole parim, Alice Steen, kes sa olla suudad.“

Me rääkisimegi hiljem. Tegelikult lausa mitu korda, aga alles mitme aasta pärast oli meil vestlus, mis mind tõeliselt kummitama jäi. Olime tol päeval hiljaks jäämas mu vanema venna pärast, kes ei suutnud puhast aluspesu leida, nii et isa pakkus välja, et ta viskab meid tööle sõites kooli juurde ära.

„Kuule, Ty,“ sõnas isa, kui vend põhikooli ees autost välja minema hakkas.

„Ma tean,“ ütles Ty monotoonse häälega. „Pea meeles, kes sa oled.“

„Täpselt. Pea meeles, kes sa oled.“

Ootasin juba, et vend tuleb lagedale mõne tavapärase teismelisele omase nipsaka vastusega, aga ta vaid naeratas ja ütles: „Pean, isa.“

Kui Ty oli läinud, ronisin üle istme, et algkooli sõites ees istuda. „Issi? Räägi mulle veel kord, mida sa seda öeldes mõtled?“

Isa mõtted olid juba mujal. „Kui ma mida ütlen, kullake?“

„Pea meeles, kes sa oled.“

„Aa. Noh... kes sa oled?“

„Sa tead, kes ma olen.“

„Ma tean, et tean. Aga kas sina tead?“

„Jah.“

Isa heitis mulle pilgu, kuni ootasime, et kamp lapsi üle ristmiku läheks. „Ütle siis mulle.“

„Noh...“ vastasin ma mõtlikult. „Ma olen Alice. Kolmanda klassi õpilane. Mulle meeldib tantsida ja joonistada. Ma olen su ainuke tütar. Ja ma olen su kõige targem ja kõige lemmikum laps.“

Isa tõi kuuldavale vaikse naeru. „Sa oled õigel teel, Al. Veel midagi?“

„Ma ei tea... Ma olen ilus?“

„Muidugi oled. Aga asi on palju enamas. Vaata, küsimus ei ole selles, kes sa praegu oled, vaid selles, kuidas enda tundmine aitab sul saada selliseks inimeseks, nagu sa hiljem olla tahad.“

„Ma tahan rikas olla,“ ütlesin kindla veendumusega.

Ta pööritas silmi, aga need särasid endiselt. Tema silmades on alati mingi sära, kui ta minuga räägib, nagu see, mida ta näeb, valmistaks talle rõõmu. „See on ikka vääääga vale eesmärk, kullake. Kuule, sa ju ütlesid ise, et sa oled mu ainuke tütar, eks? Minu ja emme. Mida see tähendab?“

„Et te peaksite proovima veel ühe lapse saada?“

„Üldse mitte seda. Paku veel kord.“

„Ee... ma ei tea. Et ma näen natuke teie moodi välja?“

„Loodetavasti pigem ema moodi. Aga nüüd sa hakkad lähemale jõudma. Sa mitte ei näe natuke meie moodi välja, vaid oledki nagu meie, rohkem kui sa arvad. Sinu sees on osa meist. Sa oled meie tütar, mis tähendab, et sul on...?“

„Ohatis? Emme ütleb, et kui mul vanemast peast ohatis tuleb, siis sinu pärast.“

Isa raputas pead ja naeris. „Äkki sa oled tõesti minu kõige targem ja kõige lemmikum laps. Aga mina pidasin silmas potentsiaali, Al. Mitte et sa juba praegu väga tubli poleks, aga kui sa väga pingutad, võid veel paremaks saada. Ja ma ei mõtle, et peaksid püüdma minu moodi olla. See eesmärk oleks liiga madal. Sinu sees on lõputu oskus head teha, nii et kui ma ütlen: „Pea meeles, kes sa oled,“ siis ma pean silmas seda, et sa ei tohi unustada, kui palju sinus on potentsiaali, ja annad endast parima, et iga päev sellele vastavalt elada.“ Ta vaikis korraks ja lisas siis: „Kas sa saad sellest jutust üldse aru?“

Selleks ajaks olime peaaegu kooli juurde jõudnud. „Jah, vist küll,“ ütlesin talle. „Aitäh, issi.“

Pool minutit hiljem jäime autode peatumiskohas seisma, aga ma ei olnud veel päris valmis välja minema. „Issi? Kas sina tahtsid noore­mana oma isa moodi olla?“

Naeratus isa näol hajus veidi. „Jah.“ Ta kõhkles hetke, nagu oleks mõelnud mõnele ammu unustatud asjale. „Kas sa tead, et minu isa ütles mulle enne kooli minekut sama asja? „Pea meeles, kes sa oled, Nathan. Ja valmista meile uhkust.““

„Ja?“

„Mis?“

„Kas sa tegid seda? Valmistasid talle uhkust?“

Isa ohkas läbi nina. „Enamasti küll, kullake.“

„Miks me vanaisa nii harva näeme?“ Mina ja Ty ja mõnikord isegi ema olime seda temalt aastaid küsinud.

„Vanaisa Steenil on palju tegemist.“

„Seda ütled sa alati.“

„Ja see on alati tõsi. Pastor töötab ööpäev läbi. Nüüd on sul aeg minema hakata. Ilusat päeva, kullake.“

„Ja?“ utsitasin teda jätkama.

Ta naeratas taas ja sasis mu juukseid. „Ja pea meeles, kes sa oled.“

„Pean, issi. Armastan sind.“

„Kas kõik on hästi?“ küsib isa, kui auto põhikooli ees peatub.

Ma lükkan kõrvale mälestused kolmandast klassist ja vaatan talle otsa. „Jah. Ei jõua lihtsalt ära oodata järjekordset päeva oma glamuurses seitsmendiku elus.“

„Kas ma saan sind kuidagi aidata?“

„Äkki paned mu koduõppele?“

„Peale selle?“

„Ei. Elan üle. Nagu alati.“

Isa suu tõmbub veidi kurjaks. „Kas ma peaksin jälle direktoriga rääkima? Peab olema midagi, mida tema saab teha.“

„Ei!“ ütlen kiiresti. „Kui sa viimane kord temaga rääkisid, said pahandusse sattunud lapsed teada, mis sa rääkisid ja see tegi asjad minu jaoks ainult hullemaks. Mul on vaja sellest lihtsalt ise üle saada.“

Ta vaatab mulle mitu sekundit otsa ja siis tõusevad tema suunurgad aeglaselt üles. „Kas sa ka tead, kui uhke ma sinu üle olen?“

Ma pööritan silmi, õige pisut. „Pean minema. Kell heliseb kohe.“

„Hea küll. Näeme õhtul, pärast Ty mängu. Armastan sind, Al.“

„Mina sind ka.“ Ma ronin autost välja ja hakkan minema. Aga midagi on valesti. Ma jään paari sammu pärast seisma ja pööran ringi.

Isa laseb juba autoklaasi alla. „Alice...“

„Ma tean, isa.“

Ta hõikab seda ikkagi. „Pea meeles, kes sa oled!“

Täielik napakas. Mõned kaheksandikud vaatavad meid ja ma lähen kindlasti näost punaseks, aga naeratan ikkagi. „Pean.“

Kui isa on läinud, mu naeratus kaob. Ma pole juba ammu koolis naeratada tahtnud. Hea küll, sellest on ainult pisut üle aasta olnud, aga see tundub igavikuna. Eelmisel aastal kuuenda klassi alguses otsustas Ashley Simmons – minu naabritüdruk, endine parim sõbranna, ja tüdruk, kelle suudlemisest iga poiss unistab –, et ma ei mõju tema imagole hästi. Teate küll. Mina olen lühike ja tark, tema pikk ja ilus ning ta vist jõudis lõpuks järeldusele, et ta ei saa poppide laste seas pinnal püsida, kui mina tal ankruna küljes ripun. Ta muidugi ei öelnud seda mulle otse näkku, see on lihtsalt mu oletus. ­Selmet lihtsalt öelda, et ma ei meeldi talle enam või et ta ei taha enam minuga koos aega veeta, hakkas ta mind eirama, mis minu meelest on palju hullem. Oleks asi vaid sellega piirdunud, poleks midagi. Aga ühel päeval enne kehalist kasvatust, kui me spordiriideid selga panime, astus ta sammu kaugemale.

„Oh! Jumal! Küll!“ hüüdis Ashley. „Alice, kas see pole mitte seesama spordirinnahoidja, mille sa viiendas klassis poes välja valisid?“

Ma tardusin paigale. „Mida? Oi... ei. Noh... ma küll ei usu.“

„Jah, kas sa ei mäleta? Ma olin kaasas, kui ema aitas sul seda valida.“ Ta tõi kuuldavale naeru, mis meenutas mulle nõia oma. „Sinu meelest olid lepatriinud nii lahedad.“ Teadsin alla vaatamatagi, et mu rinnal on lepatriinud. Püüdsin temast mitte välja teha ja tõmbasin koolist saadud T-särgi üle pea, kuid Ashley ei olnud lõpetanud. „Mis suurust sa üldse kannad, A miinust?“

„Ta peaks algklassides käima,“ ütles üks tema uutest sõpradest.

„Jah,“ sõnas teine, „kuni ta suureks kasvab.“

„Äkki tal on kasvamiseks võluküpsist vaja,“ lausus Ashley itsita­des. „Nagu Alice Imedemaal.“ Kui ta taipas, mida äsja öelnud oli, hakkas ta pööraselt naerma. „Alice Imedemaal! Meil on päris oma Alice Imedemaal!“

Teised tüdrukud hakkasid seda hüsteeriliste naerupahvakute vahel kordama.

Minu meelest ei olnud see üldse naljakas ega isegi vaimukas, aga see ei lugenud. Popid tüdrukud naersid end oimetuks, mis tähendas, et mina olin jamas. Nagu arvata võis, oli mul lõunavahetunniks uus hüüdnimi. Inimesed, kellega ma polnud kunagi varem rääkinud, pidasid mind koridoris kinni ja ütlesid selliseid asju, nagu „Sina oled vist Alice Imedemaal – sain sellest aru, sest sa tundud eksinud olevat“. Ja loomulikult ütlesid ka nii: „Hei, pisike tüdruk, kus su Irvik Kass on?“ Üks poiss küsis isegi mu väikesi lepatriinusid näha.

Järgmisel päeval seisin oma kapi juures ja ootasin hommikust koolikella, kui nägin Ashleyt mööda koridori lähenemas, uued sõbrannad sabas. „Näe, Alice,“ ütles ta armsalt. „Ma tegin selle sulle.“ Tal oli käes väike fooliumiga kaetud taldrik. Kui ma fooliumi ära võtsin, nägin taldriku keskel ühte küpsist, millele oli glasuuriga kirjutatud „Söö mind!“.

Pärast seda visati minu kulul pidevalt nalja. Hämmastav, mida lapsed ütlevad, kui õpetajaid pole läheduses kuulamas. Ah jaa, otse loomulikult toob mulle umbes kord kuus samasuguse küpsise mõni uus kiusaja, kes tahab, et nali jätkuks.

Aga ma pean ikkagi koolis käima. Nii et hingan sügavalt sisse, löön selja sirgu ja lükkan välisukse lahti, et järjekordse päevaga silmitsi seista. Õnneks on reede. Kui ma järgmised kaheksa tundi välja kannatan, saan terve nädalavahetuse oma haavu lakkuda, vanemate õlal nutta ja järgmiseks nädalaks valmistuda.

„Hei, kas otsid Märtsijänest?“ hüüab keegi, kui ma mööda koridori kõnnin. Seejärel: „Kas sa oled ära eksinud, väike tüdruk? Algklasside maja on veidi eemal.“

Pea lihtsalt meeles, kes sa oled, ütlen endale edasi kõndides, siis on kõik hästi.

Tavaliselt on mul asjade suhtes õigus. Ma olen lihtsalt selles mõttes tark. Aga seekord ma eksin. Midagi ei ole hästi. Päeva lõpuks on seitsmenda klassi sotsiaalne ebaõiglus minu muredest kõige tühisem.

Isal on õigus: ma ei tohi tühiste asjade pärast muretseda. Pagana pihta, ma ei peaks isegi tähtsate asjade pärast muretsema. Peaksin kogu jõu hoidma pisarate kogumiseks, kui toimub midagi hirmsat, mis terve maailma puruks lööb.